Raamat: Punane raamat sarja eri "Nekroloogiklubi" ja "Inimene helendavast klaaskastist"

Tervitus!

Lugemiskogemusi seekord.

Pealkiri: Nekroloogiklubi
Autor: Marcelo Birmajer
Kirjastus: Tänapäev
Ilmumisaasta: 2017
Minu hinnang: 3/5

Ma ei tea, mida ma täpselt sellest raamatust ootasin, kuid see, mida sain, oli üks veidram lugemiskogemus üle pika aja. Lugedes sisukirjeldust, paistab esmapilgul, et tegu on armastuselooga rikka mehe ja tema silmarõõmu vahel, mille olemus ja kulgemine peegeldab Ladina-Ameerika telenovelasid. Draamaseriaali meenutas loetu kindlasti, kuid ma ei tea, kas keskset tundeliini päris armastuseks saaks nimetada. Kui sa avastad, et meheks on vanemapoolne kiimakott, kes "armub" (loe: tekib haiglane iha) 17. aastase mitte just kõige stabiilsema olemusega kaunitari vastu, ning mõlemad on tohutult ebasümpaatsed, siis on raske unustada ennast kunagiste metsikute rooside ja tahmanägude nostalgiasse, sest neist ei olnud raamatus halli haisugi. Seega, kes ootab roosat suhkruvatti, palun ärge oma aega raisake!

Prints valgel hobusel, Gerano, oli suht jälk. Mees, kes tundus üldiselt mõistlik ja asjalik, oli tegelikult õudne naistemees, kes magatas vist tervet Argentiinat (täitsa tõsiselt). See, iseenesest, ei oleks ju midagi hullu, kui kõik osapooled sellega päri. Kui see "äss issi" aga teismelist taga ajama hakkab ja seda aastaid ning haiglase meelekindlusega, siis tekkis küll vastumeelsus sellisest ahistajast lugeda. No ja ega tema ihade fookus, Fernanda, ka just tegelane ei olnud, kes endale lugejaid pöidlaid hoidma paneks. Ta tõmbas omakorda ringi terve Argentiinaga, suhtus oma pojasse leigusega (kuni selleni, kui poeg parema variandi leidis) ning muutus kergelt hüsteeritsejaks ja draamaqueeniks, kui mees lõpuks talle päitsed lähe pani (peaaegu sõna otseses mõttes, sest tingimused mida Gerano naisele peale pani, olid suht piiravad). Nad tegid üksteist tohutult õnnetuks, aga ikka oli vaja ühisesse voodisse pugeda, sest ju siis oli seks nii hea. Peab siinkohal mainima, et mind tüütas ära jutt Gerano seksielu kohta koos Fernanda ja teistega. Õnneks ei mindud detailidesse, kuid kohati oli mulje, et igal lehel oli lause selle kohta, a la, "nad nüüd siis jälle tegid seda". Või miks mainida pidevalt naise heledaid häbemekarvu nagu oleks tegu maailma imega!? Keda huvitab. Oma võimetusega enda ihuliiget püksis hoida ja olles totaalne silmakirjatseja, tekitas mees palju segadust ja traagikat. Tema igasuguste vajaduste realiseerimise ümber moodustus kokku romaani süžee kondikava (nt arvas ta, et on lisaks veel amatöör arhitekt, kuigi ei omanud sellele vastavat haridust).

Tegelaste hulgas, kellega lugeja rohkemal määral kokku puutub, tundus enim sümpaatne n-ö jutustaja või siis toimunu hobikorras uurija, keda võiks vabalt tegelikuks peategelaseks pidada. Alguse sai „juurdlus“ sellest, et Buenos Airese juutidest vanemaealistest meestest sõpruskond veedab koos aega lugedes ajalehtede leinakuulutusi. Üks neist, mis eriti salapäraselt kõlab, tekitab mitmeid küsimusi ning laiemat huvi. Tausta pakub uurima hakata mees, kes grupi ringis pigem heidik ning mitte teretulnud (a la põhjusel, et sa ei ole ikka ÕIGE juut või midagi sellist). Sealtpeale hargneb lahti lugu loos, mil on omamoodi huvitav jutustajale hääle andmise lahendus. Vahel on rollis mainitud mees, siis need, kellega too kokku puutub, vahel jäi üldse segaseks, et kelle isikus hetkel süžeed edasi antakse. Selline umbmäärasus, kuid vaevatud voolavus mulle täitsa meeldis. Mis minu jaoks raamatu päästis ning isegi kaasahaaravaks muutis oli kuulutusega seotud tausta pusle kokkupanemise müsteerium. Me teame, mis saatus ootab kahte tegelast juba alguses, kuid kogu raamat räägib sellest, et kuidas sellise kurva lõppseisuni jõuti. Tõe välja tulemine oli tegur, mis mu käsi raamatut hoidma pandid ning süžee paeluvaks tegid. Minu pettumuseks oli kogu pilt ja detailide kokku nõelutus natuke kaootiline, umbmäärane, ette aimamatu (halvas mõttes) ning tegid põhitegelased veelgi vastikumaks. Jäin ja, samas, ei jäänud lahendusega rahule. Teema püstitus, kulgemistempo ja samm sammult toimunu avaldamise esitlemine, oli aga üpris meisterlikult realiseeritud. Kahtlemata, oli selle keskse, otsekui pseudo krimiloo, jälgimine ootamatult paeluv.

Märkimisväärne osa raamatust on seotud juudi kogukondadega ja Argentiina lähiajalooga. Teoses on ohtralt viiteid ja märkusi põhiliini taustal toimuvatele ning seda mõjutavatele sündmustele, isikutele ning traditsioonidele. Minu jaoks on juutide eluolu täitsa võõras, kuid Argentiinast ma omajagu tean. Kuigi mulle tavapäraselt ei meeldi lugeda nt raamatu taga või lehekülgede all olevaid täpsustusi, taustainfot või seletavaid märkusi (sest autor peab oskama kirjutada nii, et ma vähemalt kontekstist lähtuvalt ikka saan asjadele pihta), siis seekord olid need mõnes mõttes hädavajalikud ja, õnneks, mitte igavad või liialt üleliigse ebavajaliku info maitsega. Ilma teadud sõnade lahti seletamist või asupaikade kohta rohkem teada saamist, ei oleks ma võib-olla raamatus toimuvat nii hästi mõistnud. Nt mõtlesin ma, et kui räägitakse venelastest, siis on juttu eestlase arusaamises ühest venelasest, kuid tuli välja, et venelane tähendab juudi kogukonna vaates hoopis Ida-Euroopa juuti. Lõuna-Ameerika on suur ja seal elab ohtral inimesi, kuid millegipärast ei ole sealsete riikide ajalugu Euroopas väga teada või käsitletud. Ma arvan, et enamus inimesi on kübetki kuulnud nendest maadest vaid tänu telenoveladele, mis ei ole ju tegelikult adekvaatne interpretatsioon Lõuna-Ameerika riikidest ja elust (kuigi reaalsust on seal kindlasti omajagu). Argentiinast teatakse vast laiema üldsuse poolt Eva Peroni (muide, kellel on võimalik kuskilt näha filmi "Eva ei maga", soovitan tuhat korda. Nägin PÖFFil ja filmi keskmes oli selle ikoonist naise palsameeritud keha -- veider, aga võrratu kinokogemus) pärast ning Brasiiliat jalgpalluritest tulenevalt. Aga Uruguay, Peruu, Tšiili, Venezuela, jne? Võib-olla oleks aeg lugeda midagi, mis tutvustab neid põnevad, kuid teiste maailmajagude ning suurriikide varju jäänud piirkondi.

Kokkuvõttes, mulle meeldis raamat, kuid samas ei meeldinud ka. Lugu oli hästi kirjutatud, köitev, omanäoline ning põnev. Kannatas ta aga äärmiselt ebameeldivate tegelaste küüsis, kes mind oleks edukalt eemale peletanud, kui autor ei oleks oma muudes kirjalikes oskustes andekas.

----------------------------------

Pealkiri: Inimene helendavast klaaskastist
Autor: Sayaka Murata
Kirjastus: Tänapäev
Ilmumisaasta: 2021
Minu hinnang: 3.5/5

Esiteks, tõlkija Maret Nukke tõlge oli suurepärane. Õppisin kunagi ammu tema käe all jaapani keelt ning mitte ainult ei olnud ta tõesti fenomenaalselt kihvt õpetaja, vaid teksti üle toomine eesti keelde mõjus väga ehedalt ning kaks keelt sulandusid üheks. Lugesin teatud fraase, sõnu, lauseid ja silme ette kerkisid kohe jaapanikeelsed tõenäolised originaalid, kuid vasted kodukeeles olid tihti midagi muud, kui otsetõlge eeldaks, kuid passisid Eesti konteksti hämmastavalt ideaalselt. Tekst voolas ja lehed lendasid käes. Tegu on lühikese ja kärme lugemisega, mis on otsekui põgus etapp peategelase äärmiselt üksluisesse ja monotoonsesse ellu. Üks päev ei erine suuresti teisest, üks aasta ei sisalda eriti midagi muud kui eelmine. Ja niimoodi 18 aastat, alates täisealiseks saamisest, on Keiko töötanud 24/7 minimarketis. Naine on rahul, kuid ühiskonna surve muutub aina lämmatavamaks ja rõhuvamaks. Ta on 36 aastane, kuid töötab ikka veel tunnitöölisena, klienditeenindajana, ei ole abiellunud, ei ole saanud lapsi ja, tegelikult, ei tahagi mitte midagi enamat või vähemat, kui see reaalsus, milles ta pool oma elu on igati rahulolevalt veetnud.

Keiko paiknes ilmselgelt kuskil autismispektril, kuid teema ei tõusnud kunagi esiplaanile ning naist võeti kui pigem lihtsalt imelikku, sest ta kaldus standardsest sotsiaalselt aktsepteeritud teerajalt kõrvale. Jaapanis tajutakse seda ebastandardsust kindlasti mõnevõrra teravamalt kui nt Eestis. See oli ümberringsetele, nii perele, sõpradele kui kolleegidele, tülikas, seega, tundis naine survet end vähemalt pealiskaudselt vormida end teiste ootuste järgi, et nad liiga sügavale ei vaataks ja kogu tema olemuse tuumas kahtlema ei hakkaks. Nt muutis ta oma hääle kasutust, matkimaks seda, kellega ta vestles, et olla aktsepteeritavam. Ta oli praktiline, kokkuhoidlik, konkreetne, kindla fookusega ja vajas spetsiifilist raamistikku enda edukaks toimimiseks. Keiko säras poe keskkonnas, sest see oli talle turvaline, tuttav ja tal oli seal kindel siht ning funktsioon. Pood oli tema n-ö safe place -- paik, kus ta sai ennast realiseerida. Tööväliselt naine peaaegu, et ei eksisteerinudki, ta ei olnud mitte keegi, ja ta ei soovinudki midagi oma eraelus saavutada. Keiko oli üllatavalt sümpaatne, kohusetundlik ja töökas, väheste ootuste ja lootustega, askeetlik, kohati nutikam, kui kõik teised inimesed tema ümber kokku. Häiris, aga otsekui topeltmoraal naise suhtumises ja elumotos. Mõjus vasturääkivalt, et ta oli vastu ühiskonna rangele vormile, mis eeldas, et üks korralik naine abiellub, saab lapsed ja ei tööta tunnitöölisena klienditeeninduses kui ei olda enam noorik. Samas, suutis ta hingata ja hakkama saada vaid samalaadses jäigas raamistikus, milleks oli minimarketi mikrouniversum. Ta rabeles vastu ühele stambile, ülistades ja loovutades end täienisti teisele ettekirjutatud kitsale ja rõhuvale mudelile. Ehk peitus võti vaba valiku kontseptsioonis? Nii kaua, kui inimene saab ise otsustada, et millise tee (loe: vangla) valib ja millisele raamile end allutab, siis ei ole lõplik valik iseenesest tähtis? See dilemma Keiko lähenemisel oli omajagu ajutööd stimuleeriv, et naisest sotti saada.

Süžee pani tahes tahtmata mõtlema ka üldisele poekultuurile ning ideele, et klient on kuningas. Eriti, aga tublide ja lojaalsete töötajate ärakasutamisele. Mitte ilmtingimata ainult müügi valdkonna keskkonnas. Keiko oli iseenesestmõistetav. Ilma temata oli hetki, kus poes oleks võinud olla kaos. Ta oli poeketi inimkapital. Tihti, olen tähele pannud, ja kuulnud, et ei hinnata neid asjalikke ja alati olemas ning abiks töötajaid ja kogu võhm läheb teistele vastu tulemiseks. Ümbruskondset mugandades. Kõigi ülejäänude erisoovide, eriprobleemide, eripiirangute ja erikapriiside võimaldamiseks, tavaliselt nende inim raudvarade arvelt. See töökas kolleeg, üldjuhul, ei küsi kunagi, ei vingu eriti, ei paista väga silma pretensioonikuse või sõnavõttude poolest. Ta lihtsalt täidab oma kohustusi ilma aplausita ning ilma moosimiseta. Nagu robot. Klientidena on meil siin ka endil sutike süüd. Ootame ju mõnes mõttes kiiret ja efektiivset robotlikku teenindust. Ja, pealekauba, koheldakse siis neid tunnitöölisi nagu sotsiaalsest normist kõrvale põikunuid (teatud väljakujunenud eranditega), tehes tööd, mis on kuidagi alam ja mida ükski endast lugupidav isik vabatahtlikult ei teeks. Mitte uskudes, et tegelikult on neid, kelledele siiralt amet meeldib. Mis neile ei meeldi, aga on see, et neile nende eelistuste tõttu ülevalt alla vaadatakse. Tahaks näha, mida teevad eelarvamustega snoobid, kui üks hetk ei olegi neile keegi poes toidupoolist vahendamas. Elage ja laske teistel elada!

Niimoodi Keiko magab, sööb, töötab, magab, sööb, töötab, käib õel külas, magab, sööb, töötab... juba vahetpidamata 18 aastat. Üks hetk hakkab ühiskonna surve ja kirjapanemata reglementeeritus lõpuks tema monotoonset rahu riivama. Äärmiselt piiravad arusaamad inimese eluteekonnast, naiste rollist ning iga asja üle ülekohut mõistvad sotsiaalsed normid panevad osasid ennast elu aktiivest osavõtust isoleeruma ning keskkond lubab, ja isegi eeldab, julmalt nende justkui minema heitmist. Keiko ei kaldu sinna drastilisse äärmusesse, vaid püüab hoida õhkõrna tasakaalu enda ja ühiskonna vajaduste vahel. Mängu tuleb õlekõrrena, millest haarata, Shiraha. No see tüüp oli pesueht näide ühest misogüünsest mehest, kes kannatas pealekauba meeletu ohvrimentaliteedi all. Ta arvas, et on maru tegija ning maailm teeb talle ülekohut. Kõige hullemad on just naised, kes talle piisavalt tähelepanu ei pööra, olles ise nende agar maha tegija ning kaldudes neid jälitama ja mida kõike veel. Ta võrdles enda pidevat kõrvaleheitmist vägistamisega, mille peale oli keeruline valida, kas nutta või naerda. Koos Keikoga avastasid nad, et kumbki võib teise elurahu eesmärgil vajalik olla ning sündiski kummaline kokku kolimine. Naine kasutas meest kilbina, et keegi ei tüütaks teda abiellumise küsimustes ning Shiraha sai katuse peakohale ja aja, et omaette kõiki teisi kiruda ning, kättemaksus jubedatele naistele, Keiko rahakotil elada. See oli koomiline kuidas vend arvas, et tema käes on kõik kaardid, kuid naine sisemiselt, ja mõnikord ka otse, pidevalt talle kõõrdi vaatas. Kuigi tohutult ebameeldiv ja mõttetu isend, oli tema baasmure tegelikult võimalik täitsa mõista, sest ta vaevles sama häda küüsis, mis Keiko -- ühiskond ja selle kirjutamata reeglid, mida tema ei soovinud aktsepteerida. Vahe seisnes selles, et naine ei seganud teisi, ei esitanud nõudmisi, ei võtnud ära teiste vaba valikut, kuid Shiraha eeldas, et ümbritsev vormib end vastavalt tema vajadustele, olenemata nende endi soovidest. Teadmine, et sellised tüübid tõesti eksisteerivad (ja mitte vähestes hulkades -- minge vaadake kasvõi mõnda anonüümsesse kommentaariumisse kui teema on midagi nt naise klassikalise rolliga seoses) ajas kopsu üle maksa. Shirahasid on meie ümber kõvasti rohkem kui arvame. Loodetavasti on piisavalt ka temale vastuvooluna toimivaid Keikosid.

Raamatu näol on tegu suurepärase sotsiaalkriitilise teosega, mis ei ole, õnneks ülemäära muserdav või traagiline. Lugeja on vaatleja, autor kirjeldaja. Sa loed, võtad teadmiseks ning mõtiskled, kuid ei lähe niivõrd endast välja. Loos on kergust ja õhulisust, ka huumorit, sellist kuiva. Süžeed jälgides võib, kokkuvõttes, häirida fakt, et tegu ei ole tüüpilise looga selles aspektis, et peategelane ei läbi mingit muutust. Karakteriareng on olematu. Püüdlused kukkusid läbi ja see oli konteksti arvestades vast midagi positiivset. Samas, tahaks lugeda millestki, mis ei ole ilmtingimata staatiline, tahaks elada kaasa ja läbida tegelastega üheskoos kindlat teekonda. Antud raamat sellist kaasaelamist ei paku, kuid ei peagi. Keiko oli naine, kellele oli vaevatu pöidlaid hoida ja ta oli naine, keda respekteerida.

Kino: Ports 2022 aasta filme vol 1 (k.a. "Elvis", "Thor: armastus ja kõu", "Koodinimi Banshee", jm)

Tervitus!

Kiire ülevaade kinorindele.

Pealkiri: Elvis
Originaalpealkiri: Elvis
Kinodes alates: 01.07.2022
Millal nähtud: 03.07.2022
Minu hinnang: 4/5

Pean tunnistama, et ei ole suur Elvise loomingu austaja. Ta on mõjutanud paljusid mu lemmikuid, kuid originaal ei lähe mulle ülemäära peale. Tema legendaarsus ja kummardamine on, aga omaette klass ning kui sellise absoluutse ikooni võtab ette Baz Luhrmann, siis peab tulemus olema midagi märkimisväärset. Üks mu armastatumaid filme on "Moulin Rouge" ning selles mõttes, pakkus režissöör oma standardset tavarepertuaari. Linateos on üks virrvarr ja koosneb otsekui vaid ühest võttest. Tulem on sujuv, üheks tervikuks voolav ning vilkalt ühest stseenist teise liuglev. Loomulikult on nähtu äärmiselt värvikirev, energiast pakatav, täidetud muusikast ning veidrate põigetega tulevikku ja tagasi minevikku, mida saadab jutustaja. Filmi stiil on tuntav ja tugev. Huvitav oli rohkem Elvisest teada saada, eriti tema kurikuulsast mänedžerist ja tolle jõledatest manipuleerimistest, liigkasuvõtmistest ning igatpidi ebaeetilisusest. Kõige jubedam on see, et tegu on päriselul lähedalt põhinevaga. Intrigeerivaid vastuseid sai mitmetele eelnevalt natuke segadust tekitavatele küsimustele nt miks Elvis kunagi välismaal ei esinenud. Enamus teed viisid otse mänedžeri juurde. Mis mulle, aga eriti ei meeldinud, oli kuidas Elvise enda kaheldava väärtusega tegemistele vaadati läbi sõrmede. Nt ei saa üle ega ümber faktist, et oma naisega ta ikkagi semmis enne kui too oli täisealine. Siiski, oli mehe elu nagu säraküünal, mis põles eredalt ning kustus aeglaselt ja drastiliselt. Seda allakäiku illustreeris film hiilgavalt -- vaikselt ja piinarikkalt. Keeruline on tema n-ö puuris (isegi mitte kuldses) elu suunas külmaks jääda. Mehe mänedžer imes ta ikka tühjaks nagu vampiir ja jätkas ka siis, kui Elvis oli põhimõtteliselt elav laip. Suur kiitus linateosele, et suutis taas ehedalt ellu äratada laulja mitmeid kuulsaid etteasteid, etappe ning hetki. Austin Butler oli võrratu Elvis, tõesti vaimustav. Tom Hanksi osas olen kahevahel, kas ta oli geniaalselt hea oma rollis või mannetult kehv kurjami karikatuur. Kogu kompott nägi, lisaks, kvaliteetne, usutav ja detailirohke välja, eriti kostüümid, mis jäid eredalt silma. Film ise oli kõik kokku, muidugi, suurepärane.

-----------------------------------

Pealkiri: Luureoperatsioon "Mincemeat"
Originaalpealkiri: Operation Mincemeat
Kinodes alates: 13.05.2022
Millal nähtud: 14.05.2022
Minu hinnang: 3.5/5

Ajalugu on äärmiselt põnev, seega, tean Normandia maabumistest II Maailmasõja ajal üpris palju. Esimest korda olen kuulnud, aga Sitsiilia maabumistest, mis olid sama eesmärgiga, kui Prantsusmaa põhjarannikule suunatud invasioon. Vot sellised ajaloofilmid on vinged, mis põhinevad tõestisündinud lugudel ning käsitlevad teemasid, mis ei ole teadatuntud, kuid mis on tohutult põnevad ning silmi avardavad. Jah, päriselt ka leiti laip, riietati see vastavalt, sokutati kohvrisse võtmetähtsusega kiri, pandi surnukeha juures võimalikult autentselt füüsiliselt, bioloogiliselt ja keemiliselt kõik klappima, et vaenlane usuks igat detaili, mida see surnu neile väliselt ja sisuliselt väidab. Lisaks, tuli kasutada ära kõiki poliitilisi ja muid sidemeid, et garanteerida laiba sattumine just õigete isikute valdusesse. Tegureid, mis oleks võinud minna nihu, oli loetamatu arvu, samuti, olukordi, mil lavastuse eesmärk oleks võinud hõlpsalt päevavalgele tulla. Ükskõik kui põhjalik ettevalmistus, ei kipu maailm keerlema just nii nagu ilmtingimata on vaja. Olgu siis surnul lausa elulugu välja mõeldud, mis vastab tema missiooni eesmärgile. Üks peamine pingeallikas filmis oli teadmatus. Kuna ma ei olnud selle missiooniga kursis, siis ei osanud kindlalt väita, et ettevõtmine õnnestub või kukub läbi. See osa loost oli igati paeluv, kuid teine komponent tervikust, oli kõike muud kui kaasahaarav. On mõistetav, et sooviti niivõrd spetsiifilise ja tõsimeelse fookusega linateosesse ka inimlikkust ja tundeid lisada, et kergem oleks vaatajal end nähtust kaasa haarata lasta, kuid ainuke mõte oli, et miks on vaja sundida mingit poolküpset romantikaliini tohutult põnevasse peateemasse. See lembeosa ja meeste komavahel kemplemine lisaks, oli tüütu ja kohatu. Seega, kahjuks, ei saa öelda, et kogu kompott igati õnnestus. Teemavalik ja esitus -- hinne viis; romantika sisse toppimine -- hinne kaks. Kokku tuleb -- hinne kolm koma viis.

-----------------------------------

Pealkiri: Mu kullakallid lapsed
Originaalpealkiri: Mes Très Chers Enfants
Kinodes alates: 03.06.2022
Millal nähtud: 11.06.2022
Minu hinnang: 2.5/5

Filmi keskne konflikt on ju tegelikult asjalik: lapsed kasvavad suureks ja neil ei ole vanemate jaoks enam aega. Seda leidub lademetes ainult siis, kui midagi on emalt-isalt vaja. Vastutasuks soovivad nood, aga lihtsalt seda, et lapsed vahetevahel külas käiksid ning omavahel suheldakse. Ei ole väga palju palutud, kuid loo keskmes oleva tütre ja poja jaoks vist oli. Vanemad vaaritavad pidevalt võsukesi külla oodates ja on õnnelikud iga kübekese kontakti eest, kuid lastele on nad pealekäivad ja tülikad. Emal ja isal olid omad puudused ning, kes ikka tahab kuulata, et kas sa juba abiellud, kas juba lapsi saad, kas leiad parema töö, kas sa ikka ei ole enda kaalu käsile võtnud -- kuid tõesti ei võta tükki küljest, kui oma perele natuke aega loovutada. Loomulikult, tekib seda puuduolevat huvi ja aega siis, kui raha tuleb mängu. Raha eest ollakse nõus kõik eelnev mainitud pinnimine välja kannatama, mis teebki filmi üpris realistlikuks, kuid ebameeldivaks. No tõesti ei huvita mingid lapsed, kes oma vanemate vara järgi sitsivad ning ka vanemad, kes on oma jõnglased kasvatanud sellisteks, keda vaid mammona külla meelitab. Kuigi ema-isa ei jätnud üldsegi hullu ja väljakannatamatut muljet, võrreldes tütre ja pojaga. Need kaks olid ikka parajad puugid ning andestusmomenti ma küll tõsiselt ei võtnud. Lõpus olid veel vanemad kõiges süüdi, mis oli absurdne. Jah, nad valetasid ja paljastasid laste omakasu ja enesekesksuse, kuid tembeldati siis veel hoopis ekstra pahadeks. Tegu on suhteliselt vastukarva looga, koos ebasümpaatsete tegelastega. Ei olnud nähtu, lisaks, kuigivõrd humoorikas, sest selline ahnitsejate koomika ja pidev üksteisele ära tegemine mulle tõesti peale ei lähe. Paar mahlast kildu ja situatsiooni, õnneks, tuli ette, kuid mitte midagi, mis aitaks filmi tõsta välja kesise kategooriast. Kokkuvõttes, idee oli paljulubav, kuid teostus magedavõitu, koos tegelastega, keda nende ema roolis oleksin isiklikult kohe lapsendusasutusse saatnud. 

----------------------------------

Pealkiri: Thor: armastus ja kõu
Originaalpealkiri: Thor: Love and  Thunder
Kinodes alates: 08.07.2022
Millal nähtud: 10.07.2022
Minu hinnang: 2/5

Ootasin seda filmi kannatamatult. Thor on mu lemmik Marveli kangelane. Trailer oli paljulubav. Oma pool tundi seanssi läbitud, pidin endale tunnistama, et jummel küll, see on ju alla igasuguste ootuste. Olen hämmingus, kuidas suudeti kogu kupatus täitsa vussi keerata ning võtta positiivne ja edukas eelmistest linateostest ning see ära rikkuda, ja võimendada mannetumaid aspekte kangelase sarjaajaloost. Thorist on tehtud naljanumber. Kui eelnevad filmid on suutnud balansseerida noeteral huumori ja tõsise vahel, siis uues mindi üle igasuguse heamaitse piiri. Selle tulemusena ei olnud koomika naljakas, rasked hetked tõsiseltvõetavad ning tegelastel puudus igasugune järjepidev ja mõistlik karakteriareng. Jane'i kaasamine, tema ja Thori lahkuminekupõhjused, naise haigus ning otsus lõpus, oli hiilav idee, mis ka enamvähem asjalikult teostati, kuid see oli ka üks väheseid positiivseid aspekte, mille hulgas oli, lisaks, kurjam ning must-valges toimuv võitlus. Kuigi, nad suutsid niivõrd põneva pahalasegi ära raisata alakasutamise ja pealiskaudsusega. Aaa, ja, kitsed olid vahvad, kuigi natuke tüütud. Vähemalt kasutati originaalmütoloogia elementi nende kaasamisega. Igatahes, kuigi süžee oleks võinud olla täitsa soliidne, rikuti see ära, esmalt, äärmiselt kaheldava väärtusega huumoriga ning siis ebakompetentsetena näivate valikutega. Nagu tõesti, jõua lõpuni ja siis saab ükskõik milline soov täidetud? (kas lugu on molluski tasemel inimestele?) Abiväge ei ole ja siis kaasame hunnik lapsi? (see stseen pani silmi pööritama vähemalt 10x 360 kraadi) Ja kas ma sain õigesti aru, et lapsed võivad surra ja on suures ohus, aga selle asemel, et kasutada väärtuslikke sekundeid plaani mõtlemiseks ja asja lahendamiseks, vaidlevad tegelased selle üle, et mis nimega üks tahab, et teda kutsutakse?! Ja eriti valus pettumus oli Korg, ta oli eelnevalt nii muhe ja mõnus, siin filmis, aga mõttetu muliseja. Isegi Galaktika valvurid, kes olid ekraanil vaid mõned minutid, muudeti kuidagi lahjaks ja imeti neist igasugune erilisus välja. Siinkohal võibki vist peatumatult jätkata detailide väljatoomisega, mis põrusid ja aitasid kaasa linateose läbikukkumisele, kuid püüan pigem seda järge lihtsalt meelest kustutada. Chris Hemsworth punnitas, et endast parimat anda, kuid ettevõtmine oli lootusetu. Film oli tohutu, meeletult tohutu, pettumus. 

-----------------------------------

Pealkiri: Kuidas naistele naudingut pakkuda
Originaalpealkiri: How to Please a Woman
Kinodes alates: 22.07.2022
Millal nähtud: 27.07.2022
Minu hinnang: 2.5/5

Tunnustuse on film ära teeninud selle eest, et on tuumaks võtnud keskealiste naiste mured. Peamine häda keskendus, kahjuks, vaid primitiivsele seksivajadusele, kuid lahati kaudselt ka muid probleemkohti nagu nt vanemate naiste töömaastikult välja surumine ning vanusepõhine diskrimineerimine. Räägiti tabudest ja püüti ümber pöörata stampe nagu vanemad naised ei taha seksi, nad ei ole selles enam head ning mehed on vanast peast ikka ühe asja peale näljas ja on sunnitud sellepärast oma eakamad kaasad uute ning noorte vastu välja vahetama. Selline on üks tüüpiline suhtumine keskealistesse naistesse. Selle asemel, et midagi värsket ja tõesti lähenemist muutvat pakkuda, valgub süžee topeltmoraali ja silmakirjalikkuse mülkasse. Populaarse stereotüübiga lihtsalt käituti vastupidiselt ning see pidi olema siis äärmiselt revolutsiooniline ja vabastav. Ehk siis, nüüd juubeldati sellise mehe rollis naist ning äkitselt oli käitumismuster tohutult tervitatav, õiglane ning midagi, mis on kiituse ära teeninud. Vanemast mehest filmis, kes seksist enam huvitunud ei olnud, tehti pidur ja keegi kelle peab maha jätma, ning keda peab negatiivsesse fooni paigutama. Kui vanem mees tahab seksi ja jätab naise maha, siis see on jõle tegu, kuid kui naine nüüd täpselt samamoodi käitub, siis on see midagi suurepärast. Ma ei tea, ma ei ole suur silmakirjalikkuse austaja. On ka teisi võimalusi kuidas keskealisi naisi toetada, neid võimestada ning nende poole suunatud ebaõiglusega võidelda. Antud film pakkus väga lihtlabast lähenemist tabudele murdmisele ja väljakujunenud arusaamade lõhkumiseks. Lahendus oli, et vahetame rollid ümber ja siis on kõik äkitselt okei. Ja kas tõesti kõik keskealised naised on niivõrd seksinäljas, muust ei mõtle ja on valmis iga jorsiga voodisse hüppama nagu lugu annab mõista? Natuke alandav tundus. Kogu lugu ja selles käsitletavad asjalikud teemad lihtsustati ära rohulible tasandile ning see häiris. Ja naljakas ka eriti ei olnud. Samas, eks lugu üks ülikerge suvevaatamine pidigi olema, mitte väga sügav, mitte väga keeruline, mitte väga loogiline ja mitte väga reaalsele elule vastav. 

-----------------------------------

Pealkiri: Koodinimi Banshee
Originaalpealkiri: Code Name Banshee
Kinodes alates: 22.07.2022
Millal nähtud: 27.07.2022
Minu hinnang: 1.5/5

Selline tunne tekkis, et keegi mobiilikaameraga, koduse tehnikaga, amatöörnäitlejatega ning 100 eurose eelarvega võttis ette teha karmi kätšifilmi. Tulemus oli just selline nagu nende vahenditega võiks eeldada. Verd küll lendas ja laibad langesid, kuid peategelased ei saanud isegi kriimustusi näole kui neid järjepidevalt sinna peksti. Loomulikult, suutsid kaks naist teha vagaseks peaaegu, et terve armee ja olid üllatavalt täpsed laskurid. Kohe kui sihtisid, kohe ka keegi langes. Filmis ei leidunud midagi tõsiseltvõetavat. Näitlemine oli puine ja mage (välja arvatud Banderas, kes tuli, siiski, haltuurat tegema -- kuidas ta küll ära moositi? vist oli kellelegi võlgu või võeti purjuspeaga kolm tilka verd?), süžee oli miljon korda nähtud, ilma igasuguse pingelise või põneva momendi või liinita ja teostus andis soovida. Andis ikka täiega soovida. Igav oli, tõesti üksluine ja tuim film oli. Seda muljet ei aidanud peletada ka stilistilik valik katta kogu nähtu ilmetu ja halli varjundiga. Ma ei mäleta, et oleksin mingit erksamat või esiletõusvamat värvi märganud selle halliookeani kõrval. Kõige veidram kinokogemuse juures oli, aga üks noorik mu selja taga, kes oli nähtust vaimustuses. Elas hõisates ja valjult kommenteerides kaasa ning jäi hiljem vestlema personaliga filmi suurepärasuse osas. No vot, nii palju kui on inimesi, nii palju on arvamusi. MOTT -- mida oligi tarvis tõestada.

Raamat: Krimi eri "Sanatoorium" ja "Paar majast nr 9"

Tervitus!

Veidi krimi.

Pealkiri: Sanatoorium
Autor: Sarah Pearse
Kirjastus: Helios
Ilmumisaasta: 2022
Minu hinnang: 3/5

Krimkad on vahvad, sest tohutult põnev on kaasa nuputada, et kes, miks ja kuidas. Klassikalised detektiivilood ei ole, õnneks, ka ülemäära hirmutavad, sest fookus on pigem müsteeriumipuntra lahti harutamisel, kui lugejates ekstreemsete emotsioone üles tirimisel või realistlikul mõrva koleduste peegeldamisel ning nendega seostavate õuduste esile toomisel. Kaasaegsemad krimkad on liikunud realistlikumas ning ka jõledamas suunas. Tapmisi kirjeldatakse autentsemalt ning neid ümbritsevat õhkkonda usutavamalt. Detektiivilood on pigem juba pooleldi thrillerid ja põnevikud, kui pesueht kuldajastu krimkad. Ühelt poolt on see areng tervitatav, sest on kaasaegne ja usutav. Teisalt, olen selline tüüp lugejat, kes ei seedi õudukaid või lugusid, kus hirmuelemendid on tugevalt sisse kodeeritud. Ühelt poolt on ju lahe, kui autor suudab tekitada kananahka lugeja ihule. Teisalt, isiklikult, ei ole ma taoliste raamatute austaja, sest siis ma jälle ei julge öösel WC-sse rahulikult minna. Ilma, et pelgaks, et äkki raamatu kurjam hüppab koridoris mulle teepeale ette. Jah, olen üks selliseid, keda loetu tugevalt mõjutab. Eriti, kui see tekst on pingeline ja kõhedust tekitav. Siiski, nii huvitavad ja kaasahaaravad on sellised süžeed! Raske on eemale hoida. Ning just sellist hirmuäratavat atmosfääri suutis antud raamat ideaalselt esile tuua.

Ülejäänud maailmast isoleeritud hotell mägedes, mis lumetormi tõttu ligipääsmatu, ei ole just parim koht, kus viibida, kui tead, et hoones on liikvel julm tapja -- kellel peas košmaare üles kutsuv gaasimask ja, kes kord on siin, siis seal ning kord koksab ühte, siis koksab teist. Kunagi oli ultramodernse, minimalistliku ja kõleda stiiliga puhkehoones sanatoorium, kus vist toimus midagi hullemat, kui haigete eest hoolitsemine ja rehabiliteerimine. Hotelli disaini on pealekauba integreeritud kunagisi groteskseid ravivahendeid, pilte ja hooldusega seotud vanaaegseid kujunduselemente -- ei kujutaks ette, et sellisesse kohta lõõgustuma sooviks minna. Seda tunneb ka loo peategelane, Elin, kes koos kallimaga võtab ette teekonna Šveitsi mägedesse, et oma kaua kadunud venna ja kaua hüljatud sõbranna kihluspeost osa võtta. Õde-venda suhe ei ole mitte üldse soe ja sügav, vaid pigem, loodab naine lõpuks mehelt välja pinnida, et kas too siis ikkagi tappis nende teise venna ning miks ta seda tegi. Taaskohtumine on kohmetu, kahtlustav ning äkki on agressiivsete ja manipulatiivsete kalduvustega vend ise hoopis see tapja, sest üks hetk kaob tema kihlatu nagu vits vette? Pinget tegelaste vahel, usaldamatust, ebamugavust, saladusi ning varjamist jaotati kulbiga. Kõik tundusid kahtlased ning suhted karakterite vahel ei olnud just tervislikud, vastupidi, igatpidi oli tunda toksilisi käitumismustreid, mõnelpool rohkem, teiselpool vähem. Isegi Elini toetav poiss-sõber mõjus kuidagi patroniseerivalt naise ja tema murede suhtes.

Kindlasti oli loo üks köitvamaid aspekte eelpoolmainitud elektrist ja külmajudinatest pakatav õhkkond. Lugesin raamatut päris pikalt, sest ei olnud võimeline mitmeid õhtuid järjest pelgust kogema ja ei tahtnud ebaturvalises konditsioonis magama minna (loen tavaliselt õhtul voodis). No, oli tõesti efektiivne see hirmutunne, mida süžee ellu äratas ja võimendas. Samas, paistis, et seda positiivset aspekti õõnestas autori suutmatus seda pinget rahuldava lõpuni välja mängida. Kes siis tõeline mõrvar oli, ei olnud, iseenesest, midagi üllatavalt või originaalselt, kuid see ei olnud, potentsiaalselt, ka üdini läbikukkunud valik. Tõsine probleem tekkis motivatsioonis, miks tegelane tegi seda, mida ta tegi. Põhjus eksisteeris, kuid stiimul ja reaktsioon olid balansist väljas. Viimane oli tohutult ekstreemne ning ei mõjunud tõsiseltvõetavana. Jah, tõukena funktsioneeriv juhtum oli kohutav, kuid veel võikamad olid tapmised ning keda ja miks üldse mõrvati. Tundus, et autor ei suutnud nööre adekvaatset kokku tõmmata, ei viitsinud, ei osanud, ei tahtnud, lõpp oli läbimõtlemata... ja läks kulminatsioonis käega lööma. Tegu oli tõesti põhjendusega, mis pani imestusest ja pettumusest kulmusid kergitama. Miks? Lugejale esitati laisk ja lambikas lahendus.

Teine aspekt, mis silmi pööritama pani ja tüütuna toimis oli peategelane ise. Mul on tõesti tekkinud juba üledoos neist vaevatud ja depressioonis politseinikest, keda krimkade kangelased viimasel ajal esindavad. Jummel küll, kui sul on vaimselt raske ja oled eksinud ning viimasel piiril, siis äkki tasub muid karjäärivõimalusi kaaluda? Miks ennast sundida, kui ikka traumad elu niimoodi segavad. Veel enam, Elin oli nagu amatöör, naiivne ja hooletu enda ning teistega. Ülitundlik, tujukas, paranoiline, kiiksudega, masendused, jne. Naine võttis üksi ette igast eluohtlikke ringi luusimisi, ei öelnud kellelegi kuhu läheb, ei võtnud kedagi kaasa, ignoreeris teiste nõuandeid. Asjaliku professionaali muljet ta küll ei jätnud. Üleüldse ei leidunud raamatus ühtegi tegelast, kes oleks sümpaatne, kellele tahaks kaasa elada ja, kes ei oleks mingi kompleksi küüsis või ebameeldivate iseloomuomadustega. Tundub, aga, et lugu on esimene osa sarjast, ehk siis, Elin seikleb taas ning, loodetavasti, tõstab taset ning areneb ise ka edasi, asjalikumaks, meeldivamaks ning huvipakkuvamaks. Potentsiaal sarjal on täitsa olemas, eriti asjakohase ja mõjusa õhkkonna loomisel. Lehed lausa liuglesid käte vahel. Kõvasti tööd vajab, aga Eleni karakter ning põneva ja pingsa loo edukalt lõppakordini viimine. Krimka on täpselt nii hea, kui on selle kurjam, ning tolle motivatsioon koletuste elluviimisel.

---------------------------------

Pealkiri: Paar majast nr 9
Autor: Claire Douglas
Kirjastus: Postimees
Ilmumisaasta: 2022
Minu hinnang: 4/5

Alustame seekord kriitikaga, et see osa eest ära saada. Oeh, kuidas kuskil kaks kolmandikku raamatust venis. Tekkis tunne, et autor püüab mingit lehekülgede arvu täis saada või võtab terve igaviku hoogu, teadmata väga, et kus ta on või kuhu tahab jõuda ja kuidas või ei oska ta asjalikult pingekruttimist realiseerida. Autori lahendus oli infot tilgutada, üks pisikild killu haaval, minitükk tüki haaval. Ma ei hakka üldse valetamagi, et see muutus üks hetk tüütuks. Kui mitu korda tegelased hooldekodus olevale vanaemale külla lähevad, et iga kord üks väike fragment pusle kokkupanemiseks välja pigistada. Jah, on arusaadav, et ei ole vana naise tervisele kasulik, kui teda üleliia pinnida, eriti kuna ta kannatas dementsuse all, kuid iga külastus oli kuskil neli lehekülge, natuke dialoogi, üks uus infoloovutus ja siis hakkas trall jälle otsast pihta. Päriselus võib-olla nii ongi parem vaimse tervise seisukohalt, kuid lugeda selles mustris ei olnud kohe üldse huvitav. Keeruline oli üle ja ümber vaadata ka äärmiselt mugavatest ja miljon ühele tõenäosusega kokkusattumustest süžee vältel. Nt kas naist, kel mõlemal on keeruline minevik, satuvad samasse külasse, ühe katuse alla, mõlemal on probleemid tagaajavate meestega, mõlemal on ühes suunas vastassoo eelistused, jne. Ei tundunud kui paar, kes üksteise otsa lambist pärapõrgus komistaks. Ning veel vingumist, raamatu lõpp läks natuke käest ära. Algus venis, kuid finaalis tõmbas autor kärmelt otsad kokku ja tal oli kuskile kiire. Vist järgmist teost kirjutama. Selline lohakas ja natuke läbimõtlematu mulje jäi. Kuigi küsimused said vastused ning lugejana midagi kripeldama ei jäänud, leidis viimastes peatükkides aset veider tempomuutus. Esmalt, ei läinud lugu käima, lõpuks, ei jõudnud see oodata, et viimane punkt panna.

Aga nüüd positiivsest. Tegu oli põneva, kaasahaarava ning üllatusi pakkuva looga, mis reaalselt võimaldas tõelisi ohoo-momente ning ei laskund kõiki saladusi ammu ette ära arvata. Vähemalt mitte liiga vara. Peab tunnistama, et mõned avalikustatud pöörded tulid otsekui seljatagant ning ehmatasid oma nutikusega. Kõik loksus paika, oli igati loogiline ja sidus, kuid ei olnud üdini ette aimatav. Ja neid müsteeriume jätkus hulgi, sest iga natukese aja tagant tekkis midagi ettenägematut ja värsket juurde, isegi kui mõni niidiots sai rahuldava vastuse. Asi algab suhteliselt lihtsakoeliselt: noorpaar avastab ümberehitustöödel aiast kaks luukere, kes on seal peidetud olnud aastakümneid. Maja oli ise üks üllatus, sest omaniku tütar ja lapselaps, kes olid loo peategelased, ei olnud hoonest mitte midagi kuulnud enne kui vanaema hooldekodusse läks. Lõpuks saab, muidugi, selgeks, et miks maja varjatuna püsis, kuid põhjus ei ole ainult elementaarne, et kahe surnukeha pärast. Üleüldse, paljud arusaamad, mis lugemise jooksul pidevalt esile kerkivad, saavad mingi hetk ümber keeratud ning alles siis saad aru, et ahaaa, hoopis seda mõeldi, sellele vihjati või sellele viidati. Nt raamatu pealkiri nagu eeldab, et see mainib noorikuid, Saffyt ja Tomi, kuid tegelikult mitte. Või siis siiski? Äkki mõlemat? Suured küsimärgid, mille taha seletusi oodatud sai, olid nt mis oli nende kaks aias tapetu identiteet. Nende eeldatavad isikud muutusid iga natukese aja tagant ning kogu loo lahti harutamisel olid nad võtmedetailiks. 

Lisaks igasugu ootamatutele suundadele süžees, visati õhku ka mitmeid tegelasi ja nimesid, kes esmapilgul täitsa suvalised. Oli keeruline selgusele jõuda, et kuidas keegi millega seotud, mis on omavahelise ühisosad ning miks on fookus äkitselt mingitel võõrastel tüüpidel. See on üks aspektidest, mis mulle antud raamatu juures väga meeldis. Iga tegur, mida süžee tutvustas ja esiplaanile tiris, omas spetsiifilist eesmärki ja põhjust. Lõpuks suubusid detailid ühes suunas, jõudsid samale lainepikkusele ja said ühise seostatud seletuse. Lugu jutustati mitme erineva karakteri vaatevinklist ning see võimaldas arvamuste, lähenemiste ja olukordade mitmekesisust. Igas peatükis jutustaja roteerus ja varieerus ning hüpati, lisaks, ajas, sest vanaema, Rose, kes omas tõenäoliselt kõiki vastuseid minevikus toimunu lahti mõtestamiseks ja müsteeriumite valguse kätte toomiseks, sai üllataval kombel sõna. Probleem oli, aga selles, et kaasajas, kus naise mõistust oli hädasti vaja, vaevas teda dementsus. Vahepeal oli selguse hetki, kuid need tulid ja läksid nagu jumal juhatas. Samas, kas ikka oli nii? Sest kohati tekkis tunne, et ta teeskleb, kas siis meelega või alateadlikult püüab ennast saboteerida, et mitte mäletada ja tõde avalikustada. Tegelasi oli päris mitmeid, kelle puhul tundus, et nad ei räägi kõike mida teavad või nende endi kohta ajatakse vett sogaseks ning keegi luiskab. Peategelastest tütre ja ema puhul, aga väga palju varjamise draamat ei esinenud ning nad oli pigem õudsete mineviku sündmuste avastaja rollis. See ei tähendanud, et nendevaheline konflikt ei oleks olnud üks raamatu keskseid liine. Naiste poolt esines muud sorti pinget, mis lisas süžeesse krimi ja thrilleri liinile lisaks melodraamat ja psühholoogilisi tasandeid.

Põhimõtteliselt, tegu ei ole ideaalse raamatuga, põhjust vinguda leidub peaaegu alati, kuid mõnikord on kogu kompott ise just õige õhkkonnaga või sobiva primaarse maitsega või lihtsalt piisavalt köitev, et silm, või lausa kaks silma, puuduste kohalt tugevalt kinni pigistada. Vaatamata koperdavale teostiilis tempole ja turbo käigul lõpule, on süžee suurepäraselt loodud ja esitatud nii, et sibulat lahti koorida on siiralt meelihaarav. Ka tegelased ei olnud tüüpilised kahedimensioonilised papist väljalõiked inimestest, vaid nad olid ehedad ja usutavad oma käitumises ning otsustes. Lahendused ja saladused mõjusid, lisaks, omamoodi uudselt, kuigi ma kahtlen, et ülekoormatud krimi literatuuri žanris on jäänud palju käike, mida keegi pole varem kasutusele võtnud. Midagi raamatu juures lihtsalt jättis tavatu maitse kuklasse. Äramärkimist väärib fakt, et lugu ei olnud üleliia õõvastav või hirmus. Jah, ega luukered kapis (ja aias) midagi kaunist pole, kuid ma ei tundud, et ebameeldiv oleks vastikutest seikadest lugeda. Ei lennanud ajud, ega nüsitud kaelu või pursanud veeniverd. See on minu silmis positiivne.

Teater: "Vihmameister"

Tervitus!

Taas suveteatrit.

Pealkiri: Vihmameister (Ohtu mõisa tallihoones)
Teater: 1Teater
Lavastaja: Erki Aule
Näitlejad: Grete Konksi, Janek Joost, Rauno Kaibiainen, Erik Hermaküla, Stefan Hein, Hardo Adamson
Kestus: 2h 30 min
Esietendus: 19.07.2022
Millal nähtud: 20.07.2022
Minu hinnang: 4/5

Tegu ei olnud erakordse, hiilgava või muudmoodi meeldesööbiva näidendiga. Objektiivelt vaadatuna on see suhteliselt keskpärane lugu, midagi, mis ei jäta kustumatut muljet. Teisalt, mõnikord, ei ole vajagi mega väärt ja vinget süžeed, et teatrikogemus oleks muhe ja mõnus. Et lahkuda saalist hea tunde ja tujuga. Et öelda, et, vot see lavastus läks peale, vaatamata selle, et kunstivormi tippude hulka nähtul asja ei ole. Tihtipeale ei taha jälle end vaimselt varakult ettevalmistada millegi meta ja meisterliku seedimiseks, sest see nõuab ülemäära energiat ja võib mõjuda väsitavana. Teisest osast, vaimuvaesed palaganid on teine äärmus, mis tüütuna toimivad. Antud tükk omas suurepärast tasakaalu nende kahe ekstreemsuste vahel, näidend ei olnud üleliia diip ja ei olnud ta ka odav naljanumber. Tegu oli ideaalselt passiva looga ühte suveõhtusse, mis pakkus mõtlemisainet, konflikte, millega vaataja sai kontakti leida ning samastada, tasakaalukat ning varieeruvat karakterimängu, tegelasi, kelle käekäik läheb reaalselt korda ja, kõige tähtsam, andis lugu ka parajas koguses romantikat, lootust ja usku. Ja huumorit. Ta oli lihtsakoeline, kuid sügavmõtteline. Nähtu ei kurnanud ega matnud vaatajat igast ülitõsiste teemade alla või eeldanud, et ilusad lõpud eksisteerivad vaid muinasjuttudes. Ei võtnud ta, lisaks, vaatajat kui idiooti, söötes ette otse lusikast mingeid kindlaid tõekspidamisi. Lugu lihtsalt toimis selles raamistikus, mis talle antud. Kusjuures, toimis väga edukalt. 

Süžee fookusteemadeks paigutus mitmeid valdkondi, mis funktsioneerisid lahkarvamuste ja probleemide allikatena tegelaste vahel. Üks neist mõjus äärmiselt võõrana tänapäeva modernses Lääne maailmas. Peretütre, Lizzie, abieluranda suundumine. Terve meespere töötas selle nimel, et naisele kaasa leida ning selline varjamatu ja otsekohene surve, nii lähedaste kui ta enda poolt, oleks päris koomiline olnud, kui mitte nii kurb ja kentsakas. Isa ja vennad tahtsid küll head, kuid mõru maitse suhu jättis kogu ettevõtmine ja selle põhjendus küll. Samas, ajad olid teised (tegevus toimus 30ndatel maal; kirjutati näidend 50ndatel), piirkond oli teine, põhimõtted ja arusaamad olid teised. Naine tegelikult tahtis liitu sõlmida ning unistas abielust ja mehest, kes teda armastaks. Natuke nukker oli, siiski, tõdeda, et Lizziel oli otsekui väärtus vaid siis, kui ta oli abielus. Ja naisel oli abieluväärtus omakorda siis, kui ollakse ilus. Korduvalt heideti tegelasele ette, ka tema enda poolt, et ta on ilmetu ja kaunist välimusest on asi kaugel. Taaskord, oli erinev periood tänapäevast ning aspektid, mida kaasade juures hinnati, ilmselgelt, tol hetkel pealiskaudsemad ning äärmuslikele kaldu (mitte, et kaasajal välimus meeletut rolli ei mängiks, aga vähemalt, ei räägita sellest nii robustselt ning ei keskenduta ainult sellele detailile), kuid kahju oli Lizziest. See oli ebaõiglane. Lisaks, heideti talle ette, et ta oli liialt asjalik, arukas ning aus. Kolm omadust, mida Ameerikas, mõnes rantšos, naise puhul näha ei soovitud. Naisele oli antud halvad kaardid, kuid vaatamata isa ja vendade ärgitustele, oli positiivne märgata, et nood soovisid Lizziele õnne ja olid, lõppkokkuvõttes, valmis leppima millega iganes, et tütar-õde oleks rahul. Tehku too, mis otsuse soovib, jäägu kasvõi vanatüdrukuks (taaskord, tohutult inetu ja ebaõiglane sõna ning halva reputatsiooniga). Vaatamata sotsiaalsele pitsitamisele, jäi vaba tahte idee pidama. Ameerika ju ikkagi! Iga isik teeb endaga täpselt nii nagu heaks peab. Ja see ei olnud suunatud vaid naistele. Ka linnakese šerif, kannatas kosjasoovijate pinge all, Lizzie pere poolt lisaks, kuigi mees andis konkreetselt mõista, et ei soovi uut kaasat.

Palju räägiti loos meeste ja naiste rollidest, et milline kumbki olema peab ja milline olla ei tohi. Kuidas peab käituma ning, mis meeldib teisele sugupoolele ja mis mitte. Milline on õige viis rääkida ja reageerida, milline vale. Mis omadusi leidub naisel, kellega naituda, ning kellega lihtsalt ringi aeleda. Kas neil on ühisosa või on nad, hoopiski, üks ja seesama. Esile toodi mitmeid paralleele, nt kelmikas ja kerglane, Snookie, kellega noorem vend, Jim, semmis. Tema oli kategoriseeritud naiste hulka, kellest tuli eemale hoida ja, kes olid kaotanud oma väärtuse. Vajalik vaid mehkeldamiseks. Mehed ajasid teda taga, kuid päriselt endale soovis teda vaid Jim. Lizzie oli vooruslik ja kombekas, kuid teda ei tahtnud keegi, sest Snookie oli atraktiivse välimusega, kuid Lizzie mitte. Kumb jääb peale, kas hästikasvatatud käitumine või kaunis pakett? Siin oli hulgi ebakõlasid ja esitatud põhimõtetele vasturääkivust. Ühesõnaga -- topeltmoraali. Kui Lizzie plaanis kasutusele võtta meeste seas menu nautivate naiste käitumismaneerid ning olla koketeeriv tibi, peletas ta eemale iga mehe, kes tema lähedusse sattus. Aga miks tegelikult? Kas välimus ja hoiak ei klappinud? Kas väljakutsuv tekst ja kehakeel peavad käima koos ligitõmbava kestaga? Kas Lizzie oli liiga n-ö hea sellise käitumise jaoks? Või mida mehed tegelikult tahtsid? Siinkohal toimus efekt ka vastupidises suunas. Šerifi soovimatus uuesti abielluda oli omamoodi seotud arusaamaga, et milline peab olema õige mees -- machokultuuriga. Mees ei tohi ju oma emotsioone välja näidata ning absoluutselt on keelatud näidata naisele enda tundelist poolt ja öelda talle: "Ära mine!" Huvitaval kombel, kui mõlemad pooled lasid lahti end kammitsetavatest stereotüüpidest, nt vajadus, et teised peavad sind ilusaks või enda ohjas hoidmine ja õrnemale sugupoolele tunnete mitte väljendamine, siis juhtus ime. Mitmel tasandil, muideks. Lausa loodusime. Oldi vabad kompleksidest ja õnn sai lõpuks aiale tulla.

Üle ja ümber ei saa loo baasteemast, usust. Mitte religioosses mõttes, vaid mõttejõust. Usk liigutab mägesid. Kui küsid universumilt, siis universum annab, kui seda piisavalt tahad ja oled veendunud, et see saab tõeks. Kui usud, et oled ilus, siis seda ka oled ja teised nõustuvad. Kui piisavalt kõvasti ja pingsalt usud, et suudad vihma tekitada, siis varsti hakkab kallama nagu oavarrest. Usul on võim ja seda saab vaadelda kui midagi edasiviivat ja positiivset. Samas, annab lugu mõista, et reaalse elu eest ei saa põgeneda. Isegi kui tugevalt uskuda, et miski on võimalik, siis on kukkumine veelgi valusam, kui tahtmine ei saa tõeks. Sellega tehakse inimestele haiget, kas naiivselt ja peaaegu tahtmatult, või siis pimesilmi egoistlikult edasi rühkides ja oma põikpäiseid unelmaid ette lugedes. Kas loo moraal oli, et usu, kuid ole kahe jalga maa peal oma soovidega? Või sootuks, et mine üle võlli, ikka täiega ning mida mastaapsemad ambitsioonid ja järjekindlam mantra, seda tõenäolisem, et üks hetk läheb ka midagi täide? Või vihjas tükk, et uskumine on mõttetu? Ole kes sa oled, anna endast parim, ole päris inimene, päris unistustega, aus ja julge, ning siis ei ole uskuda vajagi, mõõdukad soovid lähevad alati täide. Ühes asjas võis kindel olla, usu endasse ja ela oma parimat elu. Omamoodi alateema oli usu ja kohustuste põrkumine. Uskuda on ohtralt aega neil, kellel seljas ei ole reaalsus, kes ei vastuta. Kelle õlul ei ole pere ülalpidamine ja terve rantšo. Üks vendadest, Noah, tundus esmapilgul kui paha siga, küll kärss kärnas ja maa külmand, kuid tema oli ka isik, kes hoolitses selle eest, et isal-õel-vennal oli katus pea kohal ja elatusallikas. Keegi peab teisi maa peale tagasi tõmbama kui liialt pilvepiirile hõljutakse. Keegi peab mõtlema reaalsusele, mitte jääma lootma vihma, olles tagunud trummi -- uskudes ja lootes, et äkki valge noole maapeale maaliline toob põuale lõpu. Kohati julm oma otsekohesuses ja täielik pidur, esindas Noah kaine mõistuse häält, mis oli suurepäraseks vastujõuks teistele tegelastele. Noah oli ühes otsas, isa keskel, Jim, aga teises äärmuses. Kõigil oli omamoodi õigus, kõik tahtsid head, kõigil oli oma visioon ja arusaam, mitte ükski neist, tegelikult, väär. Üks pool oli lihtsalt rohkem avatud võimatule ja standardivälisele, teine pool mitte. 

Tegelased oli kõik isemoodi ja panustasid erisugust vaatenukra toimuvasse. Kokku moodustasid nad värvika seltskonna koos arvamuste ja seisukohtade mitmekesisusega. Nad olid kõik silmapaistvad ja esile kerkivad ning nende omavahelist dünaamikat oli põnev jälgida. Vaatamata rasketele aegadele, oli tore tõdeda, et pere oli lähedane ning üksteist abistav, isegi kui see toetamine tundus, esmapilgul, pigem kahjulik või arusaamatu. Ei pea nõustuma Noah meetoditega, kuid tema järsud ja tundetud väljaütlemised olid siiski õe-venna heaolu silmas pidades. Vastavalt tolle aja ootustele ja kommetele. Ta lihtsalt sai vastu päid ja jalgu, sest kaldus realistlikku maailma, kui teised lasid ennast kaasa viia unistustest. Sümpaatse mulje jättis isa, kes oli küll pehme ja kohati allaheitlik, kuid, kes oli nõus end lolliks tegema ainult, et tütart kasvõi hetkeks õnnelikuna näha ja, et Noah saaks oma muredele leevendust, olles nõus saabunud luiskaja lubadusega kaasa minema, et vihma välja võluda. Mis tal kaotada oli? Lapsed olid ju õnnetud ja tema käed jäi lahenduste pakkumisega lühikeseks. Teine vend, Jim, pakkus koomikat ning funktsioneeris kui naiivne külanarrike, kuid poisi siirus, entusiasm ja avatus olid suurepäraseks vastandiks Noahle. Ilmselgelt, oli nende vahel sellest tulenevalt ka palju sõnasõdu. Neliku väljakujunenud kodukorda lõi, aga nagu välk selgest taevast, kõik kaardid sassi ootamatu ja salapärane külaline, Starbuck. Ta oli kehkenpüks, kärbseid pähe ajaja ja pea pilvedes tola, kuid ta mõjus otsekui teraapia Curryde perele. Mees võimendas nende rahulolematust ja omavahelisi lahkhelisid ning sundides need riiud kulminatsioonini, pannes pere üksteisele otsa vaatama ja oma probleemkohtadega silmitsi. Starbuck oli nagu terapeut või, tõesti, imemees, kes aitas raugestada Curry pere haavad.

Starbuck ise oli tegelane, kellele kaasa tunda ja kelle üle rõõmustada. Suti ka põlata. Ta põgenes päris elu eest ja soovis olla keegi teine. Hämmastav oli, et tegelikult ta ju seda kõike saavutas. Mees tegi enda soovid tõeks, teised lihtsalt ei uskunud teda. Kiituse on mees ära teeninud puhtalt selle eest, et ta üldse julges tahta ja püüdis neid tahtmisi realiseerida. Enamused inimesed jäävad lõksu vaid tahtmise tasandile. Iseasi on, loomulikult, kui palju kahju Starbuck oma tegemistega korda saatis. Hardo Adamson tegelaskujuna oli naljakas, isegi südamlik ja ehe. Muidugi, oli ta ka üks udupea tolgus ja luiskajast petis. Oli ruumi tsipake enam üle võlli esitust pakkuda, karakter oleks seda välja kandnud. Kogu Curryde pere oli soliidselt esitatud, kõigil oma roll ja värvus. Eriti silma jäi, aga tüki ainuke naine, Grete Konksi, kes suutis suurepäraselt esitada Lizzie frustratsiooni, lootust ja ootust, pidevaid pettumusi, kohmakust ja balanssi asjaliku ning intelligentse naise ja õhinas ning segaduses tüdruku vahel. Roll täideti autentselt ja publiku poolehoidu köitvalt. Lizzie oli näidendi kese ja süda. Eriti vahva oli viimane stseen, kus kõik lahtised otsad koondusid, tegelased oli lõpuks ühel lainepikkusel ning leidis aset n-ö kingitus. Ka lavaliselt oli see kihvtilt serveeritud. 

Negatiivsest poolest etenduse juures võib välja tuua kohati rohmakat eestikeelset tõlget. Kuuldu ei sujunud alati ja mõjunud kodukeeles orgaaniliselt. Veidi oli ka tunda, et trupp ei ole veel niivõrd tükki sisse elanud ja harjunud lugu üheskoos esitama. Oli hetki, millest kumas läbi puisust. Muus osas, nagu juba mainitud, oli tegu tõesti nauditava etendusega, mis ei koormanud, kurnanud või ajanud silmi pööritama. Nähtu oli täis inimlikke ja usutavaid emotsioone ning murekohti. Huumor ei olnud vaimustav, kuid pakkus nalja ja ootamatuid kilde. Kindlasti on tükk väärt hea suvelavastuse tiitlit. 

Teater: "Toulouse"

Tervitus!

Ja taas teatrist.

Pealkiri: Toulouse
Teater: VAT Teater
Lavastaja: Aare Toikka, Margo Teder

Näitlejad: Elina Reinold, Margo Teder

Kestus: 1h 20 min
Esietendus: 26.05.2021
Millal nähtud: 25.05.2022
Minu hinnang: 3.5/5

Samalaadse pingelise ja terava õhkkonnaga mehe-naise vihkamise-armastuse manipulatsioonisõdadele fokuseerivaid teatritükke tuleb meelde mitmeid. Kontseptsioon ei ole midagi originaalset ega ennenägematut, pigem vastupidi. Põhiküsimuseks kerkib, kas antud näidend suudab pakkuda kübeke meeldejäävat ja unikaalset ning piisavalt elektrit õhus genereerida, et vähemalt paar ootamatut olukorda vaatajale näkku heita nii, et too ei saa arugi, mis, kus, miks ja kuidas. Kas süžee suudab, vaatamata üleleierdatud lähtepunktile, pinevust ja energiat üleval hoida nii, et vaataja ei taju, et aeg on lennanud ja sellist kulminatsiooni küll nüüd ette ennustada ei osanud. Samas, kõik peab toimuma ääri-veeri loogilises ja usutavates piirraamides. Äärmiselt lihtne on minna hüsteeriliseks, ebanormaalselt dramaatiliseks ning väljuda reaalsuse maailmast. Paradoksaalselt, peab näidend neid elemente, aga ka kasutusele võtma just õigetes annustes, et tõsta panuseid, kuid mitte minna lolliks. Kas tükk suudab kõiki neid ambitsioonikaid eeldusi ning eelnevate samalaadsete lugude kõrgele asetatud latti adekvaatselt kasvõi riivata? Aus vastu on, et, jah, ootamatul kombel, lugu tõesti suutis omajagu edukalt end noateral tasakaalustada ning pilkunaelutavat süžeed pakkuda. Nähtul esineb tüütuid ja vaimuvaeseid aspekte, ning midagi tegelaste motivatsioonide ja seisundite emotsionaalses järjepidevuses ja reaktsioonides ei klappinud, kuid need detailid, õnneks, ülemäära põnevat teatrikogemust ei pärssinud.

Tegevus toimub hotellitoas, mis ei asu Toulouse'is, nagu pealkiri eeldaks. Lahutatud abielupaar kohtub salaja mujal ning mehe alibi oma uuele kallimale on konverents Toulouse'is. Küsimusi tekitab, et miks on neil vaja pidevalt niimoodi kohtuda, kui mõlemad on, vähemalt näiliselt, oma eludega eri suundades liikunud. Üksteise vastu põrgatav pingpongi stiilis tekstisõda algab, mille tiheduse ja teravusega püütakse vaatajat oimetuks lüüa. Publiku pead on kui need nunnud nurrikud kassivideotes, kus kiisudele midagi peibutuseks näidatakse, mis sunnib neid oma pead paremalt vasakule, paremalt vasakule pöörama. Ei midagi ennenägematut või ainulaadset. Plussiks on see, et dialoogivada taga on omajagu konsistentsi ning tekst ei varja huugavat tühjust, et vaid täita ruum sõnadega. On selgelt aimatav, et pealiskaudse kergluse ja ükskõiksuse õhkõrna kihi all on pulbitsemas midagi vulkaanilist. Eriti naise poolt. Ka see teadmine ei ole samalaadsete näidendite juures midagi ebatavalist. Pigem ootad, et kus see konflikti tuum siis täpsemalt seekord paikneb. Ootamatu pööra saabus puändi näol, et, ups, Toulouse'i ennast konverentsile valetada vist ei olnud kõige geniaalsem idee ning universumi sekkumine aitas selle valikuga täitsa puuse panna. Üks vale järgneb teisele, siis kolmandale, et katta tekkivaid loogikaauke. Valel on pikad jalad ning üks hetk on pundar liiga sassis, et selle seest välja lipsata ning asjad usutavalt ära siluda. Kõik see tõstab temperatuuri hotellitoas endiste abikaasade vahel, panuses on kõrgel, ning kulminatsioon ei ole selgelt etteennustatav. 

Miks, aga mees ja naine tundsid tungivat vajadust ikka ja jälle kohtuda ning taaskord üksteist emotsionaalselt piinata, jäi ebamääraseks. See oli üks põhjuseid, miks lugu 100% ei toiminud. Loomulikult, on inimeste mõtted ja teod müstilised ning alati ei ole võimalik kõike läbimõeldult lahti seletada, kuid kui lähtepunkt, millel edasine baseerub, on kesisevõtu vundamendiga, siis on keeruline sellele ehitatut tõsiselt võtta. Mõlemal paistsid olevat kokkussaamisteks hoopis erinevad motivatsioonid, mis ehk suubusid ühte ja samasse suunda, kuid intensiivsuse kraad varieerus. Kumbki ei suutnud teisest täienisti lahti öelda. Tundus, et klapp oli neil tegelikult tugev, kuid nt laste teema võimaldas suhtesse lüüa sisse mõrad. Mees oli enam sõltuvuses naisest füüsiliselt, too aga emotsionaalselt. Kui mees leidis nende kunagisest suhtest puuduolevat mujalt, kuigi see teda täienisti ikka ei rahuldanud, ei olnud naine kuidagipidi edasi liikunud ega endale kasvõi osalisi alternatiive otsinud. Siit sai selgeks, kes neid kohtumisi enim vajas, kuigi teeskles vastupidist. Mõlemad olid, muidugi, meister manipuleerijad, üksteise üleskütjad ning teineteise ärakasutajad. Armastusest ei olnud seal küll enam haigugi, kui, siis toksilisest klammerdumisest, mugavusest ja supilusikatäiest kättemaksust. Naine sai rahuldust mehe verbaalsest maha tegemisest ning mees sai ilma kohustusteta seksi. Oli ilmselge, et mingi pauk peab lõpuks ära käima, mingi murrang peab eksabikaasade üksteise tümitamisse saabuma. Ja tuligi ära.

Tüki viimased hetked ja lõpp-punkt olid omajagu üllatavad. Et olukord niivõrd ekstreemseks kulmineerub, ei olnud iseenesestmõistetav. See äkiline suund mõjus, ühelt poolt, värskendavalt, ergastavalt ja ohoo-momendiga. Mis nüüd saab? Kuidas see üldse järsku juhtus? Kas see oli niimoodi ettekavandatud või kiskus asi kogemata viltu? Kindlasti oli tegu julge lahendusega, mis jäi meelde ning, mis ei lubanud vaatajat uinutatuna ja süžeele ilusti lips peale tehtuna saalist rahulolevalt lahkuda. Paslik oleks oodata järge "Toulouse vol 2". Teiselt poolt, tundus, et lõpp-seisul ei olnud adekvaatset eelmängu, mis vastaks selle arenemise äärmuslikkusele. On positiivne, et sellist olukorda ette ei näinud, kuid see tuli ka liialt lambist. Sinnamaani kahe tegelase poolt väljendatud emotsioonide põhjal ei olnud tulemus loomulik areng. Ehk püüsid autor publikut šokeerida ja meelega otsekui noaga eraldatud vopsu finaali panna? Niimoodi meelitatakse vaatajat loost enamat tahtma, kui õhku visatakse rohkem küsimusi ja probleeme, kui ära lahendatakse. Sellised surutud statement lahenduskäigud, aga jätavad tihtipeale sunnitud mulje, nagu süžee ei voolaks naturaalselt, vaid on vaja vaatajat raputada millegi tehislikuga. Midagi, kokkuvõttes, eelmängus ja loo haripunktis ei klappinud, midagi jäi kripeldama, kuskil jäi puudu järjepidevusest, miski ei mõjunud ehedalt. Tugeva efektiga lõpp, aga saavutati ning kiitus selle eest. 

Üks detail, mis antud näidendi juures tugevalt silma paistis oli tõsiasi, et nt paljast rinda ei tule Eesti mainstream teatrilavadel just tihti ette. Mitte, et sellest jubedalt puudust tuntakse, kuid märgilise tähtsusega on see kindlasti, sest aitas süžeele lisada usutavust. Nagu kaks inimest tõesti oleks seal toas, mees ja naine, kes on kunagi abielus olnud, kellel ei ole teineteise juures midagi füüsilist vajata ning, kes tunnevad ennast koduselt. Nagu hotellitubades kombeks on. Voodiseigad ning pidev riided-selga, riided-seljast hetked panid natuke piiluperverdina tundma, kes jälgib paari tegevusi, mis ei ole publiku pilgu jaoks ettenähtud, kuid antud kontekstis toimis kõik nagu rusikas silmaauku. Loodud õhkkond oli kahtlemata palju siivutum ja realistlikum kui tavaliselt teatrisaalides harjunud. Üllatab fakt, et mis see nii üllatav üldse on. Elina Reinold ja Margo Teder olid nende hilpude elimineerimise ja üksteise ümber kraaklemise ning keerlemise mängus osavad manööverdajad, kuigi vilksamisi kohmakad. Üksteise metafoorilises tulistamises olid nad, aga osavad ning teksti pilluti orgaaniliselt. Elina Reinold oli meisterlik passiivses agressiivsuses, mida tulitas taga igal sõnal, mida ta mehele, kas pealtnäha heatahtlikult või vimmaga, näkku heitis. Margo Teder oli ignorantne oma valikutes ning oma enda egoistlike soovide ja eelistuste lõo otsas rippuv mees, kes ei saanudki vist päriselt aru, mis kaost ta inimestele oma enesekese käitumisega korraldas. Või ikkagi väga hästi mõistis? Need kaks olid paras paar, võta üks ja viska teist. Lavaline dünaamika näitlejate vahel oli soliidne ning igati põnev oli seda lavalist sõda pealt vaadata.

Kokkuvõttes, lugu ei olnud midagi tohutult unikaalset või fantastilist, kuid üllatada ta suutis, ootamatusi pakkuda oli võimeline ning meeldejääv oskas ta ka olla. Kas need mällu jõudvad detailid, aga ideaalselt toimisid ja üdini loogiliselt läbimõeldud olid, selles võib kahelda, kuid eks arvesse läheb mõnikord ju reaktsioon ja emotsioon, mitte alati teekonna sidusus. Näidendi kestus oli üpris lühike, ehk siis, võib öelda, et nähtu oli kärme ja tabav. Särtsakaid kaksikmänge on alati paeluv vaadata. Muide, ka huumorit oli omajagu. Mõni eskaleeruva absurdse ja lootusetuks muutuva olukorra hetk oli päris koomiline. Margo Tederi näoilmed ütlesid kõik.

Teater: "Nõid"

Tervitus!

Taas suveteatrit.

Pealkiri: Nõid

Teater: Ajateater (Ohtu mõisa tallis)
Lavastaja: Anne Velt
Näitlejad: Merle Palmiste, Liis Haab, Katrin Valkna, Tarvo Krall, Meelis Põdersoo
Kestus: 2h 45 min
Esietendus: 14.07.2021
Millal nähtud: 05.07.2022
Minu hinnang: 3/5

Tegu oli otsekui kahe erineva etendusega ühes. Teistsugused nii sisult kui kvaliteedilt. Kui süžee ebasoodsate muutuste kohapealt võib silma kinni pigistada, siis kvaliteedi poolelt mitte. Esimene vaatus oli sisukas, müstiline ning intrigeeriv kombinatsiooni romantilisest ja kurblikust. Teist vaatust kirjeldaks sõnadega sardell, sink ja palagan. Tundus, et kogu võhm läks ühe poole loomisesse ning teise jaoks said ideed otsa või siis puudus viitsimine, ja vaja oli ruum täita, põhimõtteliselt, sooja õhuga. Lugu ei olnud tasakaalus, üks ots oli tugevalt kreenis ning selline, peaaegu, et lihtsameelne ajaraiskamine ning süžee venitamine ei olnud võrratu asukoha vääriline. Veidral kombel, läks trillatrallatamine publikule tohutult peale. Teenides välja lausa ovatsiooni ja inimeste püsti tõusmise näidendi lõpus. Koosnedes, pealtnäha silmitsedes, suures osas 40+ vaatajates, kelledel on ergas ja ärgas mälestus Nõukogude ajast, siis on vasikavaimustus mõistetav -- kihvt on ju vanu "häid" aegu meelde tuletada ning olla õnnelik, et need "super" ajad on nüüd läbi. Samas, leidus vaatajaid, kes oleksid kõrgemalt hinnanud seda, kui pakutakse sügavat ning kaalukat sisu, mitte odavat populaarsust, mida publik mõnuga sisse ahmib. Soov oleks olnud kogeda esimese vaatusega samatasemelist võluvat rahvusromantikat, mitte ohkida ja imestada apelsini üle -- ükskõik kui tahes ajastutruult ja potentsiaalset nostalgiat tekitavalt see ka ei mõjunud.

Lugu on selgesti jälgitav: ebamaisega sina-peal ning oma koduveskiga spirituaalset sidet omav Mari, ei soovi kunagi kullakallist kohast lahkuda. Ajad on aga keerulised, vend ei suuda veskit vee peal hoida ning tarvilik on lisaraha. Anudes kodu kaitsevaimult abi, annab too tüdrukule vihjeid, mis peaksid aitama raskused üle elada. Mõned asjad kisuvad kiiva, mõned tabavad märki. Armastus on võtmesõnaks ning, kas see võib päästa veski ja, seega, Mari, saatuse? Tundub küll, kui ühtäkki ikkagi mitte. Või siiski ikka? Peab tunnistama, et süžee kulges hoopiski muus suunas kui algselt eeldatud. Äärmiselt tervitatav oli, et sisse ei pikitud n-ö nõidade tagakiusamist või muudmoodi sotsiaalset ja kogukonda kaasavat tõrjutust või rõhumist. Õigupoolest, ei olnud sellest peaaegu juttugi. Vanarahvas ikka hindas, salaja või avalikult, oma müstilisi ravitsejaid ning võluvanakesi, mis on mõnus vaheldus sarnastele lugudele ülejäänud Läänekultuuridest (keskaja nõiajahid). Selle faktori eemaldamine tegi loo palju helgemaks ning õhulisemaks. Sai keskenduda teistele murekohtadele, kui nõidade koht maailmas ja nende tavapärased kannatused. Loo tuumaks oli kodu, pere ja armastus. Tähtsal kohal paiknesid Mari, tema venna Oskari, ja nende ema omavahelised suhted ning dünaamika, mis oli ju tegelikult toetav, soe ja piisavalt särtsakas. Üksteise kallal nokiti, tögati ja vinguti, kuid tihke side kolmiku vahel ja vaieldamatu lojaalsus oli käega katsutav. Nt respekt Oskarile, et ta ei kavatsenudki sundida õde abielluma rikka mehega, kes neiule oli vastumeelne. Ainult selleks, et päästa veski. 

Näidendis vilksas läbi ja vahetevahel tõstis pead saatuse ja vaba valiku teema. See ei saanud teiste fookusvaldkondadega piisavalt tähelepanu, kuid need kaks faktorit mängisid märkimisväärset rolli toimuva lahti hargnemisel. Mari ilmselgelt uskus saatusesse ja armsamasse, kes oli talle ettemääratud. Kui vihje klappis, siis see tähendas, et mees oli õige, õppimata toda eelnevalt tundma või hetkeks mõtiskledes, et kas too üldse tegelikult, ilma eelarvamusteta, tüdrukule meeldib. Mari usaldas veskivaimu pimesilmi. Samamoodi, meelitas ta kokku oma venna ja tolle kiindumuse objekti. Saades sellel rindel pihta tagasilöökide poolt, ei olnud neiul mõtteski oma kaitsevaimus kahelda. Isegi Kaarel oli saatusesõlme kinni jäänud, nagu ämblikuvõrku, mille põhjal Mari ta n-ö kolme tilka verd andma pani ja lubaduse välja pressis. Kõik tegelased olid omavahel seotud, nende saatused üksteisega põimitud ning põgenemist ei olnud kuskile. Paistis, et ega see välja siplemine ka mitte üldse mingi teema ei olnud. Välja arvatud Anne puhul. Kas ta siis lõpuks ikka vabatahtlikult valis konkreetse armastuse raja? Oli seal ikka mingi nõidumine mängus? Või ettekirjutatud saatus? Meelemuutus leidis aset liialt kärmelt ja liialt ekstreemselt võrreldes esimese reaktsiooniga. Anne üks hetk adresseerib seda küsimust ja põhjendab, kuid päris lõplik vastus jäi tsipake ähmaseks ning õhkõrna interpreteerimist võimaldavaks. Kas ta ikka tegi 100% vabast tahtest selle otsuse? Mari ju ise ütles, et armastust ei saa nõiduda, kuid miks jäi mulje, et mingi salapärane paranormaalne käsi oli kogu kupatuse lahti rullumises mängus? Kogu seda aspekti etenduses oli huvitav tähele panna ja teadvustada ning omaette selle üle nuputada.

Loos leidis aset paralleelselt kaks armastuslugu. Veidral kombel, oli see, mis paistis esmapilgul keelatud ning erinevaid barjääre omav, hoopis just edukas ja läks kiirelt lõõmama (ning süttis ja kustus nagu säraküünal?). Lembeliin, mis tundus loomulik ja lihtne, talutüdruku ja tudengi vahel, oli palju komplitseeritum, kui oleks võinud eeldada. Aga, eks nõidade armastust saadavad tavaliselt igasugu katsumused ja ootamatused, valu ja pidev ootamine. Üks oli pigem kire armastus, teine igavene armastus. Üks praktilise elemendiga, teine spirituaalne. Võrdlusmomente kahe vahel leidus ohtralt ning põnev oli neis ühisjooni leida ja erisusi märgata. Mari ja Kaareli liin mõjus aga veidi pealiskaudselt. Alati on suti keeruline tõsiselt võtta n-ö esmapilguarmastust või siis tundeid, mis arenevad liialt kärmelt ja otsekui mitte kuskilt. Nad veetsid vaevu aga koos ja suhtlesid, kui juba lõid emotsioonid õide. Selles aspektis olid Oskar ja Anne palju käegakatsutavad, nad olid autentsed ja inimlikud. Üks parimaid detaile kogu näidendi juures, ja põhjus, miks kogu etenduse hinnang madalam ei olnud, oli puänt noore paari lembeloos. See oli ilmselge ja, põhimõtteliselt, tantsis publiku ees paljalt ja karjudes, kuid see tükike oli osavalt peidetutud. Tähelepanu sellele variandile loovutamast takistas meisterlikult, eelpool mainitud, tants sardellide, viina ja singi üle. Tegu on muinasjutuliselt kauni lahendiga, mis sobis tüki lõpp-punktis ideaalselt. Kulminatsioonina jättis see nutika ja ääretult romantilise maitse meelde.

Antud tüki puhul ei saa, aga, ei üle ega ümber teisest vaatusest ja selles, pealtnäha, laiuvast tühjusest, võrreldes esimesega. Jah, sellel oli oma eesmärk, oma võlu ja oma eripära, kuid kombinatsioon kahest osast oli kui suurepärane gurmee eelroog, mis viis ootused lakke, ja siis järgnes maitseelamusele kiirtoiduketi pakutav hamburger. Objektiivselt on mõistetav, miks publikule nähtu meele järele oli, kuid teine vaatus oli otsekui Elamri tantsuõhtu, sardell paigutatud keskseks teemaks, või teleseriaali "Õnne 13" ENSV eri. Üks pool oli intrigeeriv müstiline draama. Teine pool aga haltuura komöödia. Positiivselt küljelt, Merle Palmiste entusiasm ja lausa tuntav lust neid stseene esitada ja pidevat õhinat väljendada, oli ootamatult muhe. Siiski, selline palagan õõnestas ja lausa lõhkus omanäolist süžee- ja atmosfääriarendust, mida algselt kiivalt üles ehitati. Et mitte üdini kriitiline olla, siis peab mainima ka, et iseenesest oli vahva kahte eri ajastut võrrelda. Muutus oli meeletu, kõik oli korraga teistsugune. 30 aasta möödumine võib kaasa tuua täitsa uudse maailma ning Pätsi aegse Eesti ja Nõukogude aegse Eesti kontrast oli drastiline. Vast see oli teise vaatuse kõige tähelepanuväärsem detail. Kokkuvõttes, jättis teise vaatuse suund lohaka, populistliku ning tõsiseltvõetamatu mulje. Eks iva peitu maitses ja eelistustes, kuid lugu oleks võinud olla enamat, palju enamat, kuid ka teine vaatus oleks panustest loobumise nimel neid pigem tõstnud. Lõpptulemus oleks potentsiaalselt olnud hulga vingem. 

Rääkides tehnilisemast küljest, siis näitlejatöö oli kõigil osapooltel soliidne. Liis Haab oli, üheaegselt, tugev nagu teras ja haavatav nagu lilleke. Katrin Valkna läks peale koloriidse ja sõnaka emana ning Merle Palmiste krapsakas energia tõesti jõudis publikuni. Ohtu mõis ise on, iseenesestmõistetavalt, võrratu asupaik, kus näidendit esitada. Tallihoones, mis funktsioneeris saalina, oli juba ainuüksi paslik atmosfäär ja lavakujundus, mis kõik toetas loo edasiandmist. Tuttav mainis, et kohvikus peab kindlasti sööma beseekooki, mis pidi, väidetavalt, olema üks maailma parimaid, ning kaaslase meelest, kes seda tüüpi maiustusi hindab, oli tegu tõepoolest äärmiselt mõnusa maiustusega. Tallis asuva kohviku kujundus oli silmapaistev ning õhustik retrohõngu. Kindlasti tasub, pealekauba, mõisaparki avastama minna, mis on väike, kuid hoolitsetud, läbimõeldud ja seal leidub üllatavalt palju erisuguseid disaini- ja täitelahendusi. Kogeda sai igati asjalikku kombinatsiooni ajaloolisest ja süžeesse sobituvast toimumiskohast ning etendusest, nii sisu kui teostuse poolest. Loomulikult, pea alati kohustuslike pärssivate faktoritega kõigele krooniks.