Pealkiri: Nõid
Lavastaja: Anne Velt
Näitlejad: Merle Palmiste, Liis Haab, Katrin Valkna, Tarvo Krall, Meelis Põdersoo
Kestus: 2h 45 min
Esietendus: 14.07.2021
Millal nähtud: 05.07.2022
Minu hinnang: 3/5
Lugu on selgesti jälgitav: ebamaisega sina-peal ning oma koduveskiga spirituaalset sidet omav Mari, ei soovi kunagi kullakallist kohast lahkuda. Ajad on aga keerulised, vend ei suuda veskit vee peal hoida ning tarvilik on lisaraha. Anudes kodu kaitsevaimult abi, annab too tüdrukule vihjeid, mis peaksid aitama raskused üle elada. Mõned asjad kisuvad kiiva, mõned tabavad märki. Armastus on võtmesõnaks ning, kas see võib päästa veski ja, seega, Mari, saatuse? Tundub küll, kui ühtäkki ikkagi mitte. Või siiski ikka? Peab tunnistama, et süžee kulges hoopiski muus suunas kui algselt eeldatud. Äärmiselt tervitatav oli, et sisse ei pikitud n-ö nõidade tagakiusamist või muudmoodi sotsiaalset ja kogukonda kaasavat tõrjutust või rõhumist. Õigupoolest, ei olnud sellest peaaegu juttugi. Vanarahvas ikka hindas, salaja või avalikult, oma müstilisi ravitsejaid ning võluvanakesi, mis on mõnus vaheldus sarnastele lugudele ülejäänud Läänekultuuridest (keskaja nõiajahid). Selle faktori eemaldamine tegi loo palju helgemaks ning õhulisemaks. Sai keskenduda teistele murekohtadele, kui nõidade koht maailmas ja nende tavapärased kannatused. Loo tuumaks oli kodu, pere ja armastus. Tähtsal kohal paiknesid Mari, tema venna Oskari, ja nende ema omavahelised suhted ning dünaamika, mis oli ju tegelikult toetav, soe ja piisavalt särtsakas. Üksteise kallal nokiti, tögati ja vinguti, kuid tihke side kolmiku vahel ja vaieldamatu lojaalsus oli käega katsutav. Nt respekt Oskarile, et ta ei kavatsenudki sundida õde abielluma rikka mehega, kes neiule oli vastumeelne. Ainult selleks, et päästa veski.
Näidendis vilksas läbi ja vahetevahel tõstis pead saatuse ja vaba valiku teema. See ei saanud teiste fookusvaldkondadega piisavalt tähelepanu, kuid need kaks faktorit mängisid märkimisväärset rolli toimuva lahti hargnemisel. Mari ilmselgelt uskus saatusesse ja armsamasse, kes oli talle ettemääratud. Kui vihje klappis, siis see tähendas, et mees oli õige, õppimata toda eelnevalt tundma või hetkeks mõtiskledes, et kas too üldse tegelikult, ilma eelarvamusteta, tüdrukule meeldib. Mari usaldas veskivaimu pimesilmi. Samamoodi, meelitas ta kokku oma venna ja tolle kiindumuse objekti. Saades sellel rindel pihta tagasilöökide poolt, ei olnud neiul mõtteski oma kaitsevaimus kahelda. Isegi Kaarel oli saatusesõlme kinni jäänud, nagu ämblikuvõrku, mille põhjal Mari ta n-ö kolme tilka verd andma pani ja lubaduse välja pressis. Kõik tegelased olid omavahel seotud, nende saatused üksteisega põimitud ning põgenemist ei olnud kuskile. Paistis, et ega see välja siplemine ka mitte üldse mingi teema ei olnud. Välja arvatud Anne puhul. Kas ta siis lõpuks ikka vabatahtlikult valis konkreetse armastuse raja? Oli seal ikka mingi nõidumine mängus? Või ettekirjutatud saatus? Meelemuutus leidis aset liialt kärmelt ja liialt ekstreemselt võrreldes esimese reaktsiooniga. Anne üks hetk adresseerib seda küsimust ja põhjendab, kuid päris lõplik vastus jäi tsipake ähmaseks ning õhkõrna interpreteerimist võimaldavaks. Kas ta ikka tegi 100% vabast tahtest selle otsuse? Mari ju ise ütles, et armastust ei saa nõiduda, kuid miks jäi mulje, et mingi salapärane paranormaalne käsi oli kogu kupatuse lahti rullumises mängus? Kogu seda aspekti etenduses oli huvitav tähele panna ja teadvustada ning omaette selle üle nuputada.
Loos leidis aset paralleelselt kaks armastuslugu. Veidral kombel, oli see, mis paistis esmapilgul keelatud ning erinevaid barjääre omav, hoopis just edukas ja läks kiirelt lõõmama (ning süttis ja kustus nagu säraküünal?). Lembeliin, mis tundus loomulik ja lihtne, talutüdruku ja tudengi vahel, oli palju komplitseeritum, kui oleks võinud eeldada. Aga, eks nõidade armastust saadavad tavaliselt igasugu katsumused ja ootamatused, valu ja pidev ootamine. Üks oli pigem kire armastus, teine igavene armastus. Üks praktilise elemendiga, teine spirituaalne. Võrdlusmomente kahe vahel leidus ohtralt ning põnev oli neis ühisjooni leida ja erisusi märgata. Mari ja Kaareli liin mõjus aga veidi pealiskaudselt. Alati on suti keeruline tõsiselt võtta n-ö esmapilguarmastust või siis tundeid, mis arenevad liialt kärmelt ja otsekui mitte kuskilt. Nad veetsid vaevu aga koos ja suhtlesid, kui juba lõid emotsioonid õide. Selles aspektis olid Oskar ja Anne palju käegakatsutavad, nad olid autentsed ja inimlikud. Üks parimaid detaile kogu näidendi juures, ja põhjus, miks kogu etenduse hinnang madalam ei olnud, oli puänt noore paari lembeloos. See oli ilmselge ja, põhimõtteliselt, tantsis publiku ees paljalt ja karjudes, kuid see tükike oli osavalt peidetutud. Tähelepanu sellele variandile loovutamast takistas meisterlikult, eelpool mainitud, tants sardellide, viina ja singi üle. Tegu on muinasjutuliselt kauni lahendiga, mis sobis tüki lõpp-punktis ideaalselt. Kulminatsioonina jättis see nutika ja ääretult romantilise maitse meelde.
Antud tüki puhul ei saa, aga, ei üle ega ümber teisest vaatusest ja selles, pealtnäha, laiuvast tühjusest, võrreldes esimesega. Jah, sellel oli oma eesmärk, oma võlu ja oma eripära, kuid kombinatsioon kahest osast oli kui suurepärane gurmee eelroog, mis viis ootused lakke, ja siis järgnes maitseelamusele kiirtoiduketi pakutav hamburger. Objektiivselt on mõistetav, miks publikule nähtu meele järele oli, kuid teine vaatus oli otsekui Elamri tantsuõhtu, sardell paigutatud keskseks teemaks, või teleseriaali "Õnne 13" ENSV eri. Üks pool oli intrigeeriv müstiline draama. Teine pool aga haltuura komöödia. Positiivselt küljelt, Merle Palmiste entusiasm ja lausa tuntav lust neid stseene esitada ja pidevat õhinat väljendada, oli ootamatult muhe. Siiski, selline palagan õõnestas ja lausa lõhkus omanäolist süžee- ja atmosfääriarendust, mida algselt kiivalt üles ehitati. Et mitte üdini kriitiline olla, siis peab mainima ka, et iseenesest oli vahva kahte eri ajastut võrrelda. Muutus oli meeletu, kõik oli korraga teistsugune. 30 aasta möödumine võib kaasa tuua täitsa uudse maailma ning Pätsi aegse Eesti ja Nõukogude aegse Eesti kontrast oli drastiline. Vast see oli teise vaatuse kõige tähelepanuväärsem detail. Kokkuvõttes, jättis teise vaatuse suund lohaka, populistliku ning tõsiseltvõetamatu mulje. Eks iva peitu maitses ja eelistustes, kuid lugu oleks võinud olla enamat, palju enamat, kuid ka teine vaatus oleks panustest loobumise nimel neid pigem tõstnud. Lõpptulemus oleks potentsiaalselt olnud hulga vingem.
Rääkides tehnilisemast küljest, siis näitlejatöö oli kõigil osapooltel soliidne. Liis Haab oli, üheaegselt, tugev nagu teras ja haavatav nagu lilleke. Katrin Valkna läks peale koloriidse ja sõnaka emana ning Merle Palmiste krapsakas energia tõesti jõudis publikuni. Ohtu mõis ise on, iseenesestmõistetavalt, võrratu asupaik, kus näidendit esitada. Tallihoones, mis funktsioneeris saalina, oli juba ainuüksi paslik atmosfäär ja lavakujundus, mis kõik toetas loo edasiandmist. Tuttav mainis, et kohvikus peab kindlasti sööma beseekooki, mis pidi, väidetavalt, olema üks maailma parimaid, ning kaaslase meelest, kes seda tüüpi maiustusi hindab, oli tegu tõepoolest äärmiselt mõnusa maiustusega. Tallis asuva kohviku kujundus oli silmapaistev ning õhustik retrohõngu. Kindlasti tasub, pealekauba, mõisaparki avastama minna, mis on väike, kuid hoolitsetud, läbimõeldud ja seal leidub üllatavalt palju erisuguseid disaini- ja täitelahendusi. Kogeda sai igati asjalikku kombinatsiooni ajaloolisest ja süžeesse sobituvast toimumiskohast ning etendusest, nii sisu kui teostuse poolest. Loomulikult, pea alati kohustuslike pärssivate faktoritega kõigele krooniks.
