Teater: "Toulouse"

Tervitus!

Ja taas teatrist.

Pealkiri: Toulouse
Teater: VAT Teater
Lavastaja: Aare Toikka, Margo Teder

Näitlejad: Elina Reinold, Margo Teder

Kestus: 1h 20 min
Esietendus: 26.05.2021
Millal nähtud: 25.05.2022
Minu hinnang: 3.5/5

Samalaadse pingelise ja terava õhkkonnaga mehe-naise vihkamise-armastuse manipulatsioonisõdadele fokuseerivaid teatritükke tuleb meelde mitmeid. Kontseptsioon ei ole midagi originaalset ega ennenägematut, pigem vastupidi. Põhiküsimuseks kerkib, kas antud näidend suudab pakkuda kübeke meeldejäävat ja unikaalset ning piisavalt elektrit õhus genereerida, et vähemalt paar ootamatut olukorda vaatajale näkku heita nii, et too ei saa arugi, mis, kus, miks ja kuidas. Kas süžee suudab, vaatamata üleleierdatud lähtepunktile, pinevust ja energiat üleval hoida nii, et vaataja ei taju, et aeg on lennanud ja sellist kulminatsiooni küll nüüd ette ennustada ei osanud. Samas, kõik peab toimuma ääri-veeri loogilises ja usutavates piirraamides. Äärmiselt lihtne on minna hüsteeriliseks, ebanormaalselt dramaatiliseks ning väljuda reaalsuse maailmast. Paradoksaalselt, peab näidend neid elemente, aga ka kasutusele võtma just õigetes annustes, et tõsta panuseid, kuid mitte minna lolliks. Kas tükk suudab kõiki neid ambitsioonikaid eeldusi ning eelnevate samalaadsete lugude kõrgele asetatud latti adekvaatselt kasvõi riivata? Aus vastu on, et, jah, ootamatul kombel, lugu tõesti suutis omajagu edukalt end noateral tasakaalustada ning pilkunaelutavat süžeed pakkuda. Nähtul esineb tüütuid ja vaimuvaeseid aspekte, ning midagi tegelaste motivatsioonide ja seisundite emotsionaalses järjepidevuses ja reaktsioonides ei klappinud, kuid need detailid, õnneks, ülemäära põnevat teatrikogemust ei pärssinud.

Tegevus toimub hotellitoas, mis ei asu Toulouse'is, nagu pealkiri eeldaks. Lahutatud abielupaar kohtub salaja mujal ning mehe alibi oma uuele kallimale on konverents Toulouse'is. Küsimusi tekitab, et miks on neil vaja pidevalt niimoodi kohtuda, kui mõlemad on, vähemalt näiliselt, oma eludega eri suundades liikunud. Üksteise vastu põrgatav pingpongi stiilis tekstisõda algab, mille tiheduse ja teravusega püütakse vaatajat oimetuks lüüa. Publiku pead on kui need nunnud nurrikud kassivideotes, kus kiisudele midagi peibutuseks näidatakse, mis sunnib neid oma pead paremalt vasakule, paremalt vasakule pöörama. Ei midagi ennenägematut või ainulaadset. Plussiks on see, et dialoogivada taga on omajagu konsistentsi ning tekst ei varja huugavat tühjust, et vaid täita ruum sõnadega. On selgelt aimatav, et pealiskaudse kergluse ja ükskõiksuse õhkõrna kihi all on pulbitsemas midagi vulkaanilist. Eriti naise poolt. Ka see teadmine ei ole samalaadsete näidendite juures midagi ebatavalist. Pigem ootad, et kus see konflikti tuum siis täpsemalt seekord paikneb. Ootamatu pööra saabus puändi näol, et, ups, Toulouse'i ennast konverentsile valetada vist ei olnud kõige geniaalsem idee ning universumi sekkumine aitas selle valikuga täitsa puuse panna. Üks vale järgneb teisele, siis kolmandale, et katta tekkivaid loogikaauke. Valel on pikad jalad ning üks hetk on pundar liiga sassis, et selle seest välja lipsata ning asjad usutavalt ära siluda. Kõik see tõstab temperatuuri hotellitoas endiste abikaasade vahel, panuses on kõrgel, ning kulminatsioon ei ole selgelt etteennustatav. 

Miks, aga mees ja naine tundsid tungivat vajadust ikka ja jälle kohtuda ning taaskord üksteist emotsionaalselt piinata, jäi ebamääraseks. See oli üks põhjuseid, miks lugu 100% ei toiminud. Loomulikult, on inimeste mõtted ja teod müstilised ning alati ei ole võimalik kõike läbimõeldult lahti seletada, kuid kui lähtepunkt, millel edasine baseerub, on kesisevõtu vundamendiga, siis on keeruline sellele ehitatut tõsiselt võtta. Mõlemal paistsid olevat kokkussaamisteks hoopis erinevad motivatsioonid, mis ehk suubusid ühte ja samasse suunda, kuid intensiivsuse kraad varieerus. Kumbki ei suutnud teisest täienisti lahti öelda. Tundus, et klapp oli neil tegelikult tugev, kuid nt laste teema võimaldas suhtesse lüüa sisse mõrad. Mees oli enam sõltuvuses naisest füüsiliselt, too aga emotsionaalselt. Kui mees leidis nende kunagisest suhtest puuduolevat mujalt, kuigi see teda täienisti ikka ei rahuldanud, ei olnud naine kuidagipidi edasi liikunud ega endale kasvõi osalisi alternatiive otsinud. Siit sai selgeks, kes neid kohtumisi enim vajas, kuigi teeskles vastupidist. Mõlemad olid, muidugi, meister manipuleerijad, üksteise üleskütjad ning teineteise ärakasutajad. Armastusest ei olnud seal küll enam haigugi, kui, siis toksilisest klammerdumisest, mugavusest ja supilusikatäiest kättemaksust. Naine sai rahuldust mehe verbaalsest maha tegemisest ning mees sai ilma kohustusteta seksi. Oli ilmselge, et mingi pauk peab lõpuks ära käima, mingi murrang peab eksabikaasade üksteise tümitamisse saabuma. Ja tuligi ära.

Tüki viimased hetked ja lõpp-punkt olid omajagu üllatavad. Et olukord niivõrd ekstreemseks kulmineerub, ei olnud iseenesestmõistetav. See äkiline suund mõjus, ühelt poolt, värskendavalt, ergastavalt ja ohoo-momendiga. Mis nüüd saab? Kuidas see üldse järsku juhtus? Kas see oli niimoodi ettekavandatud või kiskus asi kogemata viltu? Kindlasti oli tegu julge lahendusega, mis jäi meelde ning, mis ei lubanud vaatajat uinutatuna ja süžeele ilusti lips peale tehtuna saalist rahulolevalt lahkuda. Paslik oleks oodata järge "Toulouse vol 2". Teiselt poolt, tundus, et lõpp-seisul ei olnud adekvaatset eelmängu, mis vastaks selle arenemise äärmuslikkusele. On positiivne, et sellist olukorda ette ei näinud, kuid see tuli ka liialt lambist. Sinnamaani kahe tegelase poolt väljendatud emotsioonide põhjal ei olnud tulemus loomulik areng. Ehk püüsid autor publikut šokeerida ja meelega otsekui noaga eraldatud vopsu finaali panna? Niimoodi meelitatakse vaatajat loost enamat tahtma, kui õhku visatakse rohkem küsimusi ja probleeme, kui ära lahendatakse. Sellised surutud statement lahenduskäigud, aga jätavad tihtipeale sunnitud mulje, nagu süžee ei voolaks naturaalselt, vaid on vaja vaatajat raputada millegi tehislikuga. Midagi, kokkuvõttes, eelmängus ja loo haripunktis ei klappinud, midagi jäi kripeldama, kuskil jäi puudu järjepidevusest, miski ei mõjunud ehedalt. Tugeva efektiga lõpp, aga saavutati ning kiitus selle eest. 

Üks detail, mis antud näidendi juures tugevalt silma paistis oli tõsiasi, et nt paljast rinda ei tule Eesti mainstream teatrilavadel just tihti ette. Mitte, et sellest jubedalt puudust tuntakse, kuid märgilise tähtsusega on see kindlasti, sest aitas süžeele lisada usutavust. Nagu kaks inimest tõesti oleks seal toas, mees ja naine, kes on kunagi abielus olnud, kellel ei ole teineteise juures midagi füüsilist vajata ning, kes tunnevad ennast koduselt. Nagu hotellitubades kombeks on. Voodiseigad ning pidev riided-selga, riided-seljast hetked panid natuke piiluperverdina tundma, kes jälgib paari tegevusi, mis ei ole publiku pilgu jaoks ettenähtud, kuid antud kontekstis toimis kõik nagu rusikas silmaauku. Loodud õhkkond oli kahtlemata palju siivutum ja realistlikum kui tavaliselt teatrisaalides harjunud. Üllatab fakt, et mis see nii üllatav üldse on. Elina Reinold ja Margo Teder olid nende hilpude elimineerimise ja üksteise ümber kraaklemise ning keerlemise mängus osavad manööverdajad, kuigi vilksamisi kohmakad. Üksteise metafoorilises tulistamises olid nad, aga osavad ning teksti pilluti orgaaniliselt. Elina Reinold oli meisterlik passiivses agressiivsuses, mida tulitas taga igal sõnal, mida ta mehele, kas pealtnäha heatahtlikult või vimmaga, näkku heitis. Margo Teder oli ignorantne oma valikutes ning oma enda egoistlike soovide ja eelistuste lõo otsas rippuv mees, kes ei saanudki vist päriselt aru, mis kaost ta inimestele oma enesekese käitumisega korraldas. Või ikkagi väga hästi mõistis? Need kaks olid paras paar, võta üks ja viska teist. Lavaline dünaamika näitlejate vahel oli soliidne ning igati põnev oli seda lavalist sõda pealt vaadata.

Kokkuvõttes, lugu ei olnud midagi tohutult unikaalset või fantastilist, kuid üllatada ta suutis, ootamatusi pakkuda oli võimeline ning meeldejääv oskas ta ka olla. Kas need mällu jõudvad detailid, aga ideaalselt toimisid ja üdini loogiliselt läbimõeldud olid, selles võib kahelda, kuid eks arvesse läheb mõnikord ju reaktsioon ja emotsioon, mitte alati teekonna sidusus. Näidendi kestus oli üpris lühike, ehk siis, võib öelda, et nähtu oli kärme ja tabav. Särtsakaid kaksikmänge on alati paeluv vaadata. Muide, ka huumorit oli omajagu. Mõni eskaleeruva absurdse ja lootusetuks muutuva olukorra hetk oli päris koomiline. Margo Tederi näoilmed ütlesid kõik.