Kino: PÖFF 2021 (2) "98 sekundit ilma varjuta", "Busteri võlumaailm" ja "Metsikud juured"

Tervitus!

Ja veel PÖFFilt!

Pealkiri: 98 sekundit ilma varjuta

Originaalpealkiri: 98 Segundos Sin Sombra
Programm: Rahvusvaheline noortefilmide võistlusprogramm
Riik: Boliivia, Prantsusmaa
Kestus: 1h 35 min

Millal nähtud: 16.11.2021

Link: https://poff.ee/film/98-sekundit-ilma-varjuta/
Minu hinnang: 4/5

Selle filmi kogemine oli otsekui reis Jupiterile vanas Nõukaaegses rongis. Väga veider tunne. Tuttav ja vanamoeline, kuid kentsakalt maailmaväline ja ebatüüpiline. Keeruline on sõnadesse panna, mis tundeid ja arvamust see linateos tekitas. Siiamaani püüan aru saada, kas mulle nähtu väga meeldis või üldse ei läinud peale. Läheks kindluse mõttes kuldset kesteed mööda ning valin "meeldis". Lugu on paigutatud minu jaoks võõrasse keskkonda, mis tekitas mõneti tunnet, nagu tegu oleks teise planeediga (peategelane muide rääkis ka pidevalt Jupiterile põgenemisest). On aasta 1986 ja tegevus toimub Boliivias, keskkonnas, mille võtmetegurid on narkootikumid ja probleemiderohke noorus. Toitumishäired, koolitüdrukute rasedus oma õpetajast, vägistamised, koolikius, narkokaubitsejad, kohalik kuritegevus, depressioon, jne. Seda kõike esitati aga pealtnäha kuidagi tuimalt ning ma teadvustasin nähtut, kuid see ei jõudnud mulle täienisti kohale. Samas, ma ei saa öelda, et esitus ei oleks olnud asjakohane, usutav ja efektne. Mulle tundub, et need teemad olid selleks keskkonnas niivõrd tavalised, et neist ei tehtud draamat või tähtsustatud üle. Sedasi seal linnas elatigi. Minu jaoks oli selline reaalsus lihtsalt vastuvõetamatu ja kauge. Kombinatsioon peategelase, Geno, igapäevast ja minu võõrastamisest teeniski mu omapärase ja ekstreemsustega segaduses reaktsiooni: kas kompott meeldis või ei meeldinud?

Tegu oli äärmiselt sisuka ja sügava looga, mis täis poogitud igasugu metafoore, kubises see elulistest tsitaatidest ja mõtteterades ning mida visuaalselt näha sai, oli vaid jäämäe tipp (ja isegi visuaalselt leidus imelikke stseene, nt ruum täis laipasid ja "kosmosereis"). Oli keeruline lahti mõtestada, seoseid luua ja kõigest, mida nägin ja kuulsin, sotti saada. Olen kindel, et ma ei saanud poolestki aru, mida mulle tegelikult püüti ridade vahelt või mõnikord isegi täitsa otse öelda. Süžee oli diip ja eeldas aktiivset kaasa mõtlemist. Või siis kaasa kulgemist, mida harrastasin mina. Ma tundsin, et lool oli mulle ohtralt õpetada ning teadvustada anda, kuid ma ei suutnud süvitsi sellesse süüvida. Pigem hulpisin pinnapeal. Mis ei olnud ka vale otsus, sest tegu oli omamoodi põneva sukeldamisega filmi, mille sõnum oli mu käeulatuses, kuid milleni ma lõpuks ei küündinud. Ja võib-olla ma täitsa ei tahtnud ka, sest Geno elu ei olnud meelakkumine: depressioonis ja vaimselt kauge ema, tossikesest hasartmängude küüsis isa, väidetavalt puudega beebist väikevend ning hingamisraskustega vanaema (kes oli vaimselt äärmiselt kõbus ja ainus tugi peres Genole). Rääkimata siis koolikaaslastest, sõbrantsist ning mida iganes see vaimne guuru esindama pidi. Samas, võib olla, et lugu pettis mu ära ning oli just see, mida näidati, mitte midagi rohkemat. Millena iganes film ei pidanud vaatajale näima või mida mõista andma, minu jaoks oli tegu intrigeeriva vaatamiskogemusega ja kahtlemata kummaliselt paeluva filmiga.

-----------------------------------

Pealkiri: Busteri võlumaailm

Originaalpealkiri: Buster
Programm: Lastefilmide võistlusprogramm, ECFA võistlusprogramm
Riik: Taani
Kestus: 1h 32 min

Millal nähtud: 17.11.2021

Link: https://poff.ee/film/busteri-vlumaailm/
Minu hinnang: 3.5/5

Järjekordne mõnus, kerge ja õpetlik lastekas. Nii meeldiv on vaadata filmi, mis on samaaegselt sisukas, kui ka helge ja innustav. Eriti kihvtid on minu silmis lood, milles keegi, vaatamata kehvematele eeldustele, kuid mitte heites meelt, olles järjekindel ja südikas, saavutab edu ja kaaslaste poolehoiu. Rääkimata siis olemast positiivne, igati heatahtlik ja tähelepanelik oma ümbritseva ning sealsete inimeste suhtes. Just selline vahva poiss on peategelane, Buster, kelle ettevõtmistele peab lausa kaasa elama. Natuke naiivne, natuke vanamoodne oma hobidega ja natuke klišeelik oma kutsuarmastuse tunnetega uustulnuka, Joanna, vastu, on ta aga 100% südamlik. Poisi kireks on mustkunst, mida õpetab talle härra Larsen, kelle eest laps hoolitsemas käib. Busteril on lisaks värvikas ja meeldejääv perekond: krapsaks isa, kes on harjameelne, töötu ja pidevalt koli kokku ajaja, vana-rahu-ise ja vist ainuke täiskasvanu peres, ema, ning liiga tõsine ja täiskasvanulik enda ea kohta, väike õde Ingeborg. Viimasel on füüsiline puue, mis segab tal liikuda nagu kõik teised ja paneb teda tundma ennast kõrvalejäätuna sellest, millega temavanune peaks oma aega täitma. Kannatab ta lisaks kiusu all, mida ühel või teisel viisil, kogeb ka vend. Kui Buster on natuke nagu teflon pann -- ta ei lase tagasilöökidest ja nöökimisest ennast heidutada lasta, siis õde on palju vastuvõtlikum. Mul oli hea meel näha, aga et ka üliarmas ja asjalik Ingeborg sai ennast realiseerida ja oma probleemidele otsa vaadata ning oli kompleksidest üle. Mulle tohutult meeldis kogu pere dünaamika, mis oli filmi süda. Selle pere tegemisi ja seiklusi jälgiks veel ja veel. Ma sain aru, et järgmine samm on neile reis Ibizale.

Ette heidaksin omajagu tüüpilist süžeed ja tavapäraseid lahenduskäike. Loo kontseptsioon ei olnud midagi uut või ennenägematut. Tegevusliin, kus poiss püüab võita uue tüdruku südant, kuid takistusi heidab kodaraisse libekala rivaal, on lastefilmides nähtud kordi ja kordi. Eks see natuke igav lähenemine ole, et peategelase vahvat olemust esile tuua. Motivaatorina töötab ta aga efektiivselt ja on ennast ohtralt tõestanud. Õnneks oli vanale ja kulunule Busteri, Ingeborgi ja nende vanemate sarm kombinatsioonina ainulaadne. Oeh, kuidas mulle ikka sellised ägedad heatuju lood koos sümpaatsete tegelastega peale lähevad!

----------------------------------

Pealkiri: Metsikud juured

Originaalpealkiri: Wild Roots
Programm: Lapse õiguste programm, Rahvusvaheline noortefilmide võistlusprogramm
Riik: Ungari
Kestus: 1h 38 min

Millal nähtud: 19.11.2021

Link: https://poff.ee/film/metsikud-juured/
Minu hinnang: 3.5/5

Ma olen samalaadse õhkkonnaga filme ennegi kohanud ning need ei ole mulle just eriti meelepärased. Nad kipuvad mind muserdama ja üleüldse ei klapi minuga iseäranis edukalt lood, mis lokkavad ebaõiglusest ja ebaõnnest. Neid kahte leidus filmis hulganisti, eri tasanditel. Seal kus juba on, sinna tuleb juurde, nagu öeldakse. Kui oled juba vangis olnud, siis on tõenäosus, et sinna uuesti satud reaalne. Kui sind jälitavad viltuminekud ja eriti kui kipud olema konfliktne inimene, kas siis elu on selliseks voolinud või ongi iseloom taoline, siis kipuvad hädad iseenesest üles leidma. Tibi, noore tüdruku Niki, kriminaalne isa, ongi just selline õnnetuke, kes alatasa rappaminekuid ja fiaskosid külge tõmbab. Alati ei ole õnnetused tahtlikud, süüks on hooletus ja emotsioonide eskaleerumine. Mõnikord, aga on vaevatu Tibile kaasa elada, sest mees on autentne, ütleb mida mõtleb ja teeb mida tahab. Ausus võib ühele valus olla, aga hindan inimest, kes ütleb nii nagu on. Eriti mõnus oli mehe konfrontatsioon tütre kiusajaga. Kõik sulatõsi, mis ta ütles. See, aga ei tee olematuks mehe negatiivseid külgi. Oli näha, et ta püüdis Nikiga ja tahtis osa tema elust olla, kuid maailmal on omad plaanid ning minevik ja valed otsused saavad meid tihti ikkagi kunagi kätte. Mulle väga meeldis kui usutava ja tõelise, nii visuaalselt kui emotsionaalselt, näitlejatööna meest kehastati. 

Nikil olid omad mured. Ei ole raha, et lahedaid uusi tosse osta, endine sõbranna kiusab koolis, ema on surnud ja tüdruku eest hoolitseb kasinate võimalustega vanaema. Rääkimata siis, et isa on endine vang ja mees, kellel puudu eluase ning raha, et taas jalule saada. On ainult loomulik, et laps tahab oma vanemaid tunda, eriti kui ei olda hetke eluga rahul. Mingiks perioodiks olid Tibi ja Niki midagi nagu isa ja tütar, kuid mitte päris. Pakkusid nad üksteisele tuge ja kaaslast, kedagi, kes ei mõista hukka ning ei küsi liigseid küsimusi. Nende suhe oli tõetruu ning ma hoidsin neile pöidlaid, et olukord ümberringi laabuks ja stabiliseeruks, et paar saaks võimaluse üksteist siiralt tunda õppida. Kuigi subjektiivselt ei passinud see mulle, kuid objektiivselt öeldes, siis otse loomulikult ei saa hea asi segamatult jätkuda ning asjad ei loksu paika või lahene iseenesest. Selline ilustamata tõepärasus rääkis filmi kasuks. Isegi kui mulle selline trööstitu reaalsus ei meeldinud.

Kino: PÖFF 2021 (1) "Birta" ja "Kosmosepoiss"

Tervitus!

Esimesed ülevaated just alanud PÖFFilt!

Pealkiri: Birta

Originaalpealkiri: Birta
Programm: ECFA võistlusprogramm, Lastefilmide võistlusprogramm
Riik: Island
Kestus: 1h 25 min

Millal nähtud: 13.11.2021

Link: https://poff.ee/film/birta/
Minu hinnang: 4/5

Küll see oli üks tõesti tore lastekas! Soe ja südamlik ning õpetlik ja kahe jalaga maas. Vaatan väga hea meelega lastefilme ja suudan neid hinnata sellena, mis nad on ja mida nad olema ei pea. Tihti pean endas vaikiva nupuga keelu alla panema mitmed minus ringivuravad mõttekäigud, et tunda nähtust rõõmu nagu laps võiks tunda. Vahetevahel tuleb ette, et ka täiskasvanu silmadega on vaadatav mõnus meelelahutus ja ma ei pea enda loogikat, põhimõtteid ning arusaami maha suruma. Käesolev on õnneks just selline linateos, kus ma tunnen, et tegelased käituvad nagu päris inimesed käituksid. Ka noored. Lugu läbivad teemad on kooskõlas ja realistlikud. Ning, kõige tähtsam, lapsed ei käitu nagu hedonistlikud, mina-ja-maailm elunautlejad või -põletajad. Millegipärast väga paljud linateosed noori just sellistena kujutavad, eriti oma pere suunas. 

Birta on 11. aastane tüdruk, kelle emal on hetkel finantsiliselt raske ning auku pere rahakotis tuleb täita pidevalt tööl olemisega. Tüdruk on frustreerunud, sest peab oma väikse õe eest hoolitsema, tema käsipalli trenni raha ei ole makstud, tossud on väikseks jäänud ning, kõigele tipuks, nüüd jäävad jõulud ära, sest emal ei ole piisavalt raha. Mida preili aga otsustab, selle asemel, et hakata oma negatiivseid tundeid välja elama, valesid otsuseid tegema, oma vanemaid valimatult süüdistama ning pere elu veel raskemaks tegema, seoses teda puudutava ebaõiglusega, on see, mis teeb Birtast kellegi, kes ei ela ainult enda vajaduste ja probleemide rahuldamise eesmärgil. Tüdruk otsustab ise leida viise, kuidas olukorda leevendada ning raha teenida, et perel oleks korralikud pühad. Miks satub mu silme ette nii vähe taolisi filme, kus lastel on rasketel aegadel empaatiat ja pealehakkamist, selle asemel, et tujutseda ning oma pettumust ühel või teisel viisil välja elada? Kas ma lihtsalt teen valesid filmivalikuid või on ülekaalus linateosed, kus pigem keskendutakse negatiivsetele käitumismustritele ja reaktsioonidele eluolu raskuste suhtes (nt kiusamine, enesessetõmbumine ja depressioon, füüsiline ja vaimne koduvägivald, alkohol ja narkootikumid, enesevigastamine, ebatervislikud seksuaalsed valikud)? Kui vaadata tagasi minu nooruse aega, siis peamine Eesti kirjandus ja kohustuslik kirjandus koosnes sellistest "lõbusatest" valikutest nagu "Klass", "Kuidas elad, Ann?", "Hanejaht", "Hernehirmutis", jne. Siin on vist tegu mustriga.

Birta oli teretulnud sõõm värsket õhku ja ehe näida, kuidas probleeme saab lahendada ilma, et keegi vaimselt või füüsiliselt märkimisväärselt haiget saaks, ning isegi mured ei tähenda, et kohe minnakse suhetega rappa. Nt isegi tüdrukute isa, kes oli teise naise juurde lahkunud, omas oma lastega sooja ja armastavat sidet. Ja mõnikord probleem ei olegi tegelikult nii suur mure kui algselt tundus. Ei ole aus ja õige, et lapsed võtavad vanemate koorma enda kanda, kuid on ainult loomulik, et nad vajadusel seda vähemalt teadvustaksid. Birta astus mitu sammu kaugemalegi ja tegi seda pealehakkamise ja entusiasmiga, mida paljud täiskasvanud kadestaksid. Ta leidis sõpru, parandas suhteid, läbis mitmeid väärtuslikke elulisi õppetunde ja, mis kõige tähtsam, tegi lõpuks tõesti südamest head nendele, kes seda rohkemgi vajasid kui tema. Ma tunnistan, mul oli väike pisar silmas kui tüdruk emaga rääkis ja nad koos haiglasse läksid. Mulle siiralt meeldisid kõik tegelased ning tugi ja arusaamine, mis tüdrukut ümbritsevas kogukonnas ja inimeste vahel hõõgus. Eriti vahva oli Kata, Birta krapsaks ja vaimukas noorem õde. 

Tegu oli lastefilmiga, mis ei olnud lapsik või naiivne, samas, tekitas ta helge tunde ja tõi suurepäraselt esile lapselikku heausklikkust, õhinat ja ettevõtlikkust. Nii mõnus on vaadata filmi, mis on autentne ja usutav, kuid ei pane mind saalist lahkuma muserduna (nagu paljud noortekad seda oma raskete ja keerukate teemakäsitustega suuresti teevad).

------------------------------------

Pealkiri: Kosmosepoiss

Originaalpealkiri: Spaceboy
Programm: ECFA võistlusprogramm, Lastefilmide võistlusprogramm, Teadus360°
Riik: Belgia
Kestus: 1h 40 min

Millal nähtud: 13.11.2021

Link: https://justfilm.ee/film/kosmosepoiss/
Minu hinnang: 3/5

Ma saan suurepäraselt aru, mis oli filmi eesmärk ja mida sooviti sellega noortes esile tuua ning milliseid emotsioone tekitada. Unistamine, nende täide viimine, loomine ja leiutamine, ootuste ja teadmiste piiride kompimine, enesesse uskumine, suurte tegude korda saatmine. Mida nimetatakse tihti ametina, mida laps soovib suureks kasvades omada? Ikka kosmonaut. Lennata kõrgele-kõrgele ja näha, kuidas maailm, koos seal olevate rõõmude ja muredega, jääb aina väiksemaks-väiksemaks. Ma peaaegu lasin Jimil ja Emmal ennast endaga kaasa tirida ja olin seal taeva all nendega ühes. Ja siis surus mul mu täiskasvanu mõttemaailm esiplaanile ja ei lasknud ennast sellest inspireerivast suunast kaasa tõmmata, sest midagi narratiivis ja sõnumites ei klappinud.

Jim on päikeseline ja teadushimuline 11. aastane poiss, kelle isa on astrofüüsik, kes peatselt kosmosesse missioonile saadetakse. Poisi elu keerleb kosmose ja sellega seotud tegemiste ning teaduste ümber. On aasta 1986 ning valdkond on ikka veel midagi erilist, mille kulgu inimesed aktiivselt jälgivad. Uues koolis otsustab poiss teadusvõistlusel enda uue klassikaaslase, Emmaga, teha õhupall, mis neid mõlemat stratosfääri viib. Kõlab kui süžee, millele on äärmiselt lihtne kaasa elada, kui ainult teostus ei oleks nii pööraselt ebarealistlik, ebaloogiline ja ebateaduslik. Jah, kui lugu võtta pigem kui loona loos, mis ta mõnes mõttes on, siis ei ole ju hullu, kui natuke fantaasia elementi käiku läheks. Samas, tegu ei ole ulmefilmiga ning loodusseadustel ja Jimi lemmikul, füüsikal, põhinevalt on kogu laste projekti teostusel metsikul hulgal valesti, et mul oli raske seda aspekti ignoreerida. Nad ei oleks tohtinud isegi maast lahti tõusta, veel vähem heeliumi ja muude ohtlike detailidega edukalt hakkama saada. Ja plahvatas ju üks hetk kogu nende kupatus, mitte laste endi süül, kuid siiski, andis see mõista, kui ohtlik paari ettevõtmine on. Ja siis võtta kitarr veel lendu kaasa?! Siin vist tuleb pigem süžeed näha kui fantaasialugu või jutustaja jutustatavat mitte täienisti päris elul põhinevat seiklust. Okei, vaatame filmi selle nurga alt. 

Kuid siis tekkis mul lühis Challengeri katastroofi teemal, mida ka filmis käsitleti. Õnnetus juhtus, sest ignoreeriti inseneride hoiatusi ning võeti risk, mida ei oleks tohitud võtta, sest nii madalal temperatuuril ei oldud edukat õhku tõusu katsetatud. Ja mida teeb Jim. Kogu tema plaan oli ehe näide sellest kuidas turvalisus ei olnud isegi esi kümne teema hulgas. Okei, paned ennast ohtu, kuid tüdruku kaasa tassimine oli küll äärmiselt mõtlematu. Ehk siis, mida peaksin järeldama nende kahe teema vastanumisest: mine täida oma unistused versus aga püüa seda teha nii, et keegi ei kannataks. Need on omavahel konfliktis ning sõnumid ei klappinud. Või oligi see: ohutust ja reeglid on ükskõik, peaasi, et teed seda mida süda ihkab. Ei tundu just õige. Igatahes, sõnumid jäid mulle veidi ebaselgeks. Jim kippus üleüldse natuke enesekeskne olema, hoides kramplikult kinni pildist, milline ta arvas, et isa peaks olema (olenemata, mida isa tahtis ja miks ta tegi mingeid otsuseid) ning lükates kõrvale Emma plaani teadusprojektist, sest oli ju elementaarne, et nad võtavad teema, mis poissi huvitab ja mida tema teha tahab. Jim tundus mulle kohati nagu karikatuur või siis inimimpulss teistele tegelastele, et nad tegeleksid oma traumade ja muredega. Emma, et ta tunneks vabadust, tüdruku pere, et nad saaksid aru, et nad ei lämmataks oma hoolega teda, poisi isa, et too saaks üle naise surmast, jne. Isa oli eriti emotsionaalse etteastega ning tema sisemist ängi ja konflikte oli võimalik lugeda kui avatud raamatut. Jim, selle kõrval, näitas oma tõelist palet alles vaidluses isaga. Siis tundsin, et ta on tõeline poiss, mitte üks visioon targast ja teadmishimuliselt lapsest.

Film oli hästi tehtud ning kohati oli 80ndate õhkkonda tõesti hästi tunda, nt kui taustaks mängis unelevat ja ulmelist süntesaatori muusikat. Loo sõnumid jäid mulle aga vastanduvateks ning ma ei saanudki tegelikult võib-olla aru, mida sooviti nende vasturääkivate teemadega saavutada. Võib-olla ma süüvisin liiga detailselt millegisse, mis tegelikult ei omanud mingit tähtust ja oleksin pidanud laskma oma sisemisel lapsel taas võimust võtta. Kes teab. 

Raamat: Fantaasia eri "Jhereg" ja "Saskia läheb metsa"

Tervitus!

Seekord fantaasia kirjandust.

Pealkiri: Jhereg
Autor: Steven Brust
Kirjastus: Fantaasia
Ilmumisaasta: 2017
Minu hinnang: 3/5

Ma ei loe üldsegi nii palju fantaasiakirjandust kui tahaksin. Ma ei tea miks, kuid selle žanri teoseid võiks mu kätte tihemini sattuda. Isale, kes on suur fantaasia austaja, ostlen ja hangin pidevalt uusi raamatuid. Need seisavad tal hetkel puutumatuna, sest arvutimängud on vist pigem tähelepanu haaranud. Mis siis ikka, võtsin ta riiulilt ise ühe enda toodud teose, et lehtedele tuulutust pakkuda. Tõmbenumbriks oli esikaas, kus aknast sisse liugleb üks võrukaela näoga enesekindel minidraakoni moodi elukas. Mulle tundus, et ta hakkaks mulle loos meeldima. Ja mul oli õigus. Kahjuks, aga ei saanud sarkastiline, kuid asjalik Loiosh üldsegi nii palju fookust, kui oleksin lootnud. Raamat ise jäi ka kuidagi poolküpseks ning midagi jäi puudu, samas, ehk võib seletada seda tunnet pikema sarja esimese osa sündroomiga. Kui tihtipeale on paljud neist just parimad, on sarju, mille esmane väljalase mõjub sissejuhatusena ning lood saavad auru sisse alles järgnevates osades.

Raamatu keskmes on palgamõrvar, Vlad, tema mainitud kamu, Loiosh, ning üks tööots, mis paariliste kätte usaldatakse. Vaja on maha koksata üks tähtis nina, enne kui too oma teo avalikustamisega palju pahandust tekitab. Süžee edasi arenedes saab selgeks, et kaalul on veelgi tõsisemad tagajärjed kui esialgu arvatud. Vlad ajab kokku oma sulelised ja karvased sõbrad ning koos hautakse plaan kuidas kogu tohuvabaohust terve nahaga välja tulla. Mulle meeldis, et peategelane ei olnud liiga tark, tugev ja, üleüldse, mingi ekstra võimas tegija. Ta oli oma maailma hierarhias redeli allpool, kuigi oli eri tasanditel võidelnud, et sellel märkimisväärselt tõusta. Ilmselgelt oli ta andekas oma töös, kuid mitte ebausutavalt vinge. Mees pidi vaeva nägema, komistas tagasilöökide otsa ja pidi ohtralt oma sõprade ning tuttavate jõule nõujutama, et kõik lõppkokkuvõttes õnnestuks. Selles suhtes ta mulle sümpatiseeris, sest mõjus ehedana ning inimlikuna. Ka tapmine ei olnud talle just nauditav tegevus, vaatamata karjäärilistele valikutele ning tuli ette oksendamist ja muid vastureaktsioone. Vladi suhted kõikvõimalike tegelastega olid huvitavad ning omanäolised ja seltskond oli kirju. Ma oleksin oodanud rohkem tausta, et kuidas need sidemed on loodud ning millel need ikkagi põhinevad. Leidus mitmeid vastuolulisi, huvide konfliktseid ning intrigeerivaid seoseid. Eeldan, et süvitsi minnakse eri suundadel järgnevates raamatutes, sest kõike ei mahuta ju vaid 200 lehekülje peale. 

Võib-olla enim tundsin just puudust Vladi ja Loioshi suhte väljajoonistamisest. Nad olid väga lähedased, kuid see ei peegeldunud toimuvast välja nii silmnähtavalt kui ma oleksin soovinud. Nende omavahelised mentaalsed (või psioonilised, mida raamatus kasutati) krapsakad dialoogi põrgatused olid vahvad, kuid neid oleks võinud olla rohkem ja, näiteks, oleks väga kihvt olnud ühte pikemat vestlust nende vahel lugeda. Ühe teise liigikaaslase tutvustus lõpupoole oli meeldiv täiendus seltskonda. Vladi naine tuli aga süžeesse viivitusega ja oli täitsa ootamatu lisa, mis minu silmis ei suutnudki loosse loomulikult sisse sulanduda. Mehe läbisaamine enda alluva, Kragariga ning Draakoni koja, Alieraga, paistsid kõige sidusamad ning potentsiaaliga millelegi põnevamale taustal või tulevikus. Põgusalt n-ö kehade pärilikkuse ja hinge taassündi teema tõstatamine, Vladi väidetava eelmise "keha" tegevuste ajaloo ning suguluse teiste spetsiifiliste kaasaegsete tegelastega avamine oli aga kõige huvitavam. Ma arvan, et potentsiaalne tulev osa sarjast, mis sügavamalt seda aspekti Vladist käsitleb võib üpris köitev olla. Üldiselt, tegelasi ja süžeeliine, mida tulevikus keskpunkti asetada või põhjalikumalt uudistada või edasi arendada, seadis esimene osa küpsetamisootele hulganisti.

Fantaasia lugude juures on alati tähtsal kohal maailma loomise värvikus, efektiivsus ja usutavus. Kahtlemata on tegu selles valdkonnas õnnestunud teosega. Maailm on teistsugune, kuid piisavalt äratuntav ja reaalsusega samastatav. Leidub omanäolisi ja isevärki olemuste ning uskumustega tegelinskeid. Reeglid ja eluolu funktsioneerimise põhimõtted tundusid huvitavad ning arusaadavad. Õnneks ei valatud mind üle ja uputatud uue informatsiooniga, eeldades, et ma suudan kõike vajalikku ja ebavajalikku endasse haarata. Süžee ja maailmatutvustus olid piisavas tasakaalus ning tutvustati vaid seda, mida tegelikult ka oli lugejal tarvis teada. Taust ei võtnud üle ega pisendanud tegevusi ja toimuvat. Kõige kaasahaaravam osa jäi ikkagi süžee kanda, iseäranis, et kuidas Vladil ja tema kambal õnnestub see vennike sealt hoonest välja meelitada. Teostus jäi natuke segaseks, kuid lõppkokkuvõttes, kõik toimis.

Pean ennast kätte võtma ja rohkem fantaasia kirjandust lugema. Väga asjalikke lugusid on saadaval. Millegipärast olen viimasel ajal krimka lainel. Pean sellest välja murdma. Käesolev raamat oli pigem selline kerge, kärme ja õhuline esindaja enda žanrist, mida vaevatult läbi töötada. Selles oli positiivseid aspekte, kuid üldiselt saab see minu silmis soliidse ja igati auväärt hinde kolm (pluss).

--------------------------------

Pealkiri: Saskia läheb metsa
Autor: Häli Kivisild
Kirjastus: Fantaasia
Ilmumisaasta: 2021
Minu hinnang: 3.5/5

Ootasin hoopis midagi muud. Midagi kerget, maagilist ja lihtsat. Sain aga sügavat, muserdavat ning mõtlemapanevat. See raamat sisult nüüd lihtsate killast lugemine küll ei olnud, vähemalt emotsionaalselt mitte. Loo keskmes oli valu ja vägivald, vaimne ja ka füüsiline. Moraaliks tõsiasi, et enda eest tuleb seista ja enesele tuleb andestada ning vaid siis on kurjuse nõiaringi võimalik lõhkuda. Raamat oli omapärane kombinatsioon realistlikust ja inetust koduvägivallast, emotsionaalset manipulatsioonist ning verbaalsest kiusust, ja maagilisest realismist lõksus hingede, hauataguse elu ning lõpetamata lugudega. Lisame siis n-ö loo loos seiklusmuinasjutu näol, mida peategelane vahelduvalt päris elus toimuvaga jutustab, on tegu kompotiga, milles on liiga palju, liiga erinevat, liiga koos. Samas, suudab süžee siiski püsida õhuline, järgitav, usutav ja piisavalt sidus, et ei tekiks lugedes skisofreenia. Tegu on ootamatult inimliku ja katsutava fantaasia raamatuga, mille ebareaalsed detailid sulanduvad igapäeva maailma nii vaevatult, et nad tunduvad otsekui tõene osa päris elust.

Raamatu keskmes on elava loomu ja kujutusvõimega Saskia, kes saabub ema ja vennaga vanaema juurde maale pärast isa järjekordset vägivallapuhangut ja esimest korda ka tütre peksu. Vanaema on üks kibestunud, tänitav ja südamest halvaloomuline mutt, kes võtab kolme külalise kallal iga asja eest. Saskia ema laseb nii mehel kui emal ennast järjepidevalt tümitada ning ei suuda, vähemalt tütre silmis, enda eest seista ja vastu asutada. Frustreerunud Saskia läheb metsa uitama ning kohtab seal Liinat, ema õde, kes suri, kui mõlemad oli teismelised. Siitpeale liitub süžeese teine liin, nimelt pilguheit Liinale ja tema kogemustele n-ö taevas, kus raamat kirjeldab toimuvat kui laiaulatuslikku masinavärki eri põhjustel sinna sattunud hingedele, mis hõlmab kõike, alates aiandusteraapiast kuni tugigrupi ringideni. Kujutada järgmist sammu hinge elurattas sellelaadses keskkonnas oli läbimõeldud ning omapäraselt orgaaniline, kuid mitte iseäranis originaalne. Väga põnev oli lugeda autori nägemust ja huvitav oleks taaskord külastada seda kõrgemat maailma võib-olla antud raamatu võimaliku järje raames.

Liina liitumisega tulevad mängu surm ja lein, kahetsus ja enese süüdistamine, enesetapp ning selle doomino efekt. Kui arvestada kui mitmeid tõsiseid ja isegi süngeid teemasid on üks teos suutnud endas käsitlemisele võtte, siis tegu on üpris sisuka ning kaaluka looga. Need on delikaatsed küsimused ning, kuigi, süžee vajaks rohkem süüvimist ja nende keeruliste teemade lahti harutamist, jäin ma üpris rahule sügavusega, mille autor oli valinud, et neile lõppkokkuvõttes kontekstis sobilikud lahendused välja käia. Mõistlikkuse ja autentsuse piires ning mitte liialt lihtsustades. Loomulikult ei ole finaalpunkt tegelastele ideaalne, lahinguid on kindlasti veel ees, kuid julged ja otsusekindlad sammud on võetud parema tuleviku nimel. 

Saskia peredraama ajas mul vere keema. Tema isa ja vanaema oleks vaja luku taha panna. Kohe. Sellised inimesed eksisteerivad ja on sada korda hullemaid, kuid mulle üldse ei meeldi sellistest jätistest lugeda. Väldin raamatuid, mis tegelevad suures osas koduvägivallaga -- selle igasugustes vormides. Ma ei osanud esmapilgul sellist suunda loos oodata, seega ärritusin iga kord kui kummastki neist lugema pidin. Umbes sama palju käis mulle pinda  alguses Saskia ema, kes teadlikult (tema enda sõnul), pani oma lapsed olukorda, kus nad pidid vaenulikus keskkonnas kasvama, sest naine püüdis ennast alateadlikult karistada. Selle otsusega, karistas ta pigem lapsi. Tüütu, kuid väga usutav olukord ja mõttemuster inimese poolt, kes on pidanud kannatama ja trauma üle elama. Fantaasia element ja muinasjutt olid otsekui võimalused põgeneda koleda tegelikkuse eest, kuid kas põgenemine on alati lahendus? Võib-olla mingiks perioodiks. Kindlasti olid need aga sümboliks ja peegelpildiks süžees reaalsuses toimuvale. Huvitav, mulle lihtsalt sähvatas mõte, äkki oli Liina ka Saskia ja tema ema kujutuse vili, et aidata neil oma probleemidega rahu teha ja inimestena areneda? 

Kokkuvõttes võib öelda, et tegu oli üllatava sisuga raamatuga, millesarnast suunda ja teostust ma seda kätte võtte kohe üldse ette ei näinud. Kohati olen positiivselt meelestatud, sest lugu oli ladusalt kirjutatud, lihtne lugeda, omanäolise süžee ja lahenduskäikudega. Teisalt, kohati tundus lugu liiga kerge, et asjakohaselt mahutada puudutatud teravaid teemasid. Paradoksaalselt, oli see samaaegselt liiga raske, et ma seda lugedes head emotsiooni oleksin kogenud. Huvitav lugemine oli see igatahes!

Raamat: Krimi eri "Salapärane juhtum Stylesis" ja "Härra Gallet' surm"

Tervitus!

Jälle kaks detektiivilugu.

Pealkiri: Saladuslik juhtum Stylesis
Autor: Agatha Christie
Kirjastus: Varrak
Ilmumisaasta: 2020
Minu hinnang: 3/5

Ülestunnistus: ma ei ole kunagi lugenud ühtegi Agatha Christie raamatut. Aga, ma olen näinud Hercule Poiroti ja Miss Marple'i ekraniseeringuid sadu kordi. Ja see, mis neist on vastu kajanud, passib mulle tohutult. Minu esimeseks autori teoseks, mida paberil kätte võtsin, sai tema esimene avaldatud krimiromaan. Olles enamuste teiste lugudega üpris sina-peal ja omades head mälu, et kus mis juhtus ja kes oli pahalane, siis mängis võrdlusmomendi pagas seekord minu kahjuks. Ja selles kontekstis ei olnud antud mõrvalugu just eriti meeldejääv, eripärane või köitev. Ta oli suurepärane näide ühest keskmisest klassikalisest Christie süžeest, kuid ühtede parimate hulka ta ei kuulu. Juhtumisi ei tulnud mulle kordagi ka lugedes meelde, et oleksin selle seriaali varianti näinud. Hiljem Youtube'ist otsides, et kas sellel on filmitud ekvivalent, leidsin, et, jah, on, ja ma olen seda isegi vaadand. Põhjus, miks mulle see lugedes meelde ei koitnud, kuigi oman tavapäraselt sellistele asjadele põhjatut mälumahtu, oli kurb tõsiasi, nagu mainitud, et tegu ei olnud just kõige silmapaistvamaga autori loomingust. See, loomulikult, ei tähenda, et raamat ei olnud hea. Arvatavasti hindaksin seda kõrgemalt, kui see oleks esimene müsteerium, mis Agatha Christie sulest minuni jõuab.

Lugu on Poiroti kamu, Arthur Hastingsi, vaatevinklist ning kuidagi halekoomiline on jälgida kui ullike mees ikka on. Kas ta on meelega tehtud selliseks veidi naiivseks totukeseks, et oma arukama kaaslase geniaalsust teravamalt illustreerida? Kohati tuli Hastingsi suust ja mõtetest ikka täielikku idiootsust. Isegi mina, kes ma ei olnud tegevuste keskel, sain sellest aru, et mees sihtis kohati ikka täitsa võssa. Aga, eks noh, tarkade detektiivide kõrvale on tihtipeale vaja vähem nupukamat kamraadi, et vastanduvaid vaatevinkleid kaasata. Tegu on esimese romaaniga, kus üles astub võrratu Hercule Poirot. Nimelt on too I Maailmasõja eest pagedes ulualust saanud just sealsamas külakeses, kus loo tegevus toimub. Olen selle väikse korraarmastajast välismaalase suur fänn, kelle hallide ajurakukeste vastu mul on ainult siiras austus. Mees on nii särtsakas, elav, ebakonventsionaalne, inimlik, hooliv, nutikas ja isegi humoorikas (mõnikord tahtlikult, mõnikord tahtmatult), et ta peab lihtsalt sümpaatne olema. Põgusalt näitab ennast ka inspektor Japp, kes Poirotiga vanad tuttavad aegadest kui viimane oli Belgia politseis tööl. Kolme tegelast kehastasid mu mõtetes jäigalt just need kolm näitlejat, kes rollid kuulsaks on mängisid. Iseäranis, David Suchet, meister detektiivina. 

Räägitakse, et Agatha Christie krimides on süüdlane alati see, keda kõige vähem võiks kahtlustada. See peab suuresti paika ning lähenemine on üpris veekindel. Tegija identifitseerimise konks seisneb aga selles, et ka antud strateegiasse suudab ta sisestada hulga puänte, mis paneb sind skeptiliselt suhtuma igasse detaili. Sellesegi, et kes on siis ikkagi see, keda kõige vähem võiks süüdistada. Antud loos tõmbas autor mind just sellisesse lõksu. Ühe osa mõrvarist suutsin selle teooriaga kindlaks teha juba alguses, kuid teisega tõmmati mind haneks. See oli otsekui "inception": süüdlane oli see, kes oli tõenäoliseim kurjategija, kuid see oli liiga etteaimatav, ehk siis, välistasin isiku koheselt. See oli viga, sest teda välistades muutus ta tegelikult just selleks, keda kõige vähem kahtlustada. Ülejäänut, et kuidas täpselt mõrv sooritati ja kuidas kümned ja kümned vihjed kokku traageldada, seda ei ole ma suures mahus autori detektiivikates kunagi suutnud rahuldavalt välja selgitada. Liiga palju on n-ö siseinfot, mida lugejaga ei jagata ja seega, on keeruline pusle ise kokku panna. Lisaks, peab taustaks teadma omajagu nt mürkidest, keemiast, jne, et teatud seoseid luua ja toimuvast sotti saada. Õnneks ei ole see autori müsteeriumide põhi tõmbenumber, pigem on põnev üllatuda kui Poirot finaalis seletab, et mis tegelikult toimus ja kuidas.

Mul on koju hangitud juba hulgaliselt teisi Poiroti ja Marple'i lugusid, mida kindlasti plaanin lähitulevikus ette võtta, et enam paberil olevate versioonidega tutvust teha. Loodan, et mu suure lemmiku, Poiroti, uued seiklused Sophie Hannah sulest annavad võimalusi mehe tegemistele taas kaasa elada, sest kõik originaallood, julgen öelda, on mul nähtud. Ehk siis, ka need teosed ootavad enda järge pungil raamaturiiulitel. Antud, esimene Agatah Christie lisa krimimaailma näitas selgelt kätte kuhu tema tulevased lood suundivad, nende kondikava ning iseloomulikud võtted, kiiksud ja põhiprintsiibid. Pärast nende tutvustamist käesoleva teose raames, sai naine hakata neid vaid täiustama.

----------------------------------------------

Pealkiri: Härra Gallet' surm
Autor: Georges Simenon
Kirjastus: Pegasus
Ilmumisaasta: 2021
Minu hinnang: 2.5/5

Mul puudus igasugune kokkupuude komissar Maigretiga, nii raamatu kuues kui ekraniseeringute versioonis, seega oli antud krimka minu esimene kontakt Pariisi meisterdetektiiviga. Mulle meeldis loo klassikalise detektiiviromaani olemus, kuid süžee jäi veidi lahjaks. Raamat olid suhteliselt lühike ning, tegelikult, ei meeldi mulle kui üht juurdlust liialt ja kunstlikult pikaks venitatakse, kuid lugu jättis mulje kui luukere ilma lihata. Juurdlus toimus otsekui isolatsioonis, ümberringi maailm seisis, toimus vaid mõrvaloo lahendamine ja kaasatud oli vaid sellega seotu. Puudu oli iseloomu, omapära, tausta -- mahlasust. Seega, mõjus Maigreti maailm poolikult, tühjalt ning eraldatuna reaalsusest. Teose napp 160 lehekülge võimendas sellist muljet intensiivsemalt. Teisalt, müsteerium ise aga oli omajagu intrigeeriv ning ootamatu, et ma peaaegu andastasin loole selle kokkusurutuse, kliinilisuse ja vaakumis eksisteerimise.

Ma kahtlustasin, et tapetud mehe identiteedi juures on midagi kahtlast ning tabasin ära selle puändi. Detailid jäid mulle kättesaamatuks, kuid vähemalt osa saladusest muukisin lahti. Mulle tundub, et Maigreti lood ei ole sellist tüüpi krimkad, mida lugeja suudaks täienisti lahti mõtestada. Ikka jääb midagi lehekülgede taha ja detektiivi enda pähe, midagi mida ta raamatut käes hoidjaga ei jaga. Tõsiasi, et kes oli mõrtsukas tundus juba algselt äärmiselt kahtlane ning, kuigi, lahendus oli tegelikult igati loogiline ja isegi ette nähtav, siis ma selle osaga juurdlusest lahenduseks üks ja üks kokku panna ei suutnud. Leidub detektiivilugusid, kus tunned tapetule siiralt kaasa. Ja siis leidub lugusid, kus mõrvatu saatus teeb tõesti õnnetuks ja lausa vihaseks. Seda enam on tähtis, et kurjategija tabatakse. Mida teha, aga juhul, kui tegelikult konkreetset pahalast ei olegi? On ebaõiglus, ebaausus, ebaõnn, ärakasutamine ning hoolimatus, kuid kedagi vastutama panna ei saagi. Tegu oli omamoodi üpris muserdava krimkaga, kus süvendatakse teadmist, et elu ei ole nagu klassikalised detektiivilood, kus halvad kipuvad oma palga saama ning õiglus võidutseb. Selles mõttes oli raamat realistlik ning usutav.

Mind häiris, et palju jäi ütlemata. Sõna otseses mõttes. Leidus hetki, kus dialoog liigub naturaalselt edasi nagu toimuks see järjest, kuid siis avastad, et vahepeal on mõnda teisse kohta mindud või keegi on juurde tulnud. Kohati on puudu kirjeldusest, et mis toimub dialoogi taustal. Oleks piisanud vaid mõnest lausest, et ma lugejana aru saaks, et keskkonnas on midagi muutunud. Mulle ei läinud peale kirjutamisstiil, mis oli minimalistlik ja lakooniline. Ma ei ole agar liigsete kirjelduste austaja, eelistan dialoogi, kuid teine äärmuse, ehk siis, taustainfo vähesus ja jutumärkide kasutamise rohkus, ei ole ka asjalik balanss. Loo jälgimist see niiväga ei pärsi, kuid selline lähenemine jätab mulje nagu oleksid loos augud, see takistab sujuvust ning mõjub lohakalt. Nagu kiirustaks autor kohugi. Ohtralt mõttepauside lisamine kolme puntki näol, oli ka natuke tüütu. Ma ei saanud nende funktsioonist alati aru, sest igas kohas ei tundunud nad mõistliku valikuna. Aga eks see autori spetsiifilise stiili üks osa ole, meeldib see mulle või mitte.

Ma ei vaimustunud raamatust ülearu, kuid krimka kiirtoiduna, ma kujutan ette, sobiksid Maigreti lood lugeda küll. Kui on vaja žanrist kärmet doosi, siis ma ei näe põhjust miks mitte mõni teine osa sarjast kätte võtta. Samas, omajagu puuduseid raamatus oli ning, esmajoones, just kirjutamisstiil ei olnud mulle mokka mööda. Krimi pool oli aga nutikas ja kaasahaarav. 

Kino: "Roheline rüütel", "Teekond mälestustesse" ja "Shang-Shi ja Kümne Rõnga legend"

Tervitus!

Ja jälle kinost.

Pealkiri: Teekond mälestustesse
Originaalpealkiri: Reminiscence
Režissöör: Lisa Joy
Kestus: 1h 56 min
Kinodes alates: 18.08.2021
Nähtud: 04.09.2021
Minu hinnang: 3/5

Mõnikord on keeruline sõnadesse panna, et miks midagi ei toiminud või seletada lahti, et miks vaatamata tegelikult põnevale kontseptsioonile ja toredale ajale kinos, midagi siiski ei klappinud. See on just selline film, mille puhul ma jään täieliku vastuse võlgu, et miks ma talle kõrgemat hinnangut ei pannud, kuigi ma ei oska välja tuua vajalikus hulgas aspekte, mis minu paremat muljet pärssisid. Loos leidus mitmeid asjalikke ja huvitavaid detaile. Ainuüksi tegevuspaiga seisukord oli originaalne ja uudne, nimelt elati maailmas, kus meretase oli märkimisväärselt tõusnud ning kuiva maa omamine oli eliidile. Visuaalselt nägi film uskumatult autentne, omanäoline ja vinge välja. Tõsiasi, et inimesed olid uimasite ja muude sõltuvust tekitavate ainete kõrval sama eluohtlikult kinni tehnika abil enda mälestuste külastamises, oli järjekordne üpris värske idee, mille film kaasas. Kui veidrast apokalüptilisest reaalsusest sai krimka laadne lugu, oli ka see igati tervitatud suund, mis mulle taas peale läks. Kuigi, peab vist tõdema, et just selle süžeeliini lahenduse ja kulgemise lihtsus ning läbinähtavus võis vähendada ülejäänud terviku mõju. Loo fookuses oleva kahe peategelase, mälusse sukeldumise eksperdi, ja kauni famme fatale'i, suhe oli iseenesest haarav, kuid ma tundsin nende vahel vähest keemiat, mis ei lasknud mul mehe otsingute ärevusest ja ängist end väga kaasa tõmmata. Pigem huvitas mind krimkale iseloomuliku tõe paljastamise teekond -- kas naine oli siis ikkagi paha või hea. 

Vaatamata kõigele, kogu kompott ei toiminud. Vast oli põhjuseks linateose enda teadmatus, et mis ta siis täpselt olla tahab. Kas krimi, lembelugu, thriller, draama või maailmalõpu ideega keskmes lugu? Või fakt, et tegevus paigutus tohutult lahedasse reaalsusesse, mille tausta ja detailide kohta oleks rohkem kuulda tahtnud, kuid mida süžee äärmiselt põgusalt puudutas ja  seda intrigeerivat kesta kasinalt kaasas kuhu ta end paigutunud oli. Mul on tunne, et lugu oleks võinud ükskõik millisesse muusse konteksti panna, lisada mäletuste masin, ja midagi poleks muutunud. Loo kulgemine oli kuidagi katkendilik ja episoodiline. Kogu produkt ei mõjunud terviku ja sidusana. Ma ei oska rohkem spetsiifilisi põhjuseid välja tuua, kuid miski või miskid ei lasknud linateosel edukalt toimida. Kuigi, nagu öeldud, kõik eeldused köitvaks ja meeldejäävaks kinokogemuseks olid igati olemas.

----------------------------------

Pealkiri: Shang-Shi ja Kümne Rõnga legend
Originaalpealkiri: Shang-Shi and the Legend of the Ten Rings
Režissöör: Destin Daniel Cretton
Kestus: 2h 12 min
Kinodes alates: 03.09.2021
Nähtud: 04.09.2021
Minu hinnang: 3/5

Selle filmi puhul on tegu linateosega, mis minu silme ette sattuva tagasiside poolest on mega kihvt ja jube lahe, kuid ma ei saa sellise vaimustusega ühineda. Igav oli. Jah, mütoloogia, maailmade ehitamise ja Hiina kultuuri kaasamises on nähtu ära teeninud soliidsed punktid, kuid värviline pakett ei korva kesist süžeed või üheülbalisi tegelasi. Jah, peategelase isa oli üpris koloriidne ja vastuoluline tegelane, kelle psühholoogilist teekonda oli huvitav jälgida, kuid selline kuri-pauh!armastus-pauh!jällekuri-äkkihea kulgemise rada ei ole kaugeltki midagi erakordselt haruldast. Tänu tema olemuse põhjatusele ja salapärale jätsid enamused teised tegelased mulje, et on sama sügavad kui mõni lomp. Shang-Chi, keskse karakterina, jäi, kahjuks, liiga ilmetuks. Tal puudus see miski (iseloom!), mis teeks tast meeldejääva tegelase -- mees oli karjuvalt tüüpiline valusa minevikuga valestimõistetud vastupunniv kangelane. Tema puudujääke pidi kompenseerima mehe sõber, lobamokast Katy, kes särtsu ruumi tõi. Filmi süžee ja kontseptsioon jäid minu jaoks liialt kesiseks ning esimest poolt loost oli mul tõesti vaevarikas vaadata kuna nähtu oli üksluine ja mage. 

Vaatamata negatiivsele, meeldis mulle linateoses üpris mitu aspekti, mis selle taset mu silmis tõstsid. Äärmiselt ootamatu, ja esimesel pilgul kohatu ning mitte passiv konteksti, oli kunagise "Raudmees 3" n-ö kurjami etteaste Trevori poolt, keda suurepäraselt mängis vanameister Ben Kingsley. Viimase soe sõprus veidra peata ja tiibadega karvarullist maagilise olendiga, kellele pandi nimeks Morris, lõi nunnumeetri põhja. Ma ei arvanud, et mees passiks teiste tegelaste ja loo olemusega, kuid Trevor ja Morris võitsid vaevatult mu poolehoiu. Tasub esile tuua ka teised müstilised olendid ja nende dimensiooni, mida filmi teises pooles tutvustati. Eriti ilusad oli üheksasabalised rebased, keda paljudes eri Aasia folkloorides ette tuleb. Suur vee draakon trumpas aga kõik ülejäänud üle. Kaunis, efektne, armas ja tõeline tornaado. Üleüldse oli vägav võitlus kulminatsioonis põnev vaatemäng, mis aitas täita filmi esimese poole tühjust. Viimases toimus, õnneks, aga üks Marveli paremini koordineeritud kätš, mis leidis aset bussis. See nägi väga vinge välja. Võitluste koreograafia oli rohkemgi kui eeskujulik terves linateoses. Tore oli taas kohtuda ka Wongiga ning näha Shang-Chid tutvust tegemas paari teise Tasujaga pärast tiireid toimunud stseenis. Põhimõtteliselt, film oli igati okei, kuid absoluutselt mitte grammigi midagi erilist.

----------------------------------

Pealkiri: Roheline rüütel
Originaalpealkiri: The Green Knight
Režissöör: David Lowery
Kestus: 2h 10 min
Kinodes alates: 27.08.2021
Nähtud: 28.08.2021
Minu hinnang: 4/5

Õppisin kunagi ülikooli inglise kirjanduse kursuses filmi inspireerinud algteksti Sir Gawainist ja Rohelisest Rüütlist. Ma ei mäleta sellest palju, kuid kindel on see, et originaalis oli peategelane ikkagi positiivne karakter ja, vaatamata paarile komistusele, üks ülla rüütli etalon. Kui süžee kontseptsioon jäi filmis samaks, siis Sir Gawaini tegelaskuju aga muutus drastiliselt. Põhimõtteliselt püüdis linateos versiooni mehest igatpidi illustreerida kui kõike muud kui eeskujulikku rüütlit. Seda lähenemist ja kõike muud toodi vaatajani erinevate sümbolit, vihjete, märkide ja kõiksugu meta tasandi vahenditega. Konkreetselt ei öeldud välja midagi, kuid nagu rüütlit defineerib see mida ta teeb, mitte mida ta ütleb, siis antud tõlgenduses püüti ridade vahelt jõudsalt mõista anda, et peategelane ei ole see, kes ta arvab, et ta on. Kõige kurvem selle juures oli see, et mehe ümber olevad inimesed kõik soovisid näha temas õige rüütli võrdkuju, kuid Sir Gawain teadis sisemises ise ka, et tema nende ootusteni ei küündi. Isegi siis kui ta visati n-ö vette, et ta ennast lõpuks tõestama läheks, ei suutnud mees ennast kokku võtta. Ta kukkus läbi kõik katsed end kinnistada eri voorustes, mida rüütlitelt eeldatakse. Sõprus, suuremeelsus, kasinus, viisakus ja vagadus. Mõnes ta saavutas rahuldava tulemuse, kuid oli hale jälgida meest, kes ei suuda vastata nii enda, läheduste kui ühiskonna ootustele enesele. Need n-ö testid olid pealekauba veel ka äärmiselt lihtsad ja ei oleks kuidagi tema konti murdnud. Eriti efektiivne oli lõpp, kus Sir Gawain sai nägemuse, mis juhtub kui ta ei täida oma lubadust Rohelisele Rüütlile. See reaalsus tõi talle mõistuse pähe, kuid oli juba hilja. Või kas ikka oli? Lõpp jäeti lahtiseks ning keeruline oli mõista, et kas üks või teine lahenduses võidutses. Siinkohal oleksin tõesti konkreetsemat vastust oodanud, kuigi ma ei tea kas ma oleks kummagist nendega täienisti rahul olnud. Võib-olla on hägune finaal just õige.

Tegu on suurepärase filmiga nii süžeelt kui näitlejatöölt (vana ja väetit kuningas Arthurit mängiv Sean Harris oli rollis võrratu). Samamoodi tuleb kiita muusikat, visuaalseid lahendusi, kostüüme ja linateose kogu õhkkonda, mis täis kompotiga lausa luudesse mulle end suskas. Selles oli midagi kõhedat, salapärast, kaunist, ebameeldivat ja hüpnootilist. Vaimustav näide, kuidas iga kaader, iga detail, iga lause, iga liigutus, iga otsus sisaldab midagi rohkemat kui pealtnäha paistab ning paelub oma spetsiifilise stiiliga. Lugu võib olla veidi raske vaatamine, see nõuab tähelepanu ja kaasamõtlemist, kuid ma arvan, et filmile võimaluse andmine on seda väärt.

Kino: PÖFF 2020 (8) "Ajavalvurid", "Verónica", "Kire raev", "Magneesia" ja "Surnud mägi: Djatlovi kuru juhtum"

Tervitus!

Ja veel mõned viimased ülevaated eelmise aasta PÖFFilt! Varsti on ju jälle november ning hea on end vaikselt festivali lainele viia.

Pealkiri: Surnud mägi: Djatlovi kuru juhtum
Originaalpealkiri: Pereval Djatlova
Programm: TV BEATS
Riik: Venemaa
Kestus: 0h 52 min
Minu hinnang: 4/5

Ohoo! See oli nüüd küll närvekõditavalt köitev ja salapärane. Valisin sarja kuna tahtsin näha midagi lühikest ja kompaktset. Seda ma ka sain, igatpidi heas mõttes. Veel enam pakkus põnevust tõsiasi, et sarja keskne sündmus põhineb tõestisündinud müsteeriumil, mida ei ole pärast 60 aastat suudetud lõplikult lahti seletada. Hämmastav, et ma ise sellest varem kuulnud ei olnud, kuid pärast sarja esimese osa vaatamist, kaevusin Youtube'i, et rohkem toimunust teada saada. Äärmiselt mõistatuslik juhtum, millel on, kahtlemata, üllatavalt lihtne ja ilmaline seletus. Igati teaduslik, mitte üleloomulik, mille viimase suunas antud sari tundus, vastupidiselt reaalsusele, rihtivat. Loo seletust õnnetusele ma, muidugi, ei näinud, kuna vaadata oli võimalik vaid esimest osa, kuid arvestades üleloomulike seikadega esimeses etapis, pole kahtlustki, et vint keeratakse üle ja aset hakkavad leidma igasugu uskumatud ning seletamatud situatsioone. Ja mitte ilmtingimata halvas võtmes. Ainuüksi peategelase, mehe, keda pannakse asja uurima, mineviku põigetega tutvudes, on süžeest oodata hulgaliselt pinget, müstikat ning õudust. Stseenid II Maailmasõjast sinna kõhedasse lossi, kus kõikvõimalikke veidraid asju toimus, tõis mulle kananaha ihule. Aga nii huvitav oli! Lisaks, oli värskendav viis, kuidas lugu arvatavasti edasi jutustatakse. Käesolev osa oli vaid sissejuhatus ning järgmised pöörduvad ajas tagasi ning keskenduvad matkagrupile ja nende teekonnale enda huku suunas. Puänt sellise pöörde näol liikudes olevikust ajas tagasi oli tervitatud ja ootamatu. Kindlasti saab olema päris kurb grupi tegemisi jälgida ja nendega tuttavaks saada, teada, et neid ootab inetu lõpp. Või äkki on sarjal midagi alternatiivset välja pakkuda...?!

------------------------------------

Pealkiri: Kire raev
Originaalpealkiri: Wrath of Desire
Programm: Põhjusega mässajad
Riik: Taiwan
Kestus: 1h 58 min

Minu hinnang: 2.5/5

Kui pealkirjas on sõna "kirg", siis tahaks seda ka näha. Mida ma aga väga põgusalt ja pigem kõrvaltegelastelt kogesin, oli just seesama "kirg". Film kubiseb emotsioonidest ja ekstreemsustest. Seda kõike teoorias ja süžee kondikavas. Kuid, praktikas, ma seda ei tundnud. Traumasid täis lapsepõlvega ning tavamaailmast heidikuna eksisteeriv peategelane, kes on pealekauba lesbi ning selline põhjusega mässaja (programmi sobis linateos ideaalselt), armub oma kriminaaljuhtumi prokuröri, kes on selline ülim priimus ja pai tüdruk, vähemalt väliselt. Viimane on väidetavalt ekstra empaatiline ja sellepärast  vastab teise naise tunnetele. Nad astuvad intiimsesse suhtesse, mis tekitab tublis lapses tohutult sisemisi konflikte, kuid seks on ju siis piisavalt hea, et natuke suhtemängu teeselda. Nende romanss, mulle tundub, et pidi vaatajani jõudma kui selline sügav, kõikehõlmav, vastandlik, traagiline, isegi eepiline, ja täis palavat iha, kuid mulle jäi mulje nagu kaks külma kala mängiksid armastust. No ei suutnud ma tuvastada midagi, mis ületaks nt inimese tava temperatuuri, 36,6. Rääkimata siis 100 kraadi saavutamisest, millele vihjab omamoodi filmi pealkiri. Nende katsumusi ja mässaja tüdruku ebaõiglast elu oli lihtsalt ebamugav ja trööstitu jälgida. Ja need kunstilised põiked hingemaailma oma grotesksuse ja veidra ilu poolest, mõjusid tänu ülejäänu leigele emotsioonitusele üleliigse ja sunnituna. Mis aga suutis täita linateose nime ootusi, oli kõrvaltegelane, biseksuaalne ja androgüüne järjekordne traumadega tegelane, mees ilus kui naine. Vat tema tekitas oma vaikse ja malbe väärastunud tundemaailmaga hulgaliselt kummaliselt vaoshoitud raevu ja kirge. Tema päästis minu jaoks filmi ja tegi selle enam vähem vaatamisväärseks. 

-------------------------------------

Pealkiri: Ajavalvurid
Originaalpealkiri: Хранители времени
Programm: JF Lastefilmide programm, JF Lastefilmide võistlusprogramm
Riik: Venemaa
Kestus: 1h 33 min
Minu hinnang: 2/5

Fantaasiarikkad lastefilmid on mu suured lemmikud, vaatan neid ülima hea meelega. Nad kipuvad olema matsakad positiivsed laadungid ja jagavad lahkelt lapsepõlve nostalgia võnkeid. Antud lugu aga jäi tohutult poolküpseks ja oma potentsiaali mitte saavutavaks. Ta ei läinudki kuni lõpuni täienisti käima. Idee oli ju tore, kuigi mitte midagi ülimalt originaalset, kuid teostus ja just maailma loomine jäi mannetuks. Pimeduse Linn oli lahja ja pigem selline natuke veidram versioon tavapärasest suurlinna ööelust. Süžeesse kaasati üleliia erinevaid kontseptsioone ja mõtteid, mida ei suudetud seostatult esitada ning mis jäid filmi raamistiku jaoks suurteks ampsudeks. Mitmeid võtmetegureid kaasati pinnapealselt, nt sellist komplekset teemat nagu "aeg". Kohati jättis film mulje, et ta polnud piisavalt sünge, et olla täiskasvanutele ning mitte piisavalt helge ja värvikas, et olla lastele. Kui aus olla, siis mulle jäi natuke segaseks, kes on loo sihtgrupp. Kui Ksysha oli armas, kuid tüüpiline, natuke puise näitlemisega ja emotsionaalselt toimuvale mitte adekvaatselt vastata suutev laps, oli tema seikluskaaslane, Paramon, mingi kentsakas ja tüütu vend. Kas ma ei suutnud temaga seoses vajalikke seoseid luua ja midagi jäi kahe silma vahele, et kuidas ta võrrandisse mahutus? Kes ta oli? Miks ta oli? Miks ta just selline oli? Äärmiselt imelik valik peategelasele sõbraks -- mingi parmu moodi motikatüüp. Või oli tema olemuses ikkagi mingi sügavam sümboolne põhjus olla just niisugune? See jäi mulle selgusetuks. Nad kahekesi ei klappinud üldse ja nende dünaamika ei toiminud. Positiivselt küljelt, tüdruku isa ja tolle suhe kurjamiga oli üpris intrigeeriv (kuigi üpris kõhe ja kentsakas lastele suunatud filmis) ning pere tähtsus olid kenasti olemas nagu selliste filmide puhul tavaliselt kombeks. Soliidseks tulemuseks nimetamiseks jäi lool rohkelt vajaka.

-------------------------------------

Pealkiri: Verónica
Originaalpealkiri: La Verónica
Programm: Põhjusega mässajad
Riik: Tšiili
Kestus: 1h 40 min
Minu hinnang: 4.5/5

2020 PÖFFi üks minu vaieldamatu lemmik. See film oli otsekui kõverpeegel illustreerimaks tänapäeva meedia- ja kuulsuste imetelemise ja orjamise kultust (mõlema ekraani poole suunalt -- kummardatud ja kummardajate poolt samaaegselt), välispidise sära võltsimise reaalsust ning vaimse tervise ja moraali täielikku mädanemist. Ma elasin Verónicale kaasa ja tahtsin, et ta oleks edukas, aga samas jälestasin teda. Ta oli võluv, temaga oli kerge kontakti leida, ta mõjus lähedasena, ta oli vaimukas ja särtsakas -- ta oli nagu üks lahe sõbranna, kes oli mulle kaaslaseks meedia vahendusel. Kui ma alguses arvasin, et naist süüdistatakse ilma asjata või ta ei ole sellist kohtlemist eri suunadest ära teeninud, siis lõpus sai selgeks, et ta oleks rohkemgi hukkamõistu ära pidanud kannatama. Naise fassaad oli võlts, tema südames oli vaid tema ise ja ta oli valmis jalge alla tallama ükskõik mida, et olla imetletud ja jumaldatud. Teisalt, tema monoloogid mehe ema suunas, kus ta oma südant puistas, tundusid siirad ning seal ta ei jätnud enesekeskse koletise muljet. Neis vestlustes ei olnud tal vajadust teeselda ja mängida rolli šarmantsest Verónicast. Kes oli naine tegelikult? Kas ta oli enda tähelepanu ahnuse ohver ja ma oleksin pidanud talle kaasa tundma? Või suutis ta ka minu ära hüpnotiseerida ja manipuleeris mind endale pöidlaid hoidma? Veel kord, kes oli Verónica sisemiselt tegelikult? Kas vaimselt haige naine, kalk ja mõrvarlik nartsissist või kombinatsioon mõlemast? Mulle meeldis ka kuidas linatoes oli filmitud ja visuaalselt lahendatud, nagu vaataksid nähtut sotsiaalmeedia vahendusel ning piiluksid naist tema eraelus nagu andunud austaja läbi interneti või televisiooni. See film tekitas minus ohtralt vastakaid tundeid, pani mõtlema ning suutis mind suurepäraselt manipuleerida, just nagu tänapäeva staarid seda teevad, et luua endale sobilikke narratiive. Fantastiline linateos!

-------------------------------------

Pealkiri: Magneesia
Originaalpealkiri: Magnezja
Programm: Värsked hoovused
Riik: Poola
Kestus: 2h 00 min
Minu hinnang: 3/5

Lubati tarantinolikku vesterni tohuvabaohu Ida-Euroopa kuues. Ja seda ka anti. Samas, pani mind nähtu taaskord jõudma järeldusele, et kuigi ma objektiivselt oskan Tarantinost ja tema loomingust lugu pidada, siis subjektiivselt, mulle tema filmid peale ei lähe. Samamoodi juhtus käesoleva poolakate interpretatsiooniga. Liiga palju tapmist, liiga palju petmist, liiga palju ebaõiglust, liiga palju ebameeldivaid tegelasi. Ja kui sellest veel küllalt ei olnud, siis toimus liiga paljut, liiga korraga ning liiga absurdselt. Üleliia pakuti šokeerimist, šokeerimise eesmärgil. Kui mitmed nimetatud n-ö patud ma annaksina andeks, siis hullim neist oli tõsiasi, et põhimõtteliselt kõik karakterid, kes üles astusid, kas korraks või peategelastena, olid vähemal või rohkemal määrab antipaatsed. Okei, need veidrikest kaksikud ja detektiiv olid mõneti väljakannatavad, kuid kõigile teistele oleks võinud juba filmi alguses pommi alla panna, mitte kulminatsiooniks nottimispidu jätta. Eriti see üks õde, keda mängis mees. Tülgastav kuju. Ja kuidas positsioneerus toimumispaik Poolasse? Mina nägin tavalist vesterni, kus juhuslikult astusid üles tavapärasest rohkem poolakaid ja mõned venelased. Kummaline ja mingi stiili viljelemine lihtsalt stiili viljelemise eesmärgil. Teisalt, süžee oli mitmetahuline, kaasahaarav, tempokas ja üllatusterohke. Kuigi tegevusliinide arvuga mindi üle hädavajaliku koguse. Ohtralt girl powerit oli ka ju tore, kuid miks pidid enamus naisi olema sellised mõrrad või enesekesksed egoistid. No, jah, ega mehedki paremad olnud. Vaatamata mu kriitikale, oli linateoses midagi köitvat ja omapärast, mis mulle täitsa peale läks. Üks paras hunnik imelikku ja ebavajalikult vägivaldset klopsi oli ta igatahes. 

Kino: "Vabamees", "Džungliseiklus" ja "Suitsiidisalk: Uus missioon"

Tervitus!

Taas kinost.

Pealkiri: Džungliseiklus
Originaalpealkiri: Jungle Cruise
Režissöör: Jaume Collet-Serra
Kestus: 2h 07 min
Kinodes alates: 30.07.2021
Nähtud: 01.08.2021
Minu hinnang: 2.5/5

Mul tekkis deja vu seda filmi vaadates. Kas ma mitte ei ole näinud sama, aga hulga paremat, linalugu? Kas mitte ei olnud selle pealkiri hoopis "Muumia" (1999 aasta oma)? Seda võiks lausa plagiaadiks nimetada, sest paralleele leidus tohutult. Kasvõi detailideni välja, nt turnimine redeliga esimeses ajalises veerandis, mida tegi Rachel Weiszi tegelaskuju "Muumias" raamatukogus. Samalaadselt trallas redeliga Emily Blunti karakter raamatukogu/muuseumilaadses keskkonnas. Ülejäänut ei ole mõtet isegi kommenteerida, sest tulemus oli üpris üks ühele. Seiklushimuline britt, kellel on särtsakas vend, püüab leida hinnalist aaret, kuid keegi ei võta teda tõsiselt, sest ta on naine. Siis kohtavad õde-venda krutskivennast Indiana Jones'i tüüpi tegelast, kes lubab nad otsitu juurde juhatada. Otse loomulikult nad armuvad jne jne jne. Dwayne Johnson on asjalik musklimees, aga ta ei ole nii sarmikas kui Brendan Fraser (selline nagu ta oli "Muumia" triloogias, mitte hiljem). Emily Blunt on väga sümpaatne, aga ta ei ole nii kaunis ja nohiklikult kütkestav kui Rachel Weisz. Ja ammugi ei hõõgunud kahe tegelase vahel sellist sooja, loomulikku ja elektrilist keemiat, mis "Muumia" esipaari ümber ringles. UK koomikut, Jack Whitehalli, venna rollis näha oli mõnus üllatus, kuid ta mõjus liialt modernselt ning ei leidnud õiget balanssi tõsiseltvõetava hooliva venna ja käpardist argpüksi vahel nagu seda suutis omal ajal John Hannah. Kui ühe kolmiku omavaheline dünaamika oli paigas nagu kolm klappivat pusle tükki, siis uus versioon oli kuidagi kohmakas, ei tundunud autentne ning tükid olid koos veidi sunnitult kokku surutud. 

Süžee kohalt, pean tunnistama, et leidus üks ootamatu, kuid äärmiselt tervitatav ning nutikas puänt seoses Dwayne Johnsoni tegelaskujuga, mis mulle täitsa peale läks. Ülejäänu aga jäi kuidagi lahjaks ning jättis ühenda-numbrid loo maitse. Jah, visuaalselt oli ju vaatemäng tore ning seiklusfilmid on minu silmis alati oodatud ja hinnatud, kuid ma ei taha jälle näha midagi, mida olen juba näinud. Või siis ma ei taha näha juba nähtu kehvemat koopiat. Uuendustega etemaid versioone ootan alati, mannetumad aga võiks ootele panna kuniks on ideid kuidas neid silmapaistvamaks muuta. Mu sõbranna ütles, et talle tuletas lugu meelde "Kariibi mere piraate" ning, ka siit oli film ilmselgelt inspiratsiooni saanud. Rääkimata teistest võimalikest sarnasustest linateostega, mis meile esmavaatlusel pähe ei tulnud. Ei ole tegelikult ülikeeruline teha unikaalsemat filmi. Seikluslugudel ei eksisteeri ainult paar-kolm süžeerada, mida kasutada! Lõppkokkuvõttes, oli tegu laheda rännakuga, kus boonusena leidus üks vahva eksootiline, kuid nunnu, lemmikloom (alati mainimist väärt), kuid kui natuke enam süüvida, siis koosnes film tükkidest juba ammu nähtud lugudest ning originaalsust leidus vaid kübeke.

--------------------------------------------

Pealkiri: Suitsiidisalk: Uus missioon

Originaalpealkiri: The Suicide Squad
Režissöör: James Gunn
Kestus: 2h 12 min
Kinodes alates: 06.08.2021
Nähtud: 07.08.2021
Minu hinnang: 4/5

Mul ei olnud esimese Suitsiidisalga filmi vastu midagi, kuigi tean, et see oli universaalselt suhteliselt põlatud. Samas, peab tunnistama, et kui mõlemat võrrelda, siis on ilmselgelt uus väljalase etem ja kuidagi sidusam ning nauditavam. Positiivne oli see, et süžee ja sealsed keerdkäigud olid kohati üpris ootamatud ja isegi šokeerivad. Ainuüksi pärast esimest oma kümmet minutit olid algselt esitatud kaardid täiesti laiali paisatud. Paljut ei olnud võimalik ette näha ning selline teadmatus, et mis saab, kuidas ja kellega, oli värskendav. Mitmed tegelased andsid eri etappides otsad, mõned oodatud, mõned täiesti ootamatud. Ma ei tea eriti ohtralt filme, mis oleksid valmis tegema ebapopulaarseid ning realistlikumaid otsuseid, selle asemel, et anda vaatajale ilus, puhas ja lips peale tehtud õnnelik lõpp, kus kõik tegelased jooksevad rõõmsalt päikeseloojangu suunas. Selline teadmine, et tegelikult ei ole keegi kaitstud tekitas küll ebameeldivat teadmatust ning mõjus harjumatuna, kuid laiemas pildis, oli valik äärmiselt efektiivne hoidmaks mu tähelepanu. See aspekt on kindlasti üks põhilisemaid, mis antud loo järgmisele tasemele tõstis. Loomulikult oli elementaarne, et kõigi suure lemmiku, Harley Quinniga, ei juhtu küll midagi, mis mind natuke häiris, kuid miski ei saa ju olla ideaalne. Samas, olin rahul, et seekord ei pühendatud filmi põhimõtteliselt ainult sellele naisele, vaid rambivalgust ning kaalu said ka teised põnevad ja täiesti kummalised tegelased. Film tegi siingi julgeid otsuseid, kaasates karaktereid, keda esmapilgul ei tahakski näha, tunduvad liialt üle võlli totakad või lihtsalt jälgid (nt nirk ja täppide mees). Üllataval kombel, olid enamused tegelased omamoodi sümpaatsed, vaatamata sellele, et nad oli kriminaalid. Muide, olen suur rottide sõber (mul oli kunagi lemmikuks rott, kes oli maailma kihvtim koduloom), seega ma siiralt tänan lugu, et ta neile armsakestele tavapärasest teistlaadi kuma võimaldas.

Pidev verine tapmine ja jäsemete lendamine, mida linateoses tuli ette lademetes, ei ole just minule meelepärane meelelahutus, kuid eelistatum on selline autentsem lähenemine kindlasti nt "Kiirete ja vihaste" valikust, kus inimestele visatakse selga lausa terved hooned, aga verd võib-olla valatakse kriimukese jagu. Jõledaid maha koksamisi oli liiast, kuid see mõjus usutavalt ja uuenduslikumalt. Kuigi, kohati tundus, et verd valati puhtalt vere valamise eesmärgil või publiku ehmatamiseks. Kiituse on ära teeninud aga põhi kurikael, kes oli mitu ühes, võigas ja vastik, kuid intrigeerivalt originaalne ja natuke haletsusväärne. Järjekordne julge otsus filmitegijate poolt, kaasata just selline tegelinski. Kokkuvõtteks, mõnus meelelahutus, mis natuke väsitab oma tapahimuga, kuid jättis originaalse mulje ja stimuleeris aju, mis oli juba harjunud vana rada pidi tatsavate koomiksifilmide süžeedega.

---------------------------------------

Pealkiri: Vabamees
Originaalpealkiri: Free Guy
Režissöör: Shawn Levy
Kestus: 1h 55 min
Kinodes alates: 13.08.2021
Nähtud: 29.08.2021
Minu hinnang: 3.5/5

Ülestunnistus: Mind on Ryan Reynolds ära tüüdanud! Mul on temast ja tema komöödiatest üledoos. Juba tegelikult "Deadpoolis" käis ta mulle pigem närvidele kui leidis mu poolehoidu ning ajas muigama. Oeh, kuidas mulle on mehe selline vasturääkiv, pidevalt kommenteeriv ja õrnalt sarkasmine huumor vastukarva hakanud käima. Peale selle, on ta pea igas filmis põhimõtteliselt sama tegelane, ühe ja sama auraga. Ka antud filmis, juba esimese kümne minuti jooksul tundsin, et minu päevane ettenähtud koormus meest taluda on ületatud. Hakkasin kella vaatama ja ennast sarjama, et miks ma pidin just seda kinno vaatama tulema. Õnneks suutis film ise seekord ootamatult näitleja omajagu üle mängida ning tundsin, et ma ei vaata enam mehe soolo showd, vaid nähtus võib leida ka asjalikku süžeed, teisi vahvaid tegelasi ning väärt ideid mille üle mõtteid mõlgutada. Jah, Ryan Reynolds oli taaskord linateose algus, keskosa ja lõpp, kuid seekord oli filmis lisaks midagi muud peale ühe näitleja järjekordset edevuse projekti.

Ma elasin kaasa kõrval tegelastele, kahele IT tarkurile, Millie ja Keysile, kes püüdsid luua uhiuut tüüpi mängu ning, kes pidid võitlema rahaahne korporatsiooniga, kes nende ootusi pettis ning plaane hävitada plaanis. Minu jaoks olid nemad loo peategelased ja tõelised kangelased. Koos loodi Ryna Reynoldsi karakter ning anti endast parim, et too saaks uudses keskkonnas edasi areneda. Ootamatult armas oli paari omavahel suhe ja selle lõpp-punkt. Tõesti nunnu kulminatsioon koos vaikse, kuid südamliku ülesehitusega. Süžee puudutas lisaks AI teemat, ehk siis tehisintellekti, ning tegi seda sooja ja lootusandva hõnguga. Mulle meeldis, et taolist arendust ei esitletud kui järjekordset masinad-võtavad-maailma-üle lähenemist. Õhku visati ka idee, et kas üks arvutimäng peab ilmtingimata sisaldama üksteise tapmas ja igal tasandil ahnitsemist. Äkki on ruumi teistlaadi mängudeks, mille fookuses ei ole endale pidevalt nodi kokku kraapimine. Peale mainitud kahe tegelase, leidus filmis üllatavalt palju sümpaatseid, humoorikaid või vastikuid tegelasi, keda oli lust vihata või kellele kaasa elada. Peategelase tegelase turvamehest parim sõber, absurdselt naljakas ja groteskne musklimägi, Dude (loomulikult, Ryan Reynoldsi kehastuses -- seekord õnnestunud ja minu poolehoidu võitev üllatustegelane), ja Taika Waititi eksentrilise ja üleoleva kurikaelana. Ma ei tea mis see on, kuid viimane on ükskõik mis rollis alati nagu rusikas silmaauku. Ta on nii omapärane ja esiletõusev mis tahes karakterina. Kokkuvõttes, film oli tegelikult päris kihvt ja isegi Ryan Reynolds ei suutnud seda oma kohalolekuga minu jaoks üdini ära rikkuda. Teda tasakaalustavaid faktoreid lihtsalt leidus, õnneks, just õiges koguses.