Taaskord raamatumaailmast.
Pealkiri: Tark mees taskus: Eesti ennemuistseid jutte kirjanike sõnastuses
Koostaja: Eno Raud
Kirjastus: Hea Lugu
Ilmumisaasta: 2021 (Esmatrükk: Eesti Riiklik Kirjastus 1961)
Minu hinnang: 5/5
"Kolm on kohtu seadus" kõlas igal õhtu, kui olin laps suvel maal tädi juures ja aeg oli kahe täditütrega magama jääda. Nimelt pidi kõikide päevade lõpetuseks tädi lugema meile kolm meie poolt valitud lugu "Tark mees taskus" muinasjutukogumikust. Päeval lappasin raamatut pidevalt niisamagi ja imetlesin iga peakirja ülal olevaid graafilisi illustratsioone ning värvilisi lehekülje suuruseid pilte, mis on mulle kõik siiani mälestustesse süüvinud. Neid praeguse lugemise käigus uuesti nähes olid viimne kui üks tuttavad ning äratundmisrõõmu valmistavad. Kuulasin neid lugusid andumusega, pilte vaatasin kiindumusega ja, kui avastasin, et on ilmunud uus trükk, teadsin, et pean raamatu endale hankima ja põgusalt lapsepõlvemaale ära eksima. Ikooniline kaas harakaga tarekese otsas on küll muutunud, kuid asendus annab just sama fiilinguga edasi kogumiku vahvat ja koloriidset sisu. Mis võib olla tähelepanu tõmbavam kui tagakäppadel lustakalt tantsivad kitsed ja sead?!
Esindatud on seitsme jutuvestja muinasjutud, milledel mitmeid ühiseid aspekte, kuid ka oma spetsiifiline stiil ja eripärad. Peaaegu igas loos oli oma moraal või lausa mitu õppetundi. Oli autoreid kelledel looming keerles ümber inimeste, oli neid, kelle lugude fookuses olid loomad. Peamised tegelased olid kuningapojad ja kuningatütred, rebased, hundid ja karud, kolm perepoega, kelledest noorem oli alati õnnega koos (või natuke juhmardi vedamisega) ning leidis külluse, vaatamata sellele, kas vanemad vennad teda tõrjusid või oldi heades suhetes. Needuse all kannatasid kõiksugu tegelinskid, tihtipeale kaunid näitsikud, üles astusid veel ussikuningad, seenekuningad, Soome targad (miks just Soome?) ja niisama arukad kangelastele nõuandjad vanamehed ja -naised. Päris mitu lugu erinevate autorite poolt sisaldas peaaegu üks ühele vaeslapse või kasutütre ja peretütre või päristütre õppelugu, kus lahke vaeseke saab tasutud, ahne ära hellitatu aga saab karistatud. Ei puudunud kurjad peremehed, lahked peremehed, maagilised olendid nagu Põhjakonn, merineitsid, nõiad ning vanapagan. Viimaseid astus lugudes üles tihemini kui kedagi muud ning kasutati kurjami nimeks erinevaid variante nagu vanatühi, vanapoiss, vanaperemees, jne.
Friedrich Reinhold Kreutzwaldi lood suuresti olid pikemad, kasutasid palju tegevuste korduse elementi ning tundusid kui kõige tüüpilisemad muinasjutud võrreldes sellega kuidas mina žanri näen. Kõige enam meeldisid mulle "Tark mees taskus" (kogumiku pealkiri sai loo järgi), mis oli sisukam ja ilma pidevate pea üks ühele kordusteta, ning "Kuidas kuningatütar seitse aastat oli maganud", mis tuletas meelde "Okasroosikest" ja "Tuhkatriinut", olles omapärane kombo nendest kahest, pluss värsked lisad. Jakob Kõrve loomingut oli väheke, kuid kõik nad olid lühikesed ja seotud veega, mis oli huvitav eripära ja paistis silma. "Veealused" oli neist kõige paeluvam ning omapärasem. Juhan Kunderi lood olid samuti põgusad ja kasutasid enamuse teksti täitmiseks pideva korduse võtet, mis jättis lugemiskogemuse natuke lahjaks ja monotoonseks. Mõnes neist oli kaheosalise loo maitse, ehk siis, oli jutus otsekui koos esimene osa ja siis järg. Kindlasti on mehe tippteos legendaarne (vähemalt minu peres) "Ahjualune".
Minu jaoks liialt sisutihedad ja kaootilised olid Matthias Johann Eiseni lood. Nad olid täis topitud kõiksugu ideesid, tegevusi, tegelasi ja suundasid, mis ei aidanud luua ühtset tervikut. Tundus, et algne idee läks pidevalt uitama ning alustades punktis A, mindi punkti H, siis I, jälle A, siis O, pärast Õ, äkki E ja jõuti lõpuks hoopis R punkti. Loo lõpus oli keeruline aru saada, et mis siis nüüd ikkagi eesmärk oli või mida mulle siis öelda sooviti. Seesama faktor tegi jutud ka põnevaks, sest sa ei teadnud kunagi mida oodata. Mitmel lool ei leidnudki ma konkreetset moraali või oli see ebatavaline. Lisaks, lõppesid mitmed neist kangelastele kurvalt, mis ei ole ju ka muinasjuttude juures tüüpiline. Märkasin, et jutud olid vägivaldsemad kui teiste autorite omad. "Lolli äpardused" ja "Mees naise ametis" paistsid silma. Esimene oma huvitava õppetunniga: loll on loll, kuid veel lollim on see, kes teise nõu kuulda ei võta või ei oska teisele end arusaadavaks teha. Teine oli üllatavalt progressiivne oma lähenemisel naiste tööde ja rolli suhtes. Üle aia ei ole muru rohelisem ning naise kohustused on sama tähtsad ja rasked kui meeste.
Karl Ernst Särgava muinasjutud olid tegelikult üks mitmeosaline üks ja seesama lugu rebasest ja hundist, millel mitu järge. Küll üks kavaldab teise üle, siis vastupidi. Moraaliks, alati on keegi sinust targem, suurem, võimsam, rikkam, jne. "Kord Vestmann ja Piibeleht peale, siis jälle Piibeleht all ja Vestmann peal." Jüri Parijõgi looming oli mitme eelneva jutuvestja sarnaselt lühike, ei sisaldanud palju narratiivi ning mõjus konarlikult, nagu loeks kondikava ilma lihata. Meeldejäävaim oli "Seitse venda ja seitse õde", kuid mehe lood ei olnud just minu lemmikud teiste kõrval. Viimasena sai lugeda August Jakobsoni jutte, millede keskmes olid loomad ning mis olid konkreetsed ja omasid selgeid moraale. Üks hetk autor isegi otse kõnetab lugejat: "Sina elad niisama head elu, kui sul on nii hea süda." Esileküündivaim neist oli "Vares käib tihasel kosjas", mis püüab lugejale öelda, et ära liiga vana ja paljunäinud naist võta, sest too on ülearu sõnakas või siis, et ära mine kosja sinust kogemuserikkamale ja targemale naisele, sest sa ei ole tema vääriline. Jäi segaseks, et kumb lähenemine on õige. Äkki mõlemad? Huvitav oli ka "Koer, kass ja hiir", mis kirjeldas sündmusi, miks kolmik omavahel läbi ei saa.
Muinasjuttudes leidub alati moraal või õppetund, mida lugejale loo käigus tutvustatakse. Mida ma siis seekord pidin õppima? Karjuv enamus kogumiku juttudes edastas sõnumit: ahnus saab karistatud, lahkus saab tasutus. Leidus muid variatsioone sellest ideest nt kergemeelsus saab karistatud, suur tükk ajab suu lõhki, halastus saab tasutud, ausus saab tasutus, uudishimu saab karistatud, kadedus saab karistatud. Muud mõtteterad eluks, mida lugemiselt kaasa võtta olid nt mõnikord on lihtsalt õnne vaja, mõnikord lihtsalt ei veagi, kuula alati endast targemat, pea kinni kokkulepetest, väike võib võita suure, ära ole upsakas ja ennasttäis, ära usalda endale tähtsat asja teiste hoolde. Samuti, lõpuni ei suuda kunagi kõiki üle kavaldada, tahes tahtmata muututakse hooletuks. Püüa näidata tänulikkust, kui keegi sind aitab, muidu ei aita sind enam kunagi keegi. Ja, kõige tähtsam, oska ka elu nautida. See viimane läks mulle eriti korda, sest ei ole just tavapärane mõttesuund, aga seda tuli ridade vahel lugeda ning ma ei ole järelduses täienisti kindel. Üldiselt, ei olnud tähelepanekud midagi erakordset või ennekuulmatut. Iga endast lugupidav ja hea inimene just nende teadmiste järgi käitubki.
Enda rõõmuks tundsin ära mitmeid detaile, tegelasi, fraase ning lugusid, mis minu pere sõnavaras ja kirjeldustes siiani aktuaalsed ning mis ma ei mäletanud, et just sellest allikast pärinevad. Ahjualuseks kellegi nimetamine on tavaline, kui kodus keegi rohkem kipub sööma või juttu on kaalust. Eriti popid on aga rebaste nimed, Kaanekangutaja, Sisusööja ja Põhjanoolija, mis taas alati kasutusele tulevad, kui juttu on toidu suhtes maiaks või suliks olemisest. Pere kassid saavad tihti kutsutud kolme rebase järgi. "Oi-oi, oi-oi oinalugu" on omamoodigi kasutuses, sest kui midagi läheb nihu, siis saab ikka seda fraasi öeldud. Üleüldse leidus juttudes igasugu märkimisväärseid, humoorikaid või erilisi sõnakasutusi ja nüansse, mida ehk tulevikus igapäevasesse kasutusse võtta. Pärlite hulka kuuluvad: "Viisakas ja kena kui oakaunakene", "Mida sa mudanukk seal pinised?", "Ilmetu kui öökull" ja miks mitte nüüdsest "peatoidust" kogemuste ja teadmiste asemel hankida või "noolida kivi" (kas siin oli seos meelemürkidega?). Paar tähelepanekut seoses ka tõsiasjaga, et olen täiskasvanu ja vaatan teksti teise pilguga kui lapsena. Siis hoolisin ainult ilusatest printsidest ja printsessidest, kuid värske nägemisega lood üle käies, avastasin mitte just romantilisi seiku nagu kuningapoeg, kes soovis "kas heaga või väekaupa neitsikese kodukanaks kaasa võtta" või need pidevad nädalaid kestnud pulmad. Ime, et keegi otsi ei andnud pärast. Kaua sa ikka pummeldada jõuad.
Kokkuvõttes, kuu aega nostalgiat ja vahvat äratundmisrõõmu ning uhiuusi tähelepanekuid. Muinasjutud on lahedad, veel kihvtimad on aga meie enda kodused ennemuistsed jutud.
Pealkiri: Tark mees taskus: Eesti ennemuistseid jutte kirjanike sõnastuses
Koostaja: Eno Raud
Kirjastus: Hea Lugu
Ilmumisaasta: 2021 (Esmatrükk: Eesti Riiklik Kirjastus 1961)
Minu hinnang: 5/5
Esindatud on seitsme jutuvestja muinasjutud, milledel mitmeid ühiseid aspekte, kuid ka oma spetsiifiline stiil ja eripärad. Peaaegu igas loos oli oma moraal või lausa mitu õppetundi. Oli autoreid kelledel looming keerles ümber inimeste, oli neid, kelle lugude fookuses olid loomad. Peamised tegelased olid kuningapojad ja kuningatütred, rebased, hundid ja karud, kolm perepoega, kelledest noorem oli alati õnnega koos (või natuke juhmardi vedamisega) ning leidis külluse, vaatamata sellele, kas vanemad vennad teda tõrjusid või oldi heades suhetes. Needuse all kannatasid kõiksugu tegelinskid, tihtipeale kaunid näitsikud, üles astusid veel ussikuningad, seenekuningad, Soome targad (miks just Soome?) ja niisama arukad kangelastele nõuandjad vanamehed ja -naised. Päris mitu lugu erinevate autorite poolt sisaldas peaaegu üks ühele vaeslapse või kasutütre ja peretütre või päristütre õppelugu, kus lahke vaeseke saab tasutud, ahne ära hellitatu aga saab karistatud. Ei puudunud kurjad peremehed, lahked peremehed, maagilised olendid nagu Põhjakonn, merineitsid, nõiad ning vanapagan. Viimaseid astus lugudes üles tihemini kui kedagi muud ning kasutati kurjami nimeks erinevaid variante nagu vanatühi, vanapoiss, vanaperemees, jne.
Friedrich Reinhold Kreutzwaldi lood suuresti olid pikemad, kasutasid palju tegevuste korduse elementi ning tundusid kui kõige tüüpilisemad muinasjutud võrreldes sellega kuidas mina žanri näen. Kõige enam meeldisid mulle "Tark mees taskus" (kogumiku pealkiri sai loo järgi), mis oli sisukam ja ilma pidevate pea üks ühele kordusteta, ning "Kuidas kuningatütar seitse aastat oli maganud", mis tuletas meelde "Okasroosikest" ja "Tuhkatriinut", olles omapärane kombo nendest kahest, pluss värsked lisad. Jakob Kõrve loomingut oli väheke, kuid kõik nad olid lühikesed ja seotud veega, mis oli huvitav eripära ja paistis silma. "Veealused" oli neist kõige paeluvam ning omapärasem. Juhan Kunderi lood olid samuti põgusad ja kasutasid enamuse teksti täitmiseks pideva korduse võtet, mis jättis lugemiskogemuse natuke lahjaks ja monotoonseks. Mõnes neist oli kaheosalise loo maitse, ehk siis, oli jutus otsekui koos esimene osa ja siis järg. Kindlasti on mehe tippteos legendaarne (vähemalt minu peres) "Ahjualune".
Minu jaoks liialt sisutihedad ja kaootilised olid Matthias Johann Eiseni lood. Nad olid täis topitud kõiksugu ideesid, tegevusi, tegelasi ja suundasid, mis ei aidanud luua ühtset tervikut. Tundus, et algne idee läks pidevalt uitama ning alustades punktis A, mindi punkti H, siis I, jälle A, siis O, pärast Õ, äkki E ja jõuti lõpuks hoopis R punkti. Loo lõpus oli keeruline aru saada, et mis siis nüüd ikkagi eesmärk oli või mida mulle siis öelda sooviti. Seesama faktor tegi jutud ka põnevaks, sest sa ei teadnud kunagi mida oodata. Mitmel lool ei leidnudki ma konkreetset moraali või oli see ebatavaline. Lisaks, lõppesid mitmed neist kangelastele kurvalt, mis ei ole ju ka muinasjuttude juures tüüpiline. Märkasin, et jutud olid vägivaldsemad kui teiste autorite omad. "Lolli äpardused" ja "Mees naise ametis" paistsid silma. Esimene oma huvitava õppetunniga: loll on loll, kuid veel lollim on see, kes teise nõu kuulda ei võta või ei oska teisele end arusaadavaks teha. Teine oli üllatavalt progressiivne oma lähenemisel naiste tööde ja rolli suhtes. Üle aia ei ole muru rohelisem ning naise kohustused on sama tähtsad ja rasked kui meeste.
Karl Ernst Särgava muinasjutud olid tegelikult üks mitmeosaline üks ja seesama lugu rebasest ja hundist, millel mitu järge. Küll üks kavaldab teise üle, siis vastupidi. Moraaliks, alati on keegi sinust targem, suurem, võimsam, rikkam, jne. "Kord Vestmann ja Piibeleht peale, siis jälle Piibeleht all ja Vestmann peal." Jüri Parijõgi looming oli mitme eelneva jutuvestja sarnaselt lühike, ei sisaldanud palju narratiivi ning mõjus konarlikult, nagu loeks kondikava ilma lihata. Meeldejäävaim oli "Seitse venda ja seitse õde", kuid mehe lood ei olnud just minu lemmikud teiste kõrval. Viimasena sai lugeda August Jakobsoni jutte, millede keskmes olid loomad ning mis olid konkreetsed ja omasid selgeid moraale. Üks hetk autor isegi otse kõnetab lugejat: "Sina elad niisama head elu, kui sul on nii hea süda." Esileküündivaim neist oli "Vares käib tihasel kosjas", mis püüab lugejale öelda, et ära liiga vana ja paljunäinud naist võta, sest too on ülearu sõnakas või siis, et ära mine kosja sinust kogemuserikkamale ja targemale naisele, sest sa ei ole tema vääriline. Jäi segaseks, et kumb lähenemine on õige. Äkki mõlemad? Huvitav oli ka "Koer, kass ja hiir", mis kirjeldas sündmusi, miks kolmik omavahel läbi ei saa.
Muinasjuttudes leidub alati moraal või õppetund, mida lugejale loo käigus tutvustatakse. Mida ma siis seekord pidin õppima? Karjuv enamus kogumiku juttudes edastas sõnumit: ahnus saab karistatud, lahkus saab tasutus. Leidus muid variatsioone sellest ideest nt kergemeelsus saab karistatud, suur tükk ajab suu lõhki, halastus saab tasutud, ausus saab tasutus, uudishimu saab karistatud, kadedus saab karistatud. Muud mõtteterad eluks, mida lugemiselt kaasa võtta olid nt mõnikord on lihtsalt õnne vaja, mõnikord lihtsalt ei veagi, kuula alati endast targemat, pea kinni kokkulepetest, väike võib võita suure, ära ole upsakas ja ennasttäis, ära usalda endale tähtsat asja teiste hoolde. Samuti, lõpuni ei suuda kunagi kõiki üle kavaldada, tahes tahtmata muututakse hooletuks. Püüa näidata tänulikkust, kui keegi sind aitab, muidu ei aita sind enam kunagi keegi. Ja, kõige tähtsam, oska ka elu nautida. See viimane läks mulle eriti korda, sest ei ole just tavapärane mõttesuund, aga seda tuli ridade vahel lugeda ning ma ei ole järelduses täienisti kindel. Üldiselt, ei olnud tähelepanekud midagi erakordset või ennekuulmatut. Iga endast lugupidav ja hea inimene just nende teadmiste järgi käitubki.
Enda rõõmuks tundsin ära mitmeid detaile, tegelasi, fraase ning lugusid, mis minu pere sõnavaras ja kirjeldustes siiani aktuaalsed ning mis ma ei mäletanud, et just sellest allikast pärinevad. Ahjualuseks kellegi nimetamine on tavaline, kui kodus keegi rohkem kipub sööma või juttu on kaalust. Eriti popid on aga rebaste nimed, Kaanekangutaja, Sisusööja ja Põhjanoolija, mis taas alati kasutusele tulevad, kui juttu on toidu suhtes maiaks või suliks olemisest. Pere kassid saavad tihti kutsutud kolme rebase järgi. "Oi-oi, oi-oi oinalugu" on omamoodigi kasutuses, sest kui midagi läheb nihu, siis saab ikka seda fraasi öeldud. Üleüldse leidus juttudes igasugu märkimisväärseid, humoorikaid või erilisi sõnakasutusi ja nüansse, mida ehk tulevikus igapäevasesse kasutusse võtta. Pärlite hulka kuuluvad: "Viisakas ja kena kui oakaunakene", "Mida sa mudanukk seal pinised?", "Ilmetu kui öökull" ja miks mitte nüüdsest "peatoidust" kogemuste ja teadmiste asemel hankida või "noolida kivi" (kas siin oli seos meelemürkidega?). Paar tähelepanekut seoses ka tõsiasjaga, et olen täiskasvanu ja vaatan teksti teise pilguga kui lapsena. Siis hoolisin ainult ilusatest printsidest ja printsessidest, kuid värske nägemisega lood üle käies, avastasin mitte just romantilisi seiku nagu kuningapoeg, kes soovis "kas heaga või väekaupa neitsikese kodukanaks kaasa võtta" või need pidevad nädalaid kestnud pulmad. Ime, et keegi otsi ei andnud pärast. Kaua sa ikka pummeldada jõuad.
Kokkuvõttes, kuu aega nostalgiat ja vahvat äratundmisrõõmu ning uhiuusi tähelepanekuid. Muinasjutud on lahedad, veel kihvtimad on aga meie enda kodused ennemuistsed jutud.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar