Teater: "Vihmameister"

Tervitus!

Taas suveteatrit.

Pealkiri: Vihmameister (Ohtu mõisa tallihoones)
Teater: 1Teater
Lavastaja: Erki Aule
Näitlejad: Grete Konksi, Janek Joost, Rauno Kaibiainen, Erik Hermaküla, Stefan Hein, Hardo Adamson
Kestus: 2h 30 min
Esietendus: 19.07.2022
Millal nähtud: 20.07.2022
Minu hinnang: 4/5

Tegu ei olnud erakordse, hiilgava või muudmoodi meeldesööbiva näidendiga. Objektiivelt vaadatuna on see suhteliselt keskpärane lugu, midagi, mis ei jäta kustumatut muljet. Teisalt, mõnikord, ei ole vajagi mega väärt ja vinget süžeed, et teatrikogemus oleks muhe ja mõnus. Et lahkuda saalist hea tunde ja tujuga. Et öelda, et, vot see lavastus läks peale, vaatamata selle, et kunstivormi tippude hulka nähtul asja ei ole. Tihtipeale ei taha jälle end vaimselt varakult ettevalmistada millegi meta ja meisterliku seedimiseks, sest see nõuab ülemäära energiat ja võib mõjuda väsitavana. Teisest osast, vaimuvaesed palaganid on teine äärmus, mis tüütuna toimivad. Antud tükk omas suurepärast tasakaalu nende kahe ekstreemsuste vahel, näidend ei olnud üleliia diip ja ei olnud ta ka odav naljanumber. Tegu oli ideaalselt passiva looga ühte suveõhtusse, mis pakkus mõtlemisainet, konflikte, millega vaataja sai kontakti leida ning samastada, tasakaalukat ning varieeruvat karakterimängu, tegelasi, kelle käekäik läheb reaalselt korda ja, kõige tähtsam, andis lugu ka parajas koguses romantikat, lootust ja usku. Ja huumorit. Ta oli lihtsakoeline, kuid sügavmõtteline. Nähtu ei kurnanud ega matnud vaatajat igast ülitõsiste teemade alla või eeldanud, et ilusad lõpud eksisteerivad vaid muinasjuttudes. Ei võtnud ta, lisaks, vaatajat kui idiooti, söötes ette otse lusikast mingeid kindlaid tõekspidamisi. Lugu lihtsalt toimis selles raamistikus, mis talle antud. Kusjuures, toimis väga edukalt. 

Süžee fookusteemadeks paigutus mitmeid valdkondi, mis funktsioneerisid lahkarvamuste ja probleemide allikatena tegelaste vahel. Üks neist mõjus äärmiselt võõrana tänapäeva modernses Lääne maailmas. Peretütre, Lizzie, abieluranda suundumine. Terve meespere töötas selle nimel, et naisele kaasa leida ning selline varjamatu ja otsekohene surve, nii lähedaste kui ta enda poolt, oleks päris koomiline olnud, kui mitte nii kurb ja kentsakas. Isa ja vennad tahtsid küll head, kuid mõru maitse suhu jättis kogu ettevõtmine ja selle põhjendus küll. Samas, ajad olid teised (tegevus toimus 30ndatel maal; kirjutati näidend 50ndatel), piirkond oli teine, põhimõtted ja arusaamad olid teised. Naine tegelikult tahtis liitu sõlmida ning unistas abielust ja mehest, kes teda armastaks. Natuke nukker oli, siiski, tõdeda, et Lizziel oli otsekui väärtus vaid siis, kui ta oli abielus. Ja naisel oli abieluväärtus omakorda siis, kui ollakse ilus. Korduvalt heideti tegelasele ette, ka tema enda poolt, et ta on ilmetu ja kaunist välimusest on asi kaugel. Taaskord, oli erinev periood tänapäevast ning aspektid, mida kaasade juures hinnati, ilmselgelt, tol hetkel pealiskaudsemad ning äärmuslikele kaldu (mitte, et kaasajal välimus meeletut rolli ei mängiks, aga vähemalt, ei räägita sellest nii robustselt ning ei keskenduta ainult sellele detailile), kuid kahju oli Lizziest. See oli ebaõiglane. Lisaks, heideti talle ette, et ta oli liialt asjalik, arukas ning aus. Kolm omadust, mida Ameerikas, mõnes rantšos, naise puhul näha ei soovitud. Naisele oli antud halvad kaardid, kuid vaatamata isa ja vendade ärgitustele, oli positiivne märgata, et nood soovisid Lizziele õnne ja olid, lõppkokkuvõttes, valmis leppima millega iganes, et tütar-õde oleks rahul. Tehku too, mis otsuse soovib, jäägu kasvõi vanatüdrukuks (taaskord, tohutult inetu ja ebaõiglane sõna ning halva reputatsiooniga). Vaatamata sotsiaalsele pitsitamisele, jäi vaba tahte idee pidama. Ameerika ju ikkagi! Iga isik teeb endaga täpselt nii nagu heaks peab. Ja see ei olnud suunatud vaid naistele. Ka linnakese šerif, kannatas kosjasoovijate pinge all, Lizzie pere poolt lisaks, kuigi mees andis konkreetselt mõista, et ei soovi uut kaasat.

Palju räägiti loos meeste ja naiste rollidest, et milline kumbki olema peab ja milline olla ei tohi. Kuidas peab käituma ning, mis meeldib teisele sugupoolele ja mis mitte. Milline on õige viis rääkida ja reageerida, milline vale. Mis omadusi leidub naisel, kellega naituda, ning kellega lihtsalt ringi aeleda. Kas neil on ühisosa või on nad, hoopiski, üks ja seesama. Esile toodi mitmeid paralleele, nt kelmikas ja kerglane, Snookie, kellega noorem vend, Jim, semmis. Tema oli kategoriseeritud naiste hulka, kellest tuli eemale hoida ja, kes olid kaotanud oma väärtuse. Vajalik vaid mehkeldamiseks. Mehed ajasid teda taga, kuid päriselt endale soovis teda vaid Jim. Lizzie oli vooruslik ja kombekas, kuid teda ei tahtnud keegi, sest Snookie oli atraktiivse välimusega, kuid Lizzie mitte. Kumb jääb peale, kas hästikasvatatud käitumine või kaunis pakett? Siin oli hulgi ebakõlasid ja esitatud põhimõtetele vasturääkivust. Ühesõnaga -- topeltmoraali. Kui Lizzie plaanis kasutusele võtta meeste seas menu nautivate naiste käitumismaneerid ning olla koketeeriv tibi, peletas ta eemale iga mehe, kes tema lähedusse sattus. Aga miks tegelikult? Kas välimus ja hoiak ei klappinud? Kas väljakutsuv tekst ja kehakeel peavad käima koos ligitõmbava kestaga? Kas Lizzie oli liiga n-ö hea sellise käitumise jaoks? Või mida mehed tegelikult tahtsid? Siinkohal toimus efekt ka vastupidises suunas. Šerifi soovimatus uuesti abielluda oli omamoodi seotud arusaamaga, et milline peab olema õige mees -- machokultuuriga. Mees ei tohi ju oma emotsioone välja näidata ning absoluutselt on keelatud näidata naisele enda tundelist poolt ja öelda talle: "Ära mine!" Huvitaval kombel, kui mõlemad pooled lasid lahti end kammitsetavatest stereotüüpidest, nt vajadus, et teised peavad sind ilusaks või enda ohjas hoidmine ja õrnemale sugupoolele tunnete mitte väljendamine, siis juhtus ime. Mitmel tasandil, muideks. Lausa loodusime. Oldi vabad kompleksidest ja õnn sai lõpuks aiale tulla.

Üle ja ümber ei saa loo baasteemast, usust. Mitte religioosses mõttes, vaid mõttejõust. Usk liigutab mägesid. Kui küsid universumilt, siis universum annab, kui seda piisavalt tahad ja oled veendunud, et see saab tõeks. Kui usud, et oled ilus, siis seda ka oled ja teised nõustuvad. Kui piisavalt kõvasti ja pingsalt usud, et suudad vihma tekitada, siis varsti hakkab kallama nagu oavarrest. Usul on võim ja seda saab vaadelda kui midagi edasiviivat ja positiivset. Samas, annab lugu mõista, et reaalse elu eest ei saa põgeneda. Isegi kui tugevalt uskuda, et miski on võimalik, siis on kukkumine veelgi valusam, kui tahtmine ei saa tõeks. Sellega tehakse inimestele haiget, kas naiivselt ja peaaegu tahtmatult, või siis pimesilmi egoistlikult edasi rühkides ja oma põikpäiseid unelmaid ette lugedes. Kas loo moraal oli, et usu, kuid ole kahe jalga maa peal oma soovidega? Või sootuks, et mine üle võlli, ikka täiega ning mida mastaapsemad ambitsioonid ja järjekindlam mantra, seda tõenäolisem, et üks hetk läheb ka midagi täide? Või vihjas tükk, et uskumine on mõttetu? Ole kes sa oled, anna endast parim, ole päris inimene, päris unistustega, aus ja julge, ning siis ei ole uskuda vajagi, mõõdukad soovid lähevad alati täide. Ühes asjas võis kindel olla, usu endasse ja ela oma parimat elu. Omamoodi alateema oli usu ja kohustuste põrkumine. Uskuda on ohtralt aega neil, kellel seljas ei ole reaalsus, kes ei vastuta. Kelle õlul ei ole pere ülalpidamine ja terve rantšo. Üks vendadest, Noah, tundus esmapilgul kui paha siga, küll kärss kärnas ja maa külmand, kuid tema oli ka isik, kes hoolitses selle eest, et isal-õel-vennal oli katus pea kohal ja elatusallikas. Keegi peab teisi maa peale tagasi tõmbama kui liialt pilvepiirile hõljutakse. Keegi peab mõtlema reaalsusele, mitte jääma lootma vihma, olles tagunud trummi -- uskudes ja lootes, et äkki valge noole maapeale maaliline toob põuale lõpu. Kohati julm oma otsekohesuses ja täielik pidur, esindas Noah kaine mõistuse häält, mis oli suurepäraseks vastujõuks teistele tegelastele. Noah oli ühes otsas, isa keskel, Jim, aga teises äärmuses. Kõigil oli omamoodi õigus, kõik tahtsid head, kõigil oli oma visioon ja arusaam, mitte ükski neist, tegelikult, väär. Üks pool oli lihtsalt rohkem avatud võimatule ja standardivälisele, teine pool mitte. 

Tegelased oli kõik isemoodi ja panustasid erisugust vaatenukra toimuvasse. Kokku moodustasid nad värvika seltskonna koos arvamuste ja seisukohtade mitmekesisusega. Nad olid kõik silmapaistvad ja esile kerkivad ning nende omavahelist dünaamikat oli põnev jälgida. Vaatamata rasketele aegadele, oli tore tõdeda, et pere oli lähedane ning üksteist abistav, isegi kui see toetamine tundus, esmapilgul, pigem kahjulik või arusaamatu. Ei pea nõustuma Noah meetoditega, kuid tema järsud ja tundetud väljaütlemised olid siiski õe-venna heaolu silmas pidades. Vastavalt tolle aja ootustele ja kommetele. Ta lihtsalt sai vastu päid ja jalgu, sest kaldus realistlikku maailma, kui teised lasid ennast kaasa viia unistustest. Sümpaatse mulje jättis isa, kes oli küll pehme ja kohati allaheitlik, kuid, kes oli nõus end lolliks tegema ainult, et tütart kasvõi hetkeks õnnelikuna näha ja, et Noah saaks oma muredele leevendust, olles nõus saabunud luiskaja lubadusega kaasa minema, et vihma välja võluda. Mis tal kaotada oli? Lapsed olid ju õnnetud ja tema käed jäi lahenduste pakkumisega lühikeseks. Teine vend, Jim, pakkus koomikat ning funktsioneeris kui naiivne külanarrike, kuid poisi siirus, entusiasm ja avatus olid suurepäraseks vastandiks Noahle. Ilmselgelt, oli nende vahel sellest tulenevalt ka palju sõnasõdu. Neliku väljakujunenud kodukorda lõi, aga nagu välk selgest taevast, kõik kaardid sassi ootamatu ja salapärane külaline, Starbuck. Ta oli kehkenpüks, kärbseid pähe ajaja ja pea pilvedes tola, kuid ta mõjus otsekui teraapia Curryde perele. Mees võimendas nende rahulolematust ja omavahelisi lahkhelisid ning sundides need riiud kulminatsioonini, pannes pere üksteisele otsa vaatama ja oma probleemkohtadega silmitsi. Starbuck oli nagu terapeut või, tõesti, imemees, kes aitas raugestada Curry pere haavad.

Starbuck ise oli tegelane, kellele kaasa tunda ja kelle üle rõõmustada. Suti ka põlata. Ta põgenes päris elu eest ja soovis olla keegi teine. Hämmastav oli, et tegelikult ta ju seda kõike saavutas. Mees tegi enda soovid tõeks, teised lihtsalt ei uskunud teda. Kiituse on mees ära teeninud puhtalt selle eest, et ta üldse julges tahta ja püüdis neid tahtmisi realiseerida. Enamused inimesed jäävad lõksu vaid tahtmise tasandile. Iseasi on, loomulikult, kui palju kahju Starbuck oma tegemistega korda saatis. Hardo Adamson tegelaskujuna oli naljakas, isegi südamlik ja ehe. Muidugi, oli ta ka üks udupea tolgus ja luiskajast petis. Oli ruumi tsipake enam üle võlli esitust pakkuda, karakter oleks seda välja kandnud. Kogu Curryde pere oli soliidselt esitatud, kõigil oma roll ja värvus. Eriti silma jäi, aga tüki ainuke naine, Grete Konksi, kes suutis suurepäraselt esitada Lizzie frustratsiooni, lootust ja ootust, pidevaid pettumusi, kohmakust ja balanssi asjaliku ning intelligentse naise ja õhinas ning segaduses tüdruku vahel. Roll täideti autentselt ja publiku poolehoidu köitvalt. Lizzie oli näidendi kese ja süda. Eriti vahva oli viimane stseen, kus kõik lahtised otsad koondusid, tegelased oli lõpuks ühel lainepikkusel ning leidis aset n-ö kingitus. Ka lavaliselt oli see kihvtilt serveeritud. 

Negatiivsest poolest etenduse juures võib välja tuua kohati rohmakat eestikeelset tõlget. Kuuldu ei sujunud alati ja mõjunud kodukeeles orgaaniliselt. Veidi oli ka tunda, et trupp ei ole veel niivõrd tükki sisse elanud ja harjunud lugu üheskoos esitama. Oli hetki, millest kumas läbi puisust. Muus osas, nagu juba mainitud, oli tegu tõesti nauditava etendusega, mis ei koormanud, kurnanud või ajanud silmi pööritama. Nähtu oli täis inimlikke ja usutavaid emotsioone ning murekohti. Huumor ei olnud vaimustav, kuid pakkus nalja ja ootamatuid kilde. Kindlasti on tükk väärt hea suvelavastuse tiitlit.