Kino: "Gucci tragöödia" ja "Tondipüüdjad: Pärand"

Tervitus!

Veel kinost.

Pealkiri: Gucci tragöödia
Originaalpealkiri: House of Gucci
Režissöör: Ridley Scott
Näitlejad: Lady Gaga, Adam Driver, Jared Leto, Al Pacino, Jack Huston, Salma Hayek, Jeremy Irons
Kestus: 2h 37 min
Kinodes alates: 26.11.2021
Millal nähtud: 22.01.2022
Minu hinnang: 4/5

Gucci ei ole minu stiil. Ta on mulle alati tundunud kuidagi toretsev, maitsetu ja a la midagi mida kannavad tähelepanu vajavad uusrikkad (porno chic on olnud üks märksõnadest), selle asemel, et olla elegantne ja maitsekas, midagi mida ostaksid nt aristokraadid. Olgem ausad, ega ma aga midagi väga luksusbrändidest ei tea, sest ma olen loomult brändide vastu täiesti ükskõikne. Põhimõtteliselt, ma ei poolda maksta hingehinda millegi eest, mille omahind ei küündi grammigi selleni, mida toote eest nõutakse. Paljud odavad ja kallid asjad tulevad tänapäeval niikuinii ühest ja samast tehasest Hiinast. Aldo Gucci kuulus fraas (mis filmiski öeldud sai): "Quality is remembered long after price is forgotten" kõlab ju asjalikult, kuid just eile kuuldes, kuidas mu ema kurtis, et tema Moschino talvesaapad on pärast ühte külmahooaega omadega läbi, ei ole mul enam ammu suurt usku tipp brändide kvaliteeti. Võib-olla kunagi õigustas meistrite usin käsitöö kõrget hinda, kuid ajad on muutunud. Tänapäeval on tegutsemismoto: toota nii palju kui võimalik, nii odavalt kui võimalik ja müüa sinna, kus kõige krõbedamat hinda makstakse. Ehk siis, ei tundnud ma enne filmi vaatamist Gucci perekonna vastu erilist sümpaatiat. Ka pärast kinost lahkumist mitte.

Teadsin, et firmamärgiga ei ole pikemat aega enam seotud kedagi nimega "Gucci" ja see kuulub mitmed luksusbrändid enda hõlma alla krabanud Kering korporatsioonile. Algselt perefirma ajaloost ja pereliikmete omavahelistest värvikatest sõdimistest 80ndatel ei olnud ma teadlik. Kuigi film oli inspireeritud neist sündmustest, ei olnud ta 100% tõepärane. Siiski, see kuidas üksteisele noad selga löödi ja pere nii kreatiivne kui rahaline pärand maha mängiti, oli ikka ahnuse, ego, hoolimatuse ja idiootsuse tipp. Alati on kurb näha, kui raha pereliikmed tülli ja üksteise vastu suunab. Võitjaid tavaliselt pärast sellist sõda ei ole ja jäädakse ilma viimasestki. Rääkimata väärikusest. Mis täpselt juhtuski Gucci klanniga. Kuid kas põhi niiditõmbajaks, konflikti vallandajaks ja nutusesse lõppseisu jõudmise orkestreerijaks võib pidada ainuisikuliselt Patrizziat, selles ma natuke kahtlen. Filmis oli tema aga doomino esimese klotsi langetaja, kuid ahelreaktsioon oleks võinud peatuda, kui peres suhtes ja võimutasakaalud oleks olnud stabiilsemad. Mulle jäi natuke selgusetuks kas naine ajas Mauriziot taga sellepärast, et too oli varakas Gucci või ta tõesti armus mehesse. Sellest tulenevalt jäi arusaamatuks, kas ta oli algselt peale manipulatiivne egomaniakk või läks heast elust maitse saanuna vahepeal lihtsalt segaseks. Film püüdis mõista anda, et naine ei olnud ülearu intelligentne või kombekas (nt ajas Klimti maali sassi Picassoga; nt segas lusikaga kohvi väga kõvasti vastu tassi ääri kolistades), seega, on raske uskuda, et ta kõike algsest peal nutikalt planeeris. Eriti veel kuna filmis näidatud sõbrasuhted sensitiivi, Pinaga, päris elus täitsa eksisteerisid. Nad olid nagu tolade duo, otse kuskilt tragikoomika telesarjast. Üks ahnem ja pealtnäha juhmim kui teine. Googeldasin natuke naist ning, wow, ta oli ikka tõeline "must lesk". Viimase miinusena linateoses tooksin välja, et Maurizio tunded Patrizzia vastu tegid 180 pöörde liialt järsult, üleminek ei olnud sujuv ega loomulik. Algselt lasi ta ennast naisel vedada ja oli niivõrd kuivõrd tema tegemistega päri, kuid äkitselt leidis ta uue kallima ja tõrjus Patrizzia üpris julmalt eemale.

Vaatamata mainitud ebaselgetele ja konarlikele aspektidele oli tegu suurepärase filmiga, mis võib-olla ei hiilga enim süžeega, vaid näitlejatöö ning visuaalse poolega. Lady Gaga vast ei vaja rohkem kiitust oma esituse eest, kuid peab ikka ära mainima, et ta oli briljantne eneseimetlejast tõusik. Al Pacinot ei tundunud esmapilgul äragi, kuid mulle tohutult meeldis tema joviaalne ning muhe versioon Aldo Guccist. Vot temast oli lõpuks tõesti kahju – elutöö ära sahkerdatud ning mees nurka aetud. Kõige rohkem tekitas hämmingut Jared Leto Aldo pojana. Kui ma ei oleks teadnud, et selle grimeerigu all on üks, väidetavalt, maailma ilusamaid mehi, siis ei oleks ma seda uskunud. Ainult silmad olid mõlemal samad. Võib öelda, et näitleja mängis üle ja oli veits üle võlli, tehes Paolost täieliku ampelmanni, kuid selline suund sulandus ideaalselt Gucci eksentrilisse peredünaamikasse. Tema hääle toon, vinguv, veniv ja tugeva itaalia aktsendiga, oli mu lemmik detail, mis muigama ajas iga kord kui mees midagi ütles. Paologa seoses, ma ei tea küll kas need riided, mida filmis laval näidati, olid ka päriselt mehe loomingu osa, kuid arvestades, kuidas teda mõnitati, et tal puudub igasugune stiilitaju, jäi mulle arusaamatuks kui modernselt ja tänapäeval isegi tavaliselt need mõjusid. Äkki oli mees lihtsalt oma ajast ees ja sai ebaõiglase suhtumise osaliseks? Muide, Tom Fordi kaasamine loosse oli ootamatult vinge. Lisaks näitlejatööle oli, loomulikult, edukalt loodud ka linateose õhustik koos tugeva retro fiilinguga, millesse kuulusid kostüümid, võttepaigad, muusika (milles lahedalt miksitud kaasaegne pop ning ooper) ja, üleüldse, tehniline ja visuaalne pool.

Kokkuvõttes, paeluv keskne teema, võimsad rollisooritused, rusikas silmaauku teostus, õpetlik sissevaade moeajaloosse -- mida veel tahta?

-------------------------------------

Pealkiri: Tondipüüdjad: Pärand
Originaalpealkiri: Ghostbusters: Afterlife
Režissöör: Jason Reitman
Näitlejad: Mckenna Grace, Carrie Coon, Finn Wolfhard, Paul Rudd
Kestus: 2h 04 min
Kinodes alates: 14.01.2022
Millal nähtud: 29.01.2022
Minu hinnang: 2.5/5

Märkasin, et film on saanud suhteliselt positiivse vastuvõtu ning läheb peale nii kriitikutele kui publikule. Nähes trailerit, mis lubas mõnusat nostalgiat, olid ootused kõrged. Seega, olen siiani hämmeldunud kui "meh" mulje see mulle jättis. Äärmiselt kesine süžee, teostus ning kogu kompott, kuigi detailid lubasid midagi erakordsemat. Teatud elemendid toimisid edukalt, kuid kui ümberringne on molluski ja rohulible tasandil, siis ei suuda üksikud hiilgavad faktorid asja päästa. Pigem tekitab kontrast selgema arusaama, et film tervikuna jättis soovida. Ma ise kasvasin üles Tondipüüdjate multfilmiga, millest oman positiivseid mälestusi, mitte ilmtingimata 80ndatel ilmunud kahe sarja originaallinateosega, mida olen küll näinud, kuid mis ei ole mu meelde jäänud just vaimustavate vaatamiskogemustena. Võib-olla asi ongi sellest, et kuna mulle filmid eriti suurepäraseid muljeid ei jätnud, siis ei suutnud kõnetada ka uusim väljalase, mis olemuselt originaalide vaimus loodud? Või on jutuvestmine ja kinode pakutav tohutult edasi arenenud ning lihtsakoelised vaimude lood ei paku enam pinget ja mõjuvad kulunud ning vanamoodsatena? Olgem ausad, film oli natuke igav.

Mis täpselt jäi vajaka? Iseenesest oli süžee kondikava igati adekvaatne. Perekond kolib kõhedasse lagunevasse majja, keset ei miskit, linnas mis on väljasuremisohus. Kolmik püüab enda kohta seal leida ja uut elu alustada. Hakkab toimuma igast veidraid asju ning, lõppkokkuvõttes, päästetakse terve maailm ning taasluuakse side pereliikmega, kelle kohta algselt arvati, et too on hoolimatu jätis. Tüüpiline, kuid igati toimis tegevuskava. Saatuslikuks sai tõsiasi, et mingi hetk ei olnud kurikaelad üldsegi hirmuäratavad või ohtlikud, pigem koomilised ja mittetõsiseltvõetavad. Nad ilmusid kiirelt ja kadusid sama kärmelt. Pinge ülesehitus oli olemas, kuid kukkus peatselt kokku ning keeruline oli tegelastele kaasa elada. Viimane n-ö võitlus tundus kuidagi lapsik, läbimõtlematu ja efektita. Oma kolmveerand filmi ehitati üles seisu selleks lõppkätšiks, mis oli alla igasugu arvestust. Tore oli, muidugi, et perekonda ja nende elu uues linnakeses pikemalt lahkamiseks tutvustati, kuid see venis pikaldaseks ja oli kuidagi üksluine. Põhiprobleem aga seisnes selles, et kuigi tegelased olid iseenesest huvitavad ja sümpaatsed, siis ei olnud mul neist väga sooja ega külma, sest süžee mõjus tuimalt ja pingevaeselt. Film ei olnud ei põnev, hirmus või kaasahaarav. Puudus ka nutikus, mida ma Tondipüüdjatelt oleks oodanud. Mingid leidlikud kurjamite lõksupüüdmised või detailsete plaanide loomine või midagi, mis aitaks tegelastel oma intelligentsiga särada. Midagi nagu aeti korda, aga see oli mannetu ja suuresti õnnel või kellegi eelneva töö tulemusena. Tegelased ei hiilanud oma taibuga, vaid miski või keski pidevalt sekkus ja päästis olukorda. Või juhuse tahtel midagi loksus paika. Või laskuti arukuse redelil paar sammu allapoole, et nt kurjamiga lolli juttu ajada ja sellega tema tähelepanu kõrvale viia. See toimis, kuid oli laisk viis olukorda lahendada. Phoebe oli ju pisike geenius, kuid millegipärast ei säranud ta viimases kolmandikus oma ajuga, pigem õnnega.

Milles aga tabati sihtmärki? Ema, Callie, ja lapsed, Trevor ja Phoebe, olid mõnusad tegelased, kes mulle teoorias väga meeldisid. Phoebe oli eriti kihvt oma vaimult vana, kehalt noor dilemmaga. Visuaalselt olid nad ka silmapaistvad, sest pole kahtluski, et noorukid olid konkreetse veteran tondipüüdja lapselapsed nii välimuselt kui käitumiselt. Agara sõbra/koomiku rollis oli seekord põhiseltskonnale lisaks muhe Podcast, kes, üllataval kombel, ei mõjunudki üleliia klišeelikult. Loomulikult, oli linateose tipphetk kogu originaal meeskonda taas koos ekraanil näha ning natuke nostalgitseda. Kuigi mitte just kõige veenvamalt ja orgaaniliselt võitlusesse kaasatud (tundus, taaskord, vaimuvaese lahendusena), võttis härdaks küll, kui tõesti kõik nad ühes kaadris jälle üles astusid. Mõnikord on väärikalt ja südamlikult spetsiifilise eriefekti kasutamine midagi positiivset ja jätab sooja emotsiooni. See õnnestus filmil kiiduväärselt ja pani loole soliidse punkti. Sisu jättis suures plaanis soovida, kuid need üksikud õnnestunud hetked peaaegu päästsid filmi. Peaaegu.

Kokkuvõttes, pisut pettumus, kuid tundub, et suuresti ainult mulle ja mu kinokaaslasele, sest enamustele paistab film passivat. Samas, kas ta meeldib, sest toob esile nostalgiat, või on nähtu tõesti kvaliteetne? Ma kipun viimases kahtlema. Siiski, on tegu okei meelelahutusega, mis oleks võinud olla palju enamat. Palju palju enamat. Järje saab ta igatahes kindlasti, selles ma ei kahtle. Alati on selliste lugude üleskaevamise taga kaasaegsema frantsiisi alustamine.