Pühapäev, 3. aprill 2022

Kino: "Spencer", "Batman" ja "Uncharted: kaardilt kadunud"

Tervitus!

Seekord kinost.

Pealkiri: Batman
Originaalpealkiri: The Batman
Režissöör: Matt Reeves
Näitlejad: Robert Pattinson, Andy Serkis, Jeffrey Wright, Colin Farrell, Zoë Kravitz, Paul Dano
Kestus: 2h 56 min
Kinodes alates: 04.03.2022
Millal nähtud: 19.03.2022
Minu hinnang: 4.5/5

Batman ei ole mulle kunagi olnud ülemäära sümpaatne superkangelane ja olin veendunud, et Pattinson mõjutab mu suhtumist tegelasse veelgi negatiivsemalt. Ootamatu pöördena, meeldis mulle aga näitleja esitus tohutult, mis tõstis mu silmis, lisaks, karakteri aktsiaid. Mulle läks tohutult peale, et tegu ei olnud loo versiooniga, mis rõhutab kätši, fantastilisi elemente või suhtedraamat. Pigem oli tegu pineva detektiivimüsteeriumiga, mida oli äärmiselt lahe koos tegelastega püüda lahendada ning pusle kokku panna. Batman ei ole üleloomulike võimetega kangelane, kuigi teised versioonid kipuvad seda fakti unustama, ning oli geniaalne meest näidata kui kõige ehedamat ja autentsemat realistlikku varianti. Batman on tavaline inimene, kel vajalikku tehnoloogiat ja terav mõistus. Ta ei ole rohkemat. Selline kahe jalaga maas tõlgendus oli suurepärane vaheldus. Antud filmis püüab mees leida enda identiteeti kangelasena ning selline inimlik, kahtlev, vigu tegev ning haavatav Bruce Wayne meeldis mulle väga. Pattinson rollis tõstis esile just neid omadusi ning lisas vajalikus doosis usutavat traumat. Oli ilmselge, et ta oli vaimselt ja füüsiliselt depressioonis ning oma võimeid pidevalt ületav. Tal oli tahe, kuid ta ei suutnud fokuseerida õigele motivaatorile. Ta ei olnud ideaalne kangelane, kes jõuab, suudab, teab ja saab kõike (keegi kellele loodusseadused ei kehti), ja just seda ma kõrgelt hindasingi. Seekord ei olnud, pealekauba, rambivalguses mitte Bruce Wayne, vaid selgelt tema alter ego Batman, kes püüdis leida enda rolli Gothamis ning eesmärki, mille nimel kostüüm pidevalt selga tõmmata ja oma eluga riskida. Bruce jäi kindlalt tahaplaanile.

Film suutis mitmete aspektidega silma paista, mis aitas koostöös luua minu jaoks parima Batmani linateose. Süžee oli kaasahaarav ning põnev. Kõik detailid toimisid, omasid eesmärki ja need seoti lõpus asjalikult kokku. Muusika võttis kananaha ihule. See nelja noodiline meloodia, mida igas intensiivsuse astmes oli pidevalt kuulda, aitas hiilgavalt edasi anda just selle Batmani inimlikku olemust, varje südames ja kangelase, kui sümboli, mõju kriminaalidele. Kõrvaltegelased olid orgaaniliselt sulandunud süžeesse, keegi ei tõusnud liiati esile või eemaldunud üldisest õhkkonnast. Mind alati häiris kuidas Heath Ledgeri Jokker oli otsekui filmi tegelik peategelane ning ta ahmis endasse ümberringse ja film ei olnudki tegelikult enam klassikaline Batmani lugu. Antud linateoses olid kõik detailid ja tegelased tasakaalus, luues imelise orgaanilise terviku. Keegi ei mänginud kedagi teist üle. Eraldi peab esile tooma Colin Farrelli, kes oli niivõrd meisterlikult maskeeritud, et ma sain alles pärast kinost lahkumist teada, et tema mängis Pingviini. Filmis leidus lõputul hulgal märkimisväärseid kaadreid, valikuid (Bruce Wayne pere ajaloo mitte nii puhtamad saladused), dialoogi (iga Batmani ja Gordoni vestlus oli super), stseene (esimesed stseenid, kus igasugu kriminaalid kardavad pimedaid paiku, oli geniaalne) ja ka huumorit (oli võimatu mitte naerda, kui  Mõistataja oma streaming jälgijatega nagu sõpradega suhtles ja uuris, et kas neile ikka video meeldis). Üllataval kombel olid vähesed naljad ja humoorikad olukorrad kõik igati kvaliteetsed ja asjakohased. Kogu filmi õhkkond ja ettevõtmise kontseptsioon oli 5+. 

Negatiivsena tooksin välja, et vahepeal kippus lugu venima, ei voolanud kohati sujuvalt ja mõjus konarlikult. Nt kurjami plaani viimane etapp ja sellle ootamatu avaldumine tundus sunnituna ning juba lõppenud loo ebavajaliku viivitamisena. Kokkuvõttes, aga oli tegu vaimustava filmiga!


-----------------------------------

Pealkiri: Spencer
Originaalpealkiri: Spencer
Režissöör: Pablo Larrain
Näitlejad: Kristen Stewart, Timothy Spall, Sean Harris, Sally Hawkins
Kestus: 1h 56 min
Kinodes alates: 04.03.2022
Millal nähtud: 06.03.2022
Minu hinnang: 4/5

Olen kuulnud vastakaid arvamusi antud linateose kohta, kuid olen isegi üllatanud, kui väga see mulle imponeeris. Tegu on psühholoogiliselt raske filmiga, kus, klassikalises mõttes, midagi erilist nagu ei juhtugi. Kuid vaadata tuleb pealiskaudse alla ning sel tasandil pulbitsesid emotsioonid ning käis tõeline sõda. Lihtsalt, vaataja pilgu alla ei jõudnud mitte midagi muud, kui kaunid ja elegantsed häärberid, riideid, eineid ning printsess Diana pealiskihi all murduv mentaalne tasakaal. Viimast sai hoomata ainult tema piinatud pilkudest, grimassidest, stressis kehakeelest ning enesehävitajalikest käitumismustritest. See oli lausa kõhe, kui vaoshoitud, aristokraatne ning igasuguse empaatiata oli keskkond, kus naine aina rohkem ja rohkem ahistatuna ning õnnetuna end tundis. Kontrast ümberringse ja Diana tundepuhangutega võrreldes oli drastiline, mis muutis olukorra veelgi eemalepeletavamaks ning ekstreemsemaks. Samas, vahepeal anti ootamatuid vihjeid, et võib-olla kuninglik pere ei olegi nii südametu ja nad lihtsalt ei osanud printsessi aidata ning olid ise oma rangesse raamistikku lõksu jäänud. Sellised hetked aitasid lõhkuda klaustrofoobset ja kurblikku õhkkonda, mida kogu film endaga stseenist stseeni kandis. Siiski, jättis linateos mulje kui psühholoogilisest õudukast, kus peategelane aina sügavamale enda vaimsesse õnnetuse sohu upub ja kus keskkond teda aina rohkem ja rohkem lämmatab. Isegi kaadrid olid filmitud selliste nurkadega, mis panid Diana alati keskpunkti ning aitasid luua visuaali, kus vaataja võis konkreetselt näha, kuidas naine ennast pidevalt teiste poolt jälgituna ja piiratuna tunneb. Visuaalne pool suurepäraselt toetas pingelise ja ahistava õhkkonna loomist.

Huvitav oli kaasa mõelda ka üldiselt monarhia rolli üle, mille teemal mitmed tegelased otsesel või kaudsel viisil sõna võtsid. Kõige enam jäi meelde üks Dianat pingsalt jälgiv vanem teener, kes rääkis kuidas ta on valmis kuningliku pere nimel surema, üks tema kamraad seda tegigi, sest nad on ideaal ja kõrgem eesmärk, mida teenida ja mille nimel ennast ohverdada. See, põhimõtteliselt tavainimese arusaam, mõjus lausa grotesksena, sest see n-ö kõrgem sümbol ei teinud mitte midagi muud kogu loo vältel, kui riietasid ennast mitu korda päevas kallitesse rõivastesse, sõid mitu korda päevas mitmekäigulisi eineid parimatest koostisosadest, käisid jahil ning tundsid ennast fundamentaalselt tähtsamad olevat kui keegi teine. Selline paralleel jättis mulle äärmiselt küünilise mulje. Monarhia väärtus on traditsioonis, mida nad esindavad. Traditsioonid on suuresti ühiskonna alustalad, kuid antud film illustreeris seda baasalust kui tolmust, kopitanud, iganenud ja hoolimatut põhja.

Kristen Stewart oli printsessi rollis vaimustav. Unustasin lausa ära, et sama naine mängis kunagi kivinägu Bellat. Kuigi mulle subjektiivselt meeldis Naomi Watts Dianana rohkem (2013 filmis), siis Stewart sai suurepäraselt hakkama selle äärmiselt hapra, piinatud ja väsinud naise kehastamisega. Stseen, kus ta kujutab ette, et sööb oma pärlid ära või kus ta oma lastega küünlavalgel mängib, olid eriti efektsed ja meeldesööbivad. Kuigi, kogu kupatus võib tunduda natuke liiga dramaatiliselt ning väsitavana (no mis sa rikas ja priviligeeritud naine koguaeg vingud!), siis tegelikult on tegu hiilgava portreega ühe naise vaimsest murdumisest ning soovist oma elu eest ohjad jälle enda kätte võtta. Lõpp oli liiga ilus, kuid vähemalt sai kinosaalist natukegi positiivsel noodil lahkutud.


-------------------------------------

Pealkiri: Uncharted: kaardilt kadunud
Originaalpealkiri: Uncharted
Režissöör: Ruben Fleischer
Näitlejad: Tom Holland, Mark Wahlberg, Sophia Ali, Antonio Banderas
Kestus: 1h 56 min
Kinodes alates: 11.02.2022
Millal nähtud: 06.03.2022
Minu hinnang: 3/5

Vanakooli maiguga seiklusfilmid on minu kinokülastuste nimekirjas alati teretulnud ja isegi oodatud. Nii mõnusalt stressi maandav on vaadata midagi kihvti, elada kaasa vahvatele tegelastele ja nendega koos mõistatusi lahendada ning ajaloolisi aardeid leida. Ma ei tea videomängust, millel antud lugu põhineb, mitte kui midagi, aga see teadmatus ei takistanud mul vaadatavat just nii palju nautida, kui ta seda võimaldas. Film pakkus mulle kõike, mida eelnevalt mainisin, et taolistelt linateostelt ootan, kuid ta ei tõusnud kuidagi esile või mõjunud tase kõrgemalt kui tavaline keskmist klassi seikluslugu. Võib-olla oleksin nähtust rohkem vaimustuses, kui saaksin seda võrrelda algmaterjalidega ning tajuksin paremini tausta ning pisidetaile.

Minu arvamus taandub tõenäoliselt faktile, et mulle ei läinud tegelaste eesmärk või isegi tegelased ise suuremal määral korda. Teekonda oli lahe nendega koos käia, kuid mulle ei sümpatiseerinud miski ega keski. Mis on veider, sest üldiselt on võimatu Tom Hollandisse ükskõik mis rollis ja kontekstis mitte soojalt suhtuda. Märkasin ka liialt palju loogika auke ja ebakõlasid, et nähtu piisavalt realistlik oleks. Kas tõesti ei ole keegi neid laevu varem leidnud? Kasvõi mõned hobiujujad kogemata? Tänapäevases maailmas paistis see mulle äärmiselt ebausutav. Kurikaelad olid, lisaks, täielikud klišeed ning ühe eemaldamine ei tundunud ootamatu pöördena, vaid pigem läbikukkunud plaanina vaatajat šokeerida. Peamine pahale oli plass ja igav, kuri sellepärast, et ta lihtsalt on kuri, ilma igasuguse värvita. Samas, võitlusstseenid olid toredad, mõistatuste lahendamine kaasahaarav ning eriti meeldis mulle kuidas kuni lõpuni oli keeruline aru saada, et kas tegelased olid usaldusväärsed, plaanisid kellelegi ikkagi nuga selga lüüa ja teist üle kavaldada või kes ikkagi kelle eest väljas oli. Selliseid pöördeid tuli ette aga liialt palju ning peatselt oli raske kedagi tõsiselt võtta ja see tüütas mind. Üks-kaks haneks tõmbamist on okei, kuid pole vaja ühte ja sedasama võtet üleleierdada.

Kokkuvõttes, film oli muhe meelelahutus ning igati soliidne seiklusfilm, mis aitas pärismaailma eest natukeseks põgeneda. Ülimalt vaimustuses ma aga ei ole ning ei paistnud, et film kuidagi oma žanrikaaslastest esile tõuseks ning midagi värsket ja ennenägematut pakuks.

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar