pühapäev, 14. november 2021

Kino: PÖFF 2021 (1) "Birta" ja "Kosmosepoiss"

Tervitus!

Esimesed ülevaated just alanud PÖFFilt!

Pealkiri: Birta
Originaalpealkiri: Birta
Programm: ECFA võistlusprogramm, Lastefilmide võistlusprogramm
Riik: Island
Kestus: 1h 25 min
Millal nähtud: 13.11.2021
Link: https://poff.ee/film/birta/
Minu hinnang: 4/5

Küll see oli üks tõesti tore lastekas! Soe ja südamlik ning õpetlik ja kahe jalaga maas. Vaatan väga hea meelega lastefilme ja suudan neid hinnata sellena, mis nad on ja mida nad olema ei pea. Tihti pean endas vaikiva nupuga keelu alla panema mitmed minus ringivuravad mõttekäigud, et tunda nähtust rõõmu nagu laps võiks tunda. Vahetevahel tuleb ette, et ka täiskasvanu silmadega on vaadatav mõnus meelelahutus ja ma ei pea enda loogikat, põhimõtteid ning arusaami maha suruma. Käesolev on õnneks just selline linateos, kus ma tunnen, et tegelased käituvad nagu päris inimesed käituksid. Ka noored. Lugu läbivad teemad on kooskõlas ja realistlikud. Ning, kõige tähtsam, lapsed ei käitu nagu hedonistlikud, mina-ja-maailm elunautlejad või -põletajad. Millegipärast väga paljud linateosed noori just sellistena kujutavad, eriti oma pere suunas. 

Birta on 11. aastane tüdruk, kelle emal on hetkel finantsiliselt raske ning auku pere rahakotis tuleb täita pidevalt tööl olemisega. Tüdruk on frustreerunud, sest peab oma väikse õe eest hoolitsema, tema käsipalli trenni raha ei ole makstud, tossud on väikseks jäänud ning, kõigele tipuks, nüüd jäävad jõulud ära, sest emal ei ole piisavalt raha. Mida preili aga otsustab, selle asemel, et hakata oma negatiivseid tundeid välja elama, valesid otsuseid tegema, oma vanemaid valimatult süüdistama ning pere elu veel raskemaks tegema, seoses teda puudutava ebaõiglusega, on see, mis teeb Birtast kellegi, kes ei ela ainult enda vajaduste ja probleemide rahuldamise eesmärgil. Tüdruk otsustab ise leida viise, kuidas olukorda leevendada ning raha teenida, et perel oleks korralikud pühad. Miks satub mu silme ette nii vähe taolisi filme, kus lastel on rasketel aegadel empaatiat ja pealehakkamist, selle asemel, et tujutseda ning oma pettumust ühel või teisel viisil välja elada? Kas ma lihtsalt teen valesid filmivalikuid või on ülekaalus linateosed, kus pigem keskendutakse negatiivsetele käitumismustritele ja reaktsioonidele eluolu raskuste suhtes (nt kiusamine, enesessetõmbumine ja depressioon, füüsiline ja vaimne koduvägivald, alkohol ja narkootikumid, enesevigastamine, ebatervislikud seksuaalsed valikud)? Kui vaadata tagasi minu nooruse aega, siis peamine Eesti kirjandus ja kohustuslik kirjandus koosnes sellistest "lõbusatest" valikutest nagu "Klass", "Kuidas elad, Ann?", "Hanejaht", "Hernehirmutis", jne. Siin on vist tegu mustriga.

Birta oli teretulnud sõõm värsket õhku ja ehe näida, kuidas probleeme saab lahendada ilma, et keegi vaimselt või füüsiliselt märkimisväärselt haiget saaks, ning isegi mured ei tähenda, et kohe minnakse suhetega rappa. Nt isegi tüdrukute isa, kes oli teise naise juurde lahkunud, omas oma lastega sooja ja armastavat sidet. Ja mõnikord probleem ei olegi tegelikult nii suur mure kui algselt tundus. Ei ole aus ja õige, et lapsed võtavad vanemate koorma enda kanda, kuid on ainult loomulik, et nad vajadusel seda vähemalt teadvustaksid. Birta astus mitu sammu kaugemalegi ja tegi seda pealehakkamise ja entusiasmiga, mida paljud täiskasvanud kadestaksid. Ta leidis sõpru, parandas suhteid, läbis mitmeid väärtuslikke elulisi õppetunde ja, mis kõige tähtsam, tegi lõpuks tõesti südamest head nendele, kes seda rohkemgi vajasid kui tema. Ma tunnistan, mul oli väike pisar silmas kui tüdruk emaga rääkis ja nad koos haiglasse läksid. Mulle siiralt meeldisid kõik tegelased ning tugi ja arusaamine, mis tüdrukut ümbritsevas kogukonnas ja inimeste vahel hõõgus. Eriti vahva oli Kata, Birta krapsaks ja vaimukas noorem õde. 

Tegu oli lastefilmiga, mis ei olnud lapsik või naiivne, samas, tekitas ta helge tunde ja tõi suurepäraselt esile lapselikku heausklikkust, õhinat ja ettevõtlikkust. Nii mõnus on vaadata filmi, mis on autentne ja usutav, kuid ei pane mind saalist lahkuma muserduna (nagu paljud noortekad seda oma raskete ja keerukate teemakäsitustega suuresti teevad).


------------------------------------

Pealkiri: Kosmosepoiss
Originaalpealkiri: Spaceboy
Programm: ECFA võistlusprogramm, Lastefilmide võistlusprogramm, Teadus360°
Riik: Belgia
Kestus: 1h 40 min
Millal nähtud: 13.11.2021

Ma saan suurepäraselt aru, mis oli filmi eesmärk ja mida sooviti sellega noortes esile tuua ning milliseid emotsioone tekitada. Unistamine, nende täide viimine, loomine ja leiutamine, ootuste ja teadmiste piiride kompimine, enesesse uskumine, suurte tegude korda saatmine. Mida nimetatakse tihti ametina, mida laps soovib suureks kasvades omada? Ikka kosmonaut. Lennata kõrgele-kõrgele ja näha, kuidas maailm, koos seal olevate rõõmude ja muredega, jääb aina väiksemaks-väiksemaks. Ma peaaegu lasin Jimil ja Emmal ennast endaga kaasa tirida ja olin seal taeva all nendega ühes. Ja siis surus mul mu täiskasvanu mõttemaailm esiplaanile ja ei lasknud ennast sellest inspireerivast suunast kaasa tõmmata, sest midagi narratiivis ja sõnumites ei klappinud.

Jim on päikeseline ja teadushimuline 11. aastane poiss, kelle isa on astrofüüsik, kes peatselt kosmosesse missioonile saadetakse. Poisi elu keerleb kosmose ja sellega seotud tegemiste ning teaduste ümber. On aasta 1986 ning valdkond on ikka veel midagi erilist, mille kulgu inimesed aktiivselt jälgivad. Uues koolis otsustab poiss teadusvõistlusel enda uue klassikaaslase, Emmaga, teha õhupall, mis neid mõlemat stratosfääri viib. Kõlab kui süžee, millele on äärmiselt lihtne kaasa elada, kui ainult teostus ei oleks nii pööraselt ebarealistlik, ebaloogiline ja ebateaduslik. Jah, kui lugu võtta pigem kui loona loos, mis ta mõnes mõttes on, siis ei ole ju hullu, kui natuke fantaasia elementi käiku läheks. Samas, tegu ei ole ulmefilmiga ning loodusseadustel ja Jimi lemmikul, füüsikal, põhinevalt on kogu laste projekti teostusel metsikul hulgal valesti, et mul oli raske seda aspekti ignoreerida. Nad ei oleks tohtinud isegi maast lahti tõusta, veel vähem heeliumi ja muude ohtlike detailidega edukalt hakkama saada. Ja plahvatas ju üks hetk kogu nende kupatus, mitte laste endi süül, kuid siiski, andis see mõista, kui ohtlik paari ettevõtmine on. Ja siis võtta kitarr veel lendu kaasa?! Siin vist tuleb pigem süžeed näha kui fantaasialugu või jutustaja jutustatavat mitte täienisti päris elul põhinevat seiklust. Okei, vaatame filmi selle nurga alt. 

Kuid siis tekkis mul lühis Challengeri katastroofi teemal, mida ka filmis käsitleti. Õnnetus juhtus, sest ignoreeriti inseneride hoiatusi ning võeti risk, mida ei oleks tohitud võtta, sest nii madalal temperatuuril ei oldud edukat õhku tõusu katsetatud. Ja mida teeb Jim. Kogu tema plaan oli ehe näide sellest kuidas turvalisus ei olnud isegi esi kümne teema hulgas. Okei, paned ennast ohtu, kuid tüdruku kaasa tassimine oli küll äärmiselt mõtlematu. Ehk siis, mida peaksin järeldama nende kahe teema vastanumisest: mine täida oma unistused versus aga püüa seda teha nii, et keegi ei kannataks. Need on omavahel konfliktis ning sõnumid ei klappinud. Või oligi see: ohutust ja reeglid on ükskõik, peaasi, et teed seda mida süda ihkab. Ei tundu just õige. Igatahes, sõnumid jäid mulle veidi ebaselgeks. Jim kippus üleüldse natuke enesekeskne olema, hoides kramplikult kinni pildist, milline ta arvas, et isa peaks olema (olenemata, mida isa tahtis ja miks ta tegi mingeid otsuseid) ning lükates kõrvale Emma plaani teadusprojektist, sest oli ju elementaarne, et nad võtavad teema, mis poissi huvitab ja mida tema teha tahab. Jim tundus mulle kohati nagu karikatuur või siis inimimpulss teistele tegelastele, et nad tegeleksid oma traumade ja muredega. Emma, et ta tunneks vabadust, tüdruku pere, et nad saaksid aru, et nad ei lämmataks oma hoolega teda, poisi isa, et too saaks üle naise surmast, jne. Isa oli eriti emotsionaalse etteastega ning tema sisemist ängi ja konflikte oli võimalik lugeda kui avatud raamatut. Jim, selle kõrval, näitas oma tõelist palet alles vaidluses isaga. Siis tundsin, et ta on tõeline poiss, mitte üks visioon targast ja teadmishimuliselt lapsest.

Film oli hästi tehtud ning kohati oli 80ndate õhkkonda tõesti hästi tunda, nt kui taustaks mängis unelevat ja ulmelist süntesaatori muusikat. Loo sõnumid jäid mulle aga vastanduvateks ning ma ei saanudki tegelikult võib-olla aru, mida sooviti nende vasturääkivate teemadega saavutada. Võib-olla ma süüvisin liiga detailselt millegisse, mis tegelikult ei omanud mingit tähtust ja oleksin pidanud laskma oma sisemisel lapsel taas võimust võtta. Kes teab. 

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar