Kino: "Morbius" ja "Kadunud linn"

Tervitus!

Ülevaated kinost.

Pealkiri: Morbius
Originaalpealkiri: Morbius
Režissöör: Daniel Espinosa
Näitlejad: Jared Leto, Jared Harris, Adria Arjona, Matt Smith, Tyrese Gibson
Kestus: 1h 44 min
Kinodes alates: 01.04.2022
Millal nähtud: 17.04.2022
Minu hinnang: 2.5/5

Hävitavad hinnangud filmile nii publiku kui kriitikute hulgast tegid mind ettevaatlikuks, kuid olen selline veidrik, kes läheb vaatama ka filme, mida on üdini maha tehtud. Ja seda sellepärast, sest mind huvitav ja ma tahan. Ei ole haruldane, et mulle läheb peale midagi, millele üldsus on selja pööranud. Minu õnneks ei olnud film üldsegi mitte nii jubedalt kehv, kui on mõista antud, kuid ega ta midagi erilist ka, kahjuks, ikkagi ei olnud. Sonyl ei õnnestu ega õnnestu ühte finantsilist äratasunud ja laialdast vaataja poolehoidu leidvat Marveli linateost toota. Tulemus võib olla üks või teine, kuid mitte mõlemad. Venom on olnud soliidset raha sisse toov, kuid mitte kõrgelt hinnatud. Morbius ei ole suutnud aga isegi raha teenida.

Ei saa üle ega ümber vaadata Jared Letost ja tema metoodinäitlemisest, millega ta tihtipeale filmide meeskondade elu põrguks teeb. Jokkeri mängimisega ta juba vedas kõiki alt ning Morbius oli otsekui teine võimalus ennast superkangelaste maailmas tõestada. Loomulikult kaasnes rolliga ohtralt infot ajakirjanduses mehe eksentriliste käitumise ja üle võlli näitlemisstiili osas ning karakterisse sisseelamisega seoses. See andis eeldada, et tegelaskuju saab olema samamoodi silmapaistev ja, halvas või heas mõttes, meeldejääv. Jäi selgusetusk, et milleks kogu see tohuvabaohu ja energia rolli loomisesse, kui tegelaskuju oli äärmiselt üksluine, isikupäratu ning absoluutselt mitte grammigi huvitav väljaspool oma n-ö geeniusest aju. Ja isegi viimast detaili ei suudetud kasutusele võtta, et tegelasele natukegi värvi anda. Vastupidiselt Jared Letole, tundus pigem, et Matt Smith oli intensiivse kulissidetaguse meetodnäitlemisega tegelenud, sest just tema andis loos edasi Jokkerilikku psühhopaadi energiat. Ma arvan, et tema esitlus ei oleks mind sedavõrd väsitanud, kui tema ekraanipartner ei oleks võrdlusena niivõrd banaalne olnud. Morbius oleks võinud rohkem nupust nikastanud näida, et asi toimiks ning kangelase ja kurikaela vahaline suur kuristik ei oleks nii häirivalt esilekerkiv. Või siis Matt Smith oleks võinud natuke rohkem mõistuse juures olla, et kaugust vähendada. Samas, siis oleks lõpptulemus veelgi lahjam. Igatahes, oli ilmselge, et mõned mängisid üle, mõned mängisid alla ning teised olid lihtsalt ekraanitäide. 

Kas mitte Morbius ei peaks ise kurikael olema? No vast tutvustavas filmis hoobilt mitte, kuid ei olnud tunda, et temast võiks saada üks pahadest. Esiteks, oli tegelaskuju lihtsalt kuiv, teiseks, ei antud mõista, et tal oleks põhjust kedagi vihata või kellelegi halba soovida. Vähemalt äärmuslikult mitte. Ma ei ole koomiksi algmaterjaliga piisavalt sina-peal. Muus osas, Morbius ei olnud kohe üldse köitev tegelane või siis ei osanud näitleja tema põnevamaid aspekte edukalt välja tuua. Karakterite mõttes oli film üks unelaul. Ka hea ja halva viimane vastuseis kulminatsiooni näol oli kuidagi käega löödud. Nahkhiired lendasid vist ja siis oli hästi pime, mingid hoobid võib-olla käisid. Ja äkitselt oli pahalane knockout'is. Segane ja alla igasuguste ootuste.

Vaatamata möödapanekutele ja kasutamata jäänud potentsiaalile, leidus loos aspekte mida nautida ning, mis suutsid minu silmis puudujääke balansseerida. Morbiuse sõbrants oli tore ja mulle meeldis nendevaheline side. Samamoodi, oli mehe ja tema lapsepõlvesõbra vaheline kamraadlik suhte tuntav ning sümpaatne. Taustaidee, eesmärk ning malenupud olid tegelikult asjalik baas kogu ettevõtmisele. Teatud visuaalsed efektid nägid vinged välja ja kogu süžee tegelikult haaras, sest kuidas siis mitte kaasa elada kellelegi, kellele on looduse poolt kehvad kaardid antud, kuid kes ennastsalgava visaduse pinnalt suudab loodust haneks tõmmata. Tagajärgedega, muidugi, kuid see tagab vaid õiglase tasakaalu. Peale selle, antikangelaste filmid on alati omamoodi köitvad, kuigi Morbius veel päris tumehallile alale ei liikunud. Kokkuvõttes, drastiline kriitika filmi suunal on üleliialdatud, kuid, kus suitsu, seal tuld. Tuleb ise ikka vaadata, et veenduda, mitte põhineda teiste arvamustel.

-------------------------------------

Pealkiri: Kadunud linn
Originaalpealkiri: The Lost City
Režissöör: Aaron Nee, Adam Nee
Näitlejad: Sandra Bullock, Channing Tatum, Daniel Radcliffe, Brad Pitt
Kestus: 1h 52 min
Kinodes alates: 08.04.2022
Millal nähtud: 23.04.2022
Minu hinnang: 2.5/5

Vingun pidevalt, et igatsen taga kvaliteetseid 90ndate ja 00ndate stiili klassikalisi romantilisi komöödiad. Ja kui ikka žanri ikoon, Sandra Bullock, taas varba lembelugude vette pistab, siis ei ole ju palju oodatud, et ees ootab mõnus ja muhe kinokogemus. Kurbusega, pean taaskord tõdema, nagu enamuste filmidega, mis julgevad seda žanri taasavastada, ei olnud tulemus ei romantiline ega humoorikas. Tahtis olla, ja teoorias vast oli, kuid teostus oli kesine. Ei päästnud seda ka alati oodatud seikluselemendi kaasamine. Idee oli vahva ning ootasin filmi nägemist sellest hetkest kui trailer avalikustati, kuid, nagu kipub olema, olid head kohad lühikeses klipis juba ära kasutatud. Ohusignaaliks oleks pidanud olema fakt, et traileris olid lausa hetked, mis ei olnud märkimisväärselt õnnestunud, nagu see kaanide seik. Ei, väiksed limased olevused kellegi tagumikul, ükskõik kui prink see pepu ei näe välja, ei ole naljakas. Öäk on, mitte koomiline.

Sandra Bullock mängis enamjaolt seda sama tegelaskuju, mida mitmed tema eelmised rollid on edasi andnud. Teravmeelne, nipsakas ning teistele ülevalt alla vaatav. See on õiges kontekstis asjalik kombo, kuid olen seda juba liiga palju kogenud, et vaimustusesse sattuda. Channing Tatum püüdis oma füüsise vastupidiselt olla selline omamoodi pehmo ja eneseimetlejast nohiklik, kuid see ülemäära ei õnnestunud vaatamata ebatavapärasele lähenemisele. Näitleja ei ole mulle kunagi eriliselt ligitõmbav olnud, seega, mehe pidev musklilise keha eksponeerimine ei tekitanud minus vajalikku efekti. Kurb oli, lisaks, tõsiasi, et kahe peategelase vahel ei olnud tunda mingit keemiat. Brad Pitti ja naise vahel oli nende minutite, mil nad ekraani jagasid, rohkem särtsu, kui peamise paari ümber. Isegi Daniel Radcliffe'il oli Sandraga rohkem surinat! Kuigi, Harry Potter jättis mulje nagu tujukas laps mängiks kurikaela -- mehe esitus ei olnud veenev. Ehk siis, ainukesed tegelased, kes oleks ekraani peal natuke kuumust tekitanud, said koos olla viivuks, et nad asendada teisejärguliste ja tuimade valikutega. Huvitav, kas Bradil oli muud tegemist, talle ei suudetud piisavalt maksta või siis sai ta varakult aru, et ega käsikiri väärt ei ole ning ei tohiks ennast pikemalt sellega siduda? Igatahes,mehe etteaste oli filmi vaieldamatu tipphetk.

Ootamatult sümpaatne oli aga loo sõnum ja õppetund kangelannale. Ära jäta elu elamata, ära kaevu oma õnnetuse ja kahetsuse mülkasse, vii oma huvid, sihid ja kunagised kired ellu, sest maailm tiirleb edasi. Seda kõike, muidugi, meeletult lihtsustatud ning absurdse süžee läbi. Ja mis kõige tähtsam, midagi mida ma alati austan, kui seda esile tuuakse: aitab naistekate mõnitamisest! Mulle tohutult meeldis kuidas Tatumi tegelane seda naisele nina alla hõõrus, et too ei peaks romantiliste raamatute lugejaid kuidagi alamaks, ebaintelligentseks ja seeläbi ei nimetaks enda loomingut rämpsuks. Äärmiselt väsitav on pidevalt sattuda arvamuste otsa, mis naistekaid alandavad nagu see oleks teaduslikult tõestatud ainutõde. Igal žanril on oma lugejaskond, oma eesmärk, oma aeg ja koht ning oma kasutegur. Ära hinda raamatut kaante järgi -- ja seda võttis meie kangelanna kuulda. 

Kokkuvõttes, filmis oli detaile, mis toimisid ja oli neid, mis jäid kõvasti vajaka. Mulle ei läinud korda keskne lembepaar ning totakas aardejaht, kuid mulle meeldis loo sõnum ning idee. Põhiline on see, et romantilised komöödiad, kasvõi kesiste katsete läbi, taas jätkuvalt tee suurele ekraanile leiaksid. Ehk ei ole järgmine pärl enam kaugel!