Kolmapäev, 3. november 2021

Raamat: Fantaasia eri "Jhereg" ja "Saskia läheb metsa"

Tervitus!

Seekord fantaasia kirjandust.

Pealkiri: Jhereg
Autor: Steven Brust
Kirjastus: Fantaasia
Ilmumisaasta: 2017
Minu hinnang: 3/5

Ma ei loe üldsegi nii palju fantaasiakirjandust kui tahaksin. Ma ei tea miks, kuid selle žanri teoseid võiks mu kätte tihemini sattuda. Isale, kes on suur fantaasia austaja, ostlen ja hangin pidevalt uusi raamatuid. Need seisavad tal hetkel puutumatuna, sest arvutimängud on vist pigem tähelepanu haaranud. Mis siis ikka, võtsin ta riiulilt ise ühe enda toodud teose, et lehtedele tuulutust pakkuda. Tõmbenumbriks oli esikaas, kus aknast sisse liugleb üks võrukaela näoga enesekindel minidraakoni moodi elukas. Mulle tundus, et ta hakkaks mulle loos meeldima. Ja mul oli õigus. Kahjuks, aga ei saanud sarkastiline, kuid asjalik Loiosh üldsegi nii palju fookust, kui oleksin lootnud. Raamat ise jäi ka kuidagi poolküpseks ning midagi jäi puudu, samas, ehk võib seletada seda tunnet pikema sarja esimese osa sündroomiga. Kui tihtipeale on paljud neist just parimad, on sarju, mille esmane väljalase mõjub sissejuhatusena ning lood saavad auru sisse alles järgnevates osades.

Raamatu keskmes on palgamõrvar, Vlad, tema mainitud kamu, Loiosh, ning üks tööots, mis paariliste kätte usaldatakse. Vaja on maha koksata üks tähtis nina, enne kui too oma teo avalikustamisega palju pahandust tekitab. Süžee edasi arenedes saab selgeks, et kaalul on veelgi tõsisemad tagajärjed kui esialgu arvatud. Vlad ajab kokku oma sulelised ja karvased sõbrad ning koos hautakse plaan kuidas kogu tohuvabaohust terve nahaga välja tulla. Mulle meeldis, et peategelane ei olnud liiga tark, tugev ja, üleüldse, mingi ekstra võimas tegija. Ta oli oma maailma hierarhias redeli allpool, kuigi oli eri tasanditel võidelnud, et sellel märkimisväärselt tõusta. Ilmselgelt oli ta andekas oma töös, kuid mitte ebausutavalt vinge. Mees pidi vaeva nägema, komistas tagasilöökide otsa ja pidi ohtralt oma sõprade ning tuttavate jõule nõujutama, et kõik lõppkokkuvõttes õnnestuks. Selles suhtes ta mulle sümpatiseeris, sest mõjus ehedana ning inimlikuna. Ka tapmine ei olnud talle just nauditav tegevus, vaatamata karjäärilistele valikutele ning tuli ette oksendamist ja muid vastureaktsioone. Vladi suhted kõikvõimalike tegelastega olid huvitavad ning omanäolised ja seltskond oli kirju. Ma oleksin oodanud rohkem tausta, et kuidas need sidemed on loodud ning millel need ikkagi põhinevad. Leidus mitmeid vastuolulisi, huvide konfliktseid ning intrigeerivaid seoseid. Eeldan, et süvitsi minnakse eri suundadel järgnevates raamatutes, sest kõike ei mahuta ju vaid 200 lehekülje peale. 

Võib-olla enim tundsin just puudust Vladi ja Loioshi suhte väljajoonistamisest. Nad olid väga lähedased, kuid see ei peegeldunud toimuvast välja nii silmnähtavalt kui ma oleksin soovinud. Nende omavahelised mentaalsed (või psioonilised, mida raamatus kasutati) krapsakad dialoogi põrgatused olid vahvad, kuid neid oleks võinud olla rohkem ja, näiteks, oleks väga kihvt olnud ühte pikemat vestlust nende vahel lugeda. Ühe teise liigikaaslase tutvustus lõpupoole oli meeldiv täiendus seltskonda. Vladi naine tuli aga süžeesse viivitusega ja oli täitsa ootamatu lisa, mis minu silmis ei suutnudki loosse loomulikult sisse sulanduda. Mehe läbisaamine enda alluva, Kragariga ning Draakoni koja, Alieraga, paistsid kõige sidusamad ning potentsiaaliga millelegi põnevamale taustal või tulevikus. Põgusalt n-ö kehade pärilikkuse ja hinge taassündi teema tõstatamine, Vladi väidetava eelmise "keha" tegevuste ajaloo ning suguluse teiste spetsiifiliste kaasaegsete tegelastega avamine oli aga kõige huvitavam. Ma arvan, et potentsiaalne tulev osa sarjast, mis sügavamalt seda aspekti Vladist käsitleb võib üpris köitev olla. Üldiselt, tegelasi ja süžeeliine, mida tulevikus keskpunkti asetada või põhjalikumalt uudistada või edasi arendada, seadis esimene osa küpsetamisootele hulganisti.

Fantaasia lugude juures on alati tähtsal kohal maailma loomise värvikus, efektiivsus ja usutavus. Kahtlemata on tegu selles valdkonnas õnnestunud teosega. Maailm on teistsugune, kuid piisavalt äratuntav ja reaalsusega samastatav. Leidub omanäolisi ja isevärki olemuste ning uskumustega tegelinskeid. Reeglid ja eluolu funktsioneerimise põhimõtted tundusid huvitavad ning arusaadavad. Õnneks ei valatud mind üle ja uputatud uue informatsiooniga, eeldades, et ma suudan kõike vajalikku ja ebavajalikku endasse haarata. Süžee ja maailmatutvustus olid piisavas tasakaalus ning tutvustati vaid seda, mida tegelikult ka oli lugejal tarvis teada. Taust ei võtnud üle ega pisendanud tegevusi ja toimuvat. Kõige kaasahaaravam osa jäi ikkagi süžee kanda, iseäranis, et kuidas Vladil ja tema kambal õnnestub see vennike sealt hoonest välja meelitada. Teostus jäi natuke segaseks, kuid lõppkokkuvõttes, kõik toimis.

Pean ennast kätte võtma ja rohkem fantaasia kirjandust lugema. Väga asjalikke lugusid on saadaval. Millegipärast olen viimasel ajal krimka lainel. Pean sellest välja murdma. Käesolev raamat oli pigem selline kerge, kärme ja õhuline esindaja enda žanrist, mida vaevatult läbi töötada. Selles oli positiivseid aspekte, kuid üldiselt saab see minu silmis soliidse ja igati auväärt hinde kolm (pluss).


--------------------------------

Pealkiri: Saskia läheb metsa
Autor: Häli Kivisild
Kirjastus: Fantaasia
Ilmumisaasta: 2021
Minu hinnang: 3.5/5

Ootasin hoopis midagi muud. Midagi kerget, maagilist ja lihtsat. Sain aga sügavat, muserdavat ning mõtlemapanevat. See raamat sisult nüüd lihtsate killast lugemine küll ei olnud, vähemalt emotsionaalselt mitte. Loo keskmes oli valu ja vägivald, vaimne ja ka füüsiline. Moraaliks tõsiasi, et enda eest tuleb seista ja enesele tuleb andestada ning vaid siis on kurjuse nõiaringi võimalik lõhkuda. Raamat oli omapärane kombinatsioon realistlikust ja inetust koduvägivallast, emotsionaalset manipulatsioonist ning verbaalsest kiusust, ja maagilisest realismist lõksus hingede, hauataguse elu ning lõpetamata lugudega. Lisame siis n-ö loo loos seiklusmuinasjutu näol, mida peategelane vahelduvalt päris elus toimuvaga jutustab, on tegu kompotiga, milles on liiga palju, liiga erinevat, liiga koos. Samas, suudab süžee siiski püsida õhuline, järgitav, usutav ja piisavalt sidus, et ei tekiks lugedes skisofreenia. Tegu on ootamatult inimliku ja katsutava fantaasia raamatuga, mille ebareaalsed detailid sulanduvad igapäeva maailma nii vaevatult, et nad tunduvad otsekui tõene osa päris elust.

Raamatu keskmes on elava loomu ja kujutusvõimega Saskia, kes saabub ema ja vennaga vanaema juurde maale pärast isa järjekordset vägivallapuhangut ja esimest korda ka tütre peksu. Vanaema on üks kibestunud, tänitav ja südamest halvaloomuline mutt, kes võtab kolme külalise kallal iga asja eest. Saskia ema laseb nii mehel kui emal ennast järjepidevalt tümitada ning ei suuda, vähemalt tütre silmis, enda eest seista ja vastu asutada. Frustreerunud Saskia läheb metsa uitama ning kohtab seal Liinat, ema õde, kes suri, kui mõlemad oli teismelised. Siitpeale liitub süžeese teine liin, nimelt pilguheit Liinale ja tema kogemustele n-ö taevas, kus raamat kirjeldab toimuvat kui laiaulatuslikku masinavärki eri põhjustel sinna sattunud hingedele, mis hõlmab kõike, alates aiandusteraapiast kuni tugigrupi ringideni. Kujutada järgmist sammu hinge elurattas sellelaadses keskkonnas oli läbimõeldud ning omapäraselt orgaaniline, kuid mitte iseäranis originaalne. Väga põnev oli lugeda autori nägemust ja huvitav oleks taaskord külastada seda kõrgemat maailma võib-olla antud raamatu võimaliku järje raames.

Liina liitumisega tulevad mängu surm ja lein, kahetsus ja enese süüdistamine, enesetapp ning selle doomino efekt. Kui arvestada kui mitmeid tõsiseid ja isegi süngeid teemasid on üks teos suutnud endas käsitlemisele võtte, siis tegu on üpris sisuka ning kaaluka looga. Need on delikaatsed küsimused ning, kuigi, süžee vajaks rohkem süüvimist ja nende keeruliste teemade lahti harutamist, jäin ma üpris rahule sügavusega, mille autor oli valinud, et neile lõppkokkuvõttes kontekstis sobilikud lahendused välja käia. Mõistlikkuse ja autentsuse piires ning mitte liialt lihtsustades. Loomulikult ei ole finaalpunkt tegelastele ideaalne, lahinguid on kindlasti veel ees, kuid julged ja otsusekindlad sammud on võetud parema tuleviku nimel. 

Saskia peredraama ajas mul vere keema. Tema isa ja vanaema oleks vaja luku taha panna. Kohe. Sellised inimesed eksisteerivad ja on sada korda hullemaid, kuid mulle üldse ei meeldi sellistest jätistest lugeda. Väldin raamatuid, mis tegelevad suures osas koduvägivallaga -- selle igasugustes vormides. Ma ei osanud esmapilgul sellist suunda loos oodata, seega ärritusin iga kord kui kummastki neist lugema pidin. Umbes sama palju käis mulle pinda  alguses Saskia ema, kes teadlikult (tema enda sõnul), pani oma lapsed olukorda, kus nad pidid vaenulikus keskkonnas kasvama, sest naine püüdis ennast alateadlikult karistada. Selle otsusega, karistas ta pigem lapsi. Tüütu, kuid väga usutav olukord ja mõttemuster inimese poolt, kes on pidanud kannatama ja trauma üle elama. Fantaasia element ja muinasjutt olid otsekui võimalused põgeneda koleda tegelikkuse eest, kuid kas põgenemine on alati lahendus? Võib-olla mingiks perioodiks. Kindlasti olid need aga sümboliks ja peegelpildiks süžees reaalsuses toimuvale. Huvitav, mulle lihtsalt sähvatas mõte, äkki oli Liina ka Saskia ja tema ema kujutuse vili, et aidata neil oma probleemidega rahu teha ja inimestena areneda? 

Kokkuvõttes võib öelda, et tegu oli üllatava sisuga raamatuga, millesarnast suunda ja teostust ma seda kätte võtte kohe üldse ette ei näinud. Kohati olen positiivselt meelestatud, sest lugu oli ladusalt kirjutatud, lihtne lugeda, omanäolise süžee ja lahenduskäikudega. Teisalt, kohati tundus lugu liiga kerge, et asjakohaselt mahutada puudutatud teravaid teemasid. Paradoksaalselt, oli see samaaegselt liiga raske, et ma seda lugedes head emotsiooni oleksin kogenud. Huvitav lugemine oli see igatahes!

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar