Esmaspäev, 11. aprill 2022

Külastus: Kraków - Poola

Tervitus!

Kuigi piirid on vähemalt Euroopas lahti, siis ei ole ma veel reisima jooksnud. Sellest tulenevalt, jagaksin seekord pigem oma muljeid koroona eelse aasta nädalasest Poola reisist suvel Krakówi linna, kuhu mind viis töö.

DaVinci:
Poola ei ole just esimene sihtkoht maailmas, mis pähe torkab kui koht, kus ootaksin näha ühte legendaarse maalikunstniku ühte kuulsaimat teost. Aga just Krakówi linna rahvusmuuseumis ilutseb "Daam hermeliiniga". Minu jaoks: naine nirgiga. Mis hermeliin? See on nirk mis nirk!

Maalitud kuskil 1489-90 kandis Itaalias, kujutab teos Cecilia Galleranit, kes oli tolleaegse Milano hertsogi armuke. Tuntud kui särava ja artistliku neiuna, püüdis DaVinci maalis tabada tema dünaamilisust ning elujõudu. Kui pilti vaadata, siis tundub otsekui, et maalitud on hetke kui neiu on pead pööramas, sest midagi kõrval on tema tähelepanu pälvinud. Teose juures on huvitav ka see, et üdini tume taust on hilisem lisand ning maalile on tehtud mitmeid ülevärvimisi. Nt kandis naine algselt peakatet, kuid seda on hetkel võimalik märgata vaid tõdedes, et need ei ole naise juuksed, mis lõua alla kokku jooksevad, kuid algselt oli see osa loorist. Veel üks huvitav fakt maalist, nimelt, oli hertsog tuntud kui "valge hermiin", sellest veidra loomakese lisamine maalile naise sülle. Muuseumis saab kuulda ja lugeda lõpmatuseni selle meistriteose taustast, olemusest ja läbielamistest. Viimase kohta nii palju, et maal jõudis Poola kuskil 1800. aastal ning on leidnud ennast nii ühe Poola printsessi omandis, muuseumites, keldris peidus, natside röövsaagina, jne.

Miks minna Louvre'i "Mona Lisat" vaatama, kui seda õieti ei näegi? Tõesti, mina seda nende masside selja tagant ei suutnud korralikult silmata ja pärast mõnikümmend minutit proovimist, andsin alla. Muidugi, peab teadma millal täpselt minna, et selle kuulsa muigajaga koos jõllitusvõistlust pidada. Samas, hermeliini maaliga olin oma kakskümmend minutit suures ruumis, kus olin vaid mina, naine ja nirk. Ja turvamees. Võrratu teos ning võrratu tunne oli sellega igalt nurgalt tutvuda ilma, et keegi seljas elaks ning ilma igasuguse klaaskaitsekilbita vahel -- turvamees oli diskreetselt kaugel nurgas.

Andrzej Wajda:
Koos DaVinciga oli rahvuslikus muuseumis ka laiaulatuslik väljapanek Poola ühele armastatumale ning rahvusvaheliselt tuntuimale režissöörile, Andrzej Wajdale. Mul on küll piinlik tõdeda, et ma ei olnud tema loominguga sina peal ning ei teadnud sellest just tohutult, kuid pärast näitust, olen ekspert. Ja just sellisena arvan, et peabki üks tõesti tasemel näitus külastajat tundma panema. Kahtlemata oli see üks parimaid taolisi ekspositioone, mida olen kunagi kogenud. See oli põhjalik, mahukas, detailne, põnev ja, kuigi olin seal kokku oma 1,5 tundi, siis oleks seal vabalt võimalik veeta veel sama palju, kui mitte rohkem. Ja siinkohal tasub meelde tuletada, et tegu oli ajutise näitusega, mitte mastaapse püsinäitusega. Kuulsin Poola kolleegilt, et ka kohalike seas oli sellel tõesti asjaliku, tähelepanuväärse ja kinolegendi tasemel väljapaneku maine.

Näitus algas väikestes ruumides tema lapsepõlvega, kus sai põhjalikku infot mehe noorusest, perest ja kinokooli ajast, mis langes suuresti II Maailmasõja perioodi, mille eri tahkudest paljud tema teosed ka räägivad. Edasi süüviti juba loomingusse. Materjali neid illustreerimaks leidus tohutult. Alates seinasuurustest ekraanidest, kus näidati filmide klippe, kuni originaalstsenaariumiteni ning filmis kasutatud esemeteni ja reklaampostriteni. Väljapanekud olid jaotatud lavastaja eri loomingu etappide või sarnaste teemade järgi: sõjafilmid, nõukogude aegsed filmid, psühholoogilised ja rahulikud filmid, tema linateosed rahvusvahelisel areenil, jne ning laia kajastust said, lisaks, mehe tegemised teatris lavastustega. Eriti vahva oli näha pea kõiki Wajda prestiižseid auhindu nagu Oscar, BAFTA, Palme d'Or, Kuldkaru, jne.

Mul tekkis erinevate filmidega tutvudes selline nukker, tühi, lootusetu ja isegi depressiivne tunne, sest enamused linateosed oli minu silmis äärmiselt masendavad ning raskesti seeditavad. Seda kõike aitas rõhutada eriti süngete stseenide eksponeerimine. Nt "Lotna", kus sõjahobused kappasid lahingusse tankid vastasteks, "Kanal", kus paar on lõksus ja väljapääsu tunnelist ei ole, "Põlvkond", kus mees hüppab kõrgetelt treppidelt alla surnuks, "Kasemets", kus peategelane on haige ja suremas üksi metsas, "Samson", kus õpetaja kõnnib mööda Holokausti aegset tänavat selja taga lapsed, keda püüab kaitsta, "Katõn", kus mõrvati massides Poola ohvitsere (ja kus tapeti ka Wajda isa). Need stseenid ning neist õhkav lämmatav äng sööbis end mu südamesse ja siiani on kuidagi raske neile tagasi mõelda või isegi nähtut unustada. Ma ei taha teada, mis tunded mul oleks, kui oleksin täispikkasid filme näinud. Ma vist ei suudaks sellest sombust väljagi enam tulla. Kogu näitus jättis mulle kustutamatu mulje.

Waweli loss ja ooperigaala:
Olen võtnud omale eesmärgiks, et püüan reisides vähemalt ühte etendust või kontserti külastada ning seekord osutus selleks ooperigaala Waweli lossis. Muid võimalusi väga ei leidnud, oli ju ikkagi südasuvi. Oma üllatuseks avastasin, et piletit internetist osta ei saa ning ainult Krakówi ooperimajja kohale minnes sai kassast sissepääsu hankida. Ma ei eeldagi, et kogu maailm peab funktsioneerima paralleelselt ka internetis, kuid maja jäi minu kesklinna kandist üpris kaugele ning see on aastate jooksul esimene kord kui välismaal mõne etenduse piletit internetist osta ei saa -- ja ma olen omajagu ikka välismaal teatris käinud, et võrdlusmoment täitsa olemas.

Lossikompleks asub pea otse linna keskel, koosnedes mitmetest hoonetest ning lisadest, mille keskele jäävad eraldi mahukad aed ning siseõu. Osati on loss nagu kindlus, sest asub kõrgendikul ning on ümbritsetud justkui kaitsevallidega. Tänapäeval asub seal riigi üks esi kunstimuuseume. Loomulikult kuulub kompleks ka UNESCO maailmapärandi hulka. Muide, tegu on maailmas esimesena sinna gruppi kuulutatud kultuuripärandiga.

Kontsert toimus siseõues ning rahvast oli küll palju, kuid read ja istmed olid paigutatud õhuliselt. Tavaliselt mahutatakse nii palju kui võimalik massi toimumispaika ja siis ei saa keegi astuma ega istuma. Seekord oli aga ruumi ülegi ja, vaatamata sellele, tekkis mõnus ja hubane sünergia lava ning publiku ja publikul omavahel. Esitusele tulid erinevate kuulsate oopertite koorilaulud, mis oli antud gaala fookuseks. Nt sai kuulata esitusi Verdi ooperitest "Aida", "Rigoletto", "Nabucco" ja "Trubaduur", Donizetti ooperitest "Don Pasquale" ja "Anna Bolena", Puccini ooperitest "Turandot" ja "Tosca", Bellini ooperist "Norma" ning Bizeti ooperist "Carmen", jpm. Mitmetesse paladesse olid lisaks kooridele kaasatud ka solistid.

Mida õhtupoole aeg liikus, seda pimedamaks läks. Kui siseõu oli valguse käes imposantne ja omapärane keskkond kontserdiks, siis pimeduses puhkes see särama. Valguskujunduse eest annaksin lausa täispunktid, sest see oli täitsa omaette esineja, mis lõi maagilise ja värvikireva keskkonna vastavalt muusika vajadustele. Kohati isegi trumpas valgustus laval toimuva üle. Kell oli oma üksteist juba kui gaala lõppes, õues oli soe, tuju oli hea ning mõnus oli lossi äärt mööda kõrgendikult alla hotelli jalutada. Taaskord üks õnnestunud välisetenduse külastus!

Jagielloniani ülikool:
Minu kogu reis keerles ümber Poola vanima ülikooli ning nädala jooksul sain ekstra palju näha, kuulda ja tegutseda just selles värvika ajalooga haridusasutuses. Loodud 14. sajandil õhkas selle ülikooli iga ruum ja ese ajalugu ning rääkimata ning räägitud lugusid. Nt õppisid seal Copernicus, Stanisław Lem, Paavst Johannes Paulus II, jpt. Vanimad hooned, Collegium Maius ja Collegium Novum, sisaldasid ruume, arhitektuuri ja sisu, mis läks tagasi sajandeid. Collegium Maiuse siseõu (mis täis päikese käes chillivaid tudengeid), aktusesaal, vana raamatukogu, professorite kunagised ruumid, jne võtsid sõnatuks. Nagu oleksin astunud sajandeid tagasi. Seal oli ka muuseum, mille giid olid eriti sisuka ja põneva jutuga ning kus võib näha erinevaid keskaja teadusinstrumente, nipsasjakesi, mööblit, maale, jpm.

Lisaks, viidi meid Jagielloniani raamatukokku, mis on Poola suurim, kus demonstreeriti selle kõige väärtuslikemaid varasid, mis võtsid hinge kinni. Meid pandi istuma suure pikliku laua taha, kus teisel pool, muuseumi esindaja, meile erinevaid maailma aardeid esitles. Nt minu ja Mozarti originaalnootide, mis täis kommentaare, kritseldusi ja muid tähelepanekuid, vahel ei olnud klaasi, kile või midagi muud kui mõnikümmend sentimeetrit õhku. See on hämmastav, kuidas keskaja teosed on niivõrd kaunilt säilinud, olles värvilised ja südamega hoitud ning hooldatud, et minusugune saaks neid tänapäevalgi imetleda.

Loomaaed:
Mulle meeldib külastad erinevaid loomaaedu kui välismaale satun. Tihti ma neid väisata ei jõua, kuid ühel pärastlõunal tekkis seekord vaba aega. Otsustasin tutvuda kohaliku ühistranspordiga ja sõita linnast välja roheluses paiknevasse kohalikku loomaaeda. Kuna see oli kogu reisi jooksul ainuke marsruut, mis vajas bussiga sõitmist, siis natuke närveerisin, kuid kõik läks kenasti. Hotellitoas olevast infovoldikust leidsin vajaliku marsruudi, bussi numbrid, peatused, jne ning reis võis alata. Hästi mugav oli see, et pileti sai osta bussis olevast piletimasinast. Vaja oli vaid sularaha, sest kaardiga makset see ei võimaldanud. Sõit oli kuskil 30 minutit rahvusmuuseumi lähedalt peatusest minnes. Trajektoor viis läbi Krakówi eeslinna, mis oli sarnane nt meie Pirita Kosega ning kus leidus palju rohelust, kitsaid käänulisi teid ning ühepere elumaju. Loomaaed paiknes kerge metsa sees ning keskkond oli täis rohelust.

Loomaaed oli pisike aga ikkagi ruumikas, ma ei tea kuidas nad seda saavutasid, kuid kirjeldaksin seda just nende kahe vastanduva sõnaga. See oli kompaktne ja hästi kerge oli seal hea marsruut leida, et pea kõik asukad teepeale ära näha. Ka puurid ja aedikud olid piisavalt hubased, kuid mahukad, et mul midagi südames kriipima ei hakkaks. Loomadest on esindatud leopard, ilves, elevant, tiiger, vallabi, surikaat, kaamel, pesukaru, jpm. Asukatest, keda Tallinnas loomaaias, kahjuks, näha ei ole võimalik, sai Krakówis kohata kaelkirjakut, sebra, fennekrebast, laisklooma, jpm. Ka eri linde oli omajagu ning nemad koos kaelkirjakute ja alpakadega olid pea ainukesed keda ma reaalselt nägin. Nimelt oli konkreetne nädal linnas meeletult palav. See oli peaaegu, et väljakannatamatu. Seega, olid enamused asukad varjus ning, kuna oli pärastlõuna, siis oma uinakuaega nautimas.

Minu põhitõmbenumber, punane panda, keda väga tahtsin näha, suvatses mulle vaid oma saba eksponeerida kui põõsas põõnas. Kaelkirjakuid nägin esimest korda elus ja nad on ikka massiivsed elukad küll. Uudishimulikud ja vallatud alpakad aga hoolitsesid selle eest, et ma väga õnnetu ei oleks ja nad tegid teiste loomade mitte nägemise pea tasa. Jube vahvad vennad olid!

Üldine nips-näps:
See ei vaja kordamist, kuid ikka jälle tuleks endale teadvustada, et Poolas on võrreldes Eestiga ikka uskumatult odav. Tundsin end kui rikkur. Seega, miks mitte just reisida Poolasse? Seal on kultuuri ja ajalugu kulbiga ning ei pea koguma või naba paigast tõmbama, et seda endale lubada. Takso oli mega odav, hotell oli veel odavam, samuti söök-jook -- üks õhtu käisin toidupoes ja tõin 15 eur eest kotitäie head ja paremat.

Ka vaatamisväärsuste peale ei läinud just eriti raha. Isegi ooperigaala pilet oli eurodes umbes vaid 14. Tasuta lisa vaatamisväärsustest tooksin veel esile Waweli lossi pargist alla jalutades, jõe ääres olevat seitsmepealise draakoni kuju. Kuskil iga 5 minuti järel purskab ta tuld. Eriti hasarti tekitav on proovida sellest fotot teha, sest tuld tuleb vaid põgusalt ajaks ning kui head kaadrit ei saa, on vaja järgmine 5 minutit passida. Omamoodi elamus on jalutada juudikvartalis, Kazimierzis, kus muide filmiti Spielbergi "Schindleri nimekiri". Paljud mu kolleegid külastasid Auschwitzi, mis oli üpris lähedal ning kuni päeva väljasõidu ajakulu. Ning, loomulikult, tasub põigata ka linna peaväljakule (Rynek Główny), mis on üpris gigantne ning täis nii turiste kui söögikohti ja hängimispaiku.

Mind mis Krakówis häiris olid aga turistide hordid. Neid oli tõesti palju ja igal pool ja kogu aeg. Ma pole ammu enam nii palju turiste reisil näinud. Palju kuulsin just hispaania keelt.

Ei meeldinud mulle ka see kõrvetav kuumus. Eestis võib minna soojaks, aga sellist õuesauna, kus sõna otseses mõttes sulle kuuma õhku pidevalt näkku huugab, võib kohata ainult siis kui minna Euroopas keset suve keskelt lõunapoole. Mu külmkapist võetud vesi oli paarikümne minutiga tee. Loomulikult, sattusin ma Krakówis olema järjekordse kuumalaine ajal, seega, pigem mul ei vedanud lihtsalt.

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar