Kino: PÖFF 2022 (1) "Poiss ja tiiger", "Yuku ja Himaalaja lill" ja "Seinad oskavad rääkida"

Tervitus!

Esimesed ülevaated PÖFFilt.

Pealkiri: Yuku ja Himaalaja lill
Originaalpealkiri: Yuku et la fleur de l'Himalay

Riik: Belgia, Prantsusmaa

Programm: Lastefilmide võistlusprogramm, ECFA võistlusprogramm
Millal nähtud: 12.11.2022
Minu hinnang: 4.5/5

Värvilised ja nunnud laste filmid on nagu teraapia. Natuke päikesepaistet ja helget tuju kõledasse sügisilma. Lugu ise ei olnudki midagi eriti märkimisväärset või originaalset. Ikka üks otsinguseiklus, kus julge ja tragi peategelane võtab ette retke, et leida ja tuua tagasi võlulill, aitamaks endale kallist vanaema viimase tervisemuredega. Sel teekonnal kohtub meie kangelane kõiksugu värviliste ja suleliste tegelastega, nii nendega, kes on abiks, kui teistega, kes püüavad ettevõtmise edukust takistada. Klassikaline, ennast tõestanud ning vana ja hea süžee, mille kukile luua midagi vahvat just visuaalses ning lisandväärtuse mõttes. Nendeks erilisteks elementideks antud kontekstis oli stiil ja muusika. Kõige enam jäi silma ja meelde animatsiooni disain, mida oli kuidagi värskendav ja kergendust pakkuv näha tänapäeval suuresti ühte masti 3D stiili kõrval. Multikas nägi välja nagu oleks selle keegi andekas ja värve armastav osavalt ainult pliiatsitega valmis joonistanud. Kohati oli näha lausa tõmmatud jooni, tugevamaid ja heledamaid. Selline naturaalne ja mahe, kuid värviküllane lähenemine loo edasi andmiseks oli võrratu. Tegelaste disain ja loomade ägedad kiiksud ning kõigil oma iseloomulikud jooned, olid tõesti meisterlikult loodud. Igal ühel oli oma eripära ja visuaalselt läbimõeldud nähtav kuvand. Äärmiselt meeldiv oli silmale vaadata niivõrd elavat, mõnusat ja omanäolist stiili animatsiooni. Eriti kui kõrvutada kaasaegset lokkavat arvutidisaini, mis näeb peaaegu, et täpselt samasugune välja, kui järgmine selles süsteemis loodu. Oli näha, et antud filmi animatsioon oli armastuse ja hoolivusega n-ö paberile pandud.

Teine esilekerkiv aspekt oli muusika. Tegu oli täitsa multikaga, mida võiks muusikaliks kategoriseerida. Ülinummi hiireke Yuku ei läinud kuskile ilma oma ukuleleta, mida ta igas olukorras kasutusele võttis. Kui oli vaja priske kiisu tähelepanu kõrvale juhtida, siis lasti pillikeeled valla, kui oli soov lõbusat laulu lustida, siis taas saatis ukulele, ning kui tarvis läks abi kurja hundi eest põgenemiseks, oli pill alati valmis oma võimaluste piires toetust pakkuma. Muusikapalad olid Yuku piiksuva häälega tohutult armsad ja krapsakad ning tihti ühinesid lauludega ka konkreetsed tegelased, kelledega tüdruk just tutvust oli teinud nt rebane, jänes, rott, orav, hunt. Keeruline oli ennast nendest lihtsakoelistest, kuid südamest tulevatest esitusest mitte kaasahaarata lasta. Ja finaaliks veel lõpp hea, kõik hea, mitte üleliia lääges toonis, vaid pigem realistlikult, oli ideaalne kirss tordil. See mutt oli huvitav valik, mis lastele surma kontseptsiooni kindlasti lihtsamini seeditavamaks tegi. Kokkuvõttes, imeliselt kaunis ja võrratult nunnu meelelahutus nii suurtele kui väikestele.

-----------------------------

Pealkiri: Poiss ja tiiger
Originaalpealkiri: Il ragazzo e la tigre

Riik: Itaalia

Programm: Lastefilmide programm
Millal nähtud: 12.11.2022
Minu hinnang: 2.5/5

Loomafilmid võivad küll ägedad ja armsad olla, kuid tihtipeale väldin neid, sest ei suuda isegi kujuteldavas kontekstis taluda loomakeste muresid ja ebasoodsaid olukordi. Oli ette ennustatav, et pisike tiigrikutsikas puutub kokku koledate situatsioonidega, mida mu ekstra õrn süda ei suuda taluda. Ja, loomulikult, esimestel minutitel sai selgeks, et imiteeritakse "Bambi" kuulsaimat stseeni. Õnneks ei esitanud film liiga palju hetki, kus väike Mukti kuidagi hädas oleks. Ta oli piisavalt kõva tegija, et enamus olukordades ise peale jääda või siis inimpoisist sõbra abiga end igast situatsioonist välja rabeleda. Kaks orbu leiavad üksteist ja võtavad ette pika ning takistuste rohke teekonna mägedesse, pühapaika, kus Mukti saaks endale turvalise uue kodu. Tiigri kaaslane, Balmani, ei tunne ennast pärast pere suma maavärina süül kuskil enam kodusena ning leiab endas uues sihi tegutsemiseks aitamaks väikest abitut karvapalli. Usaldusside tekib kiiresti ja Mukti tunneb otsekui instinktiivselt, et poiss on tema kamu. Balmani loodab, aga taas leida ennast ja luua emotsionaalset kontakti kadunud emaga. Nii nad siis seiklevad, samal ajal, neid jälitavad salakütid, lastekodu juhataja ning ohtralt takistusi pakuvad ekstreemsed ilma- ja maasikutingimused. Lihtsalt hips-hops mägedesse ronida ei ole naljaasi. Õnneks on paaril alati ootamatuid abikäsi, kes neid hädast välja aitavad ning sammukeste võrra edasi liikuda toetavad. Kogu teekonna vältel oli äge vaatajana kokku puutuda kõikvõimalike kohalike rahvuste, mägede eri kultuurigruppidega ning värvikate tegelastega, kes elavad ja saavad edukalt hakkama niivõrd keerulistes loodustingimustes. 

Eks tiigri osatäitjana kasutati vast ühte ja sama loomakest, mis ehk seletab seda, et filmi alguses on Mukti pisike lutilaps, kuid viimasel hetkel ekraanil vaatab, aga otsa juba täitsa suureks kasvanud isend. Tiiger kasvas kahtlaselt kärmelt, arvestades, et tegelikult möödusid vaid mõned päevad. Ka olid enamus stseenid tiigriga kuidagi hakitud või mitte tervikud, sest vast ei saanud metsiku loomaga ikkagi vaevatult kõike ettenähtud filmida, eriti kui stseenid hõlmasid inimesi. Turvalisus ja heaolu ennekõike, nii näitlejate kui kutsika puhul. Sellest ka kuidagi auklik ja hüplik visuaalne pilt. Võib-olla ei oleks üldmulje nii konarlik olnud kui näitlemine oleks veidi sujuvam ja naturaalsem, kuid peategelane, tundus, et üldse ei näidelnud, vaid oli tema ise kontekstis, kus potentsiaalselt ohtlik loomake võib käesse augu sisse pureda. Üleüldse oli süžee veidike kohmakas ja sunnitud maitsega. Kokkuvõttes, äärmiselt nunnu kontseptsioon, õpetlik ja vahva, kui teostus eri tasanditel jättis soovida. 

-----------------------------

Pealkiri: Seinad osakvad rääkida
Originaalpealkiri: Las paredes hablan

Riik: Hispaania

Programm: DOC@PÖFF
Millal nähtud: 16.11.2022
Minu hinnang: 3/5

Teema on ju fantastiline ning tohutult põnev, hõlmates ajaloo perioodi ja selle tänapäeva ulatuvat manifestatsiooni, mis eriti tähelepanu ei saa. Või vähemalt, ei ole märganud, et ürgaja koopamaalinguid ohtralt kajastataks igasugu dokumentaalides ning ajaloolises kirjanduses. See oli ka aspekt, mis kinno meelitas. Võimalus rohkem teada saada nendest võrratutest kunstiteostest, mis annavad aimu inimtegevusest mitmekümneid tuhandeid aastaid enne meie aega. Intrigeeriv oli kuulata arutlusi, et mis ajendas inimesi neid maalinguid tegema. Kas eneseväljendusvajadus, praktiline eesmärk, hingelis pseudo religioosne, jne. Tase ägedam oli paralleeli tõmbamine tänapäevase kaasaegse kunstiga ja eelajalooliste joonistustega, milles leiti ootamatult sarnaseid seoseid ja võimalikke motivatsioone. Kaasaegne kunst ei ole praegu, siin ja hetkel, vaid see on läbi aja olnud alati. Seega, ei ole see midagi värsket ja ennenägematut. Huvitav oli tõdeda, et leidub koopamaalinguid, mis illustreerivad elavat ja päris, ehk siis kõikvõimalikke loomasid (kusjuures tihti just jahiloomi, kiskjaid kujutati vähem), kuid eksisteeris ka n-ö eksperimentaalset väljendust, nt abstraktsed jooned, täpid ja muu kaootiline värvikasutus. On hämmastav, et need jäädvustused on püsinud tänapäevani ning mõjuvad sidemena kunagise ja praeguse vahel. Ja, et nende ja meie kaasaegse enese väljendamiskunsti vahel ei laiugi tegelikult kuristik. Selliseid filosoofilisi ja sügavmõttelisi, kuid täitsa loogilisi vestlusi oli köitev kuulata, eriti kuna ideed, mis õhku paisati, olid tõesti usutavad, kuigi esmapilgul kummalised. Silmad said taustal pidevalt imetleda ülesvõtteid erinevatest koopamaalingutest eri paikades ning tõmmata paralleele ja imestada nende olemasolu üle. Võttis sõnatuks nende loomise osavus, säilivus ja sõnum. 

Tegu oleks võinud olla ideaalse dokumentaaliga, kui teema oleks alanud ja lõppenud koopamaalingutel. Aga vaja oli varjutada nende iidne ajalugu tänapäevase grafiitiga ja tänavakunstiga, mis küll teoorias, sobis antud konteksti, sest on kaasaegne väljendusviis, mis kattub koopakunsti olemusega, kuid mõjus iidse kõrval kuidagi odavalt, tühiselt ja prostalt. Jah, kahtlemata on tohutult andekaid artiste, kes loovad vaimustavaid seinapilt (mitmeid sai imetletud ka antud linateoses), kuid neid näeb tänavatel pidevalt ja iga päev. Ürgaja kunsti aga mitte, seega, kas on vaja veel tähelepanu tõmmata millelegi, mis niigi on kogu aeg silme ees, selle asemel, et fookus suunata millelegi haruldasele. Oleks siis vähemalt, et grafiiti saab teisejärguliselt aega, kuid ei, pigem tekkis üks hetk tunne, et koopamaalingud on järelmõte ning tänavakunst on tegelik dokumentaali tuum. Jah, läbi grafiiti kunstnike püüti leida sissepääs võimalikule eelajalooliste teoste loojate mõttemaailma, mis oli nutikas, kuid, siiski, ebavajalik. Terviku sõnum oli sidus ja selge, kuid tasakaal oli paigast ning kaldu poolele, mis seda ilmtingimata ei vaja. Lisaks sellele, häiris tõsiasi, et intervjueerija kippus üle rääkima või sekkuma intervjueeritavate juttu. Seda alati mitte just kõige edasiviivamate või asjalike lisadega. Kokkuvõttes, meeletult huvitav teema ja selle käsitlus, kuid tähelepanu kippus kalduma põnevalt keselt vähem köitvamale. 

Kino: PÖFF 2021 (3) "Mu isa on vorstike", "Ujuja" ja "Ride the Wave"

Tervitus!

Ja veel üks ports PÖFFilt!

Pealkiri: Ride the Wave

Originaalpealkiri: Ride the Wave
Programm: DOC@Just
Riik: Ühendkuningriik
Kestus: 1h 26 min

Millal nähtud: 19.11.2021

Link: https://poff.ee/film/ride-the-wave/
Minu hinnang: 2/5

Püsitati igati asjakohane mõttepähkel. Kui kaugele peaksid vanemad oma lapse hobide realiseerimise toetamisel minema? Lase oma pojal teha mida hing ihkab, isegi kui see võib olla surmavalt ohtlik? Peaasi, et ta on rahul ja õnnelik? Kus on piir olemaks vanem, kes julgustab ja on oma lapse jaoks olemas, lastes tal areneda, ennast leida ja otsuseid teha, samas, pakkudes talle turvalist keskkonda ning aidates tal teha mõistlikke valikuid? Pealtnäha on dokumentaali keskmes noor surfaja, Ben, kuid tegelikult asus sisu ja sõnumi raskuskese hoopis tema vanematel. Üllataval kombel, said sõna enam ka just isa ja ema. Nende hirme, lootusi ning mõtteid kajastas linateos tunduvalt detailsemalt ning kaasahaaravamalt kui surfigeeniuse olemust ja motivatsiooni. Ben oli kõrvaltegelane. Ta oli stiimul, mis pani vanemad vaimselt ja füüsiliselt tegutsema, kuid noorik ise jäi pinnapealseks ning kaugeks. Ilmselgelt oli sport talle põgenemisvõimalus brutaalse koolikiusu ja üksluise elu eest väiksel Šotimaa Tiree nimelisel saarel. Eks sisemuses poiss pulbitses ja emotsioonid heitlesid üksteisega. Kahjuks, jäi see vaatajale aga peaaegu nähtamatuks. Ei olnud köitev jälgiga poissi, kelle elu keerleb ümber surfamise ja muud seal nagu ei olnudki. Kirjeldas ta, lisaks, oma kirge ala vastu äärmiselt monotoonselt ja üksluiselt. Beni illustreerimine ekraanil jäi ühekülgseks ja igavaks. Lisaks, mõjus ta enesekesksena, võttes iseenesest mõistetavalt, et kogu tema pere elab tema rütmis ja vajaduste järgi. Nooremad õed paigutusid teisejärgulisteks. 

Vaevatu oli kaasa elada Beni vanematele, kes maadlesid moraalsete ja tavapäraste vanemlike muredega. Mida teha, kui su lapsed on koolis isoleeritud ja õnnetud? Kui Ben, olles ilmselgelt introvert, näis kinnise ja halvasti ekraanil esitatuna, sai näha ema ja isa pisaraid, õnne, kurbust ja dilemmasid. Nad oli nagu avatud raamatud. Jääb selgusetuks, kas selline perspektiiv poja ja vanemate vahel oli tahtlik või kogemata. Kas eesmärk oligi pigem keskenduda perekonna raskustele? Dokumentaali haripunktina ette nähtud suure laine sõit Iirimaal pidi poisi taas fookusesse tooma, kuid ettevõtmise ärajäämisega, kadus ka loo tipnemise hetk ning Beni võidukäik. Jah, alternatiivne sõit leidis aset, kuid see kaotas kaalu, kuna ei olnud tegelikult siht, mille eesmärgil sinnani oldi tegutsetud. Linateos jäi kokkuvõttes poolküpseks ning vasturääkivaks oma kese leidmisel. 

------------------------------------

Pealkiri: Minu isa on vorstike

Originaalpealkiri: Mijn Vader Is een Saucisse
Programm: Lastefilmide võistlusprogramm, ECFA võistlusprogramm
Riik: Belgia, Holland
Kestus: 1h 23 min

Millal nähtud: 20.11.2021

Link: https://poff.ee/film/minu-isa-on-vorstike/
Minu hinnang: 3/5

Mingi aspekt jäi antud loos vajaka saavutamaks oma potentsiaali. Midagi jäi puudu, et keskne katalüsaator mõjuks üheselt usutava, kuid drastilise ja elumuutvana. Kõik saab algusest sellest, et pangatöötajast pereisa kalkulaator plahvatab ning sellega koos kaob ka mehe soov kontoris edasi töötada. Nüüd on õige aeg ellu viia nooruspõlve unistus ja saada näitlejaks. Selline 180 kraadi pööre on, kahtlemata, austust ja imetlust väärt, kuid kontekst ei jätnud autentset maitset. Esiteks, arvestades pere elustandardeid, nii enda kui oma keskkonna suhtes, ei olnud selline ekstreemne muutus veenvalt esitatud. Koomiline ja julge oli see kindlasti ning enam inimesi võiksid enda õnne nimel ette võtta pöörde ja teha seda, mida süda soovib. Probleem paiknes selles, et ümbrus ei teinud sellise käigu vaevatult vastu võetavaks. Edukat ja tarka pereisa esitati kui reaalsusega täiesti kontakti kaotanud klouni. Lisaks, teda ei antud edasi ülearu andekana näitlemise valdkonnas. Pigem keskpärasena. Kas kasutati staarisaate sündroomi, kus kesine tegelinksi arvab, et paistab silma ja on tõeline talent? Või äkki oli mehel tõesti läbipõlemine, mida vanem tütar kahtlustas? See seletaks vast olukorda ja valikut veenvamini. Lastefilmid ei peagi alati olema üdini loogilised, kuid isegi kui tegu on äärmustega, peavad tegelased siiski funktsioneerima realistlikus raamistikus. Mingi osa isa käitumuse motivatsioonist aga väljus piiridest. Või oli ebakõla seotud innustava sõnumiga: keegi pole kunagi liiga vana, et teha seda, mille järele hing januneb? Tundub aga, et tegu oli kunstiliku otsitud põhjusega, et teha filmi sellest kuidas üksteisest eemaldunud pere jälle ühele lehele kokku tuua. Kiidan siiski teemavalikut, sest rahulolematus oma karjääriga ning pere ja töö suhte tasakaalutus on äärmiselt aktuaalsed probleemid, mida võiks enamgi kajastada. Peab tunnustama, et vastukaaluks, ülejäänud pere ja nende reaktsioonid mõjusid üpris usutavalt.

Positiivselt küljelt, oli isa ja noorema tütre ühiseid ettevõtmisi ja ajaveetmist mõnus jälgida, tuues kaasa sooja tunde ning hea meele, et need kaks kohati sissetõmbunud ja elust eraldunud indiviidi omale toetava kamu üksteises leidsid. Samas, ühele näitlemine ja teisele koolist eemale saamine, oli siiski metafoorne põgenemine enda kohustuste, murede ja raskuste eest. Sellised seiklused ei kipu aga kestma, eriti kui filmil, mida lastekatel ju ikka on, leidub kindel keskne õppetund ja moraal. Lõpus loksub kõik paika ning jõutakse selgusele, et pere ja omavahelised suhted ning koos veedetud aeg on ülemuslik kõigele muule. Klišeelik, kuid armas ning vajalik tõdemine, mida võib ikka ja jälle üle korrata. Visuaalselt poolelt toon edukalt küljelt esile veel peategelase, Zoë, joonistusi ja kunsti, mille abil süžeed edasi anti. Lähenemine oli vahva viis lugu värvikamaks ning elavamaks muuta. 

-----------------------------------

Pealkiri: Ujuja

Originaalpealkiri: השחיין
Programm: Rahvusvaheline noortefilmide võistlusprogramm
Riik: Iisrael
Kestus: 1h 25 min

Millal nähtud: 21.11.2021

Link: https://poff.ee/film/ujuja/
Minu hinnang: 3/5

Tekkis uitmõte filmi vaatamisel: miks on vastassoo eelistamine ja armumine tihtipeale negatiivse energiaga ja halbu emotsioone esile toov, selle asemel, et need tunded oleksid innustavad ning ühel või teisel viisil jaatavad? Ning miks lastakse sellesuunalistel soovidel nende tundjal tihtipeale ennast saboteerida ning olukord eskaleerub millekski ebameeldivaks ja ebamugavaks kõigile osapooltele? On igati arusaadav, et rõhuvad jõud, mis sunnivad sind ennast ja enda eelistusi salgama, võivad olla hävitavad mentaalselt ja lõpuks ka füüsiliselt. Siiski, ma ei mäletaks, et mõnes filmis tegelane suudaks olukorrast üle olla ning tunda iha, armastust või kiindumust ilma, et see teda hukataks. Gay, lesbi või muud vähemussuhted ekraanil on suuresti alati hunniku õnnetuse, valu ja ebaõigluse aluseks. Selline lähenemine, kuigi enamjaolt realistlik, mõjub üks hetk väsitava ning igavana. Miks mitte teha vahelduseks päikeselise fooniga lugu? Samas, peab tunnistama, et sümboolselt paistis antud filmi lõpp-punkt omamoodi helge. Peategelane, Erez, tundub, et koges vabanemist ja enesega leppimist kohe kui võistlemise surve oli möödas. Kahjuks, jäi eelmäng sellele järeldusele natuke lünklikuks ja ebasujuvaks. Ebaselge mulje jättis ka, et kuidas täpsemalt seda viimast võistlust kombineeritud tantsuga tõlgendama peaks. Kas kogu võistlussport on tegelikult vaid üks tantsuline mäng? Kas seda ei peaks tõsiselt võtma? Kas Erez kasvas oma ujumisega seotud ambitsioonidest välja? Või miks üldse poiss oma hiilgava potentsiaali ja fookuse keskenduda endale ja võidule oli valmis minema heitma ühe suvalise kuti pärast? Ta ju veel ise ütles, et talle meeldib ülekõige võita. Loo enda kulgedes oli viie Olümpia mängudele ujumislootustandva sportlase teekond kõike muud kui laulu ja tantsuline. Tegu oli otsekui füüsilisele piitsutamisele lisaks pealiskihi all meeletu psühholoogilise võimumänguga, kus võitjast saab kaotaja. Või äkki pole väidetav võitja üldse kunagi favoriit olnud ja talle heideti kärbseid pähe? Tuleb vaadata välise alla ning pinged, ootused, lootused ja vaimsed kiire-kassi tantus on brutaalsed. Vesi on vastukaaluks aga oi kui sinine, sillerdav ja rahulik.

Tegu on omamoodi seksika filmiga. Ujumine ja sellega kaasnevad minispeedod ja kaunid kehad mõjuvad tavaliselt kliiniliselt, kuid antud loos on püütud seda spordiala teha veetlevaks. Paljas nahk, kehade raseerimine kui intiimne tegevus, ühised dušivõtud ja kõik, mis toimub noorte, testosterooni täis, füüsiliselt ideaalsete kehadega meeste vahel. Või siis kui nad on üksi voodis ja unistavad oma kaasvõitlejast. Silmailu leidus ohtralt. Filmil oli oma kindel stiil, kulgemisjoon ning õhkkond, mis lõid tervikliku ja sidusa kompoti. Muusika jäi ka selgelt kõrva. Asjalikku pilguheitu võimaldas linateos konkurentsirohkesse sportujumise maailma, mis näis usutav ja just nii karm kui võiks eeldada. Kulunana ja liialt tüüpilise lähenemise võttis süžee aga peategelase orientatsiooni suhtes, mis oleks võinud mõne krutskiga natuke originaalsust välja näidata. 

Kino: PÖFF 2021 (2) "98 sekundit ilma varjuta", "Busteri võlumaailm" ja "Metsikud juured"

Tervitus!

Ja veel PÖFFilt!

Pealkiri: 98 sekundit ilma varjuta

Originaalpealkiri: 98 Segundos Sin Sombra
Programm: Rahvusvaheline noortefilmide võistlusprogramm
Riik: Boliivia, Prantsusmaa
Kestus: 1h 35 min

Millal nähtud: 16.11.2021

Link: https://poff.ee/film/98-sekundit-ilma-varjuta/
Minu hinnang: 4/5

Selle filmi kogemine oli otsekui reis Jupiterile vanas Nõukaaegses rongis. Väga veider tunne. Tuttav ja vanamoeline, kuid kentsakalt maailmaväline ja ebatüüpiline. Keeruline on sõnadesse panna, mis tundeid ja arvamust see linateos tekitas. Siiamaani püüan aru saada, kas mulle nähtu väga meeldis või üldse ei läinud peale. Läheks kindluse mõttes kuldset kesteed mööda ning valin "meeldis". Lugu on paigutatud minu jaoks võõrasse keskkonda, mis tekitas mõneti tunnet, nagu tegu oleks teise planeediga (peategelane muide rääkis ka pidevalt Jupiterile põgenemisest). On aasta 1986 ja tegevus toimub Boliivias, keskkonnas, mille võtmetegurid on narkootikumid ja probleemiderohke noorus. Toitumishäired, koolitüdrukute rasedus oma õpetajast, vägistamised, koolikius, narkokaubitsejad, kohalik kuritegevus, depressioon, jne. Seda kõike esitati aga pealtnäha kuidagi tuimalt ning ma teadvustasin nähtut, kuid see ei jõudnud mulle täienisti kohale. Samas, ma ei saa öelda, et esitus ei oleks olnud asjakohane, usutav ja efektne. Mulle tundub, et need teemad olid selleks keskkonnas niivõrd tavalised, et neist ei tehtud draamat või tähtsustatud üle. Sedasi seal linnas elatigi. Minu jaoks oli selline reaalsus lihtsalt vastuvõetamatu ja kauge. Kombinatsioon peategelase, Geno, igapäevast ja minu võõrastamisest teeniski mu omapärase ja ekstreemsustega segaduses reaktsiooni: kas kompott meeldis või ei meeldinud?

Tegu oli äärmiselt sisuka ja sügava looga, mis täis poogitud igasugu metafoore, kubises see elulistest tsitaatidest ja mõtteterades ning mida visuaalselt näha sai, oli vaid jäämäe tipp (ja isegi visuaalselt leidus imelikke stseene, nt ruum täis laipasid ja "kosmosereis"). Oli keeruline lahti mõtestada, seoseid luua ja kõigest, mida nägin ja kuulsin, sotti saada. Olen kindel, et ma ei saanud poolestki aru, mida mulle tegelikult püüti ridade vahelt või mõnikord isegi täitsa otse öelda. Süžee oli diip ja eeldas aktiivset kaasa mõtlemist. Või siis kaasa kulgemist, mida harrastasin mina. Ma tundsin, et lool oli mulle ohtralt õpetada ning teadvustada anda, kuid ma ei suutnud süvitsi sellesse süüvida. Pigem hulpisin pinnapeal. Mis ei olnud ka vale otsus, sest tegu oli omamoodi põneva sukeldamisega filmi, mille sõnum oli mu käeulatuses, kuid milleni ma lõpuks ei küündinud. Ja võib-olla ma täitsa ei tahtnud ka, sest Geno elu ei olnud meelakkumine: depressioonis ja vaimselt kauge ema, tossikesest hasartmängude küüsis isa, väidetavalt puudega beebist väikevend ning hingamisraskustega vanaema (kes oli vaimselt äärmiselt kõbus ja ainus tugi peres Genole). Rääkimata siis koolikaaslastest, sõbrantsist ning mida iganes see vaimne guuru esindama pidi. Samas, võib olla, et lugu pettis mu ära ning oli just see, mida näidati, mitte midagi rohkemat. Millena iganes film ei pidanud vaatajale näima või mida mõista andma, minu jaoks oli tegu intrigeeriva vaatamiskogemusega ja kahtlemata kummaliselt paeluva filmiga.

-----------------------------------

Pealkiri: Busteri võlumaailm

Originaalpealkiri: Buster
Programm: Lastefilmide võistlusprogramm, ECFA võistlusprogramm
Riik: Taani
Kestus: 1h 32 min

Millal nähtud: 17.11.2021

Link: https://poff.ee/film/busteri-vlumaailm/
Minu hinnang: 3.5/5

Järjekordne mõnus, kerge ja õpetlik lastekas. Nii meeldiv on vaadata filmi, mis on samaaegselt sisukas, kui ka helge ja innustav. Eriti kihvtid on minu silmis lood, milles keegi, vaatamata kehvematele eeldustele, kuid mitte heites meelt, olles järjekindel ja südikas, saavutab edu ja kaaslaste poolehoiu. Rääkimata siis olemast positiivne, igati heatahtlik ja tähelepanelik oma ümbritseva ning sealsete inimeste suhtes. Just selline vahva poiss on peategelane, Buster, kelle ettevõtmistele peab lausa kaasa elama. Natuke naiivne, natuke vanamoodne oma hobidega ja natuke klišeelik oma kutsuarmastuse tunnetega uustulnuka, Joanna, vastu, on ta aga 100% südamlik. Poisi kireks on mustkunst, mida õpetab talle härra Larsen, kelle eest laps hoolitsemas käib. Busteril on lisaks värvikas ja meeldejääv perekond: krapsaks isa, kes on harjameelne, töötu ja pidevalt koli kokku ajaja, vana-rahu-ise ja vist ainuke täiskasvanu peres, ema, ning liiga tõsine ja täiskasvanulik enda ea kohta, väike õde Ingeborg. Viimasel on füüsiline puue, mis segab tal liikuda nagu kõik teised ja paneb teda tundma ennast kõrvalejäätuna sellest, millega temavanune peaks oma aega täitma. Kannatab ta lisaks kiusu all, mida ühel või teisel viisil, kogeb ka vend. Kui Buster on natuke nagu teflon pann -- ta ei lase tagasilöökidest ja nöökimisest ennast heidutada lasta, siis õde on palju vastuvõtlikum. Mul oli hea meel näha, aga et ka üliarmas ja asjalik Ingeborg sai ennast realiseerida ja oma probleemidele otsa vaadata ning oli kompleksidest üle. Mulle tohutult meeldis kogu pere dünaamika, mis oli filmi süda. Selle pere tegemisi ja seiklusi jälgiks veel ja veel. Ma sain aru, et järgmine samm on neile reis Ibizale.

Ette heidaksin omajagu tüüpilist süžeed ja tavapäraseid lahenduskäike. Loo kontseptsioon ei olnud midagi uut või ennenägematut. Tegevusliin, kus poiss püüab võita uue tüdruku südant, kuid takistusi heidab kodaraisse libekala rivaal, on lastefilmides nähtud kordi ja kordi. Eks see natuke igav lähenemine ole, et peategelase vahvat olemust esile tuua. Motivaatorina töötab ta aga efektiivselt ja on ennast ohtralt tõestanud. Õnneks oli vanale ja kulunule Busteri, Ingeborgi ja nende vanemate sarm kombinatsioonina ainulaadne. Oeh, kuidas mulle ikka sellised ägedad heatuju lood koos sümpaatsete tegelastega peale lähevad!

----------------------------------

Pealkiri: Metsikud juured

Originaalpealkiri: Wild Roots
Programm: Lapse õiguste programm, Rahvusvaheline noortefilmide võistlusprogramm
Riik: Ungari
Kestus: 1h 38 min

Millal nähtud: 19.11.2021

Link: https://poff.ee/film/metsikud-juured/
Minu hinnang: 3.5/5

Ma olen samalaadse õhkkonnaga filme ennegi kohanud ning need ei ole mulle just eriti meelepärased. Nad kipuvad mind muserdama ja üleüldse ei klapi minuga iseäranis edukalt lood, mis lokkavad ebaõiglusest ja ebaõnnest. Neid kahte leidus filmis hulganisti, eri tasanditel. Seal kus juba on, sinna tuleb juurde, nagu öeldakse. Kui oled juba vangis olnud, siis on tõenäosus, et sinna uuesti satud reaalne. Kui sind jälitavad viltuminekud ja eriti kui kipud olema konfliktne inimene, kas siis elu on selliseks voolinud või ongi iseloom taoline, siis kipuvad hädad iseenesest üles leidma. Tibi, noore tüdruku Niki, kriminaalne isa, ongi just selline õnnetuke, kes alatasa rappaminekuid ja fiaskosid külge tõmbab. Alati ei ole õnnetused tahtlikud, süüks on hooletus ja emotsioonide eskaleerumine. Mõnikord, aga on vaevatu Tibile kaasa elada, sest mees on autentne, ütleb mida mõtleb ja teeb mida tahab. Ausus võib ühele valus olla, aga hindan inimest, kes ütleb nii nagu on. Eriti mõnus oli mehe konfrontatsioon tütre kiusajaga. Kõik sulatõsi, mis ta ütles. See, aga ei tee olematuks mehe negatiivseid külgi. Oli näha, et ta püüdis Nikiga ja tahtis osa tema elust olla, kuid maailmal on omad plaanid ning minevik ja valed otsused saavad meid tihti ikkagi kunagi kätte. Mulle väga meeldis kui usutava ja tõelise, nii visuaalselt kui emotsionaalselt, näitlejatööna meest kehastati. 

Nikil olid omad mured. Ei ole raha, et lahedaid uusi tosse osta, endine sõbranna kiusab koolis, ema on surnud ja tüdruku eest hoolitseb kasinate võimalustega vanaema. Rääkimata siis, et isa on endine vang ja mees, kellel puudu eluase ning raha, et taas jalule saada. On ainult loomulik, et laps tahab oma vanemaid tunda, eriti kui ei olda hetke eluga rahul. Mingiks perioodiks olid Tibi ja Niki midagi nagu isa ja tütar, kuid mitte päris. Pakkusid nad üksteisele tuge ja kaaslast, kedagi, kes ei mõista hukka ning ei küsi liigseid küsimusi. Nende suhe oli tõetruu ning ma hoidsin neile pöidlaid, et olukord ümberringi laabuks ja stabiliseeruks, et paar saaks võimaluse üksteist siiralt tunda õppida. Kuigi subjektiivselt ei passinud see mulle, kuid objektiivselt öeldes, siis otse loomulikult ei saa hea asi segamatult jätkuda ning asjad ei loksu paika või lahene iseenesest. Selline ilustamata tõepärasus rääkis filmi kasuks. Isegi kui mulle selline trööstitu reaalsus ei meeldinud.

Kino: PÖFF 2021 (1) "Birta" ja "Kosmosepoiss"

Tervitus!

Esimesed ülevaated just alanud PÖFFilt!

Pealkiri: Birta

Originaalpealkiri: Birta
Programm: ECFA võistlusprogramm, Lastefilmide võistlusprogramm
Riik: Island
Kestus: 1h 25 min

Millal nähtud: 13.11.2021

Link: https://poff.ee/film/birta/
Minu hinnang: 4/5

Küll see oli üks tõesti tore lastekas! Soe ja südamlik ning õpetlik ja kahe jalaga maas. Vaatan väga hea meelega lastefilme ja suudan neid hinnata sellena, mis nad on ja mida nad olema ei pea. Tihti pean endas vaikiva nupuga keelu alla panema mitmed minus ringivuravad mõttekäigud, et tunda nähtust rõõmu nagu laps võiks tunda. Vahetevahel tuleb ette, et ka täiskasvanu silmadega on vaadatav mõnus meelelahutus ja ma ei pea enda loogikat, põhimõtteid ning arusaami maha suruma. Käesolev on õnneks just selline linateos, kus ma tunnen, et tegelased käituvad nagu päris inimesed käituksid. Ka noored. Lugu läbivad teemad on kooskõlas ja realistlikud. Ning, kõige tähtsam, lapsed ei käitu nagu hedonistlikud, mina-ja-maailm elunautlejad või -põletajad. Millegipärast väga paljud linateosed noori just sellistena kujutavad, eriti oma pere suunas. 

Birta on 11. aastane tüdruk, kelle emal on hetkel finantsiliselt raske ning auku pere rahakotis tuleb täita pidevalt tööl olemisega. Tüdruk on frustreerunud, sest peab oma väikse õe eest hoolitsema, tema käsipalli trenni raha ei ole makstud, tossud on väikseks jäänud ning, kõigele tipuks, nüüd jäävad jõulud ära, sest emal ei ole piisavalt raha. Mida preili aga otsustab, selle asemel, et hakata oma negatiivseid tundeid välja elama, valesid otsuseid tegema, oma vanemaid valimatult süüdistama ning pere elu veel raskemaks tegema, seoses teda puudutava ebaõiglusega, on see, mis teeb Birtast kellegi, kes ei ela ainult enda vajaduste ja probleemide rahuldamise eesmärgil. Tüdruk otsustab ise leida viise, kuidas olukorda leevendada ning raha teenida, et perel oleks korralikud pühad. Miks satub mu silme ette nii vähe taolisi filme, kus lastel on rasketel aegadel empaatiat ja pealehakkamist, selle asemel, et tujutseda ning oma pettumust ühel või teisel viisil välja elada? Kas ma lihtsalt teen valesid filmivalikuid või on ülekaalus linateosed, kus pigem keskendutakse negatiivsetele käitumismustritele ja reaktsioonidele eluolu raskuste suhtes (nt kiusamine, enesessetõmbumine ja depressioon, füüsiline ja vaimne koduvägivald, alkohol ja narkootikumid, enesevigastamine, ebatervislikud seksuaalsed valikud)? Kui vaadata tagasi minu nooruse aega, siis peamine Eesti kirjandus ja kohustuslik kirjandus koosnes sellistest "lõbusatest" valikutest nagu "Klass", "Kuidas elad, Ann?", "Hanejaht", "Hernehirmutis", jne. Siin on vist tegu mustriga.

Birta oli teretulnud sõõm värsket õhku ja ehe näida, kuidas probleeme saab lahendada ilma, et keegi vaimselt või füüsiliselt märkimisväärselt haiget saaks, ning isegi mured ei tähenda, et kohe minnakse suhetega rappa. Nt isegi tüdrukute isa, kes oli teise naise juurde lahkunud, omas oma lastega sooja ja armastavat sidet. Ja mõnikord probleem ei olegi tegelikult nii suur mure kui algselt tundus. Ei ole aus ja õige, et lapsed võtavad vanemate koorma enda kanda, kuid on ainult loomulik, et nad vajadusel seda vähemalt teadvustaksid. Birta astus mitu sammu kaugemalegi ja tegi seda pealehakkamise ja entusiasmiga, mida paljud täiskasvanud kadestaksid. Ta leidis sõpru, parandas suhteid, läbis mitmeid väärtuslikke elulisi õppetunde ja, mis kõige tähtsam, tegi lõpuks tõesti südamest head nendele, kes seda rohkemgi vajasid kui tema. Ma tunnistan, mul oli väike pisar silmas kui tüdruk emaga rääkis ja nad koos haiglasse läksid. Mulle siiralt meeldisid kõik tegelased ning tugi ja arusaamine, mis tüdrukut ümbritsevas kogukonnas ja inimeste vahel hõõgus. Eriti vahva oli Kata, Birta krapsaks ja vaimukas noorem õde. 

Tegu oli lastefilmiga, mis ei olnud lapsik või naiivne, samas, tekitas ta helge tunde ja tõi suurepäraselt esile lapselikku heausklikkust, õhinat ja ettevõtlikkust. Nii mõnus on vaadata filmi, mis on autentne ja usutav, kuid ei pane mind saalist lahkuma muserduna (nagu paljud noortekad seda oma raskete ja keerukate teemakäsitustega suuresti teevad).

------------------------------------

Pealkiri: Kosmosepoiss

Originaalpealkiri: Spaceboy
Programm: ECFA võistlusprogramm, Lastefilmide võistlusprogramm, Teadus360°
Riik: Belgia
Kestus: 1h 40 min

Millal nähtud: 13.11.2021

Link: https://justfilm.ee/film/kosmosepoiss/
Minu hinnang: 3/5

Ma saan suurepäraselt aru, mis oli filmi eesmärk ja mida sooviti sellega noortes esile tuua ning milliseid emotsioone tekitada. Unistamine, nende täide viimine, loomine ja leiutamine, ootuste ja teadmiste piiride kompimine, enesesse uskumine, suurte tegude korda saatmine. Mida nimetatakse tihti ametina, mida laps soovib suureks kasvades omada? Ikka kosmonaut. Lennata kõrgele-kõrgele ja näha, kuidas maailm, koos seal olevate rõõmude ja muredega, jääb aina väiksemaks-väiksemaks. Ma peaaegu lasin Jimil ja Emmal ennast endaga kaasa tirida ja olin seal taeva all nendega ühes. Ja siis surus mul mu täiskasvanu mõttemaailm esiplaanile ja ei lasknud ennast sellest inspireerivast suunast kaasa tõmmata, sest midagi narratiivis ja sõnumites ei klappinud.

Jim on päikeseline ja teadushimuline 11. aastane poiss, kelle isa on astrofüüsik, kes peatselt kosmosesse missioonile saadetakse. Poisi elu keerleb kosmose ja sellega seotud tegemiste ning teaduste ümber. On aasta 1986 ning valdkond on ikka veel midagi erilist, mille kulgu inimesed aktiivselt jälgivad. Uues koolis otsustab poiss teadusvõistlusel enda uue klassikaaslase, Emmaga, teha õhupall, mis neid mõlemat stratosfääri viib. Kõlab kui süžee, millele on äärmiselt lihtne kaasa elada, kui ainult teostus ei oleks nii pööraselt ebarealistlik, ebaloogiline ja ebateaduslik. Jah, kui lugu võtta pigem kui loona loos, mis ta mõnes mõttes on, siis ei ole ju hullu, kui natuke fantaasia elementi käiku läheks. Samas, tegu ei ole ulmefilmiga ning loodusseadustel ja Jimi lemmikul, füüsikal, põhinevalt on kogu laste projekti teostusel metsikul hulgal valesti, et mul oli raske seda aspekti ignoreerida. Nad ei oleks tohtinud isegi maast lahti tõusta, veel vähem heeliumi ja muude ohtlike detailidega edukalt hakkama saada. Ja plahvatas ju üks hetk kogu nende kupatus, mitte laste endi süül, kuid siiski, andis see mõista, kui ohtlik paari ettevõtmine on. Ja siis võtta kitarr veel lendu kaasa?! Siin vist tuleb pigem süžeed näha kui fantaasialugu või jutustaja jutustatavat mitte täienisti päris elul põhinevat seiklust. Okei, vaatame filmi selle nurga alt. 

Kuid siis tekkis mul lühis Challengeri katastroofi teemal, mida ka filmis käsitleti. Õnnetus juhtus, sest ignoreeriti inseneride hoiatusi ning võeti risk, mida ei oleks tohitud võtta, sest nii madalal temperatuuril ei oldud edukat õhku tõusu katsetatud. Ja mida teeb Jim. Kogu tema plaan oli ehe näide sellest kuidas turvalisus ei olnud isegi esi kümne teema hulgas. Okei, paned ennast ohtu, kuid tüdruku kaasa tassimine oli küll äärmiselt mõtlematu. Ehk siis, mida peaksin järeldama nende kahe teema vastanumisest: mine täida oma unistused versus aga püüa seda teha nii, et keegi ei kannataks. Need on omavahel konfliktis ning sõnumid ei klappinud. Või oligi see: ohutust ja reeglid on ükskõik, peaasi, et teed seda mida süda ihkab. Ei tundu just õige. Igatahes, sõnumid jäid mulle veidi ebaselgeks. Jim kippus üleüldse natuke enesekeskne olema, hoides kramplikult kinni pildist, milline ta arvas, et isa peaks olema (olenemata, mida isa tahtis ja miks ta tegi mingeid otsuseid) ning lükates kõrvale Emma plaani teadusprojektist, sest oli ju elementaarne, et nad võtavad teema, mis poissi huvitab ja mida tema teha tahab. Jim tundus mulle kohati nagu karikatuur või siis inimimpulss teistele tegelastele, et nad tegeleksid oma traumade ja muredega. Emma, et ta tunneks vabadust, tüdruku pere, et nad saaksid aru, et nad ei lämmataks oma hoolega teda, poisi isa, et too saaks üle naise surmast, jne. Isa oli eriti emotsionaalse etteastega ning tema sisemist ängi ja konflikte oli võimalik lugeda kui avatud raamatut. Jim, selle kõrval, näitas oma tõelist palet alles vaidluses isaga. Siis tundsin, et ta on tõeline poiss, mitte üks visioon targast ja teadmishimuliselt lapsest.

Film oli hästi tehtud ning kohati oli 80ndate õhkkonda tõesti hästi tunda, nt kui taustaks mängis unelevat ja ulmelist süntesaatori muusikat. Loo sõnumid jäid mulle aga vastanduvateks ning ma ei saanudki tegelikult võib-olla aru, mida sooviti nende vasturääkivate teemadega saavutada. Võib-olla ma süüvisin liiga detailselt millegisse, mis tegelikult ei omanud mingit tähtust ja oleksin pidanud laskma oma sisemisel lapsel taas võimust võtta. Kes teab.