laupäev, 30. juuli 2022

Kino: Ports 2022 aasta filme vol 1 (k.a. "Elvis", "Thor: armastus ja kõu", "Koodinimi Banshee", jm)

Tervitus!

Kiire ülevaade kinorindele.

Pealkiri: Elvis
Originaalpealkiri: Elvis
Kinodes alates: 01.07.2022
Millal nähtud: 03.07.2022
Minu hinnang: 4/5

Pean tunnistama, et ei ole suur Elvise loomingu austaja. Ta on mõjutanud paljusid mu lemmikuid, kuid originaal ei lähe mulle ülemäära peale. Tema legendaarsus ja kummardamine on, aga omaette klass ning kui sellise absoluutse ikooni võtab ette Baz Luhrmann, siis peab tulemus olema midagi märkimisväärset. Üks mu armastatumaid filme on "Moulin Rouge" ning selles mõttes, pakkus režissöör oma standardset tavarepertuaari. Linateos on üks virrvarr ja koosneb otsekui vaid ühest võttest. Tulem on sujuv, üheks tervikuks voolav ning vilkalt ühest stseenist teise liuglev. Loomulikult on nähtu äärmiselt värvikirev, energiast pakatav, täidetud muusikast ning veidrate põigetega tulevikku ja tagasi minevikku, mida saadab jutustaja. Filmi stiil on tuntav ja tugev. Huvitav oli rohkem Elvisest teada saada, eriti tema kurikuulsast mänedžerist ja tolle jõledatest manipuleerimistest, liigkasuvõtmistest ning igatpidi ebaeetilisusest. Kõige jubedam on see, et tegu on päriselul lähedalt põhinevaga. Intrigeerivaid vastuseid sai mitmetele eelnevalt natuke segadust tekitavatele küsimustele nt miks Elvis kunagi välismaal ei esinenud. Enamus teed viisid otse mänedžeri juurde. Mis mulle, aga eriti ei meeldinud, oli kuidas Elvise enda kaheldava väärtusega tegemistele vaadati läbi sõrmede. Nt ei saa üle ega ümber faktist, et oma naisega ta ikkagi semmis enne kui too oli täisealine. Siiski, oli mehe elu nagu säraküünal, mis põles eredalt ning kustus aeglaselt ja drastiliselt. Seda allakäiku illustreeris film hiilgavalt -- vaikselt ja piinarikkalt. Keeruline on tema n-ö puuris (isegi mitte kuldses) elu suunas külmaks jääda. Mehe mänedžer imes ta ikka tühjaks nagu vampiir ja jätkas ka siis, kui Elvis oli põhimõtteliselt elav laip. Suur kiitus linateosele, et suutis taas ehedalt ellu äratada laulja mitmeid kuulsaid etteasteid, etappe ning hetki. Austin Butler oli võrratu Elvis, tõesti vaimustav. Tom Hanksi osas olen kahevahel, kas ta oli geniaalselt hea oma rollis või mannetult kehv kurjami karikatuur. Kogu kompott nägi, lisaks, kvaliteetne, usutav ja detailirohke välja, eriti kostüümid, mis jäid eredalt silma. Film ise oli kõik kokku, muidugi, suurepärane.


-----------------------------------

Pealkiri: Luureoperatsioon "Mincemeat"
Originaalpealkiri: Operation Mincemeat
Kinodes alates: 13.05.2022
Millal nähtud: 14.05.2022
Minu hinnang: 3.5/5

Ajalugu on äärmiselt põnev, seega, tean Normandia maabumistest II Maailmasõja ajal üpris palju. Esimest korda olen kuulnud, aga Sitsiilia maabumistest, mis olid sama eesmärgiga, kui Prantsusmaa põhjarannikule suunatud invasioon. Vot sellised ajaloofilmid on vinged, mis põhinevad tõestisündinud lugudel ning käsitlevad teemasid, mis ei ole teadatuntud, kuid mis on tohutult põnevad ning silmi avardavad. Jah, päriselt ka leiti laip, riietati see vastavalt, sokutati kohvrisse võtmetähtsusega kiri, pandi surnukeha juures võimalikult autentselt füüsiliselt, bioloogiliselt ja keemiliselt kõik klappima, et vaenlane usuks igat detaili, mida see surnu neile väliselt ja sisuliselt väidab. Lisaks, tuli kasutada ära kõiki poliitilisi ja muid sidemeid, et garanteerida laiba sattumine just õigete isikute valdusesse. Tegureid, mis oleks võinud minna nihu, oli loetamatu arvu, samuti, olukordi, mil lavastuse eesmärk oleks võinud hõlpsalt päevavalgele tulla. Ükskõik kui põhjalik ettevalmistus, ei kipu maailm keerlema just nii nagu ilmtingimata on vaja. Olgu siis surnul lausa elulugu välja mõeldud, mis vastab tema missiooni eesmärgile. Üks peamine pingeallikas filmis oli teadmatus. Kuna ma ei olnud selle missiooniga kursis, siis ei osanud kindlalt väita, et ettevõtmine õnnestub või kukub läbi. See osa loost oli igati paeluv, kuid teine komponent tervikust, oli kõike muud kui kaasahaarav. On mõistetav, et sooviti niivõrd spetsiifilise ja tõsimeelse fookusega linateosesse ka inimlikkust ja tundeid lisada, et kergem oleks vaatajal end nähtust kaasa haarata lasta, kuid ainuke mõte oli, et miks on vaja sundida mingit poolküpset romantikaliini tohutult põnevasse peateemasse. See lembeosa ja meeste komavahel kemplemine lisaks, oli tüütu ja kohatu. Seega, kahjuks, ei saa öelda, et kogu kompott igati õnnestus. Teemavalik ja esitus -- hinne viis; romantika sisse toppimine -- hinne kaks. Kokku tuleb -- hinne kolm koma viis.


-----------------------------------

Pealkiri: Mu kullakallid lapsed
Originaalpealkiri: Mes Très Chers Enfants
Kinodes alates: 03.06.2022
Millal nähtud: 11.06.2022
Minu hinnang: 2.5/5

Filmi keskne konflikt on ju tegelikult asjalik: lapsed kasvavad suureks ja neil ei ole vanemate jaoks enam aega. Seda leidub lademetes ainult siis, kui midagi on emalt-isalt vaja. Vastutasuks soovivad nood, aga lihtsalt seda, et lapsed vahetevahel külas käiksid ning omavahel suheldakse. Ei ole väga palju palutud, kuid loo keskmes oleva tütre ja poja jaoks vist oli. Vanemad vaaritavad pidevalt võsukesi külla oodates ja on õnnelikud iga kübekese kontakti eest, kuid lastele on nad pealekäivad ja tülikad. Emal ja isal olid omad puudused ning, kes ikka tahab kuulata, et kas sa juba abiellud, kas juba lapsi saad, kas leiad parema töö, kas sa ikka ei ole enda kaalu käsile võtnud -- kuid tõesti ei võta tükki küljest, kui oma perele natuke aega loovutada. Loomulikult, tekib seda puuduolevat huvi ja aega siis, kui raha tuleb mängu. Raha eest ollakse nõus kõik eelnev mainitud pinnimine välja kannatama, mis teebki filmi üpris realistlikuks, kuid ebameeldivaks. No tõesti ei huvita mingid lapsed, kes oma vanemate vara järgi sitsivad ning ka vanemad, kes on oma jõnglased kasvatanud sellisteks, keda vaid mammona külla meelitab. Kuigi ema-isa ei jätnud üldsegi hullu ja väljakannatamatut muljet, võrreldes tütre ja pojaga. Need kaks olid ikka parajad puugid ning andestusmomenti ma küll tõsiselt ei võtnud. Lõpus olid veel vanemad kõiges süüdi, mis oli absurdne. Jah, nad valetasid ja paljastasid laste omakasu ja enesekesksuse, kuid tembeldati siis veel hoopis ekstra pahadeks. Tegu on suhteliselt vastukarva looga, koos ebasümpaatsete tegelastega. Ei olnud nähtu, lisaks, kuigivõrd humoorikas, sest selline ahnitsejate koomika ja pidev üksteisele ära tegemine mulle tõesti peale ei lähe. Paar mahlast kildu ja situatsiooni, õnneks, tuli ette, kuid mitte midagi, mis aitaks filmi tõsta välja kesise kategooriast. Kokkuvõttes, idee oli paljulubav, kuid teostus magedavõitu, koos tegelastega, keda nende ema roolis oleksin isiklikult kohe lapsendusasutusse saatnud. 


----------------------------------

Pealkiri: Thor: armastus ja kõu
Originaalpealkiri: Thor: Love and  Thunder
Kinodes alates: 08.07.2022
Millal nähtud: 10.07.2022
Minu hinnang: 2/5

Ootasin seda filmi kannatamatult. Thor on mu lemmik Marveli kangelane. Trailer oli paljulubav. Oma pool tundi seanssi läbitud, pidin endale tunnistama, et jummel küll, see on ju alla igasuguste ootuste. Olen hämmingus, kuidas suudeti kogu kupatus täitsa vussi keerata ning võtta positiivne ja edukas eelmistest linateostest ning see ära rikkuda, ja võimendada mannetumaid aspekte kangelase sarjaajaloost. Thorist on tehtud naljanumber. Kui eelnevad filmid on suutnud balansseerida noeteral huumori ja tõsise vahel, siis uues mindi üle igasuguse heamaitse piiri. Selle tulemusena ei olnud koomika naljakas, rasked hetked tõsiseltvõetavad ning tegelastel puudus igasugune järjepidev ja mõistlik karakteriareng. Jane'i kaasamine, tema ja Thori lahkuminekupõhjused, naise haigus ning otsus lõpus, oli hiilav idee, mis ka enamvähem asjalikult teostati, kuid see oli ka üks väheseid positiivseid aspekte, mille hulgas oli, lisaks, kurjam ning must-valges toimuv võitlus. Kuigi, nad suutsid niivõrd põneva pahalasegi ära raisata alakasutamise ja pealiskaudsusega. Aaa, ja, kitsed olid vahvad, kuigi natuke tüütud. Vähemalt kasutati originaalmütoloogia elementi nende kaasamisega. Igatahes, kuigi süžee oleks võinud olla täitsa soliidne, rikuti see ära, esmalt, äärmiselt kaheldava väärtusega huumoriga ning siis ebakompetentsetena näivate valikutega. Nagu tõesti, jõua lõpuni ja siis saab ükskõik milline soov täidetud? (kas lugu on molluski tasemel inimestele?) Abiväge ei ole ja siis kaasame hunnik lapsi? (see stseen pani silmi pööritama vähemalt 10x 360 kraadi) Ja kas ma sain õigesti aru, et lapsed võivad surra ja on suures ohus, aga selle asemel, et kasutada väärtuslikke sekundeid plaani mõtlemiseks ja asja lahendamiseks, vaidlevad tegelased selle üle, et mis nimega üks tahab, et teda kutsutakse?! Ja eriti valus pettumus oli Korg, ta oli eelnevalt nii muhe ja mõnus, siin filmis, aga mõttetu muliseja. Isegi Galaktika valvurid, kes olid ekraanil vaid mõned minutid, muudeti kuidagi lahjaks ja imeti neist igasugune erilisus välja. Siinkohal võibki vist peatumatult jätkata detailide väljatoomisega, mis põrusid ja aitasid kaasa linateose läbikukkumisele, kuid püüan pigem seda järge lihtsalt meelest kustutada. Chris Hemsworth punnitas, et endast parimat anda, kuid ettevõtmine oli lootusetu. Film oli tohutu, meeletult tohutu, pettumus. 


-----------------------------------

Pealkiri: Kuidas naistele naudingut pakkuda
Originaalpealkiri: How to Please a Woman
Kinodes alates: 22.07.2022
Millal nähtud: 27.07.2022
Minu hinnang: 2.5/5

Tunnustuse on film ära teeninud selle eest, et on tuumaks võtnud keskealiste naiste mured. Peamine häda keskendus, kahjuks, vaid primitiivsele seksivajadusele, kuid lahati kaudselt ka muid probleemkohti nagu nt vanemate naiste töömaastikult välja surumine ning vanusepõhine diskrimineerimine. Räägiti tabudest ja püüti ümber pöörata stampe nagu vanemad naised ei taha seksi, nad ei ole selles enam head ning mehed on vanast peast ikka ühe asja peale näljas ja on sunnitud sellepärast oma eakamad kaasad uute ning noorte vastu välja vahetama. Selline on üks tüüpiline suhtumine keskealistesse naistesse. Selle asemel, et midagi värsket ja tõesti lähenemist muutvat pakkuda, valgub süžee topeltmoraali ja silmakirjalikkuse mülkasse. Populaarse stereotüübiga lihtsalt käituti vastupidiselt ning see pidi olema siis äärmiselt revolutsiooniline ja vabastav. Ehk siis, nüüd juubeldati sellise mehe rollis naist ning äkitselt oli käitumismuster tohutult tervitatav, õiglane ning midagi, mis on kiituse ära teeninud. Vanemast mehest filmis, kes seksist enam huvitunud ei olnud, tehti pidur ja keegi kelle peab maha jätma, ning keda peab negatiivsesse fooni paigutama. Kui vanem mees tahab seksi ja jätab naise maha, siis see on jõle tegu, kuid kui naine nüüd täpselt samamoodi käitub, siis on see midagi suurepärast. Ma ei tea, ma ei ole suur silmakirjalikkuse austaja. On ka teisi võimalusi kuidas keskealisi naisi toetada, neid võimestada ning nende poole suunatud ebaõiglusega võidelda. Antud film pakkus väga lihtlabast lähenemist tabudele murdmisele ja väljakujunenud arusaamade lõhkumiseks. Lahendus oli, et vahetame rollid ümber ja siis on kõik äkitselt okei. Ja kas tõesti kõik keskealised naised on niivõrd seksinäljas, muust ei mõtle ja on valmis iga jorsiga voodisse hüppama nagu lugu annab mõista? Natuke alandav tundus. Kogu lugu ja selles käsitletavad asjalikud teemad lihtsustati ära rohulible tasandile ning see häiris. Ja naljakas ka eriti ei olnud. Samas, eks lugu üks ülikerge suvevaatamine pidigi olema, mitte väga sügav, mitte väga keeruline, mitte väga loogiline ja mitte väga reaalsele elule vastav. 


-----------------------------------

Pealkiri: Koodinimi Banshee
Originaalpealkiri: Code Name Banshee
Kinodes alates: 22.07.2022
Millal nähtud: 27.07.2022
Minu hinnang: 1.5/5

Selline tunne tekkis, et keegi mobiilikaameraga, koduse tehnikaga, amatöörnäitlejatega ning 100 eurose eelarvega võttis ette teha karmi kätšifilmi. Tulemus oli just selline nagu nende vahenditega võiks eeldada. Verd küll lendas ja laibad langesid, kuid peategelased ei saanud isegi kriimustusi näole kui neid järjepidevalt sinna peksti. Loomulikult, suutsid kaks naist teha vagaseks peaaegu, et terve armee ja olid üllatavalt täpsed laskurid. Kohe kui sihtisid, kohe ka keegi langes. Filmis ei leidunud midagi tõsiseltvõetavat. Näitlemine oli puine ja mage (välja arvatud Banderas, kes tuli, siiski, haltuurat tegema -- kuidas ta küll ära moositi? vist oli kellelegi võlgu või võeti purjuspeaga kolm tilka verd?), süžee oli miljon korda nähtud, ilma igasuguse pingelise või põneva momendi või liinita ja teostus andis soovida. Andis ikka täiega soovida. Igav oli, tõesti üksluine ja tuim film oli. Seda muljet ei aidanud peletada ka stilistilik valik katta kogu nähtu ilmetu ja halli varjundiga. Ma ei mäleta, et oleksin mingit erksamat või esiletõusvamat värvi märganud selle halliookeani kõrval. Kõige veidram kinokogemuse juures oli, aga üks noorik mu selja taga, kes oli nähtust vaimustuses. Elas hõisates ja valjult kommenteerides kaasa ning jäi hiljem vestlema personaliga filmi suurepärasuse osas. No vot, nii palju kui on inimesi, nii palju on arvamusi. MOTT -- mida oligi tarvis tõestada.

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar