esmaspäev, 25. juuli 2022

Raamat: Krimi eri "Sanatoorium" ja "Paar majast nr 9"

Tervitus!

Veidi krimi.

Pealkiri: Sanatoorium
Autor: Sarah Pearse
Kirjastus: Helios
Ilmumisaasta: 2022
Minu hinnang: 3/5

Krimkad on vahvad, sest tohutult põnev on kaasa nuputada, et kes, miks ja kuidas. Klassikalised detektiivilood ei ole, õnneks, ka ülemäära hirmutavad, sest fookus on pigem müsteeriumipuntra lahti harutamisel, kui lugejates ekstreemsete emotsioone üles tirimisel või realistlikul mõrva koleduste peegeldamisel ning nendega seostavate õuduste esile toomisel. Kaasaegsemad krimkad on liikunud realistlikumas ning ka jõledamas suunas. Tapmisi kirjeldatakse autentsemalt ning neid ümbritsevat õhkkonda usutavamalt. Detektiivilood on pigem juba pooleldi thrillerid ja põnevikud, kui pesueht kuldajastu krimkad. Ühelt poolt on see areng tervitatav, sest on kaasaegne ja usutav. Teisalt, olen selline tüüp lugejat, kes ei seedi õudukaid või lugusid, kus hirmuelemendid on tugevalt sisse kodeeritud. Ühelt poolt on ju lahe, kui autor suudab tekitada kananahka lugeja ihule. Teisalt, isiklikult, ei ole ma taoliste raamatute austaja, sest siis ma jälle ei julge öösel WC-sse rahulikult minna. Ilma, et pelgaks, et äkki raamatu kurjam hüppab koridoris mulle teepeale ette. Jah, olen üks selliseid, keda loetu tugevalt mõjutab. Eriti, kui see tekst on pingeline ja kõhedust tekitav. Siiski, nii huvitavad ja kaasahaaravad on sellised süžeed! Raske on eemale hoida. Ning just sellist hirmuäratavat atmosfääri suutis antud raamat ideaalselt esile tuua.

Ülejäänud maailmast isoleeritud hotell mägedes, mis lumetormi tõttu ligipääsmatu, ei ole just parim koht, kus viibida, kui tead, et hoones on liikvel julm tapja -- kellel peas košmaare üles kutsuv gaasimask ja, kes kord on siin, siis seal ning kord koksab ühte, siis koksab teist. Kunagi oli ultramodernse, minimalistliku ja kõleda stiiliga puhkehoones sanatoorium, kus vist toimus midagi hullemat, kui haigete eest hoolitsemine ja rehabiliteerimine. Hotelli disaini on pealekauba integreeritud kunagisi groteskseid ravivahendeid, pilte ja hooldusega seotud vanaaegseid kujunduselemente -- ei kujutaks ette, et sellisesse kohta lõõgustuma sooviks minna. Seda tunneb ka loo peategelane, Elin, kes koos kallimaga võtab ette teekonna Šveitsi mägedesse, et oma kaua kadunud venna ja kaua hüljatud sõbranna kihluspeost osa võtta. Õde-venda suhe ei ole mitte üldse soe ja sügav, vaid pigem, loodab naine lõpuks mehelt välja pinnida, et kas too siis ikkagi tappis nende teise venna ning miks ta seda tegi. Taaskohtumine on kohmetu, kahtlustav ning äkki on agressiivsete ja manipulatiivsete kalduvustega vend ise hoopis see tapja, sest üks hetk kaob tema kihlatu nagu vits vette? Pinget tegelaste vahel, usaldamatust, ebamugavust, saladusi ning varjamist jaotati kulbiga. Kõik tundusid kahtlased ning suhted karakterite vahel ei olnud just tervislikud, vastupidi, igatpidi oli tunda toksilisi käitumismustreid, mõnelpool rohkem, teiselpool vähem. Isegi Elini toetav poiss-sõber mõjus kuidagi patroniseerivalt naise ja tema murede suhtes.

Kindlasti oli loo üks köitvamaid aspekte eelpoolmainitud elektrist ja külmajudinatest pakatav õhkkond. Lugesin raamatut päris pikalt, sest ei olnud võimeline mitmeid õhtuid järjest pelgust kogema ja ei tahtnud ebaturvalises konditsioonis magama minna (loen tavaliselt õhtul voodis). No, oli tõesti efektiivne see hirmutunne, mida süžee ellu äratas ja võimendas. Samas, paistis, et seda positiivset aspekti õõnestas autori suutmatus seda pinget rahuldava lõpuni välja mängida. Kes siis tõeline mõrvar oli, ei olnud, iseenesest, midagi üllatavalt või originaalselt, kuid see ei olnud, potentsiaalselt, ka üdini läbikukkunud valik. Tõsine probleem tekkis motivatsioonis, miks tegelane tegi seda, mida ta tegi. Põhjus eksisteeris, kuid stiimul ja reaktsioon olid balansist väljas. Viimane oli tohutult ekstreemne ning ei mõjunud tõsiseltvõetavana. Jah, tõukena funktsioneeriv juhtum oli kohutav, kuid veel võikamad olid tapmised ning keda ja miks üldse mõrvati. Tundus, et autor ei suutnud nööre adekvaatset kokku tõmmata, ei viitsinud, ei osanud, ei tahtnud, lõpp oli läbimõtlemata... ja läks kulminatsioonis käega lööma. Tegu oli tõesti põhjendusega, mis pani imestusest ja pettumusest kulmusid kergitama. Miks? Lugejale esitati laisk ja lambikas lahendus.

Teine aspekt, mis silmi pööritama pani ja tüütuna toimis oli peategelane ise. Mul on tõesti tekkinud juba üledoos neist vaevatud ja depressioonis politseinikest, keda krimkade kangelased viimasel ajal esindavad. Jummel küll, kui sul on vaimselt raske ja oled eksinud ning viimasel piiril, siis äkki tasub muid karjäärivõimalusi kaaluda? Miks ennast sundida, kui ikka traumad elu niimoodi segavad. Veel enam, Elin oli nagu amatöör, naiivne ja hooletu enda ning teistega. Ülitundlik, tujukas, paranoiline, kiiksudega, masendused, jne. Naine võttis üksi ette igast eluohtlikke ringi luusimisi, ei öelnud kellelegi kuhu läheb, ei võtnud kedagi kaasa, ignoreeris teiste nõuandeid. Asjaliku professionaali muljet ta küll ei jätnud. Üleüldse ei leidunud raamatus ühtegi tegelast, kes oleks sümpaatne, kellele tahaks kaasa elada ja, kes ei oleks mingi kompleksi küüsis või ebameeldivate iseloomuomadustega. Tundub, aga, et lugu on esimene osa sarjast, ehk siis, Elin seikleb taas ning, loodetavasti, tõstab taset ning areneb ise ka edasi, asjalikumaks, meeldivamaks ning huvipakkuvamaks. Potentsiaal sarjal on täitsa olemas, eriti asjakohase ja mõjusa õhkkonna loomisel. Lehed lausa liuglesid käte vahel. Kõvasti tööd vajab, aga Eleni karakter ning põneva ja pingsa loo edukalt lõppakordini viimine. Krimka on täpselt nii hea, kui on selle kurjam, ning tolle motivatsioon koletuste elluviimisel.



---------------------------------

Pealkiri: Paar majast nr 9
Autor: Claire Douglas
Kirjastus: Postimees
Ilmumisaasta: 2022
Minu hinnang: 4/5

Alustame seekord kriitikaga, et see osa eest ära saada. Oeh, kuidas kuskil kaks kolmandikku raamatust venis. Tekkis tunne, et autor püüab mingit lehekülgede arvu täis saada või võtab terve igaviku hoogu, teadmata väga, et kus ta on või kuhu tahab jõuda ja kuidas või ei oska ta asjalikult pingekruttimist realiseerida. Autori lahendus oli infot tilgutada, üks pisikild killu haaval, minitükk tüki haaval. Ma ei hakka üldse valetamagi, et see muutus üks hetk tüütuks. Kui mitu korda tegelased hooldekodus olevale vanaemale külla lähevad, et iga kord üks väike fragment pusle kokkupanemiseks välja pigistada. Jah, on arusaadav, et ei ole vana naise tervisele kasulik, kui teda üleliia pinnida, eriti kuna ta kannatas dementsuse all, kuid iga külastus oli kuskil neli lehekülge, natuke dialoogi, üks uus infoloovutus ja siis hakkas trall jälle otsast pihta. Päriselus võib-olla nii ongi parem vaimse tervise seisukohalt, kuid lugeda selles mustris ei olnud kohe üldse huvitav. Keeruline oli üle ja ümber vaadata ka äärmiselt mugavatest ja miljon ühele tõenäosusega kokkusattumustest süžee vältel. Nt kas naist, kel mõlemal on keeruline minevik, satuvad samasse külasse, ühe katuse alla, mõlemal on probleemid tagaajavate meestega, mõlemal on ühes suunas vastassoo eelistused, jne. Ei tundunud kui paar, kes üksteise otsa lambist pärapõrgus komistaks. Ning veel vingumist, raamatu lõpp läks natuke käest ära. Algus venis, kuid finaalis tõmbas autor kärmelt otsad kokku ja tal oli kuskile kiire. Vist järgmist teost kirjutama. Selline lohakas ja natuke läbimõtlematu mulje jäi. Kuigi küsimused said vastused ning lugejana midagi kripeldama ei jäänud, leidis viimastes peatükkides aset veider tempomuutus. Esmalt, ei läinud lugu käima, lõpuks, ei jõudnud see oodata, et viimane punkt panna.

Aga nüüd positiivsest. Tegu oli põneva, kaasahaarava ning üllatusi pakkuva looga, mis reaalselt võimaldas tõelisi ohoo-momente ning ei laskund kõiki saladusi ammu ette ära arvata. Vähemalt mitte liiga vara. Peab tunnistama, et mõned avalikustatud pöörded tulid otsekui seljatagant ning ehmatasid oma nutikusega. Kõik loksus paika, oli igati loogiline ja sidus, kuid ei olnud üdini ette aimatav. Ja neid müsteeriume jätkus hulgi, sest iga natukese aja tagant tekkis midagi ettenägematut ja värsket juurde, isegi kui mõni niidiots sai rahuldava vastuse. Asi algab suhteliselt lihtsakoeliselt: noorpaar avastab ümberehitustöödel aiast kaks luukere, kes on seal peidetud olnud aastakümneid. Maja oli ise üks üllatus, sest omaniku tütar ja lapselaps, kes olid loo peategelased, ei olnud hoonest mitte midagi kuulnud enne kui vanaema hooldekodusse läks. Lõpuks saab, muidugi, selgeks, et miks maja varjatuna püsis, kuid põhjus ei ole ainult elementaarne, et kahe surnukeha pärast. Üleüldse, paljud arusaamad, mis lugemise jooksul pidevalt esile kerkivad, saavad mingi hetk ümber keeratud ning alles siis saad aru, et ahaaa, hoopis seda mõeldi, sellele vihjati või sellele viidati. Nt raamatu pealkiri nagu eeldab, et see mainib noorikuid, Saffyt ja Tomi, kuid tegelikult mitte. Või siis siiski? Äkki mõlemat? Suured küsimärgid, mille taha seletusi oodatud sai, olid nt mis oli nende kaks aias tapetu identiteet. Nende eeldatavad isikud muutusid iga natukese aja tagant ning kogu loo lahti harutamisel olid nad võtmedetailiks. 

Lisaks igasugu ootamatutele suundadele süžees, visati õhku ka mitmeid tegelasi ja nimesid, kes esmapilgul täitsa suvalised. Oli keeruline selgusele jõuda, et kuidas keegi millega seotud, mis on omavahelise ühisosad ning miks on fookus äkitselt mingitel võõrastel tüüpidel. See on üks aspektidest, mis mulle antud raamatu juures väga meeldis. Iga tegur, mida süžee tutvustas ja esiplaanile tiris, omas spetsiifilist eesmärki ja põhjust. Lõpuks suubusid detailid ühes suunas, jõudsid samale lainepikkusele ja said ühise seostatud seletuse. Lugu jutustati mitme erineva karakteri vaatevinklist ning see võimaldas arvamuste, lähenemiste ja olukordade mitmekesisust. Igas peatükis jutustaja roteerus ja varieerus ning hüpati, lisaks, ajas, sest vanaema, Rose, kes omas tõenäoliselt kõiki vastuseid minevikus toimunu lahti mõtestamiseks ja müsteeriumite valguse kätte toomiseks, sai üllataval kombel sõna. Probleem oli, aga selles, et kaasajas, kus naise mõistust oli hädasti vaja, vaevas teda dementsus. Vahepeal oli selguse hetki, kuid need tulid ja läksid nagu jumal juhatas. Samas, kas ikka oli nii? Sest kohati tekkis tunne, et ta teeskleb, kas siis meelega või alateadlikult püüab ennast saboteerida, et mitte mäletada ja tõde avalikustada. Tegelasi oli päris mitmeid, kelle puhul tundus, et nad ei räägi kõike mida teavad või nende endi kohta ajatakse vett sogaseks ning keegi luiskab. Peategelastest tütre ja ema puhul, aga väga palju varjamise draamat ei esinenud ning nad oli pigem õudsete mineviku sündmuste avastaja rollis. See ei tähendanud, et nendevaheline konflikt ei oleks olnud üks raamatu keskseid liine. Naiste poolt esines muud sorti pinget, mis lisas süžeesse krimi ja thrilleri liinile lisaks melodraamat ja psühholoogilisi tasandeid.

Põhimõtteliselt, tegu ei ole ideaalse raamatuga, põhjust vinguda leidub peaaegu alati, kuid mõnikord on kogu kompott ise just õige õhkkonnaga või sobiva primaarse maitsega või lihtsalt piisavalt köitev, et silm, või lausa kaks silma, puuduste kohalt tugevalt kinni pigistada. Vaatamata koperdavale teostiilis tempole ja turbo käigul lõpule, on süžee suurepäraselt loodud ja esitatud nii, et sibulat lahti koorida on siiralt meelihaarav. Ka tegelased ei olnud tüüpilised kahedimensioonilised papist väljalõiked inimestest, vaid nad olid ehedad ja usutavad oma käitumises ning otsustes. Lahendused ja saladused mõjusid, lisaks, omamoodi uudselt, kuigi ma kahtlen, et ülekoormatud krimi literatuuri žanris on jäänud palju käike, mida keegi pole varem kasutusele võtnud. Midagi raamatu juures lihtsalt jättis tavatu maitse kuklasse. Äramärkimist väärib fakt, et lugu ei olnud üleliia õõvastav või hirmus. Jah, ega luukered kapis (ja aias) midagi kaunist pole, kuid ma ei tundud, et ebameeldiv oleks vastikutest seikadest lugeda. Ei lennanud ajud, ega nüsitud kaelu või pursanud veeniverd. See on minu silmis positiivne.

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar