Ja veel teatrist.
Pealkiri: Lapsed
Teater: Linnateater
Lavastaja: Elmo Nüganen
Näitlejad: Piret Kalda, Anne Reemann, Hendrik Toompere
Kestus: 2h 15 min
Esietendus: 01.02.2021
Millal nähtud: 30.04.2022
Minu hinnang: 3.5/5
Kuigi tuumaenergia teema ning selle hoomamata hukatav jõud on tüki jooksul toimuva kõrval pidevalt taustal, laskub põhifookus hoopis millelgi muul. Noored versus vanad. Objektiivselt vaadatuna, on moraal ja loo teade loogiline ning, isegi, õigustatud. Aga seda juhul, kui vaadelda maailma vaakumis ning indiviide ja ühiskondi kui ühte halli massi, ilma igasuguse emotsiooni ning inimlikkuseta. Ilma tõsiasjata, et inimene ning inimene ei ole üks ja seesama. Võimatu on nõustuda, et vanad peavad vastutama, end ohverdama ning tundma kollektiivset süüd noorte ees. Kas iga noor väärib seda ohverdust? Kas iga vana on selle kohustuse ära teeninud? Noored elavad eelnevate põlvede valikute tagajärgedega. Jah, neid on negatiivseid ja, potentsiaalselt, kohutavaid, kuid uus põlvkond elavab ka palju mugavamas ning arenenumas maailmas, mille on võimaldanud eelkäijad. Kas kliima päästmiseks ollakse valmis loobuma nt iPhone mobiiltelefonist? Sööma kasinalt ning piirama maiustusi? Kandma ühte kampsunit aastaid? Mäletan lapsepõlvest, et just minu reaalsus see oligi. Siiani ajab klimbisupp öökima, kuid selline oli elu (oskan seda kogemust nüüd kõrgelt hinnata ja olen isegi tänulik, sest eksisteerib võrdlusmoment). Kas noored on suutelised kõikidest mugavustest lahti ütlema? Mida komfortsem elu, seda keerulisem on samme tagasipoole võtta. Siinkohal tekib jälle tuumaenergiasse suhtumise sarnane küsimus, vanad, nende otsused ja valikud pahad, noored ning nende potentsiaalsed otsused ja valikud head. Eelnevad põlvkonnad on otsekui süüdi, vaatamata sellele, kas nende tehtu on elu paremaks teinud või halvemaks. Argumenteerida saab tõesti ükskõik mis suunas on vajadus. Ja sellepärast ongi selline idee niivõrd ohtlik ja libedale teele minek, sest reaalsuse vastutavad üheaegselt kõik, kõik mõjutavad ümberringset, kõik saavad end vajadusel ohverdada, kõik panustavad probleemi ja võiksid mõelda selle lahendamisele. Maailm ei toimi faasidena (üks põlvkond, teine põlvkond, kolmas põlvkond, jne -- kõik eraldiseisvalt), vaid on pidevas sujuvas pausideta liikuvuses. Tekib mulje, et on elementaarne, et just eelnevad on kõiges süüdi ning peavad piinlikkust tundma ja uued asukad ainult kannatavad. Tegelikkuses on meie emad-isad, vanavanemad, meeletuid piinasid üle pidanud elama nt maailmasõjad. Keeruline on võrrelda mõnda Lääne noorukit tänapäeval II Maailmasõjaaegse põlvkonna esindajaga. Ei ole iseenesest mõistetav, et üks isik, tema vanusest lähtudes, on kuidagi maha kantavam kui teine. Selline arusaam on äärmiselt ebaaus ning tasakaalutu. Et, noh, mis vanuselt siis realiseerimisaeg otsa saab ja peaks mõtlema enda eemaldamisele ning noorematele tee andmisele? Kas 40 on liiga noor, liiga vana juba? Saama lapsed, nood üles kasvatama ja siis ennast võrrandist eemaldama? Aaa, aga tänapäeval vist on planeedile parem, et üldse järglasi enam ei saada. Võta siis kinni.
Niivõrd intensiivselt ja otsekoheselt mainitud sõnumit vaatajale nina alla, õnneks, ei määritud, kuid see andis ennast ridade vahel üpris käredalt tunda. Aga nüüd teeks 180 kraadi pöörde ja mängiks n-ö devil's advocate'i. Põhisõnumi paksu seina tagant sai näha harvu ja eredaid valgukiiri, mis viitasid hoopis vastupidisele mõttesuunale. Kahe tegelase täiskasvanud tütar ning tema probleemid tõusid siin ja seal esile. Juttu oli, et kui tore ja tubli too oli lapsena, kuid on suureks kasvades mingil viisil vaevatud. Jäi ebaselgeks, et milles täpsemalt mure, kuid üks hetk isa isegi pahvatas, et last ei saa niimoodi jätkuvalt lutitada ja putitada ning naine peab ise hakkama saama. Siit tekkis mõte, et kas ikka vanad pahad, noored head pidas paika ning oli peamine alalfunktsioneeriv teadaanne publikule. Kogu asi võib olla vastupidine ja hulga komplitseeritum, kui pealtnäha paistab. Tütar jättis mulje kui mitte just kõige asjalikum ning mõnes mõttes saamatu, samal ajal, kui vanemad olid töökad ja kohusetundlikud. Nii, et keda tegelikult autor kritiseeris ja keda mitte? Või said mõlemad vanusegrupid ninanipsu? Vanad on otsekui ühiskonnale tüliks ja peaksid teed andma noortele, kuid kas süda on rahul kui näed, kuidas kolm inimest ennast kokku võtavad ja ennastsalgavalt eluohtlikku olukorda sammuvad? Äkki andis autor mõista, et nendega käitutigi ebaausalt, et vanematesse üldiselt nii võidaksegi suhtuda ning see ei ole õige. Kumama jäi üks arusaam, kuid süvenedes, võib kogu süžeed ristivastupidiselt tõlgendada.
Arvesse tuleb võtta, lisaks, tegu ja tagajärg põhimõtet. Kui isik või grupp teeb vea või on kuidagi millegi viltuminekuga seotud, siis on vastutust hõlpsam paigutada. Siinkohal saab kolme tegelast konkreetsemalt toimunud tuumajaama õnnetusega siduda. On arusaadavam, miks just nemad võiksid olukorda leevendama minna võõraste noorte asemel. Jällegi, asjad ei ole üldiselt must/valge, kuid on mõistetav, miks Rose, Hazel ja Robin ise, potentsiaalselt, otsustaksid raske sammu astuda. See jaam oli otsekui nende laps. Nemad selle üles aitasid ehitada ning ei ole ebaloogiline, et nad võiksid soovida segadust ära koristama minna. Olgu siis toimunu spetsiifiliselt just nende süü või mitte. Järgmine intrigeeriv mõtteareng näidendit vaadates oli, et äkki on pealkirjas olev sõna "lapsed" antud kontekstis metafooriline. Ei räägita inimestest või vanematest ja lastest, vaid juttu on inimtegevusest ning nende loodust. See võib olla midagi kiiduväärt ja kasulikku, kuid mistahes looming võib välja kukkuda ka kahjulikuna. Vanemad vastutavad oma laste käitumise eest, olgu need siis inimjärglased või nt tuumajaam. Näidend on selles mõttes vahva, et ta pakub tohutult diskussiooni ja mõtlemisainet eri teemadel, mis tähapäeval on aktuaalsed või mis panevad meid sügavalt millegi olemuse ja eesmärkida üle järele mõtlema. Mitmed käsitletavad küsimused on n-ö tulevikuvaldkonnad, mis äkitselt ongi olevikuks saanud: energia, kliimasoojenemine, põlvkondade vahetumine, noorus on hukas, vanad on jalus ees, ... mis meist üldse edaspidi saab? Või kasvõi tõdemus, et tegelaste paar elas kasinates tingimustes, puudus pidev elekter, toitu pidi valmima selle järgi, et kas on saastunud ja radioaktiivne või puhas, tualett oli õues, jne. Selline ootamatu katastrofaalne eluolu muutus ei ole ulme. Kas oleme varunud koju vähemalt piisavalt vett ja konserve, et kriisis minimaalselt paar nädalat hakkama saada? Arutluspunkte leidub ohtralt ja võimalus arvamuste erisustele on suur, mis teebki asja lahedaks, sest kuidas keegi millestki aru saab, mis otsast millelegi vaatab ja kuidas näeb, ning kas leidub arvamuste ühisosasid, sõltub igast isikust eraldi.
Kõike eelnevat illustreerib esiplaanil lahti hargnev inimtragöödia ja lademetes emotsionaalseid ning moraalseid dilemmasid. Näidendi üks tõmbenumbreid on suurepärane näitlejate dünaamika, alalolevate tunnete ja valusa mineviku kibemagus kokteil, mitte idee, et kuule, vanaks oled jäänud, äkki ohverdad ennast ja annad enda nüüd hingamata jäänud hapniku mõnele noorele sisse tõmbamiseks -- mis raiskad seda endale vana käng. Lugu voolab üle äärte konfliktsetest emotsioonides, vastakatest motiividest ning keerles ümber selle, et mis on õige ja mida tahetakse endast maha jätta. Anne Reemann ja Hendrik Toompere moodustasid karismaatilise paari, kes mõlemad hoidsid enda sees nii paljut, mis peatselt enam sisemusse ei suutnud kinni jääda. Plahvatused olid omamoodi võimsad. Kahe tegelase tunnete virr varr ja ekstreemsused, püüd elada rahulikult edasi pärast suurt katastroofi, hingelised traumad ning kahetsuses olid suurepäraselt välja toodud või varju jäetud. Piret Kalda jäi natuke malbeks, vaoshoituks ning ei tõusnud niivõrd ilmekalt esile kui teised kaks. Tegelane oli, paistab, et oma eksistentsiaalse kriisi enne tüki süžeed läbi elanud, seega mõjust ta tasakaalukalt ning vaikse jõuna kahe tundepuntra kõrval. Näitlejatöö oli märkimisväärne nii või teisiti.
Tegu on looga, mis paneb mõtlema, ühele või teisele teemale, nii või naa, positiivses või negatiivses mõttes. See on otsekui hoiatuslugu, aga ka lugu tavalistest inimestest ebatavalistes olukordades, mis võib tunduda, lisaks, süüdistav ning jätta vastukarva maitse suhu. Võib see ka ohoo-momente esile meelitada. Põhimõtteliselt, reaktsioonita ei tohiks jääda keegi. Iseasi, milline see efekt on, mille suhtes ja mis suunas. Vastuimpulsse või poolt reaktsioone. Samas, mõjub kogu kupatus tohutult süngelt, lootusetult ning tuju morjendavalt. Kõike nähtut võib olla väsitav seedida. Midagi ilusat peab ju ka jääma? Ei, eneseohverdus ei ole see "ilus", mida särasilmselt imetleda või millest rõõmu tunda.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar