Raamat: Krimi eri "Jõulumõrv" ja "Tema kuninglik luureausus"

Tervitus!

Veel mõned krimkad.

Pealkiri: Jõulumõrv
Autor: Mavis Doriel Hay
Kirjastus: Tammerraamat
Ilmumisaasta: 2019
Minu hinnang: 2.5/5

Kuldajastu krimkad on minu lugemisnimekirjades alati oodatud ja eelisjärjekorras. Ma naudin nende klassikalist konstruktsiooni ja mustreid. Need ei ole just innovatiivsed või tohutult eristatavad üksteisest, kuid kui miski ei ole katki, siis ei ole vaja seda parandada. Mulle selliste krimkade tüüp-süžee passib kenasti. Võtmedetailiks, et kas lugu on edukas või hoopis mitte, paigutub minu silmis mõrvari valik. Kuivõrd ootamatu, kuid loogilised tema motiivid ja paljastamine, seda mõnusama mulje mulle raamat jätab. Seda ümbritsev eskalatsioon peab olema nutikalt üles ehitatud ning pahalane keegi ilmselge, kuid üllatav. Antud loos oli süžee kondikava soliidne ja pingekruvimine asjalik. Siis aga jooksis kõik vastu seina, sest mõrvar sobitus hästi teadatuntud ütlusega pettumist valmistavate detektiivilugude kohta: "The butler did it." Selline valik oli küll lätakas vastu nägu.

Raamatu keskmes on klassikaline eliit Briti pere, kes koguneb rikka perepea, Sir Osmondi, häärberisse jõule veetma. Mees on põikpäine ning haiget teinud või ebaausalt käitunud kõigi pereliikmetega. Ei midagi ennenägematut. Kuna rahakoti ava on tema käes, siis sitsivad kõik lapsed, lapselapsed ja muud lehmalellepojad niivõrd kuivõrd eeskujulikult, et jumala pärast, varandusest midagi neist mööda ei kukuks. Kõigil on põhjus mees maha koksata ning kõigil on omad sajad hädad: kellel raha otsakorral, kes püüab isa pöidla alt põgeneda, kes tahab kosida oma kallimat, kuid mees on vastu. Aktiivsematesse rollidesse on kaasatud ka mõned teenijad ning abilised. Pereliikmete taustad, mured ja tegelaste vahelised poolehoiud ning konfliktid olid sisukalt esitatud. Neid sai asjalikult tundma õpitud ning lugejana oli huvitav kaasa mõelda, et kes on siis patustest patuseim. Seekord oli keeruline mõnda arukat järeldust teha, sest keegi ei paistnud iseäranis silma selle poolest, et on äärmiselt tõenäoline või, vastupidi, tohutult ebatõenäoline. Detaile, et kuidas ja vihjeid, et miks, oli raamat täis topitud, alates kadunud jõuluvana kostüümist kuni salapärase kõneni vahetult enne tapmist. Lootused olid taevas, et mind üllatatakse eriti mahlase valiku ja põhjendustega. Tulemus oli see, et ma lausa läksin närvi, sest reaalsus oli täielik pettumus! Ma olin veendunud, et seal peab veel mingi konks olema või on mõni kaassüüdlane või midagi, mis ei tekitaks tunnet, et autor lihtsalt andis alla või tahtis lugejat nörritada.

Tänu hädisele lõpplahendusele, kaotasid kaalu või muutusid mõttetuks paljud süžee jooksul põnevad ning salapärased tegemised ja teemad. Näiteks, testamendi muutmine ning esseed, mida üks mõrvaloo vabatahtlik amatöör abiline palus teatud pereliikmetel kirjutada, et luua sidusamat pilti toimuvast enne ja pärast laiba avastamist. Raamat muutus viletsa lahendi pärast ja haleda motiivi tulemusel tagantjärele vaates kuidagi kuivaks. Positiivselt küljelt, mulle teekond väga passis kuni lõpplahenduseni. Tekst jooksis, süžee oli kergelt jälgitav, liine ja vihjeid müsteeriumi lahendamiseks anti kulbiga ja perekonnal oli piisavalt põhjuseid isa tappa. Samas, ei olnud Sir Osmond ekstra jätis ja tema lähedased iseäranis ahned või julmad. Nad oli isegi üpris tavapärased inimesed oma kontekstis. Kedagi vihata ei olnud, kellelegi ohtralt kaasa tunda ei olnud. Aa, ja, huvitav lisa oli ka uuriva inspektori poolt tehtud nimekiri, mida lugejaga jagati, kus ta püüdis ajaliselt paika panna paberile, et kes oli kaasatud kõikidesse tegevustesse ja teadmistesse, et olla suure tõenäosusega kuriteo sooritanud isik. Olles need malenupud paika pannud, tegi ta õige järelduse.

Kokkuvõttes, tore krimka, mis mängis oma edu maha just seal, kus see enam kaalu omas. Mõrvari avalikustamisega. See aga ei tähenda, et mul juba järgmine Briti krimiklassika sarja raamat voodi kõrval ootel ei oleks. Mul on nii hea meel, et sarja Eestis tõlgitakse ja trükitakse.

----------------------------

Pealkiri: Tema kuninglik luureausus
Autor: Rhys Bowen
Kirjastus: Tänapäev
Ilmumisaasta: 2021
Minu hinnang: 2.5/5

Ma ei teagi. Mulle tegelikult raamatu idee, toon ja selline õhuline suhtumine läks päris peale. Samas, ei saa mööda vaadata faktist, et kogu kupatus oli äärmiselt lihtsustatud, lapsik ja igati pilla-palla pealiskaudne. Midagi ei tundunud realistlik või kaugeltki usutav. Seda lugu tuleb võtta sellena, mis ta on, ja ei grammigi enamat, kuid isegi ajuvaba lehva-luhva lugemisena, mõjus ta üle võlli totakas. Kas pidi see olema midagi krimkade ja spiooni lugude sellist kerget paroodia sarnast? Ilmselt küll, kuid minu arvamus loetust jääb kesiseks: nagu oli ja ei olnud ka.

21. aastane Georgia oli sümpaatne ja hakkaja kangelanna, kellele oli vaevatu kaasa elada ning kaasa tunda. Kuninglikku verd ja monarhi lähisugulasena ei vastanud tema pere finantsseis aga tiitlitele. Hertsogist vend oli vaesunud ning naist suruti pidevalt mõne välismaa printsiga abielluma, et tal mingigi elatis tekiks. Georgie aga ei lasknud ennast heidutada ning oli valmis tööle minema, kuigi tema seiklused Harrodsis teenindajana ning kodukoristajana viisid ta pigem sekeldustesse, kui aitasid rahaliselt sõltumatuks saada. Mulle meeldis, et ta ei põdenud, häbenenud või tundnud konflikti enda positsiooni ning tavalise tööinimese olemuse vahel. Eks siia aitas kaasa tõsiasi, et naise ema oli näitlejanna ning vanaisa tavaline endine politseinik. Vanaisa ja lapselapse vaheline suhe oli äärmiselt armas ja toetav, üks mu lemmikuid raamatus. Georgia sõbranna Belinda ning, omamoodi ka, pidevalt uute rikkuritega abielluv ema, olid tegelased, kellele naine sai toetuda ning, kes olid piisavalt värvikad, kuid meeldivad. Ülejäänud aristokraatide ja rikkurite seltskond oli otsekui halvamaiguline karikatuur Briti aristokraatiast: egoistid, üksluised, ebameeldivad, enesekesksed, kuidagi kergemeelsed ja juhmivõitu. Georgie vend oleks pidanud õelt mitu tohlakat ära teenima. Väljakannatamatu hampelmann, kes oma õde pidevalt huntidele ette viskas. Avastasin end pidevalt ärritumast, kui mõnest sõgedast kõrge enesehinnanguga lordist või leedist lugesin.

Kuigi kangelannaga sihiti igati kümnesse, siis süžee jättis meeletult soovida. Liiga palju ebavajalikku, liiga palju tühja-tähja, liiga ebareaalsed reaktsioonid, liiga ebaloogilised käitumismustrid ning liiga ebausutav. Süžee mõjus äärmiselt lapsikult, läbimõtlematult ning silmi pööritama panevalt lihtsustatult. Üks hetk avastab Georgia oma vannis ühe tapetud väljapressija, kelle puhul oleks temal ja vennal tugev motiiv mees maha koksata. Siis avastab naine, et vist tema on järgmine ohver ning pääseb napilt erinevatest eluohtlikest situatsioonidest. Lugejale ei anta väga palju vihjeid, et kuidas need olukorrad on omavahel seotud ning mis võib olla motivatsioon. Pigem keskendutakse sellele, et noh, Georgie tee Darcyga (või ükskõik kellega) see krips-krõps lõpuks ära, mis oled selline vagur pidur. Alles viimases veerandis hakkab sellisem selgelt arusaadavam detektiivilugu tööle, enne seda ei olnud toimuvas aga eriti eesmärki, et miks kirjeldada seda, mida esile tuuakse. Kas sina läheksid peole, kus tõenäoliselt ohustab sind surm? Ilma, et teeksid mingeidki tõsiseltvõetavaid samme selle vältimiseks? Pole siis ime, et haripunkt oli niivõrd totter.

Kokkuvõttes, Georgie oli vahva ja vist kõige taibukam kogu tegelasbande hulgast, kes raamatus üles astus, kuid lugu ise oli minu jaoks ülemäära lohakas ja ebarealistlik. Peab aga tunnistama, et ka tekst ja dialoog olid adekvaatselt head oma teravmeelsuses ja mõnusas lõõpimises. Kui ajutöö suunata absoluutse miinimumi peale, siis ehk suudaks loost rõõmu tunda, kuid ma ei olnud lugemise hetkel, kahjuks, ajusurma lähedale.