reede, 3. september 2021

Kino: PÖFF 2020 (8) "Ajavalvurid", "Verónica", "Kire raev", "Magneesia" ja "Surnud mägi: Djatlovi kuru juhtum"

Tervitus!

Ja veel mõned viimased ülevaated eelmise aasta PÖFFilt! Varsti on ju jälle november ning hea on end vaikselt festivali lainele viia.

Pealkiri: Surnud mägi: Djatlovi kuru juhtum
Originaalpealkiri: Pereval Djatlova
Programm: TV BEATS
Riik: Venemaa
Kestus: 0h 52 min
Minu hinnang: 4/5

Ohoo! See oli nüüd küll närvekõditavalt köitev ja salapärane. Valisin sarja kuna tahtsin näha midagi lühikest ja kompaktset. Seda ma ka sain, igatpidi heas mõttes. Veel enam pakkus põnevust tõsiasi, et sarja keskne sündmus põhineb tõestisündinud müsteeriumil, mida ei ole pärast 60 aastat suudetud lõplikult lahti seletada. Hämmastav, et ma ise sellest varem kuulnud ei olnud, kuid pärast sarja esimese osa vaatamist, kaevusin Youtube'i, et rohkem toimunust teada saada. Äärmiselt mõistatuslik juhtum, millel on, kahtlemata, üllatavalt lihtne ja ilmaline seletus. Igati teaduslik, mitte üleloomulik, mille viimase suunas antud sari tundus, vastupidiselt reaalsusele, rihtivat. Loo seletust õnnetusele ma, muidugi, ei näinud, kuna vaadata oli võimalik vaid esimest osa, kuid arvestades üleloomulike seikadega esimeses etapis, pole kahtlustki, et vint keeratakse üle ja aset hakkavad leidma igasugu uskumatud ning seletamatud situatsioone. Ja mitte ilmtingimata halvas võtmes. Ainuüksi peategelase, mehe, keda pannakse asja uurima, mineviku põigetega tutvudes, on süžeest oodata hulgaliselt pinget, müstikat ning õudust. Stseenid II Maailmasõjast sinna kõhedasse lossi, kus kõikvõimalikke veidraid asju toimus, tõis mulle kananaha ihule. Aga nii huvitav oli! Lisaks, oli värskendav viis, kuidas lugu arvatavasti edasi jutustatakse. Käesolev osa oli vaid sissejuhatus ning järgmised pöörduvad ajas tagasi ning keskenduvad matkagrupile ja nende teekonnale enda huku suunas. Puänt sellise pöörde näol liikudes olevikust ajas tagasi oli tervitatud ja ootamatu. Kindlasti saab olema päris kurb grupi tegemisi jälgida ja nendega tuttavaks saada, teada, et neid ootab inetu lõpp. Või äkki on sarjal midagi alternatiivset välja pakkuda...?!


------------------------------------

Pealkiri: Kire raev
Originaalpealkiri: Wrath of Desire
Programm: Põhjusega mässajad
Riik: Taiwan
Kestus: 1h 58 min
Minu hinnang: 2.5/5

Kui pealkirjas on sõna "kirg", siis tahaks seda ka näha. Mida ma aga väga põgusalt ja pigem kõrvaltegelastelt kogesin, oli just seesama "kirg". Film kubiseb emotsioonidest ja ekstreemsustest. Seda kõike teoorias ja süžee kondikavas. Kuid, praktikas, ma seda ei tundnud. Traumasid täis lapsepõlvega ning tavamaailmast heidikuna eksisteeriv peategelane, kes on pealekauba lesbi ning selline põhjusega mässaja (programmi sobis linateos ideaalselt), armub oma kriminaaljuhtumi prokuröri, kes on selline ülim priimus ja pai tüdruk, vähemalt väliselt. Viimane on väidetavalt ekstra empaatiline ja sellepärast  vastab teise naise tunnetele. Nad astuvad intiimsesse suhtesse, mis tekitab tublis lapses tohutult sisemisi konflikte, kuid seks on ju siis piisavalt hea, et natuke suhtemängu teeselda. Nende romanss, mulle tundub, et pidi vaatajani jõudma kui selline sügav, kõikehõlmav, vastandlik, traagiline, isegi eepiline, ja täis palavat iha, kuid mulle jäi mulje nagu kaks külma kala mängiksid armastust. No ei suutnud ma tuvastada midagi, mis ületaks nt inimese tava temperatuuri, 36,6. Rääkimata siis 100 kraadi saavutamisest, millele vihjab omamoodi filmi pealkiri. Nende katsumusi ja mässaja tüdruku ebaõiglast elu oli lihtsalt ebamugav ja trööstitu jälgida. Ja need kunstilised põiked hingemaailma oma grotesksuse ja veidra ilu poolest, mõjusid tänu ülejäänu leigele emotsioonitusele üleliigse ja sunnituna. Mis aga suutis täita linateose nime ootusi, oli kõrvaltegelane, biseksuaalne ja androgüüne järjekordne traumadega tegelane, mees ilus kui naine. Vat tema tekitas oma vaikse ja malbe väärastunud tundemaailmaga hulgaliselt kummaliselt vaoshoitud raevu ja kirge. Tema päästis minu jaoks filmi ja tegi selle enam vähem vaatamisväärseks. 


-------------------------------------

Pealkiri: Ajavalvurid
Originaalpealkiri: Хранители времени
Programm: JF Lastefilmide programm, JF Lastefilmide võistlusprogramm
Riik: Venemaa
Kestus: 1h 33 min
Minu hinnang: 2/5

Fantaasiarikkad lastefilmid on mu suured lemmikud, vaatan neid ülima hea meelega. Nad kipuvad olema matsakad positiivsed laadungid ja jagavad lahkelt lapsepõlve nostalgia võnkeid. Antud lugu aga jäi tohutult poolküpseks ja oma potentsiaali mitte saavutavaks. Ta ei läinudki kuni lõpuni täienisti käima. Idee oli ju tore, kuigi mitte midagi ülimalt originaalset, kuid teostus ja just maailma loomine jäi mannetuks. Pimeduse Linn oli lahja ja pigem selline natuke veidram versioon tavapärasest suurlinna ööelust. Süžeesse kaasati üleliia erinevaid kontseptsioone ja mõtteid, mida ei suudetud seostatult esitada ning mis jäid filmi raamistiku jaoks suurteks ampsudeks. Mitmeid võtmetegureid kaasati pinnapealselt, nt sellist komplekset teemat nagu "aeg". Kohati jättis film mulje, et ta polnud piisavalt sünge, et olla täiskasvanutele ning mitte piisavalt helge ja värvikas, et olla lastele. Kui aus olla, siis mulle jäi natuke segaseks, kes on loo sihtgrupp. Kui Ksysha oli armas, kuid tüüpiline, natuke puise näitlemisega ja emotsionaalselt toimuvale mitte adekvaatselt vastata suutev laps, oli tema seikluskaaslane, Paramon, mingi kentsakas ja tüütu vend. Kas ma ei suutnud temaga seoses vajalikke seoseid luua ja midagi jäi kahe silma vahele, et kuidas ta võrrandisse mahutus? Kes ta oli? Miks ta oli? Miks ta just selline oli? Äärmiselt imelik valik peategelasele sõbraks -- mingi parmu moodi motikatüüp. Või oli tema olemuses ikkagi mingi sügavam sümboolne põhjus olla just niisugune? See jäi mulle selgusetuks. Nad kahekesi ei klappinud üldse ja nende dünaamika ei toiminud. Positiivselt küljelt, tüdruku isa ja tolle suhe kurjamiga oli üpris intrigeeriv (kuigi üpris kõhe ja kentsakas lastele suunatud filmis) ning pere tähtsus olid kenasti olemas nagu selliste filmide puhul tavaliselt kombeks. Soliidseks tulemuseks nimetamiseks jäi lool rohkelt vajaka.


-------------------------------------

Pealkiri: Verónica
Originaalpealkiri: La Verónica
Programm: Põhjusega mässajad
Riik: Tšiili
Kestus: 1h 40 min
Minu hinnang: 4.5/5

2020 PÖFFi üks minu vaieldamatu lemmik. See film oli otsekui kõverpeegel illustreerimaks tänapäeva meedia- ja kuulsuste imetelemise ja orjamise kultust (mõlema ekraani poole suunalt -- kummardatud ja kummardajate poolt samaaegselt), välispidise sära võltsimise reaalsust ning vaimse tervise ja moraali täielikku mädanemist. Ma elasin Verónicale kaasa ja tahtsin, et ta oleks edukas, aga samas jälestasin teda. Ta oli võluv, temaga oli kerge kontakti leida, ta mõjus lähedasena, ta oli vaimukas ja särtsakas -- ta oli nagu üks lahe sõbranna, kes oli mulle kaaslaseks meedia vahendusel. Kui ma alguses arvasin, et naist süüdistatakse ilma asjata või ta ei ole sellist kohtlemist eri suunadest ära teeninud, siis lõpus sai selgeks, et ta oleks rohkemgi hukkamõistu ära pidanud kannatama. Naise fassaad oli võlts, tema südames oli vaid tema ise ja ta oli valmis jalge alla tallama ükskõik mida, et olla imetletud ja jumaldatud. Teisalt, tema monoloogid mehe ema suunas, kus ta oma südant puistas, tundusid siirad ning seal ta ei jätnud enesekeskse koletise muljet. Neis vestlustes ei olnud tal vajadust teeselda ja mängida rolli šarmantsest Verónicast. Kes oli naine tegelikult? Kas ta oli enda tähelepanu ahnuse ohver ja ma oleksin pidanud talle kaasa tundma? Või suutis ta ka minu ära hüpnotiseerida ja manipuleeris mind endale pöidlaid hoidma? Veel kord, kes oli Verónica sisemiselt tegelikult? Kas vaimselt haige naine, kalk ja mõrvarlik nartsissist või kombinatsioon mõlemast? Mulle meeldis ka kuidas linatoes oli filmitud ja visuaalselt lahendatud, nagu vaataksid nähtut sotsiaalmeedia vahendusel ning piiluksid naist tema eraelus nagu andunud austaja läbi interneti või televisiooni. See film tekitas minus ohtralt vastakaid tundeid, pani mõtlema ning suutis mind suurepäraselt manipuleerida, just nagu tänapäeva staarid seda teevad, et luua endale sobilikke narratiive. Fantastiline linateos!



-------------------------------------

Pealkiri: Magneesia
Originaalpealkiri: Magnezja
Programm: Värsked hoovused
Riik: Poola
Kestus: 2h 00 min
Minu hinnang: 3/5

Lubati tarantinolikku vesterni tohuvabaohu Ida-Euroopa kuues. Ja seda ka anti. Samas, pani mind nähtu taaskord jõudma järeldusele, et kuigi ma objektiivselt oskan Tarantinost ja tema loomingust lugu pidada, siis subjektiivselt, mulle tema filmid peale ei lähe. Samamoodi juhtus käesoleva poolakate interpretatsiooniga. Liiga palju tapmist, liiga palju petmist, liiga palju ebaõiglust, liiga palju ebameeldivaid tegelasi. Ja kui sellest veel küllalt ei olnud, siis toimus liiga paljut, liiga korraga ning liiga absurdselt. Üleliia pakuti šokeerimist, šokeerimise eesmärgil. Kui mitmed nimetatud n-ö patud ma annaksina andeks, siis hullim neist oli tõsiasi, et põhimõtteliselt kõik karakterid, kes üles astusid, kas korraks või peategelastena, olid vähemal või rohkemal määrab antipaatsed. Okei, need veidrikest kaksikud ja detektiiv olid mõneti väljakannatavad, kuid kõigile teistele oleks võinud juba filmi alguses pommi alla panna, mitte kulminatsiooniks nottimispidu jätta. Eriti see üks õde, keda mängis mees. Tülgastav kuju. Ja kuidas positsioneerus toimumispaik Poolasse? Mina nägin tavalist vesterni, kus juhuslikult astusid üles tavapärasest rohkem poolakaid ja mõned venelased. Kummaline ja mingi stiili viljelemine lihtsalt stiili viljelemise eesmärgil. Teisalt, süžee oli mitmetahuline, kaasahaarav, tempokas ja üllatusterohke. Kuigi tegevusliinide arvuga mindi üle hädavajaliku koguse. Ohtralt girl powerit oli ka ju tore, kuid miks pidid enamus naisi olema sellised mõrrad või enesekesksed egoistid. No, jah, ega mehedki paremad olnud. Vaatamata mu kriitikale, oli linateoses midagi köitvat ja omapärast, mis mulle täitsa peale läks. Üks paras hunnik imelikku ja ebavajalikult vägivaldset klopsi oli ta igatahes. 

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar