Ja veel Jaapani animatsiooni festivalilt.
Pealkiri: Josee, tiiger ja kala
Mu kõrvale tuli istuma mees, kes agaralt seletas oma kaaslasele, et tegu on 2020. aasta kinodes maailma enimvaadatuma filmiga. Tundus, aga, et ta tegelikult ei teadnud, peale selle ühe fakti, mitte midagi peatselt algava linateose kohta. Ka ei olnud ta vist kursis, et tegu on ühe Jaapani koomiksi, manga, n-ö alalooga, mis ei andnud algmaterjali mittetundvale vaatajale mitte mingit sissejuhatust, vaid viskas publiku plärtsti keset süžeed. Kui sa ikka ei tea, mis on "Kimetsu no yaiba", ei ole lugenud originaali või näinud animed, siis on äärmiselt keeruline sotti saada, et mis rong, mis deemonid, mis deemonitapjad, mis, mida, kus, miks. Seda tundmatus kohas vette viskamist peegeldas härra mu kõrval, kes mingi hetk vahetpidamata niheles, ohkis ja ootas kannatamatult filmi lõppu. Tema äng oli samaaegselt kurb kui koomiline. Kahju, sest kui looga kursis olla, siis oli see kahtlemata maiuspala fännidele.
Pealkiri: Josee, tiiger ja kala
Originaalpealkiri: Joze to tora to sakanatachi
See on nii tüüpiliselt Jaapani romantikalik. Surmavad haigused, puuded ja muud kurvad saatused on sagedased külalised nende lembelugudes. Ja, olem ausad, kogu antud anime süžee oli äraütlemata imal, täis klišeesid ja stampe (tee oma unistused teoks!!! you can do it!!!). Võimatu on aga ka väita, et film ei oleks vaatajale sügavale hinge pugenud, võrratult kaunis ning inspireeriv. Eelkõige oli see elujaatav, mis on lähenemine, mida võiks hetkel meelelahutuse pakutavas esineda rohkem ja rohkem. Eriti kui see positiivsus on võimalikult usutav ja sisaldab loogilisi õppetunde, mitte pilla-palla emotsioone või kust-see-nüüd-tuli lahendusi. Terve saal nuttis, seda oli selgesti kuulda, ja eks ma ise ka väikse lombi vist oma pisaratest istme juurde tekitasin. Tundeküllaseid üledoose leidus hulgi ning, õnneks, ei olnud vähemalt pool vesistamisest üldsegi nukrusest, pigem lootusest, usust ja vankumatust kaasaelamisest tegelastele, nähes et mülkast on võimalik välja rabeleda ning taamal paistab päike.
Režissöör: Kôtarô Tamura
Originaalne linastumise aasta: 2020
Kestus: 1h 39 min
Minu hinnang: 4/5
Kahe peategelase vaheline suhe arenes naturaalselt ja sundimatult. Neid ei pandud kohe paari ning ei esinenud tüütut armastust esimesest silmapilgust. Kuni viimase veerandini ei paistnudki film olevat just romantiline, pigem sõpruse, hoolimise ja teisele toeks olemise fookusega. Kui tunded said kuju, siis mõjus see loogiliselt, sest paarile anti aega oma sidet luua. Kiindumus tuli aja jooksul, esmalt tolereerimine, siis sõprus, järgnes arusaamine ning, kirsiks tordil, tekkis alles armastus. Josee võib alguses jätta mulje, kui äärmiselt isekas, ebaviisakas ja tänamatu, kuid kes teab jaapanlaste sümpaatiat tsundere (keegi, kes on väliselt tõsine, külm ja kombetu, kuid sisemiselt on pehme ja soe, mille tulemusena puhub isik vastanduvalt kord kuuma, kord külma) tüüpi nunnude tüdrukute/naiste vastu, siis ei paistagi Josee eriti teravalt enam silma. Lisaks, tuleb arvesse võtta, et naine on olnud kogu elu isoleeritud, oma n-ö turvalises puuris kodus koos ainult vanaemaga (kes oli vinge tädi, muide) ning on keeruline ette kujutada, et kui oled 24. aastane ja sul puudub igasugune sotsiaalelu ning kontakt välismaailmaga, et sa ei ole mingi kraadini kibestunud, pahur või tüdinud. Tsuneo, poiss, kel on unistused, eesmärgid ja kottide viisi kannatust, aitab naisel oma kaitsvast kookonist eemalduda ning koos avastatakse maailma. Ta oli veidi idealistlik ja selline tüüpiliine eneseohverdajast rühkija koos jäigalt püsiva naeratusega, kuid need kaks inimest sobisid kokku.
Loo moraal oli lihtsakoeline, kuid see oli illustreeritud veenvalt ja hõlpsasti vastuvõetavalt. Kas on võimalik kedagi innustada, ilma teadmata, mida teine kogeb või on läbi elanud? Kas peab alati teise kingades ära käima, et kellegi kannatusi mõista? Tsuneo oli Joseele katalüsaatoriks astuda, metafooriliselt, ellu. Poiss, aga alles adus tüdruku tegelikku olukorda, kui oli ise saatuse vastulöögi all kannatamas. Kui naisel oli aega kogu elu, et seisundiga leppida, siis Tsuneo seda ei suutnud. Äkitselt oli Josee talle hoopis eeskujuks, kuid poiss ei suutnud seda inspiratsiooni vaimselt vastu võtta. Kohad olid vahetunud. Tüdruk sai toimuvast, paradoksaalsel moel, veelgi julgustust enda südamesoove täita, mida pidas eelnevalt võimatuks. Loomulikult, kogeti kogu protsessi käigus hulgaliselt enesehaletsust, viha, kurbust ning leppimist. Lõpuks jõudsid mõlemad ühele lainele ning mõistsid kumbagi poole üksikasju. Mõlemad kannustasid üksteist ja tulemus oli veelgi efektiivsem, sest nad said teineteisest baastasandil aru. Saatuse keerdkäigud on ootamatud, kuigi antud filmi kontekstis, suhteliselt etteaimatavad ja dramaatilised.
Kokkuvõttes, megadoos melodraamat on igati garanteeritud. Samas, kogu teos on aga imelises esteetilises pakendis ning ei jäta kõige külmematki südant sulatamata. Kasvõi grammikese võrra.
---------------------------------------
Pealkiri: Ponyo mäe otsas
%20wikipedia.org.png "pilt wikipedia.org kodulehelt")
Pean häbiga tunnistama, et ei olnud veel seda järjekordset Ghibli meistriteost näinud. Oli aeg viga parandada. Tulemus oli, loomulikult, suurepärane, nagu võis eeldada. Tegu on äärmiselt südantsoojendava ning vahva looga nii lastele kui täiskasvanutele, mis ammutab inspiratsiooni "Väiksest merineitsist" ning, ilmselgelt, muudest müütidest ja muinasjuttudest (nt kuldkalakese lugu eri versioonides, Skandinaavia mütoloogia, Piiblilugude Noa laev ja Jules Verne'i?!). Keskne liin on tuttav. Uudishimulik ja entusiastlik merealune n-ö printsess kohtub kahejalgse poisiga võõralt kuivalt maalt ning tahab tollega rohkem aega veeta. Tüdruk saab inimliku kesta, nime Ponyo, ning ühineb oma kiindumuse objektiga. Kulminatsiooniks on etteaimatav valik, kas tüdruk soovib jääda poisiga ja kas too teda üldse tahab. Juttu oli isegi merevahuks muutumisest, nagu algmaterjalis, kui otsus ei ole õige, kuid lastefilmis ei saa ju nii kalgilt reaalset varianti käiku lasta.
Originaalpealkiri: Gake no ue no Ponyo
Režissöör: Hayao Miyazaki
Originaalne linastumise aasta: 2008
Kestus: 1h 43 min
Minu hinnang: 4/5
%20wikipedia.org.png "pilt wikipedia.org kodulehelt")
Süžee pakkus aga kõvasti enamat kui tavapärast merineitsi lugu kahe lapse seiklusega keskpunktis. Nt Soskue ja tema ema, Risa, soe ja mõistev suhe elades ning toimetades koos, kui isa ja mees on pidevalt merel kalalaeval. Miks poiss ema eesnime järgi kutsus jäi mulle natuke segaseks. Tavaliselt nimetatakse ema ju "emaks". Sellest tulenevalt jäi mulle alguses kahe tegelase seos ebamääraseks ja arvasin, et naine on poisi õde või muu sugulane. Fookust sai, lisaks, kalurikülakese kokkuhoidev elanikkond, pensionäride ajaviitekeskuse asukate ja personaliga eesotsas, kuid ka muud. Oli ilmselge, et tegu oli ägeda kogukonnaga, kes oskas ühte hoida ja teineteisest hoolida. Teistsugune dünaamika oli mereperekonnal, kus võlurist isa ja merejumalannast emal olid erinevad arusaama kuidas omas lapsi kasvatada ja kaitsta. Isa oli selline ühtlasi salapärane, tüüpiline, ärritav ja koomiline figuur. Ta uskus, et inimkond on nuhtlus, võimeline ainult hävitama, ja ei olnud eriti abivalmis neid tulevasest katastroofist päästma. Ema mõjus kannatlikult, empaatiliselt ja heatahtlikult, ta soovis oma lapsele seda, mis too unistas. Ponyo sajad õed olid veidike veidrad, kuid alati valmis oma sõsarat tema teekonnal toetama. Tegelased, nendevahelised seosed, nende motivatsioonid ja olemused jätsid tervikliku ning orgaanilise mulje, mis tegi karakterimängu sümpaatseks ning kaasaelamise imelihtsaks.
Nagu Miyazaki filmide puhul tavapärane, mängib märkimisväärset rolli ka loodus, selle hoidmise tähtsus ning inimtegevuse käsi kliima ja keskkonna hävingus. Kuigi antud loos mitte nii teravalt, oli sõnum siiski selge kui prillikivi: mered on reostatud, prügi ja saaste hukatab seal elu ning inimesed ja veealune maailm on omavahel sümbioosis, kui üks teisega ei arvesta, siis ei suuda peatselt eksisteerida kumbki. Vaatamata kriitilisele alatooniline, suudab Miyazaki ikkagi alati luua õhulise ja helge tunde. Ta ei moraalitse, targuta või hõõru nina alla, et kui jubedad ja egoistlikud ikka inimesed on. Ka antud lugu toonitab, et tal on siiski siiras usk inimeste heasoovilikkusesse ja üksteise abistamisse. Tekkis tahtmine ühineda mõned looduskaitse ettevõtmisega pärast kinost lahkumist.
Kokkuvõttes, on tegu silmi särama paneva mõnusa, lihtsakoelise ja südantsoojendava looga sellest kuidas lahkus, kamraadlus ja hoolimine suudab erinevaid maailmaid kokku tuua ning tragöödiaid ennetada. Vaatamata loo äärmiselt lihtsustatud peamisele sõnumile, oli tegu tõelise vitamiinilaksuga. Eriti kuna nähtud sai originaalset Jaapanikeelset versiooni, originaalse animatsioonivariandiga. Esialgne on alati autentsem ja verbaalselt kõrvale meeldivam (iseäranis kuna räägin veidike jaapani keelt).
---------------------------------------
Pealkiri: Deemonitapja: Mugeni rong
Originaalpealkiri: Gekijō-ban "Kimetsu no Yaiba" Mugen Ressha-hen
Režissöör: Haruno Sotozaki
Originaalne linastumise aasta: 2020
Kestus: 1h 57 min
Minu hinnang: 4/5
Olen originaalmangat lugenud ja veidi animed vaadanud. Tean milles point ja sellest tulenevalt oli kinokogemus vinge. Antud lugu on tuntud sellepoolest, et mitte ainult ei ole ta meeletut müügiedu nautiv, nii kodumaal, Jaapanis, kui USAs, vaid tema põhjal on loodud üks kõrgelt hinnatumaid animeversioone, mis hiilgab oma kujutusvõime, animeerimisoskuste ja kõrgkvaliteetse kõige lisaga (nt muusika). Shounen manga, ehk siis, lood mis on mõeldud poistele, on tihtipeale üle võlli, mastaapsed, fantaasiaküllad, visuaalselt näkkukarjuvad, isegi absurdsed, kuid, oi, kuidas nad suudavad lugejat (või siis anime versiooni vaatajat) kaasa haarata ja köita. Kõige vingem on seda žanri kaeda suurel ekraanil, kus panused on ekstra kõrged, haip taevas ning meedium peegeldab sisu energiat ja grandioosset olekut. Just seda õhinat ja surinat oma parimas kuues lausa kulbiga pakub lugu südikast õilishingest, Tanjirost, ja tema õest, nunnust Nezukost. Võitlusstseenid nägid seekord eriliselt lahedad välja, eestkätt, sest animatsioonitase on esmaklassiline. Shouneni puhul tuleb arvesse võtta aga ka sellega kaasnevate klišeede ning ärritavate faktoritega, milledeks on nt venitamine, pidevad sisemonoloogid, väsimatu kellegi nime hüüdmine, jne. Viimast tuli tõesti ohtralt ette ja härrale mu kõrval võis see tohutult pinda käia. Kui sa tead, mis sind ees ootab, nii halva kui heaga, siis on vaevatum keskenduda positiivsele ning seda leidus antud filmis tublisti.
Kuna tegu on ühe osaga suuremast süžeest, siis ei saanud kõik tegelased ja teemad rahuldaval hulgal tähelepanu, nt fännide suure lemmik, pealtnäha argpüksil Zenitsul, oli äärmiselt limiteeritud roll ja võimalus ennast eksponeerida. Selles mõttes, et mõjunud film tervikuna, sest ta ei peagi olema ühtne ja balansseeritud. See ei tähenda, et ma ikkagi sellist lähenemist ei igatsenud, sest kinos on harjumus näha midagi kompaktset. Samas, peategelane ja tema kurb minevik, millest lugu ju tegelikult alguse sai, leidis traagilist ja melanhoolset kajastust, et poissi ja tema vankumatut motivatsiooni õde päästa sügavamalt mõista. Eks paar pisarat ikka sai välja pigistatud. Nutulaul aga ei lõppenud seal, ka üks loos alles tutvustatud karismaatiline ja imposantne kangelaskarakter põles eredalt ja kustus. Kordan, võitlusstseeenid olid võimsad, eriti viimane. Võib eeldada, et vaatajale, kes ei ole grammigi alglooga kursis võis kogu kupatus, seega, veelgi hakituna ja arusaamatuna tunduda. Pigem on tegu ikkagi filmiga fännidele kui täiesti uutele vaatajatele. On keeruline ette kujutada, et viimased suudaksid nähtut nautida nii nagu see on ära teeninud, fännid aga, kahtlemata, on linateosest ja selle kvaliteedist igati leilis.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar