esmaspäev, 31. jaanuar 2022

Kino: "Ämblikmees: Pole koduteed" ja "Matrix: Ülestõusmine"

Tervitus!

Jälle kinost.

Pealkiri: Ämblikmees: Pole koduteed
Originaalpealkiri: Spider-Man: No Way Home
Režissöör: Jon Watts
Näitlejad: Tom Holland, Zendaya, Jacob Batalon, Benedict Cumberbatch, Marisa Tomei
Kestus: 2h 28 min
Kinodes alates: 17.12.2021
Millal nähtud: 17.12.2021
Minu hinnang: 4/5

Olen üllatunud, sest tegu oli ootamatult hea filmiga, millesse oli orgaaniliselt sisse topitud Ämblikmehe pea kogu suure ekraani ajalugu. Tegu oli palju tõsisema ning täiskasvanulikuma lisaga viimaste filmidega võrreldes. Loomulikult, ei puudunud Marvellik huumor ja õhulisus, kuid suurepärane tasakaal saavutati draama ning pisarate kaasamisega. Veidral kombel mõjus lugu nagu restart kangelase elule ja, seega, ka filmidele. Nüüd saab peategelase tegemistega suhteliselt nullist alustada, kaasnenud pagasi kõrvale lükata ja uusi seiklusi ning maailma looma hakata. Kuna Ämblikmees on üks populaarsemaid superkangelasi, siis võimaldab selline suund, muidugi, rohkem materjali tootma hakata ja raha sisse pumpama. Teisalt, mainitud seisu jõuti ikkagi meeldivalt loomulikult ja isegi kohati loogiliselt, seega, mind lõppsituatsioon ning, mida see tulevikus kaasa toob, väga ei häirinud. Teekond sinna oli lihtsalt niivõrd nutikalt ja emotsionaalselt üles ehitatud. Ämblikmehele algab värske ajastu.

Mida siis edukalt korda saadeti? Film oli omajagu pikk, kuid aeg lendas ning tulemus oli tohutult tempokas ja tegevusetihe. Samas, arvestades kui mitmetasandiline oli süžee, kuhu kuulusid erinevate maailmade tegelased, liinid, probleemid ning eripärad, suutis lugu siiski vaatajat mitte lämmatada ning tausta ja detaile oli just niipalju etteantud, et asi toimiks, aga ei upuks enda koorma alla ära. Ja need pisiasjad olid hiilgavalt üle kogu filmi ja sealse tegevuse raputatud ning tervikuks kokku heegeldatud. Tükkidest, mida esmapilgul ei oleks eeldanud, et üldse passivad kõrvuti. Paljudest lausetest, pilkudest või käitumisest võis tohutult välja lugeda ning seotud olla minevikuga, kui sa teadsid seda kõike märgata, muidugi. Äratundmisrõõmu ja rahulolu, et kuhu ollakse jõutud või kus filmi lõpuks teatud isikud end mentaalselt leidsid, pakkus viimnegi kui karakter ja tegevusliin. Mitte alati positiivsel noodil, kuid lõpuks olid kõik nupud just seal kus nad olema pidid. Kindlasti oli filmi südameks Ämblikmehe suhted oma pere, sõprade, tüdruksõbra, kaasvõitlejate, kurikaeladega ning endaga. Need muutusid, arenesid, tekkisid ja kadusid. Kogu Peteri elu ja mitmed sealsed tahud olid tohutult dünaamilised. Vaene poiss oli nagu pesumasinasse heidetud ja ei saanud sekunditki rahu. Tom Hollandi poisilikule ning nägu-avatud-kui-raamat olemusele on lihtne kaasa elada ja kaasa tunda. Loomulikult, oli tipphetkeks ka vanade tegijatega uuesti kohtumine, mis ma ei oodanud, et nii vaevatult toimib ja isegi äärmiselt soe ning südamlik välja kukub. Keemia nende vahel oli 110% naturaalne ja kohene. Nostalgiat sai kulbiga, kuid mõnus oli, et minevik ei olnud tolmukihi all muutumatuna seisnud, vaid sealgi olid arengud toimunud ning elu edasi läinud.

Kui midagi häiris, siis Doktor Strange ning tema ootamatu valmidus kasutada ühe mehe probleemide lahendamiseks niivõrd ohtlikku ja grandioosset loitsu. Üllatavalt kerge oli seda nässu ajada ning kogu dimensioonile ohtralt jama kaela tirida. Strange on ju alati olnud ekstra ettevaatlik ja igast lolluste vastane, seega, ei tundunud tema moodi mure niimoodi hooletult kinni lappida. Silmi pööritavalt mõjus ka Ämblikmehe lähenemine kurikaeladesse. Okei, ma saan aru, et enda põhimõtete järgi tuleb elada ning mitte keegi ei ole päästmatu, kuid selline suhtumine tundus liiga naiivne ja hullupööra vastutustundetu. Eriti kui panna kõik inimeste kätesse, keda sa tunned võib-olla paar tundi või vähem, kuid kelle reputatsioon karjub, et head siit tulla potentsiaalselt ei või. Selline tühi ja ohtlik moraalitsemine lõppeb tavaliselt nukralt. Mida oligi tarvis tõestada (MOTT).

Siiski, tegu on suurepärase meelelahutusega ja kindlasti ühe parema Marveli filmiga viimastel aastatel. Seda võiks täitsa veel kord vaadata.


-----------------------------------

Pealkiri: Matrix: Ülestõusmine
Originaalpealkiri: The Matrix Resurrections
Režissöör: Lana Wachowski
Näitlejad: Keanu Reeves, Carrie-Anne Moss, Yahya Abdul-Mateen II, Neil Patrick Harris
Kestus: 2h 28 min
Kinodes alates: 22.12.2021
Millal nähtud: 25.12.2021
Minu hinnang: 2/5

Esimene oli fenomenaalne. Teine oli hea. Kolmanda suhtes olen neutraalne. Neljas oli aga häbiplekk. See on ääretult kub, sest trailer andis lootust, et uusim väljalase võib positiivselt üllatada. Tulemus oli aga katastrofaalne. Juba kinos, filmi vaadates, mõtlesin, et mis kobarkäkk see selline on. Olen hämmingus, et see üldse kinodesse valla lasti. Kas mitte keegi tegijatest ei tulnud selle peale, et film on piinlik ja solvab originaaltriloogia kogu olemust? Põhimõtteliselt, mannetu ja täiesti ebavajalik järg, mis lihtsalt laseb liugu eelnevate edul ja mütoloogial, mille suurepärase materjali ära kasutamiseks ta tegelikult ei olnud grammigi võimeline. Lugu oli nagu kehv fanfiction (fännikirjandus). Ma olen siiralt kurb, et film niimoodi hävis, sest tõesti lootsin, et see on vähemalt pooltki nii võimas kui esimesed. Raha aga, ilmselgelt, ei haise. Mis on veelgi paradoksaalsem, sest uus väljalase ei teeninud kinokassades eriti märkimisväärset tulu. Ja õigustatult. Ta põrus täiega.

Mis siis valesti läks? Neid aspekte kuhjub ja kuhjub, mida rohkem ma nähtule tagasi vaatan. Lool ei olnud enam tunda mingisugust ohtu, hirmu või närvikõdi, et kaalul on midagi meeletult tähtsat ja iga tegelane võib iga hetk otsa saada. Miks uus kamp, Bugsiga eesotsas üldse Neot otsisid? Jäi selgusetuks, et mis eesmärki pidi ta veel täita ja kellel teda täpselt vaja Matrixist väljaspool oli. Pealiskaudse ja suvaka seletuse põhjal sain ma enam vähem aru, miks Agent Smith ja Morpheus uues kuues kaasati, kuid nad ei pakkunud narratiivselt midagi muud kui nostalgiat ning suvalist väheväärtuslikku sekkumist. Kas kõigil on nüüd võimed? Mind hämmastas lõpus anomaalia oskuste lihtsalt edasi kandumine kuidagi lambist. Mulle meeldib Keanu Reeves, kuid ta oli antud filmis kui topise versioon kunagisest Neo karakterist, igav, elutu ja tuim. Ta ei hoidnud kordagi loos käes ühetegi tulirelva ning muud ta ei teinud kui lükkas oma jõuväljaga kõiki ja kõike. Matrixi üks firmamärk, võrratud võitlusstseenid, olid olematud. Koreograafia oli nadi, filmitud oli segaselt ja läbimõtlematult ning võimalusi kaasahaaravateks võitlusteks oli kasinalt. Kui esimesed filmid jätsid mulje kui detailini läbimõeldud ja loogilised (isegi kui nad seda tegelikult ei olnud) nii süžeest koreograafiani, oli uus lohakas ning lihtsalt labane. Produktsioon oli kulukas, kuid film nägi välja odav, hooletu ja ebaoriginaalne. Tundus, et esimene suutis vähemaga näha välja kallim, kui uus rohkemate finantsiliste võimalustega. Probleemseid kohti leidub veel ja veel, kuid, kokkuvõttes, ma ei hoolinud karvavõrdki tegelastest, nende tegemistest ning igasugune müstika ja põnevus Matrixiga seotult sai hävitatud.

Samas, ei saa öelda, et filmis ei olnud erksaid või asjalikke hetki, kontseptsioone või mõttearendusi. Mulle esimene pool loost isegi läks omajagu peale, sest selle täistuuridel eneseteadlikkus jättis ootamatu ja värskendava mulje. Idee ise, et Neo on versioonist Matrixis, mis lõi oma versiooni triloogias toimuvast, oli nutikas. Kuid ka see eneseteadlikkus muutus peatselt tüütuks ja liialt pealetükkivaks. Kui kaua sa ühte ja sedasama nalja teed kuniks ta ei ole enam vaimukas. Või kui palju ma esimese filmi stseene uuesti vaatama pean, et eetriaega täita. Lisaks, tutvustati paar uut arengut, mis olid intrigeerivad, nt robotid, kes on inimeste poole valinud. Filmi eksis ära, õnneks, mõni vägev kaader või stseen, nt Neo ja Trinity n-ö lögavanni lukustamine. Loosse kaasati ka vanu ja tuntud tegelasi, kelledest mõned olid meeldivad taaskohtumised, teised veidrad ning, kolmandad, täitsa ebavajalikud.

Pean leppima nukra teadmisega, et neljas filmi mitte ainult ei suutnud pooleldi end õigustada ja eelnevatega sammu pidada, vaid ta ei küündinud ligilähedalegi. Olen tõesti õnnetu.

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar