Reede, 22. aprill 2022

Kino: JAFF 2022 (1) "Seotud maailmad", "Mirai tulevikust", "Tüdruk, kes muutis ilma" ja "Laineharjal"

Tervitus!

Ülevaated toimuvalt Jaapani animatsioonifestivalilt.

Pealkiri: Seotud maailmad
Originaalpealkiri: Ashita sekai ga owaru to shite mo
Režissöör: Yuhei Sakuragi
Originaalne linastumise aasta: 2019
Kestus: 1h 33 min
Minu hinnang: 2.5/5

Vot see oli vinge kontseptsioon: eksisteerib kaks reaalsust, esimene, meie tavapärane maailm, teine paralleelmaailm, kus Jaapanit valitseb türannist printsess ja rahvas on ajupestud ning rõhutud. Mõlemad on aga omavahel ühenduses, sest inimesed on ühed ja samad, nagu üks hing ning kaks eraldiseisvat keha, kes ei ole teineteisest teadlikud. Tappes ühe kesta, sureb ka teine. Sellest tulenevalt on nn äkksurmade fenomen igapäevasarnases maailmas õudne ja seletamatu. Shini ema ja isa hukkusid selleläbi ning poiss püüab koolikaaslase, Kotoko, abiga edasi liikuda, kes üksteisest väga hoolivad, isegi armastavad. Shini teisik, Jin, aga soovib Kotoko surm, sest tüdruku teine pool ongi mainitud koletu ja julm valitseja. Lisades siia ka inimlaadi võitluseesmärgil loodud tehisintellektid, siis on loo keskne konflikt äärmiselt intrigeeriv ja paljulubav.

Samamoodi nagu eksisteerib kaks maailma, sai tegelikult näha kahte eri filmi. Esimene pool keskendus suhetele, tunnetele, sidemete loomisele ning inimlikkusele. Shin, Kotoko, Jin ja Miko ning Riko moodustasid huvitava dünaamika. Loo süda oli Shini ja Kotoko armastav ja toetav kiindumus. Siis aga tegi anime 180 kraadi pöörde ja fookus suundus kätšile ning suhtedraamast sai puhas ulmekas. Üleminek, kuigi loogiline, ei olnud sujuv ning tundus, et vaatan hoopis teist lugu. Kui esimene osa suutis edukalt oma eesmärgid täita, siis teine valgus laiali, kaotas oma identiteedi või ei suutnud seda õnnestunult teostada. Film jäi ilma oma inimlikkusest ja suhte aspektist ning edasine arendus eri isikute vahel oli puudulik, isegi olematu. Esialgne potentsiaal visati aknast välja. Teine osa oli iseloomutu, emotsioonitu ja üksluine. Kaks poolt lihtsalt ei klappinud ja kuna mõlema kvaliteet oli niivõrd drastilise vahega, siis paistsid kitsaskohad eriti eredalt silma.

Animatsiooni stiil oli midagi, mida ma ei ole suurel ekraanil enne kohanud. Uus arvutimängude laadne lähenemine vast. Tegelased, nende liikumine ja olemus, mõjusid palju autentsemalt kui klassikalistes animefilmides, kuid selline karakterite pidev õõtsumine oli natuke veider. See vajas harjumist. Vaatamata sellele, oli tulemus visuaalselt mastaapne, värvikas ning silmapaistev. Kokkuvõttes, mulle läks igati peale filmi esimene pool ja loo idee, kuid teine osa kaotas oma fookuse ning ei olnud eelneva ja üldteema vääriline.



--------------------------------------

Pealkiri: Mirai tulevikust
Originaalpealkiri: Mirai no Mirai
Režissöör: Mamoru Hosoda
Originaalne linastumise aasta: 2018
Kestus: 1h 38 min
Minu hinnang: 4/5

Loo keskmes on 4. aastane poisiklutt Kun, kes ei olegi üks hetk enam oma vanemate silmatera, sest perre lisandub väike õeke. Uus dünaamika paneb last tundma tohutut armukadedust ning nuttu, tujutsemist ja sõsara kiusamist tuleb ette ohtralt. Ka vanemad on närvilised, sest naine läheb tööle ja koduperenaiseks jääb nüüdseks mees, kes siiani koristuse, söögitegemise, laste eest hoolitsemise ja muu kodutegevuse vastu just suurt huvi üles näidanud ei ole. Pärast järjekordset tujutsemishoogu helgib äkitselt maja aias olev puu ning Kun satub kokku pahura vanamehega, kes kurdab, et tema oli kord poisi asemel ning too nüüd teab, mis tunne on kõrvalejäätud olla. Kun taipab, et see porisev onu on nende pere koer Yukko inimvormis. Ja siitpeale algabki lapse seiklus läbi aja ja ruumi, kohtudes oma pereliikmetega minevikust ja tulevikust. Kaasa arvatud oma õe, Miraiga, kes jõuab tema ette teismelise neiuna.

Oma ringilendamiste käigus õpib Kun miks talle lähedased on nagu nad on, millised nad kunagi olid või millised nad saavad olema, mida nad tunnevad ja mis neid motiveerib, mis neid kõiki seob ja, üleüldse, mis teeb neid perekonnaks. Kuidas kõik eelnevad otsused varasemate põlvede poolt on toonud Kuni just sellesse hetke, kus ta eksisteerib. Poiss õpib aktsepteerima ennast ja teisi, läbib õppetunde, mille käigus leiab endas julgust, mõistmist ja hoolivust. Teeb õega rahu ning ühise ajaveetmise tulemusena mõistab enda, kui suure venna, rolli tähtsust Mirai ja kogu pere elus. Kuid ka vanemad saavad fookust ning poja kõrval on mõnus jälgida isa ja ema isikute ning nende suhte arengut, mis paistis ootamatult ehe. Samuti, kui keeruline, pidevat enesekontrolli eeldav ning kellegi teise vajadusi alalõpmata ettepoole panemist nõuab väikelaste kasvatamine. Mind ei üllata, kui noored vanemad tunnevad ennast nende kahe vestlustes, käitumises või olemuses ära. Poiss ja tema emotsioonid ning käitumine, lisaks, paistis igati usutav. Ma täitsa kujutan ette, et pisike armukade laps just niimoodi oma rahulolematust väljendab. Ei mingit võltsi sunnitud draamat või ideaalset keskkonda, Kun ja tema kodu jätsid autentse mulje.

Anime oli soe, humoorikas, õpetlik, kaasahaarav ning omanäoline oma lihtsuses ja sõnumis. Selle nägemine jättis südamesse õdusa tunde ja helge olemise. Miinustena tooksin aga välja, et esimene veerand süžeest oli veidi veniv ning viimane veerand kohati sürr. Lugu liikus tavafoonist muinasjutuliseks kulminatsiooniks kuidagi järsult, et keeruline oli algust haakida lõpuga ja vastupidi. Samas, kindlasti olid fantastilised elemendid huvitavad ning isikupärased. Kokkuvõttes, igatpidi armas ja vahva aeg kinos.



----------------------------------------

Pealkiri: Tüdruk, kes muutis ilma
Originaalpealkiri: Tenki no ko
Režissöör: Makoto Shinkai
Originaalne linastumise aasta: 2019
Kestus: 1h 54 min
Minu hinnang: 4/5

Nutsin nii palju, et mingi hetk lootsin, et enam pisaraid ei tule, kuid, ei. Vett jätkus ja mul oli päris piinlik saalist lahkuda. Pill ei tulnud ilmtingimata sellepärast, et anime oli tohutult kurb, pigem oli nähtu ootamatult emotsionaalne, köitev ja südamesse pugev. Tegu oli laiahaardelise looga, mis sisaldas teemasid, mis puudutasid ning läksid korda. See kõik pandi pakendisse, kus astusid üles tegelased, kellele sai vaevatult kaasa elada ning kes oma soovidega kaevusid inimhinge õrnadesse soppidesse. Pidevalt võrreldakse filmi looja eelneva väljalaskega, "Sinu nimi", ja, on absurdne väita, et nad ei ole sarnased ja, et "Sinu nimi" ei ole tunduvalt terviklikum ning edukam lugu, kuid see pidev kõrvutamine võtab ära antud anime positiivsuse ja sarmi, mis tegelikult oli igati märkimisväärne.

Pealtnäha tundub, et lugu püüab keskse sõnumina tuua esile kliimamuutust ning inimese kätt selles. Paistab, et tegu on moraali- ning õpetliku süžeega. Kuid kas see oli ikka nii? Ridade vahel lugedes jäi mulle kumama hoopis vastupidine mõte. Inimene on arrogantne ja arvab, et ta on nii tähtis ning võimekas, et suudab mõjutada midagi niivõrd grandioosset nagu on ilm. Tegelikult teeb too aga täpselt seda, mida ise tahab ja millal. Inimene on tühine ja ei oma võimu. Tüdruku, kelle oskus ilma mõjutada, Hina, tegevuste tagajärjed omakorda annavad mõista, et lõppkokkuvõttes ei ole midagi tema kätes. Samas, võib-olla just vastupidi, Hina tegevus peegeldas inimtegevuse ohtusid kliimale ning andis mõista, et inimestel on ikkagi kontrolli ilma üle, millel on katastroofilised tulemused. Ükskõik kui õilsal või isetul eesmärgil, Hina otsustel on tagajärjed ning tuleb maksta ränka hinda. Selles mõttes oli keskne fookus põnev, sest Jaapani animes ei ole alati kõik Läänelikult otsekohene ja standardlik oma sõnumites. Ei anta alati mõista, et inimene halb, ilm hea ning kliimamuutus on vaieldamatult inimese õlul. Kõik ei ole must ja valge. Selline normiväline lähenemine või piiride kompimine on igati intrigeeriv. Vaataja ise otsustab, kuidas ta mida tõlgendab.

Loo kulminatsiooniks on otsus, kas katastroof või rahu, ning kogu stseen oli lihtsalt võrratu. Muusika oli hiilgav, animatsioon oli suurepärane, tundelaadung oli kõikehõlmav. Imeline. Samas, oli tegu ka ühe negatiivse osaga filmist. See kõik oli äärmiselt romantiline, kuid täienisti ettenähtav ning nii tavaliselt jaapanilik romantika toimibki. Kaunis, kuid, oih, kui idiootne ja lühinägelik. Kokkuvõttes, tegu on võluva ja paeluva looga, mis moodustab kokku ilusa fantaasia elementidega täiskasvanuks saamise teekonna.



----------------------------------------

Pealkiri: Laineharjal
Originaalpealkiri: Kimi to, nami ni noretara
Režissöör: Masaaki Yuasa
Originaalne linastumise aasta: 2019
Kestus: 1h 35 min
Minu hinnang: 3/5

Lugu jätab endast esmapilgul mulje kui päikeseline, romantiline ning lõbus. Kus kaks merd ja surfi armastavat noort üksteisesse armuvad ning lahedalt aega veedavad. Tegelikult on tegu üpris nukra animega, kus lahatakse kurblikku teemat, mis inimesi sisemiselt laastada võib. Lähedase kaotamine, siinkohal, oma kallima kaotamine ja sellega leppimine. Või siis mitte aktsepteerimine nagu juhtub peategelase, Hinakoga. Tüdruk ei suuda lahti lasta, ei suuda leinata, vaid kujutab ette, et poiss on reaalselt tagasi tulnud, kutsudes tema hinge (?) nende koosveedetud aega meenutava lauluga pidevalt enda juurde. Nunnuks, aga ekstra nutuseks, teeb olukorra, et tüdruk paneb poisi naasnud n-ö olemuse suurde täispuhutavasse delfiini, millega ta siis ringi käib nagu oleks viimane veel elus. Siit ka anime põhiküsimus. Kas kõik toimus tüdruku peas? Keegi teine poissi ju ei näinud. Kas ta tegelikult tuli tagasi? Või oli kallima ettekujutamine psühholoogiline viis enda kaotusega toime tulla?

Tegu oli elu üle järele mõtlema paneva ja sügava looga äärmiselt helges ning pealtnäha positiivses kuues. Pakett andis eeldada, et lugu on elujaatav, kuid millegipärast mõjus see hoopis rõhuvalt. Kontrast visuaalse ja sisu vahel oli äärmuslik, kuid intrigeeriv kooslus. Hinako suutmatus surmaga toime tulla oli kahtlemata realistlik, sest inimesed ei pruugi nii kiirelt ja hõlpsalt sellist traumat seljatada, kuid tüdruk väsitas oma klammerduva ja põikpäise suhtumise poolest. Tema eitus ja soovimatus edasi liikuda muutus üks hetk monotoonseks, sest Hinako vaimsesse seisukorda ei tulnud ega tulnud vähimatki muutust. Keeruline oli tõeliselt hoolida poisi surmast ja tüdruku kannatustest, sest vaataja ei jõudnud neisse ülemäära kiinduda, kuna eelmäng tragöödiale oli lühike ja klišeelik. Koosnedes krapsakatest hetkedest, kus paar surfab koos, hängib koos, sööb koos, jne. Tegelased ei olnud selleks hetkeks piisavalt sügavad ning nende suhe vaatajaga veel mitte kontakti leidnud, et järgnevat ängi reaalselt tunda. Ma ei tajunud nende sidet. Samas, peab tunnistama, et lõpus olev hetk, kus poiss ennast Hinakole metafooriliselt ühe ammu korda saadetud tegevuse põhjal meelde tuletab, oli tohutult armas, ootamatu, nutikas ning tõmbas mul ikkagi paar pisarat välja.

Vaatamata kesistele aspektidele, on tegu silmale ilusa vaatamisega, jaapanilikult romantilise ning tõsist ja lahkamist väärivat teemat kajastava looga, mis paneb mõtlema, kuid mitte liiga palju.

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar