Kino: PÖFF 2021 (2) "98 sekundit ilma varjuta", "Busteri võlumaailm" ja "Metsikud juured"

Tervitus!

Ja veel PÖFFilt!

Pealkiri: 98 sekundit ilma varjuta

Originaalpealkiri: 98 Segundos Sin Sombra
Programm: Rahvusvaheline noortefilmide võistlusprogramm
Riik: Boliivia, Prantsusmaa
Kestus: 1h 35 min

Millal nähtud: 16.11.2021

Link: https://poff.ee/film/98-sekundit-ilma-varjuta/
Minu hinnang: 4/5

Selle filmi kogemine oli otsekui reis Jupiterile vanas Nõukaaegses rongis. Väga veider tunne. Tuttav ja vanamoeline, kuid kentsakalt maailmaväline ja ebatüüpiline. Keeruline on sõnadesse panna, mis tundeid ja arvamust see linateos tekitas. Siiamaani püüan aru saada, kas mulle nähtu väga meeldis või üldse ei läinud peale. Läheks kindluse mõttes kuldset kesteed mööda ning valin "meeldis". Lugu on paigutatud minu jaoks võõrasse keskkonda, mis tekitas mõneti tunnet, nagu tegu oleks teise planeediga (peategelane muide rääkis ka pidevalt Jupiterile põgenemisest). On aasta 1986 ja tegevus toimub Boliivias, keskkonnas, mille võtmetegurid on narkootikumid ja probleemiderohke noorus. Toitumishäired, koolitüdrukute rasedus oma õpetajast, vägistamised, koolikius, narkokaubitsejad, kohalik kuritegevus, depressioon, jne. Seda kõike esitati aga pealtnäha kuidagi tuimalt ning ma teadvustasin nähtut, kuid see ei jõudnud mulle täienisti kohale. Samas, ma ei saa öelda, et esitus ei oleks olnud asjakohane, usutav ja efektne. Mulle tundub, et need teemad olid selleks keskkonnas niivõrd tavalised, et neist ei tehtud draamat või tähtsustatud üle. Sedasi seal linnas elatigi. Minu jaoks oli selline reaalsus lihtsalt vastuvõetamatu ja kauge. Kombinatsioon peategelase, Geno, igapäevast ja minu võõrastamisest teeniski mu omapärase ja ekstreemsustega segaduses reaktsiooni: kas kompott meeldis või ei meeldinud?

Tegu oli äärmiselt sisuka ja sügava looga, mis täis poogitud igasugu metafoore, kubises see elulistest tsitaatidest ja mõtteterades ning mida visuaalselt näha sai, oli vaid jäämäe tipp (ja isegi visuaalselt leidus imelikke stseene, nt ruum täis laipasid ja "kosmosereis"). Oli keeruline lahti mõtestada, seoseid luua ja kõigest, mida nägin ja kuulsin, sotti saada. Olen kindel, et ma ei saanud poolestki aru, mida mulle tegelikult püüti ridade vahelt või mõnikord isegi täitsa otse öelda. Süžee oli diip ja eeldas aktiivset kaasa mõtlemist. Või siis kaasa kulgemist, mida harrastasin mina. Ma tundsin, et lool oli mulle ohtralt õpetada ning teadvustada anda, kuid ma ei suutnud süvitsi sellesse süüvida. Pigem hulpisin pinnapeal. Mis ei olnud ka vale otsus, sest tegu oli omamoodi põneva sukeldamisega filmi, mille sõnum oli mu käeulatuses, kuid milleni ma lõpuks ei küündinud. Ja võib-olla ma täitsa ei tahtnud ka, sest Geno elu ei olnud meelakkumine: depressioonis ja vaimselt kauge ema, tossikesest hasartmängude küüsis isa, väidetavalt puudega beebist väikevend ning hingamisraskustega vanaema (kes oli vaimselt äärmiselt kõbus ja ainus tugi peres Genole). Rääkimata siis koolikaaslastest, sõbrantsist ning mida iganes see vaimne guuru esindama pidi. Samas, võib olla, et lugu pettis mu ära ning oli just see, mida näidati, mitte midagi rohkemat. Millena iganes film ei pidanud vaatajale näima või mida mõista andma, minu jaoks oli tegu intrigeeriva vaatamiskogemusega ja kahtlemata kummaliselt paeluva filmiga.

-----------------------------------

Pealkiri: Busteri võlumaailm

Originaalpealkiri: Buster
Programm: Lastefilmide võistlusprogramm, ECFA võistlusprogramm
Riik: Taani
Kestus: 1h 32 min

Millal nähtud: 17.11.2021

Link: https://poff.ee/film/busteri-vlumaailm/
Minu hinnang: 3.5/5

Järjekordne mõnus, kerge ja õpetlik lastekas. Nii meeldiv on vaadata filmi, mis on samaaegselt sisukas, kui ka helge ja innustav. Eriti kihvtid on minu silmis lood, milles keegi, vaatamata kehvematele eeldustele, kuid mitte heites meelt, olles järjekindel ja südikas, saavutab edu ja kaaslaste poolehoiu. Rääkimata siis olemast positiivne, igati heatahtlik ja tähelepanelik oma ümbritseva ning sealsete inimeste suhtes. Just selline vahva poiss on peategelane, Buster, kelle ettevõtmistele peab lausa kaasa elama. Natuke naiivne, natuke vanamoodne oma hobidega ja natuke klišeelik oma kutsuarmastuse tunnetega uustulnuka, Joanna, vastu, on ta aga 100% südamlik. Poisi kireks on mustkunst, mida õpetab talle härra Larsen, kelle eest laps hoolitsemas käib. Busteril on lisaks värvikas ja meeldejääv perekond: krapsaks isa, kes on harjameelne, töötu ja pidevalt koli kokku ajaja, vana-rahu-ise ja vist ainuke täiskasvanu peres, ema, ning liiga tõsine ja täiskasvanulik enda ea kohta, väike õde Ingeborg. Viimasel on füüsiline puue, mis segab tal liikuda nagu kõik teised ja paneb teda tundma ennast kõrvalejäätuna sellest, millega temavanune peaks oma aega täitma. Kannatab ta lisaks kiusu all, mida ühel või teisel viisil, kogeb ka vend. Kui Buster on natuke nagu teflon pann -- ta ei lase tagasilöökidest ja nöökimisest ennast heidutada lasta, siis õde on palju vastuvõtlikum. Mul oli hea meel näha, aga et ka üliarmas ja asjalik Ingeborg sai ennast realiseerida ja oma probleemidele otsa vaadata ning oli kompleksidest üle. Mulle tohutult meeldis kogu pere dünaamika, mis oli filmi süda. Selle pere tegemisi ja seiklusi jälgiks veel ja veel. Ma sain aru, et järgmine samm on neile reis Ibizale.

Ette heidaksin omajagu tüüpilist süžeed ja tavapäraseid lahenduskäike. Loo kontseptsioon ei olnud midagi uut või ennenägematut. Tegevusliin, kus poiss püüab võita uue tüdruku südant, kuid takistusi heidab kodaraisse libekala rivaal, on lastefilmides nähtud kordi ja kordi. Eks see natuke igav lähenemine ole, et peategelase vahvat olemust esile tuua. Motivaatorina töötab ta aga efektiivselt ja on ennast ohtralt tõestanud. Õnneks oli vanale ja kulunule Busteri, Ingeborgi ja nende vanemate sarm kombinatsioonina ainulaadne. Oeh, kuidas mulle ikka sellised ägedad heatuju lood koos sümpaatsete tegelastega peale lähevad!

----------------------------------

Pealkiri: Metsikud juured

Originaalpealkiri: Wild Roots
Programm: Lapse õiguste programm, Rahvusvaheline noortefilmide võistlusprogramm
Riik: Ungari
Kestus: 1h 38 min

Millal nähtud: 19.11.2021

Link: https://poff.ee/film/metsikud-juured/
Minu hinnang: 3.5/5

Ma olen samalaadse õhkkonnaga filme ennegi kohanud ning need ei ole mulle just eriti meelepärased. Nad kipuvad mind muserdama ja üleüldse ei klapi minuga iseäranis edukalt lood, mis lokkavad ebaõiglusest ja ebaõnnest. Neid kahte leidus filmis hulganisti, eri tasanditel. Seal kus juba on, sinna tuleb juurde, nagu öeldakse. Kui oled juba vangis olnud, siis on tõenäosus, et sinna uuesti satud reaalne. Kui sind jälitavad viltuminekud ja eriti kui kipud olema konfliktne inimene, kas siis elu on selliseks voolinud või ongi iseloom taoline, siis kipuvad hädad iseenesest üles leidma. Tibi, noore tüdruku Niki, kriminaalne isa, ongi just selline õnnetuke, kes alatasa rappaminekuid ja fiaskosid külge tõmbab. Alati ei ole õnnetused tahtlikud, süüks on hooletus ja emotsioonide eskaleerumine. Mõnikord, aga on vaevatu Tibile kaasa elada, sest mees on autentne, ütleb mida mõtleb ja teeb mida tahab. Ausus võib ühele valus olla, aga hindan inimest, kes ütleb nii nagu on. Eriti mõnus oli mehe konfrontatsioon tütre kiusajaga. Kõik sulatõsi, mis ta ütles. See, aga ei tee olematuks mehe negatiivseid külgi. Oli näha, et ta püüdis Nikiga ja tahtis osa tema elust olla, kuid maailmal on omad plaanid ning minevik ja valed otsused saavad meid tihti ikkagi kunagi kätte. Mulle väga meeldis kui usutava ja tõelise, nii visuaalselt kui emotsionaalselt, näitlejatööna meest kehastati. 

Nikil olid omad mured. Ei ole raha, et lahedaid uusi tosse osta, endine sõbranna kiusab koolis, ema on surnud ja tüdruku eest hoolitseb kasinate võimalustega vanaema. Rääkimata siis, et isa on endine vang ja mees, kellel puudu eluase ning raha, et taas jalule saada. On ainult loomulik, et laps tahab oma vanemaid tunda, eriti kui ei olda hetke eluga rahul. Mingiks perioodiks olid Tibi ja Niki midagi nagu isa ja tütar, kuid mitte päris. Pakkusid nad üksteisele tuge ja kaaslast, kedagi, kes ei mõista hukka ning ei küsi liigseid küsimusi. Nende suhe oli tõetruu ning ma hoidsin neile pöidlaid, et olukord ümberringi laabuks ja stabiliseeruks, et paar saaks võimaluse üksteist siiralt tunda õppida. Kuigi subjektiivselt ei passinud see mulle, kuid objektiivselt öeldes, siis otse loomulikult ei saa hea asi segamatult jätkuda ning asjad ei loksu paika või lahene iseenesest. Selline ilustamata tõepärasus rääkis filmi kasuks. Isegi kui mulle selline trööstitu reaalsus ei meeldinud.