Teater: "Afäär"

Tervitus!

Seekord teatrilavadelt.

Pealkiri: Afäär
Teater: Kellerteater
Lavastaja: Andres Roosileht
Näitlejad: Liina Tennosaar, Rauno Kaibiainen, Riho Rosberg
Kestus: 2h 30 min
Esietendus: 10.04.2022
Millal nähtud: 14.04.2022
Minu hinnang: 3.5/5

"See siin ei ole Kreeka tragöödia!" Hüüab üks tegelane, mille väide oli peaaegu tõsi. Peaaegu. Kas just Kreeka, kuid traagikat oli antud näidendis kulbiga. Just vaimset tragöödiat. Tegu on põnevikuga, brutaalse trilleriga, halastamatu kassi ja hiire kätšiga, mis kindlasti ei ole klassikalist laadi krimka, kui just seda oodata. Nähtut võib nimetada ka tooreks ja jõhkraks psühholoogiliseks mänguks. Kui arvad, et hullemaks minna ei saa, siis anna viivuke aega ja taaskord on panuseid tõstetud. Närvikõdi ja üllatusi pakkuv teatriõhtu on garanteeritud. Iseasi, kas see kõigile vaatajatele peale läheb, sest mõnikord on ülemäära palju midagi spetsiifilist, nagu adrenaliini, natuke liig. Aga eks igaühele oma.

Loo keskmes on kolm isikut. Oma parimates aastates edukas ja enesekindel Camille, oma suurt läbimurret paremale elule otsiv noor ja krapsakas Billy ning usaldusväärne ja stabiilne turvamees Ted. Naisele meeldib voodimõnusid nautida Billy-suguste prinkis pepudega värskete ja särasilmsete noormeestega ning tundub, et tegu on järjekordse selleteemalise kohtumise lõppvaatusega. Seekord on koju tiritud lõbupoisil aga omad plaanid ning naine nii lihtsalt teda oma elamisest välja ei viska. Ja siit saabki alguse pingeline jant, kus kord on Vestman peal ja Piibeleht all ning siis vastupidi. Kumbagi ei tohi ei vaataja, ega tegelased ise, alahinnata, sest luukeresid kappides tundub, et hallitab lademetes. Ükshaaval kistakse neid päevavalgele ja peatselt hakkab koitma, et Billy eesmärgid on hulga süngemad, kui algselt paistis. Et tasakaal oleks paigas ning põrgatamine saaks toimuda, selgub, et ega Camille'gi just süütute näitsikute killast ole. Ja kuhu paigutub esmapilgul tsipa totuvõitu Ted? See selgub juba teatris, kuid ega tema oma lavakaaslastest maha jää. Kõik nad omavad parajas annuses sadismi, egoismi ning piisavalt enese alalhoiu instinkte. Ja ekstra julme psühhopaatseid kalduvusi mõne puhul -- teatris selgub, et kellel täpselt. Baasvõimalused- ja potentsiaal on kõigil lavalolijatel.

Kolmiku omavaheline dünaamika ja koostöö oli igati soliidne. Mu teatrikaaslane nimetas seda efektiivseks ja mõjusaks palli pidevalt kolmiku vahel käest-kätte lennutavaks etenduseks. Fookus oli liikuvuses ning roteeruvalt oli keskpunktiks üks tegelastest. Balanss oli paigas selles mõttes, et kõik said särada, igal ühel oli oma roll, mille olemus ja kaal küll ajas muutus, ning keegi ei jäänud unarusse. Ka jõupositsioon vahetas karaktereid ning, kui eeldasid, et keegi on nurgas, siis oli peatselt näilises lõksus see, kes eelnevat teist piiras. Camille'i kehastav Liina Tennosaar suutis osavalt näida nii elu näinud õrn lilleke, kui karismaatiline ja kibestunud famme fatale. Nende kahe imidži vaheldumine näis loomulik ja vaevatu. Rauno Kaibiainen Billyna oli kõhe ja, veidral moel, oli samaaegselt mehest kahju. Kohati tundus, et Riho Rosbergi Ted jäi kahe hiiglase vahel varju, kuid turvameest ei tasu alahinnata, ka temal olid oma trumbid taskus ja tumedad saladused hinges. Sõbranna arvas, et näidend teenis pluss punkte näitlejate ehedate emotsioonide eest. Keeruline oli aga uskuda ühe n-ö lavapaari ühe konkreetse poole kiindumust teise suhtes. See lihtsalt ei mõjunud autentselt, kuid ju siis oli tegu järjekordse šokifaktoriga, et publikut üllatada. Tuleb tõdeda, et kõik ohoo! hetked ei toiminud, sest neid tuli ette ülemäära tihti.

Kes naudib pidevaid pöördeid, ootamatuid suunamuutusi, šokeerivaid 180 kraadi üllatusi, kombineeritud inimhinge inetumate soppide iseloomujoonte esile kerkimisega, siis neile on tegu suurepärase maiuspalaga. Käänuline süžee on kahtlemata köitev ja tähelepanu haarav, kuid võib juhtuda, et selline tempo muutub üks hetk väsitavaks ning hakkab enesele vastu töötama. Pigem juba paar kolm jahmatava panevat hetke, kui pidevalt publikut pööretega tulistamine. Kaob efekt ning enamused ootamatused ei oma enam märkimisväärset kaalu, vaataja harjub ära ja võib isegi tüdineda. Tähtis on pinge osavalt kruttimine, üle ja alla, üles ja all, mitte seda järjepidevalt keemistemperatuuril hoidmine. Monotoonne üheülbaline seisund taandub peatselt iseenesest hoopis keskpäraseks. Isiklik lemmik üllatusmoment leidis aset esimese vaatuse lõpus, kus tundus, et asi on ühele poole jõudnud. Mis seal siis veel ikka edasi võib tulla? Teine vaatus algas kuidagi tühjalt käigult, kuid Ameerika mägede sõit oli alles ees. Nii palju, kui on inimesi, on maitseid, nt minu teatrikaaslane arvas hoopis, et tükk siin-seal venis ja grammike jäi puudu vürtsikusest. Võta siis kinni...

Kiitma ja, samas, laitma peab dialoogi. Tekst oli krapsakas, mahlane ning suure annuse sarkasmi ja iroonilise huumoriga. Teisalt, vestlused ei voolanud iga kord libedalt, võisid olla kohmakad ja see ei tundunud ilmtingimata olevat näitlejate kätes olev faktor. Lava oli ideaalne sündmuspaik, nagu enamustel Kellerteatri näidenditel. Püssirohuait kohe sobib teatri viljeleva žanri jaoks nagu rusikas silmaauku. Eriti kaasahaarav on istuda esimeses reas, kus tunned, et oled peaaegu etenduse osa. Õnneks, peaaegu. Sellesse tohuvabaohusse poleks küll tahtnud ennast vabatahtlikult segada. Taoliste tükkide puhul, mis on publikule käega katsutavad, tekib alati lähedane side, sest näed selgelt emotsioone näitlejate nägudel ja tabad kõiki detaile. Minimalistlik kujundus ja lavatäide olid ideaalsed andmaks kogu tähelepanu tegelastele, sest nende olemuste ja sisemiste deemonite tabamine oli etenduse põhifookus, mitte õdus taustakeskkond.

Lõppkokkuvõttes, oli tegu trilleriga, mis võttis oma eesmärgiks publikule hingetõmbeaega mitte anda ning heita nende ette rohkes koguses pöördeid, keerdeid ja räpaseid saladusi. Lihtne oli aga kõigest üledoosi saada ning kvantiteet ei tõlgendu alati ümber kvaliteediks. Tüki kasuks rääkis tugev näitlejamäng, mis ei lubanud hetkekski pilku toimuvalt eemaldada või mõtetel uitama trallata. Süžee oli pingeline, sügav ja mitmetahuline, nõudes küll omajagu harjumist nähtavaga alguses, sest gaas pandi põhja esimeste minutite jooksul, kuid kord käima minnes, oli tulemus paeluv.