Teater: "Mood"

Tervitus!

Vahelduseks teatrist.

Pealkiri: Mood
Teater: Theatrum
Lavastaja: Andri Luup
Näitlejad: Jette Loona Hermanis, Anne Mari Saks, Karel Käos, Anneli Tuulik või Laura Peterson, Maria Peterson, Tarmo Song, Helvin Kaljula ja Ott Aardam
Kestus: 1h 45 min
Esietendus: 16.11.2022
Millal nähtud: 19.11.2022
Minu hinnang: 4/5

Keha oli pinges ja tahtis alateadlikult põgeneda. Ratsionaalne mõistus ütles, et ära osta piletit, see etendus ei ole sinu maitsele. Midagi kuklas, aga andis mõista, et tükk võib mind üllatada, olla sisukas ja ühte intrigeerivat ja massiivset majandustegevusharu paljastav viisil, mis ei ole juba sada korda nähtud-kogetud-kuuldud ning, kõige enam, mitte mõjuda kui moraalitsev näidend või tükk mis kaks tundi lihtsalt publikule näppu vibutab ning paneb väikseid tähtsusetuid inimesi tundma ennast kui meeletuid kurjategijaid. See on tohutult furstreeriv, kui teatri põhieesmärgiks on kellegi õpetamine ja hukka mõistmine, kui sõnum on suunatud neile, kel tegelikult võimu ei kipu olema. Suletud ring tegijad purjetavad rahus aga edasi ning köhivad mingi näidendi hurjutamise ja noomimise peale. Ja mitte midagi ei muutu, sest väike kala on limiteeritud võimalustega, samal ajal, kui suur kala hoiab nööre enda käes ja kalpsab rõõmsalt vanaviisi. See ei ole luul, sest rohepöörde kriitikana tuuakse tõsiseltvõetavate ja adekvaatsete analüüside põhjal välja reaalsus, et see on (tahtmatult?) rikkuritele kaldu ja paneb vaesed veelgi haavatavasse positsiooni. Nt kuni meil eksisteerivad miljardärid oma konglomeraatide ja eksessiivsete elustiilidega ei saa olla juttu õiglasest ja võrdsest kliimamuutusega võitlemisest. Igatahes, eelarvamused olid teravad ning seljas istus kahtlus, et minek on otsekui klassijuhatajaga kohtuma pärast pahanduse tegemist, kui juhtunu ei olnud otseselt sinu initsieeritud -- ja raha pead maksma ka veel pealekauba. Mõnikord, aga tasub kuulata seda põgusat ja kauget piiksuvat häält intuitsiooni näol, mis julgustab vaatama mööda kogemuse ja ettenägelikkuse võlust ning valust, ja andma võimaluse kellelegi või millelegi, et nood toetaks meelemuudatust. Pean tunnistama, et lavastus läks peale küll ja oli täitsa nutikas ning vahva. Loomulikult ka õpetlik ja kliima ning jätkusuutlikkuse mega murekohtadele tähelepanu pöörav. Kuid, õnneks, mitte ilmtingimata kedagi ülemäära materdav või manitsev või võltsmoraalitsev. Nt üks modellidest tõesti tegutseb oma sõnade järgi, mitte ainult ei kuuluta midagi verbaalselt, et selline pettureeskuju olla. Respekt!

Tegu on otsekui kahe lavastusega ühes. Need erinevad nii vormilt kui esituselt kui toonilt, kuigi ühendav teema on mõlemal sama. Äärmiselt kentsakas kombo, mis kohati tundus, et eksisteerib täitsa eri dimensioonides, olles nii teistsuguse olemusega, et lausa kriipis, sest ei klappinud omavahel kohe üldsegi. Samas, mingil imelikul moel, sulandusid need siiski vaevatult üheks tervikuks ja toimisid sidusa ning täitsa loogilise sümbioosina. Teisalt, kuklas ikka kumas mõte, et mingi ebakõla kahe liini vahel võnkus. Ühel pool paiknesid kolm Eesti modelli, kes oma ajast moetööstuses kogemusi pajatavad. Selles mõttes oli lavastus reaalelul põhinev ning pigem nagu avatud vestlus kolmiku ja publiku vahel. Üdini aus, autentne ja otse elust enesest ilma ilustamata. Teise osa lavakohalolekut anti viiele näitlejale, kes siis kehastasid elust pakatavat prügikastigängi, kes ootamatult filosoofilistel ja eksistentsiaalsetel teemadel diskuteerisid. Konkreetne osa teosest oli puhtalt fiktiivne ja isegi mõningal määral ülevõlli teatraalne. Kaks eraldiseisvat lugu kulgevad omas rütmis, meeleolus ja raamistikus, laskmata end teineteisest segada või puudutada. Kuni finaalini, mis võttis mõlemad ideaalselt ning efektselt kokku. Duo ühine etteaste lõpus oli geniaalne. Sai itsitatud näitlejate omapäraste kehahoiakute ning kaasahaaratud suvaliste moeaksessuaaride üle. Nagu päris elu peegeldav, sest reaalsuses ei ole meie kõnnakud nagu catwalk modellidel, kuid kõik me käime maailmas mööda samu radasid pidi. Üllatavalt kombel, professionaalsed kaunitarid ja viis täitsa pesueht tavalist Marit-Jürit mahtusid oma vastakate olemustega kenasti ühele lavale ning üks hetk ei olnud võimalik vahet teha, kes on kes. Neist sai mitmetahuline tervik.

Esimeses liinis astuvad publiku ette Jette Loona Hermanis, Anne Mari Saks ja Karel Käos, kes on leiba teeninud modellidena üle gloobuse. Kogemus oli kohati kohutav, siis põnev, jälle hämmingut pakkuv, taaskord arendav ja õpetlik, äkitselt hoopis humoorikas. Ja üle kõige just mõtlema panev ja silmi avardav. On ju moetööstus üks suurimaid planeedi reostajaid. Tekkis vastasseis tõsiasjaga, et modell olla on justkui kadestamis- ja ihaldusväärne, kui seda kaugelt jälgida. Valdkonna sisse positsioneerudes, mainisid tüdrukud, et see tühjus, raiskamine, pealiskaudsus ja hoolimatus, pani neid hoopis tahtma võtta kätte bioloogia õpik, et mitte ise manduda, muutuda ümberkaudse suhtes pimedaks ning emotsioonitult jälgida kuidas kõik hävineb, nii inimesed kui keskkond. Et moetööstus on jõle ja ohtlik nii isiku kui planeedi tasandil, ei ole saladus, kuid siiski tikuvad aina nooremad ja särasilmsemad sinna maailma, et jumala pärast ikka püünele saada ja tuimalt vaadata kuidas tööstus looduskatastroofile teed sillutab. Nt kiirmoodi soetamise ja ületarbimise ohvrid on enamused. Aga kes on süüdi? Kas tööstus, mis agressiivselt püüab kasumeid suurendada ja oma olemasolu õigustada? Või inimesed, kes oma raha sinna hiigelmasinasse rõõmuga viskavad? Võib-olla on asi selles, et moemaailma patte lahatakse pidevalt ja päevavalguse käes, siis ei tundunud mulle modellide lood isegi väga imestamapanevad. Need jäid isegi päris kesiseks oma intensiivsuselt ja šokifaktorilt. Pigem oli huvitavam kuulda, kuidas kogemus on kolmikut vaimselt mõjutanud ning kuidas nad on oma elukurssi ja põhimõtteid sellest tulenevalt muutnud. Lisaks, pakkusid nad oma pooles lavastusest hulgaliselt faktilist infot, et kuidas tegelikult moetööstus keskkonda laastab.

Teine liin keskendus energilisele ja sõnakale kodutute bandele, kes elasid modellindusele vastupidiste printsiipide järgi. Kõik kasutati ära ja midagi ripakile ei jäänud. Ei miski ega keski. Tegu oli omavahel solidaarse, kokkuhoidva ja lustaka seltskonnaga. Viljelesid nad eeskujulikku öko elustiili, mida vast ei suuda nii perfektselt jäljendada ka kõige kliimateadlikumad. Jutt oli neil tihe ning diip. Tüübid arutlesid äärmiselt rasketel teemadel ja lõpp-punkt oli iseäranis sünge, kuid meeleolu ning suhtumine oli grupil kõike muud kui trööstitu. Neil jätkus huumorit, et naerda teemade üle, mis viisakas seltskonnas itsitust välja ei tohiks pigistada, ning tegid seda ilma igasuguse valehäbi või piinlikkuseta. Tuju oli hea ja elu vajas elamist, kuigi vestluse tekst oli kõike muud kui helge. Otse vastupidi. Tekkis selline ebakõla tegelaste olemuse, kehakeele ja ilmete ning jutu karmusastme vahel. Kas ainult need, kes ei oma eriti midagi, on end ühiskonnast mingil määral eraldanud ja toimivad oma reeglite järgi suudavad vaevatult ja värvikalt rääkida teemadel, mis tavaliselt ikkagi hirmu ja ebamugavust peaksid üles tirima? Olles väljaspool ühiskonda, on võimalik sellest hulga ausamalt ja vabamalt kõnelda. Isegi nalja heita. Kusjuures, huumor oli mahlane ja muhe. Teravalt avameelne ja tõeliselt pigi värvi musta tüüpi. Kummaline on ju tuleva apokalüpsise üle hirnuda, kuid need koloriidsed tegelinskid suutsid seda suurepäraselt. Loomulikult, tasus üles noppida mitmeid sisukaid, vaimukaid või sügavaid tsitaate või mõttekäike. Üks lemmikuid: "Olen jäänud ainult sisemiselt ilusaks" -- välimine kaunidus on aegunud, kuid seestpoolt ollakse ikka võrratu. Kuidagi koomiline ühe pompsi suust kuulda, aga sellepärast ehk mitte vähem tõsi. Üks meeldejäävamaid mõttelõngu, mis tõstatatud, oli fakt, et kuskil enne 80ndaid, oli tootmise eesmärk luua kvaliteetset ja kaua püsivat tulemust. Siis äkitselt avastati, et kui inimesed juurde ei osta, siis kasum jääb ju kasinaks. Sellest vähem kestvamate asjade loomine, mida iga natukese aja tagant on vaja välja vahetada. Sulatõsi ju. Kõik me teame seda, aga mis on lahendus? Mitte tarbida? Kui pliit amortiseerub, siis on ju ikkagi uut vaja. Keeruline. Siiski, mõistmaks tänapäeva tootmise alustalasid, on selle tõiga teadvustamine võtmetähtsusega. 

Vastupidiselt tüki sisulisele kaalukusele ja selle tõsidusele, oli lava lage ja tühi. Modellid kasutasid küll baaripukk-toole ning alati rõõmus kodutute sõpruskond ilmus alavale vaid oma ustavate prügikonteineritega. Ja muude põnevate leidudega, mis nende külastatavas taaskasutuses ikka ette tuleb. Kujundus ja dekoratsioonid andsid lahkelt ruumi üle teose sõnumile, olles tagasihoidlikud ning pea nähtamatud, et publiku silme ees ei oleks liialt segajaid või ilustusi. Tähtis oli tekst ning mida see edasi soovis anda, mitte kuidas see pakendatud oli -- tore, et oma teostuselt suutis lavastus peegeldada seda, millele fokuseeris. Näitlemise aspektilt ei saa etendust tavapäraselt hinnata. Võib-olla ehk vaid poolt lavastusest, kus figureerisid viis näitlejat. Lõpuni seletamatutel põhjustel jäid enim silma Tarmo Song ning Maria Peterson, kuigi kogu kamp oli sarnaselt kentsakas, morbiidne ja äge -- kõike üheaegselt. Modellide kolmik esitas ennast, isiklikke lugusid ja kogemusi, ning nad otseselt ei näidelnud. Esinesid aga küll. Ühte ja sama päris elu läbielatut võib täitsa veider olla autentselt üha uuesti ja uuesti taas esitada ning seda oli kohati tsipake tunda. Oli hetki, kus kumas läbi sunnitus ja tehislikkus ning mõni vestlus või monoloog ei voolanud naturaalselt. Samas, ega ta ei pidanudki, sest reaalsuses ei räägi inimesed alati ladusalt ja veatult. See ongi päris elu, päris vestlus, päris kogemus. Taaskord, mõjus kummaline kombo professionaalsetest näitlejatest ja amatööridest kuidagi sobimatult, kuid ühtlasi ikka sidusalt. Intrigeeriv kooslus igatahes. 

Kokkuvõttes, miinimum programm mu ettekujutuses oli, et ma ei kahetse teatrikülastust, teine aste oli, et ma ei tunneks, et minu vastu moraalitsetakse süüdistavas toonis, järgmine oli, et lahkudes ei oleks emotsioon üli masendunud ning tükk ei oleks üks fataalsest sentimentist nõretav käkerdis. Siis lootsin, et parimal juhul jätab mind nähtu neutraalseks -- ei ärrita üleliia, tasakaalustades uudse sisu ja infoga, mis perspektiive aitab kuidagigi nihutada. Tulemus, mida ma statistiliselt eriti ei oodanud oli, et mulle tükk meeldib ja see tõesti omanäoline on. Räägib asjast nagu on, ilma, et vaataja tahaks häbist iste alla vajuda ning tunneks, et just tema on kõikidest miljarditest inimestest süüdi keskkonna katastroofilises olukorras. Ja, et sisaldab nähtu ka veel huumorit, mis on süsimust, kuid siiralt vaimukas. Lõpp tulemuseks oli igati asjalik viis ekstreemselt delikaatselt teemat lahata ning publiku poolehoidu võita ilma, et kedagi oleks eemale tõugatud või nähtu ennast moraalselt kõrgemale positsioonile oleks paigutunud -- jõllitades vaatajat ülevalt alla ja lugedes epistlit. 

Raamat: Krimi eri "Sinine villa" ja "Minu harakamõrvad"

Tervitus!

Seekord krimikirjandust.

Pealkiri: Minu harakamõrvad
Autor: Anthony Horowitz
Kirjastus: Tänapäev
Ilmumisaasta: 2022
Minu hinnang: 4.5/5

Arvestades seda, kuidas krimikirjandus on ainuüksi Eestis raamatuturu üle ujutanud, olles žanr, mida kõige enam tõlgitakse, ei tundu tõenäoline, et keegi suudaks selles valdkonnas kirjutada raamatut, mis oleks uudne, üllatav ja pakuks, midagi, mida varem detektiivilugudes ei ole kogetud. Just seda antud teos, ootamatult, suutis. Mõjuda värske ja esilekerkivana. Kuigi lugu loos võte ei ole midagi ennenägematut, andis see süžeele lisa tasandi, mis tõstis teose ülejäänud žanrikaaslastest kõrgemale kategooriasse. Eriti meisterlikult oli loodud seos kahe süžeeliini vahel, mis pani mõlemad üksteisest sõltuma ning lugejana ei olnud võimalik olla mitte õhinaga investeeritud mõlemasse krimiliini, sest üks olenes teisest ja teine esimesest. Need kaks toimisid ühe tervikuna ning see oli raamatu üks edukuse aluseid. 

Lugu imes end sisse juba alguses, mis tegelikult avapauguna oli suhteliselt klassikaline ning ei üllatanud justkui millegi ebatavalisega. Tüüpiline "Midsomeri mõrvalugu" ühes Inglise maalilises külakeses, kus elanikel on hulgi luukeresid kappides, segaseid suhteid ja plahvatusohtlikke konflikte. Asi läheb põnevaks, sest kohe kohe on selgumas, kes siis on tapmiste taga, kuid siis äkki tuletab end meelde tõsiasi, et tegelikult loeb lugeja seda, kuidas peategelane, kirjastuse toimetaja, töötab omakorda läbi raamatut, mis peaks olema kuulsa detektiiviromaanide kirjaniku, Alan Conway, viimane romaan Atticus Pündi sarjas. Nimelt, katkeb selle teose lugemine, sest puudu on viimased peatükid. Ja ei saagi, vähemalt koheselt, teada, et kes siis on mõrvad orkestreerinud ja miks.

Nii satubki lugeja romaani teisele tasandile. Nimelt, hakkab toimetaja, Susan, otsima kadunud peatükke. Õli valab tulle tõsiasi, et Alan Conway on üleöö teinud enesetapu. Kas puuduvad peatükid on üldse kunagi valmis kirjutatud? Kas kirjanik meelega jättis terve maailma n-ö õhku rippuma ja sihilikult ei andnud edasi puuduvat raamatu kulminatsiooni? Ning, võtmeküsimusena, mis üldse Alaniga juhtus? Miks ta enesetapu tegi? Ja kas see oli ikka enesetapp? Kas puuduvad peatükid on kuidagi surmaga seotud? Detektiiviromaanide toimetajast saab ühtäkki amatööruurija, kes püüab seda sasipundart lahti harutama hakata. Reaalelu kogemus tal puudub, kuid olles žanriga sina-peal ja tänu teoreetilise teadmiste pagasile mõistes, et midagi ei klapi, otsustab naine ohjad enda kätte haarata. Ning ongi lugejal juba kaks eraldiseisvat mõrvalugu, mille arengule kaasa elada, mida lahendada püüda ja mis kumbki on üpris paeluvad. Mõlemas on vihjeid teisele, sest kirjanik peegeldas oma elus toimuvat, koos sealsete isikutega, oma romaanis ning raamat annab, seega, vihjeid, et kes ja miks võisid olla mehe surmasoovide taga päris elus.

Lahti hakkab kooruma kõiksugu saladusi, nt fakt, et tegelikult autor vihkas oma menukat sarja ning soovis väärtkirjandust luua, kuid too ei pakkunud kellelegi huvi. Mees ei olnud ka just meeldiv ning paljudel oli temaga mingi suurem või väiksem kana kitkuda. Paralleele sai tõmmata mitmete suhete ja probleemipunktide vahel Atticus Pündi viimases pooleliolevas loos ning autori reaalsusega. Veidra, kuid intrigeeriva, kolmanda tasandina kaasati n-ö lugeja enda maailm, sest mängu toodi mitmed päriselu figuurid, tegemised ja toimumised, nt BBC telesarja produktsiooniplaanid süžee kesksetest romaanidest või seoste tõmbamine Agatha Christie loominguga. Raamatu lõpust leiab isegi intervjuu Alan Conwayga nagu oleks ta kirjanik, kes reaalsuses eksisteerib. Võib tunduda, et tänu neile mitmetele kihtidele ning suurele portsule tegelastele võib tekst olla tihke, skisofreeniline, raskesti läbitav ning intensiivset keskendumist nõudev, kuid pooltuhat lehekülge (544) lausa lendasid ning lugemiskogemus oli hõlbus ja selge. Kõik need lisatasandid pigem andsid sügavust ja kergitasid pinevust, kui tegid süžee raskeks ja väsitavaks. 

Hea krimka on selline krimka, kus ma ei suuda mõrvarit mõtetes tabada ning avalikustamisel on isik keegi, keda ma üheks peamiseks võimalikuks kandidaadiks ei eeldanud, kuid lisaseletusega, on kogu põhjendus loogiline ja igati arusaadav. Silmselge. Antud loo mõlemas alaliinis sai nautida üllatusmomente, kui selgeks sai, kes on tapmiste taga, miks ja kuidas need toimusid. Ootamatud tegijad, kuid uskumatult loomulikud valikud ning ülejäänud süžeega sidusalt klappivad. Silma jäi ka palju filosofeerimist ja psühholoogiat selles suunas, et miks inimesed üldse detektiivilugusid loevad, mis neile seal peale läheb ja mis on fenomeni taga. Fookuses oli ju ikkagi kirjastus, toimetaja ning sari, mis andsid otsekui telgitaguse pildi žanri sisemaailma.

Üleüldse, oli tegu nutikalt ja köitvalt kokku tärgeldatud looga, mis omas eri süžeesid, tegelasi ja motiive, mis kõik osavalt üheks sulasid, pakkudes mitmekihilist kaasahaaravat lugemiskogemust. Kindlasti meeldejääv ja väljapaistev sadadest sadadest ülejäänud žanrikaaslastest.

-----------------------------

Pealkiri: Sinine villa
Autor: Eva Frantz
Kirjastus: Rahva Raamat Kirjastus
Ilmumisaasta: 2022
Minu hinnang: 3/5

Süžee põhitegevused leiavad aset Soomerootsi linnakeses. Kui midagi toimub Soomes, siis võib täitsa juhtuda, et loosse eksib ära mõni eestlane. Nii läkski! Mis te arvate, kas see kaasmaalane oli kirjeldatud kui normaalne keskmine inimene või räige rets? Loomulikul osutus õigeks variant number kaks ning taaskord sai tõdetud, kui vaimuvaene, stereotüüpiline ja tüütu on selline lähenemine naabrite poolt meie inimestesse. Mulle on jäänud tunne, et eestlased on Soomes kõige suuremad seaduserikkujad, lähtudes nende uudistest, suhtumisest ja kõikvõimalikest (ilu)kirjanduslikest allikatest -- on see reaalselt tõsi, et virolased hõlmavad enda alla proportsionaalselt lõviosa kuritegevusest? Peab googeldama, kuid Anton Ilves pani silmi pööritama küll, isegi kui ta aktiivset rolli raamatus tegelikult ei mänginud. Miks ta üldse eestlane pidi olema -- puudus igasugune praktiline vajadus. Segaseks jäi üldse, et miks kaanel teda esile tõsteti -- ei ole just auasi, kui selline tüüp on rahvuskaaslane ja tavapärane nägemus soomlastele ühest eestlasest. Ma ikka lootsin, et ehk on asjalik tegelane, kui niimoodi eputati mehega sünopsises (ja mingis ajakirjas nägin raamatututvustuses ka fakti esile toomist), kuid tolle venna juures küll millegagi kekutada ei olnud. Kordan, ta ei omanud isegi kõrvalrolli. Kas tal üldse dialoogi tekstigi oli? Vist mitte. Mis värk on sellega, et januneme nii meelehitlikult kaasatuse järele ükskõik kus ja mil viisil, et oleme uhked, kui kellelegi eestlased meelde tulevad, meid mainitakse -- olgu see eesmärk siis kõike muud kui soosiv. Juba ainuüksi see detail ei meelita mind sarja järgmisi osa kätte võtma. Kahjuks.

Ülejäänud lool endal oli nii õnnestunud aspekte, kui vähem edukamaid omadusi. Maitse asi, kas läheb peale või mitte, oli autori lähenemine lisada märkimisväärses koguses infot tegelaste eraelust ning kasutusele võtta igasugu tegelaste vaatevinkleid läbisegi. Krimkades on üldiselt tervitatav, kui süžee ei jää ülemäära tehniliseks ja fookus on vaid mõrvaliinil, vaid pikib sisse lisaks peategelaste igapäeva elu varjuneid, et tuua loetavasse värvi. Ja muuta tegelased inimlikumateks ja realistlikumateks. Antud teoses oli seda, aga minu maitsele liiga palju. Kummalised seigad, nt kus peategelasest politseinik, Anna, läheb poodi riideid ostma ja siis viib need tagasi, või siis kus tapetu mees lehekülgi heietab, mõjusid veidralt. Eks kõigil lisadel oli oma eesmärk, kuid üldse ei huvitanud see n-ö sisutäide. Tõesti, need valikud muutsid tegelased autentsemaks, kuid tegu ei olnud just eriti huvipakkuvate inimestega, seega, mõjus nende väljajoonistamine kuidagi pealetükkivalt. Tubli, Anna, et soovid end vaimselt ja füüsiliselt alla tirivast elukaaslasest lahti saada, kuid ma tõesti ei soovinud pikalt ja pidevalt lugeda sellest milline mõttetu jorss too oli. Liiga palju "head" asja. Teisalt, kui mõne krimkasarja puhul ei tunne kunagi mingit otsest kontakti tegelastega ja rambivalgus on puhtalt juhtumite lahendamisel, siis antud raamatus oli vaevatu tegelasi näha kui päris inimesi -- iseasi, kas nad oli reaalselt köitvad isikud või mitte. Väikelinna ja tolle elanike eluolu ja õhkkond oli kenasti edasi antud ning raamat ja selle sisu jätsid usutava fiilingu. 

Kes oli kurjam ja miks ta tegi seda, millega hakkama sai, oli täitsa soliidne. Ei midagi ülemäära geniaalset, kuid ei midagi totaalselt läbinähtavat või ebaloogilist. Kuigi, vee sogamiseks visati mängu mitmeid isikuid, kes tulid ja läksid ning mõjusid tühipalja lehtede sisutäitena. Salapära oli, aga kuni lõpuni üleval ja kuigi isikut sai juba varem kahtlustatud, ei tõusnud ta esile rohkem, kui mitmed teised potentsiaalsed tapjad. Põhjendus oli asjalik ja seosed olid olemas. Finaal oli täita põnev, et kuidas kõik niidid ühte kohta kokku jooksid, kuid leidus ka tsipa liiga lambist mugavaid lahendusi ning olukordi. Samas, väikelinnas vast äkki ongi võimalik suvalises paigas tuttavate inimestega kokku joosta? Lõpp oli natuke liiga puhas ja ladus, kuid, noh, üle taluvuse piiri ebatõenäolina ta, õnneks, ei olnud. Siiski, kas see tüüp ei oleks pidanud lõpus otsad andma? Kuidas ta küll ellu jäi? Kas mul jäi midagi kahe silma vahele või oli tegu imeinimesega? Igatahes, kahtlaseid otsuseid leidus, kuid üldiselt, oli krimka liin täitsa okei.

Loo keskmes, kui kannataja, on kuulus blogija ning sotsiaalmeedia influencer, kes seal sinises villas elaski ning kelle professionaalset teekonda online'is sai põhjalikult lahatud. Selle nii häid külgi, kui halbu. Selles mõttes oli raamat isegi põnev, sest illustreeris ausalt ja konkreetselt selle n-ö ameti puudujääke. Kuidas üks vale soovitus võib kellegi elu rikkuda või päästa. Ning kuidas suunamudijad ikka meeletu kriitikaga peavad vaimselt hakkama saama. Nagu antud loos, mõnikord on suured vihkajad väga lähedal või siis täitsa tavalised inimesed, kes niimoodi kellegi sarjamisega, omakorda enda stressi välja elavad. Sotsiaalmeedia maailmas on kõik need, kes nad ei ole ja ei ole need, kes nad tegelikult on. Selline selgesuunaline ja ilustamata pilguheit influencerite tegemistesse oli vast kõige paeluvam aspekt kogu raamatu juures. Mitte, et ükski selleteemaline detail oleks äärmiselt originaalne või ennekuulmatu, kuid kogu kupatus lihtsalt mõjus koostöös kuidagi autentselt. 

Kokkuvõttes, vastakaid meeleolusid tekitav krimka. Kohati täitsa kiiduväärt, teiselt poolelt, aga veidike lahja ja laisk. Aga see Anton Ilvese teema käis pinda. Äkki ei oleks see mind niiväga ärritanud, kui teda poleks tagakaanel niimoodi üles haibitud? Samas, fakt, et vend loos eksisteeris ja eestlased = kriminaalid äraleierdatud stereotüüp jälle ülesse kerkis, ei olnud midagi, mis õhinast hõiskama pani.

Kino: PÖFF 2022 (1) "Poiss ja tiiger", "Yuku ja Himaalaja lill" ja "Seinad oskavad rääkida"

Tervitus!

Esimesed ülevaated PÖFFilt.

Pealkiri: Yuku ja Himaalaja lill
Originaalpealkiri: Yuku et la fleur de l'Himalay

Riik: Belgia, Prantsusmaa

Programm: Lastefilmide võistlusprogramm, ECFA võistlusprogramm
Millal nähtud: 12.11.2022
Minu hinnang: 4.5/5

Värvilised ja nunnud laste filmid on nagu teraapia. Natuke päikesepaistet ja helget tuju kõledasse sügisilma. Lugu ise ei olnudki midagi eriti märkimisväärset või originaalset. Ikka üks otsinguseiklus, kus julge ja tragi peategelane võtab ette retke, et leida ja tuua tagasi võlulill, aitamaks endale kallist vanaema viimase tervisemuredega. Sel teekonnal kohtub meie kangelane kõiksugu värviliste ja suleliste tegelastega, nii nendega, kes on abiks, kui teistega, kes püüavad ettevõtmise edukust takistada. Klassikaline, ennast tõestanud ning vana ja hea süžee, mille kukile luua midagi vahvat just visuaalses ning lisandväärtuse mõttes. Nendeks erilisteks elementideks antud kontekstis oli stiil ja muusika. Kõige enam jäi silma ja meelde animatsiooni disain, mida oli kuidagi värskendav ja kergendust pakkuv näha tänapäeval suuresti ühte masti 3D stiili kõrval. Multikas nägi välja nagu oleks selle keegi andekas ja värve armastav osavalt ainult pliiatsitega valmis joonistanud. Kohati oli näha lausa tõmmatud jooni, tugevamaid ja heledamaid. Selline naturaalne ja mahe, kuid värviküllane lähenemine loo edasi andmiseks oli võrratu. Tegelaste disain ja loomade ägedad kiiksud ning kõigil oma iseloomulikud jooned, olid tõesti meisterlikult loodud. Igal ühel oli oma eripära ja visuaalselt läbimõeldud nähtav kuvand. Äärmiselt meeldiv oli silmale vaadata niivõrd elavat, mõnusat ja omanäolist stiili animatsiooni. Eriti kui kõrvutada kaasaegset lokkavat arvutidisaini, mis näeb peaaegu, et täpselt samasugune välja, kui järgmine selles süsteemis loodu. Oli näha, et antud filmi animatsioon oli armastuse ja hoolivusega n-ö paberile pandud.

Teine esilekerkiv aspekt oli muusika. Tegu oli täitsa multikaga, mida võiks muusikaliks kategoriseerida. Ülinummi hiireke Yuku ei läinud kuskile ilma oma ukuleleta, mida ta igas olukorras kasutusele võttis. Kui oli vaja priske kiisu tähelepanu kõrvale juhtida, siis lasti pillikeeled valla, kui oli soov lõbusat laulu lustida, siis taas saatis ukulele, ning kui tarvis läks abi kurja hundi eest põgenemiseks, oli pill alati valmis oma võimaluste piires toetust pakkuma. Muusikapalad olid Yuku piiksuva häälega tohutult armsad ja krapsakad ning tihti ühinesid lauludega ka konkreetsed tegelased, kelledega tüdruk just tutvust oli teinud nt rebane, jänes, rott, orav, hunt. Keeruline oli ennast nendest lihtsakoelistest, kuid südamest tulevatest esitusest mitte kaasahaarata lasta. Ja finaaliks veel lõpp hea, kõik hea, mitte üleliia lääges toonis, vaid pigem realistlikult, oli ideaalne kirss tordil. See mutt oli huvitav valik, mis lastele surma kontseptsiooni kindlasti lihtsamini seeditavamaks tegi. Kokkuvõttes, imeliselt kaunis ja võrratult nunnu meelelahutus nii suurtele kui väikestele.

-----------------------------

Pealkiri: Poiss ja tiiger
Originaalpealkiri: Il ragazzo e la tigre

Riik: Itaalia

Programm: Lastefilmide programm
Millal nähtud: 12.11.2022
Minu hinnang: 2.5/5

Loomafilmid võivad küll ägedad ja armsad olla, kuid tihtipeale väldin neid, sest ei suuda isegi kujuteldavas kontekstis taluda loomakeste muresid ja ebasoodsaid olukordi. Oli ette ennustatav, et pisike tiigrikutsikas puutub kokku koledate situatsioonidega, mida mu ekstra õrn süda ei suuda taluda. Ja, loomulikult, esimestel minutitel sai selgeks, et imiteeritakse "Bambi" kuulsaimat stseeni. Õnneks ei esitanud film liiga palju hetki, kus väike Mukti kuidagi hädas oleks. Ta oli piisavalt kõva tegija, et enamus olukordades ise peale jääda või siis inimpoisist sõbra abiga end igast situatsioonist välja rabeleda. Kaks orbu leiavad üksteist ja võtavad ette pika ning takistuste rohke teekonna mägedesse, pühapaika, kus Mukti saaks endale turvalise uue kodu. Tiigri kaaslane, Balmani, ei tunne ennast pärast pere suma maavärina süül kuskil enam kodusena ning leiab endas uues sihi tegutsemiseks aitamaks väikest abitut karvapalli. Usaldusside tekib kiiresti ja Mukti tunneb otsekui instinktiivselt, et poiss on tema kamu. Balmani loodab, aga taas leida ennast ja luua emotsionaalset kontakti kadunud emaga. Nii nad siis seiklevad, samal ajal, neid jälitavad salakütid, lastekodu juhataja ning ohtralt takistusi pakuvad ekstreemsed ilma- ja maasikutingimused. Lihtsalt hips-hops mägedesse ronida ei ole naljaasi. Õnneks on paaril alati ootamatuid abikäsi, kes neid hädast välja aitavad ning sammukeste võrra edasi liikuda toetavad. Kogu teekonna vältel oli äge vaatajana kokku puutuda kõikvõimalike kohalike rahvuste, mägede eri kultuurigruppidega ning värvikate tegelastega, kes elavad ja saavad edukalt hakkama niivõrd keerulistes loodustingimustes. 

Eks tiigri osatäitjana kasutati vast ühte ja sama loomakest, mis ehk seletab seda, et filmi alguses on Mukti pisike lutilaps, kuid viimasel hetkel ekraanil vaatab, aga otsa juba täitsa suureks kasvanud isend. Tiiger kasvas kahtlaselt kärmelt, arvestades, et tegelikult möödusid vaid mõned päevad. Ka olid enamus stseenid tiigriga kuidagi hakitud või mitte tervikud, sest vast ei saanud metsiku loomaga ikkagi vaevatult kõike ettenähtud filmida, eriti kui stseenid hõlmasid inimesi. Turvalisus ja heaolu ennekõike, nii näitlejate kui kutsika puhul. Sellest ka kuidagi auklik ja hüplik visuaalne pilt. Võib-olla ei oleks üldmulje nii konarlik olnud kui näitlemine oleks veidi sujuvam ja naturaalsem, kuid peategelane, tundus, et üldse ei näidelnud, vaid oli tema ise kontekstis, kus potentsiaalselt ohtlik loomake võib käesse augu sisse pureda. Üleüldse oli süžee veidike kohmakas ja sunnitud maitsega. Kokkuvõttes, äärmiselt nunnu kontseptsioon, õpetlik ja vahva, kui teostus eri tasanditel jättis soovida. 

-----------------------------

Pealkiri: Seinad osakvad rääkida
Originaalpealkiri: Las paredes hablan

Riik: Hispaania

Programm: DOC@PÖFF
Millal nähtud: 16.11.2022
Minu hinnang: 3/5

Teema on ju fantastiline ning tohutult põnev, hõlmates ajaloo perioodi ja selle tänapäeva ulatuvat manifestatsiooni, mis eriti tähelepanu ei saa. Või vähemalt, ei ole märganud, et ürgaja koopamaalinguid ohtralt kajastataks igasugu dokumentaalides ning ajaloolises kirjanduses. See oli ka aspekt, mis kinno meelitas. Võimalus rohkem teada saada nendest võrratutest kunstiteostest, mis annavad aimu inimtegevusest mitmekümneid tuhandeid aastaid enne meie aega. Intrigeeriv oli kuulata arutlusi, et mis ajendas inimesi neid maalinguid tegema. Kas eneseväljendusvajadus, praktiline eesmärk, hingelis pseudo religioosne, jne. Tase ägedam oli paralleeli tõmbamine tänapäevase kaasaegse kunstiga ja eelajalooliste joonistustega, milles leiti ootamatult sarnaseid seoseid ja võimalikke motivatsioone. Kaasaegne kunst ei ole praegu, siin ja hetkel, vaid see on läbi aja olnud alati. Seega, ei ole see midagi värsket ja ennenägematut. Huvitav oli tõdeda, et leidub koopamaalinguid, mis illustreerivad elavat ja päris, ehk siis kõikvõimalikke loomasid (kusjuures tihti just jahiloomi, kiskjaid kujutati vähem), kuid eksisteeris ka n-ö eksperimentaalset väljendust, nt abstraktsed jooned, täpid ja muu kaootiline värvikasutus. On hämmastav, et need jäädvustused on püsinud tänapäevani ning mõjuvad sidemena kunagise ja praeguse vahel. Ja, et nende ja meie kaasaegse enese väljendamiskunsti vahel ei laiugi tegelikult kuristik. Selliseid filosoofilisi ja sügavmõttelisi, kuid täitsa loogilisi vestlusi oli köitev kuulata, eriti kuna ideed, mis õhku paisati, olid tõesti usutavad, kuigi esmapilgul kummalised. Silmad said taustal pidevalt imetleda ülesvõtteid erinevatest koopamaalingutest eri paikades ning tõmmata paralleele ja imestada nende olemasolu üle. Võttis sõnatuks nende loomise osavus, säilivus ja sõnum. 

Tegu oleks võinud olla ideaalse dokumentaaliga, kui teema oleks alanud ja lõppenud koopamaalingutel. Aga vaja oli varjutada nende iidne ajalugu tänapäevase grafiitiga ja tänavakunstiga, mis küll teoorias, sobis antud konteksti, sest on kaasaegne väljendusviis, mis kattub koopakunsti olemusega, kuid mõjus iidse kõrval kuidagi odavalt, tühiselt ja prostalt. Jah, kahtlemata on tohutult andekaid artiste, kes loovad vaimustavaid seinapilt (mitmeid sai imetletud ka antud linateoses), kuid neid näeb tänavatel pidevalt ja iga päev. Ürgaja kunsti aga mitte, seega, kas on vaja veel tähelepanu tõmmata millelegi, mis niigi on kogu aeg silme ees, selle asemel, et fookus suunata millelegi haruldasele. Oleks siis vähemalt, et grafiiti saab teisejärguliselt aega, kuid ei, pigem tekkis üks hetk tunne, et koopamaalingud on järelmõte ning tänavakunst on tegelik dokumentaali tuum. Jah, läbi grafiiti kunstnike püüti leida sissepääs võimalikule eelajalooliste teoste loojate mõttemaailma, mis oli nutikas, kuid, siiski, ebavajalik. Terviku sõnum oli sidus ja selge, kuid tasakaal oli paigast ning kaldu poolele, mis seda ilmtingimata ei vaja. Lisaks sellele, häiris tõsiasi, et intervjueerija kippus üle rääkima või sekkuma intervjueeritavate juttu. Seda alati mitte just kõige edasiviivamate või asjalike lisadega. Kokkuvõttes, meeletult huvitav teema ja selle käsitlus, kuid tähelepanu kippus kalduma põnevalt keselt vähem köitvamale. 

Teater: "Üksik"

Tervitus!

Seekord Pärnu teatrit Tallinnas.

Pealkiri: Üksik
Teater: Endla 
Lavastaja: Enn Keerd
Näitlejad: Kati Ong, Lii Tedre, Sander Rebane
Kestus: 2h 25 min
Esietendus: 09.09.2022
Millal nähtud: 07.11.2022 (Vaba Lava)
Minu hinnang: 3/5

Mida see etendus nüüd püüdis vaatajale öelda: noored on pragmaatilised ja asjalikud, vanad on joodikud ja enesekesksed? Või siis ikka, et mõned noored ei ole nii vastutustundlikud ja adekvaatsed kui algselt tundus? Antud tükk pani paljuski kukalt kratsima, sest erinevaid liine ja ideealgeid puudutati põgusalt, liiguti poolele teele, kuid lõplikult välja ei arendatud ning suhu jäi selline pooletoobine maitse. Kaks naist, kelle olemused ja nägemused on risti vastupidi, jäävad lõksu saarele, kus lendavad vaid ahad ja aulid. Inimabi saabumine ei ole garanteeritud. Mida võiks näidend tuumaks võtta? Nt ellujäämisinstinkt, koostöö ühise eesmärgi nimel, vaidlused ja eri vaatevinklid, mis kulmineeruvad, kas surma või pääsemisega, eksistentsiaalsed avastused ja vestlused, elu üle järgi mõtlemine, eriarvamuste kõrvale heitmine ja inimeste omavaheline mõistmime, loodus versus inimene, üksildus versus seltskond, naised versus mehed, vanad versus noored ja nende erinevad vaated, vanemate depressioon ja üksildus, hüljatustunne, noorte mured ja maailma enda õlul kandmine, inimeste üksteisest sõltuvus, loodushoid, vaimne tervis, naised meeste domineerivate ametite maailmas (arst ja arhitekt), jne. Valikuid võimaldati heldelt. Mõningaid neid, tõesti, puudutati ja tõsteti esile, kuid rahuldavat teemaarengut ei kohanud. Selle asemel sai näha, aga üht naist end täis joomas, teist süüdistamas ja olemas tüütu erudeeritud baaba ning teist naist püüdmas käituda konstruktiivselt ja ratsionaalselt, minnes närvi kaaslasest, ja virutades talle obaduse ning kohe seda kahetsedes. Siis astub lavale mingi kutt, kes, jäi segaseks, kas tahtis ennast tappa või siis põgeneda oma senise elu eest. Mõlemad meta tasandil suhteliselt sarnased eesmärgid, kusjuures. Ja siis mõtledki, kulm kipras, et kas tegu on parioodiaga või siis kuidas võtta nähtut tõsiselt. 

Eks keegi meist ei tea enne, kui on eluohtlikus olukorras, et kuidas käitutakse. Eeldame kõik, et oleme kaine mõistusega ja suudame võtta vastu praktilisi otsuseid ning genereerida lahendusi. Tegelikult vist sedasi mõistlikult erisituatsioonides inimesed ikkagi käituma ei kipu. Selline seik kogemuses võib võimendada isiku negatiivseid iseloomuomadusi või siis, vastupidi, tuua esile positiivseid. Mõttetust saab asjalik ja teistpidi. Loogika ütleb, et ei tundu ebarealistlik eeldada, et inimesed hakkavad ühise eesmärgi nimel koostööd tegema, olgu valikud siis konkreetses kontekstis õiged või valed. Mitte miski ei andnud mõista, et kumbki naistest ei oleks omanud motivatsiooni edasi elada ning alateadlikult oli hoopis tänulik sellise eksistentsi potentsiaalselt lõpetava situatsiooni eest. Juulia soovis oma tütre juurde tagasi ning kirjeldas pikalt, miks on talle tähtis oma lapsele antud lubadust mitte rikkuda. Hilpi tahtis oma surnud mehe heaks püstitada maja saarele, kuhu nad nüüd lõksu jäid, ning see soov ei oleks realiseerunud, kui ta ennast seal surnuks joob. Seda enam ei tundunud mõlema käitumine adekvaatne nende olukorrale ning hirmudele. Nt kui Juulia saab lõpuks kontakti mobiiliga pärast põgusat levi tekkimist, selle asemel, et paluda tütre hoidjal saata päästekomando või kasvõi mõista anda, et on juhtunud õnnetus, läheb ta endast välja teate peale, et lapse juukseid on lõigatud. Raisates väärtusliku aja, et dramatiseerida sel hetkel mõttetu lõikumisjuhtumi üle. On võimatu endale tunnistada, et see on kuidagigi autentne käitumine inimese poolt, kelle elu võib olla ohus. Taaskord, keegi ei tea, kuidas nad reageerivad või kas minnakse mentaalselt šokiseisu ja lukku, tegutsedes idiootlikult, kuid no ei olnud naiste suhtumine kohati grammigi aktsepteeritav. See detail omakorda uuristas kogu süžee tõsiseltvõetavust. Olgu tegu siis koomilise draama või absurdse thrilleriga. 

Süžee omas ohtralt potentsiaali, eriti delikaatsete ja eluliselt intrigeerivate teemade adresseerimisel. Eelpool sai mainitud pots võimalikke suundi, mida käsitleda. Üksik ja mahajäetud saar on koht, kus inimene on sunnitud endale otsa vaatama, ilma igasuguse illusioonita ning nägema ka ülejäänud maailma kaugelt ja objektiivselt. Eeldatavasti peaks kõik paistma selgem, naturaalsem ja mitte võlts, olles sunnitud heitma endalt kõik üleliigse ja elimineerides teisejärgulised segajad. Iga aspekt ümberringsest on ilma varjamata ja peitmata just see, mis päriselt ollakse. Selles eraldatud maalapil olek oli ideaalne pinnas, et kaks naist saaksid filosofeerida kõikvõimalike teemade üle. Ja eks nad seda ka tegid, kuid ühegi teema tuumani, jäi mulje, et ei suudetud jõuda. Või siis ei jõutud ühegi valdkonnaga ammendava hetkeni. Hüpati ühelt asjalt teisele, kuid heureka-momente või midagi hingeliselt sügavat vaataja ette ei tiritud. Algust tehti paljude valulike ja eluliste küsimustega nt naise roll ja valikud otsustades enda karjääri üle. Mõlemal oli oletatavasti arhitektuuri ja meditsiini maailmas keeruline ning seda põgusalt puudutati -- võtmesõna, põgusalt. Jäi ka arusaamatuks, miks Hilpi nt kaaslast üks hetk kiitis, sest too on naine ja teisel momendil laitis, ainult sellepärast, et Juulia keeldus tegemast täpselt nii nagu Hilpi tahtis. Viimane arvas, et naise arhitektiks valides on too kergem manipuleerimiseks ja oma tahtmise saamiseks. Miks? Ta ju andis mõista, et oma ameti valikus seisis vastu samadele eelarvamustele, mis Juulia, seega, mis motiveeris teda seda ebaausat käitumist replikeerima. Kas vanemast naisest oli saanud lihtsalt kibestunud ja õnnetu mutike? Või oli seal taga midagi enamat? Kahjuks, põhiosa selliseid intrigeerivaid sissevaateid kahe tegelase psüühikasse just nii pealiskaudseks jäidki. Ja, sellest tulenevalt, ei olnud kahe naise toimima panevatest teguritest eriti kerge aru saada ning, seega, neid mõista ja kaasa tunda. Juuliaga oli lihtsam ja otsekohesem, kuid temalgi leidus kentsakaid hetki, kus oli selge, et öeldu või tehtu taga peitus midagi sügavamat, kuid süžee ei võtnud ette sukeldumist tundmatutesse vetesse, et tausta rohkem lahti seletada ning lisandväärtust loole pakkuda.

Omamoodi ebakõla tundus olevat tüki ametliku žanri ning tegelikkuse vahel. Draamaks seda tituleerida on ilmselge, kuid küsimusi tekitas "komöödia" sildi lisamine. Ehk on siin taas tegu ilmselge maitse küsimusega. Mis ühele on humoorikas, ei pruugi nalja pakkuda teisele. Antud kontekstis, kus sisu oleks võinud enam rõhuda just eksistentsiaalsetele ja inimpsüühika teemadele, et pakkuda loole sügavust ja sisu, jäid katsed koomikat pakkuda natuke nadiks. Ei, lapsikud vaidlused ei ole midagi, mille üle südamest naerda, samamoodi, nagu alkoholism, hüsteeritsemine, ümberringsega vastuolus absurdsed käitumismustrid või kellegi eneseotsinud, olles noorelt jooksnud ummikusse, mis võivad hõlmata või kulmineeruda enesetapuga. Aga eks iga üks näeb näidendit ikkagi oma mätta otsast ning kui on öeldud "komöödia", siis ehk pakub see enamustele ikkagi vastavat emotsiooni. Žanri kategoriseerimise juures on tähtsam tõdeda, et tegu oli intrigeeriva lavastusega selles mõttes, et tegelikult ju midagi märkimisväärset ei toimunud. Lugu ei olnud tegevustihe ja vaatamata olukorrale, kus naised end leidsid, siis reageerisid nad pigem vesteldes, kui füüsiliselt ringi toimetades. See liikumatus keset ei mitte midagit oli osavalt loodud ning kohati tundus, et aktiivsus on tipus, sest kerge oli sassi ajada kehalist tegevust naiste vaimse ülekuumenemise ja pingeva mõttetööga. Tekkis selline põnev vastandlik olukord füüsilise ja verbaalse/vaimse vahel. Seega, veelgi enam oleks seda elavat tühjust pidanud täitma sisukad ja halle ajurakukesi stimuleerivad psühholoogiast kubisev mentaalne materjal dialoogide ja, miks mitte ka, monoloogide näol. Ruumi selleks toimumispaiga laiuvas ja lõppmatuses inimtühjuse- ja puutumatuse rüpes leidus heldelt. 

Vaatamata ärevust esile toovale kesksele kontseptsioonile, loo kulgemises oli midagi ootamatult rahulikku ja paanikat pidurdavat. Ehk aitas looduse häirimatus ja eraldatud keskkond tekitada mõnevõrra hüpnootilise ja külmaverelise õhustiku, kus nähtavat sai jälgida pulsisageduse tõusu vältides. See, kusjuures, on igati positiivne efekt. Oma osa kentsakal moel lõõgastava kliima loomisel oli lavalahendustel ja visuaalsel poolel. Meeldis mere ja selle kohal oleva taeva koos lindudega projitseerimine lava hõlmavale kangale, mida küll alla ja taas üles, lava õrnalt peites või paljastades, eemale tõmmati. Helid, varjud ja hallikas toon koostöös olid maalilised ja rahustavad. Laval endal paigutus hallikas kivimass, kuivanud puitu ja tühi laiuv maastik, mis kõik ühiselt andsid edasi iseloomulikku Läänemere vaibi. Natuke kõle, natuke tühjavõitu, sume ja hallikas, kuid võimalikult vaba ja puutumatu loodusega. Ja kodune. Õhuline ja puhas, kuid täis ajalugu. Põnev oli tõdeda, et tegelased kõnetasid saare minevikku, kus nt oli kunagi paiknenud leeprahaigete varjupaik. Eriti huvitav ja ka isegi humoorikas oli kuulata Juulia tagasivaateid viikingite aega ning intrigeerivaid fakte nende sõdalaste elust, ehk isegi just selsamal saarel. Kas tõesti armastasid viikingid end tänapäevases mõttes n-ö meikida? Huvitav, peab kuskilt järele uurima, sest kujutuspilt värvitud ripsmeid plaksutavastest (Juulia sõnad) ja üles löödud Skandinaavia sõdalasmeestest pani küll natuke muigama. Ja kui populaarsed nad teiste riikide seas oma ilu poolest olid. Fakt või väljamõeldis? Hariv igatahes. Juulia hoolivus saare mineviku ja jätkusuutliku tuleviku suunas oli sümpaatne. Samal ajal kui Hilpi ükskõiksus ja teerulliga üle sõitmise suhtumine ärritas. Üks mõtlematult rikub loodus, teine püüab seda säilitada ja sümbiooselt koos eksisteerida. 

Kokkuvõttes, oli antud tükis midagi magnetilist ja hüpnootilist, midagi, mis jättis veidralt külmaks (mitte ilmtingimata halvas mõttes), kuid, samas, pigistas välja emotsiooni. Lavastuse õhkkond ja fiiling olid suurepäraselt loodud ning andsid edasi Läänemere karget ja eraldatud olemust. Selle võlu ning valu. Kaks naist olid igatpidi vastanduvad ning nende dünaamikat oli huvitav ekstreemsetes tingimustes jälgida. Kahjuks, ei realiseeritud selle põrkumise potentsiaali täisväärtuslikult ja süvitsi kaevudes. Ja näitlejates ei olnud üldse asi -- nemad said soliidselt hakkama. Vestlused algasid paljulubavalt eri teemadel, kuid ei suubunud kuskile, jäid õhku rippuma või lõppesid enne kui algasid. Iseäranis seletamatuks jäi vanem proua, Hilpi, kelle vastutustundetu ja üleoleva käitumise alget oli keeruline mõista ning, seega, naisele kaasa tunda. Juulia oli selgem vesi, kaaslane, aga sogane. Finaalis jõuti ootamatult ühele lehele ja leppimisele teineteisega, kuid esimesest konfliktist ja viimasest hetkest jäi vahepeal väga palju näitamata, tundmata ning seletamata. Meeleolukas ja omanäoline etendus, mille sisutihenduses jäi nati vajaka. 

Kino: Ports 2022 aasta filme vol 3 (k.a. "Kalev", "Pilet paradiisi", "Mõrv teatris", jm)

Tervitus!

Ülevaateid kinode repertuaarist.

Pealkiri: Kalev
Originaalpealkiri: Kalev
Kinodes alates: 23.09.2022
Millal nähtud: 15.10.2022
Minu hinnang: 3.5/5

Kes siis ei teaks Aivar Kuusmaad või Tiit Sokku? Kuigi, viimast, üllataval kombel, oli süžeesse kaasatud eriti kasinalt. Ma olin liiga väike, et mäletada Kalevi hiilgeaega, millele antud lugu fokuseerib. Kuid nüüd, tagantjärgi, linateose formaadis meeste saavutustele kaasa elada oli hästi kihvt. Tilluke riik, plahvatusohtlike poliitiliste keeristormide küüsis, kus korvpallurid lihtsalt tahavad palli mängida. Kuigi, veidi arusaamatuks jäi, et kui nad nii kehvakesed olid, nagu neid kohati illustreeriti või mõista anti, siis kuidas nad äkitselt tippude tipud suutsid alistada. Ju siis nood olid veelgi nadimad. Selles mõttes jäi vahetevahel tõesti mulje, et tegu ei ole laiahaardelise liigaga vaid amatööride klubidega. Kuna ma ei adu tolleaegsest korvpallist mõhkugi, rääkimata tänapäevasest, siis veideralt harrastajalikult mõjus meeste tase. Kas siis kogemata, tahtlikult või ise nägin asju, mida tegelikult ei olnud. Ehk äkki näitlejad ei suutnud mõjuda eriti oskuslikult ja sellest minu vildakas pilk nende spordiandele? Kui juba veel negatiivsest rääkida, siis narratiivselt jäi süžees veidi vajaka pinge kruvimisest ning lõpliku võidu kaalukuselt. Ülesehitus ei tundunud kui eskalatsioon, pigem nagu muuseas -- näed, võtsidki. Tiitrid! Ei tekitatud õhinat, ärevust või köitvust, mis oleks lasknud viimasel mängul mastaapselt mõjuda. Ei olnud võimalik tajuda selle saavutuse märgilisust. Aga, kui helgemale poolele pöörduda, siis mulle tohutult meeldis filmi autentne õhkkond ja visuaalne pool, mida suudeti võrreldes minu mälestustega 90ndate algusest usutavalt taasluua. Äratundmisrõõmu oli ohtralt ning õige fiilingu äratabamisega saadi meisterlikult hakkama. Oli mitmeid detaile, mis aitasid seda realistlikult toetada, alustades nii eesti, vene kui inglise keele kaasamisest, ajalooliste viidete lisamine nt Leedu olukorrast, vuntsid, vuntsid ja veel vuntse, üleüldine Nõukogude aja hallus ja kulumus, mida demonstreeris suurepäraselt George Jacksoni osatäitja kommentaar, et Detroitis on inimesed vaesed, kuid miski ei anna tabada kui viletsalt idabloki rahvas vireleb. Ka näitlemine oli kuidagi ajastutruu, selline huvitav ampluaa Nõuka vanemate ja nooremate generatsioonide olemustest. Kokkuvõttes, vinge film, kuid vast mitte nii ideaalne, kui meediast on kõlama jäänud.

----------------------------

Pealkiri: Pilet paradiisi
Originaalpealkiri: Ticket to Paradise
Kinodes alates: 16.09.2022
Millal nähtud: 15.10.2022
Minu hinnang: 2.5/5

Olid ajad, mil Hollywoodi romantilised komöödiad õitsesid. Nad olid küll lääged ja lapsikud, kuid toimisid suurepäraselt ja jätsid pärast vaatamist sooja ning õdusa tunde. Sellest on kõvasti üle kümnendi kui mõnda sellehõngulist filmi on suurtele ekraanidele lastud. Imitatsioone hiilgeajast vahepeal ikka eksib kinno, kuid need on kuidagi plassid ja odavad koopiad. Ei suudeta sama kliimat ja efekti taasluua, mida nt kunagi Meg Ryani filmid saavutasid. Käesolev on järjekordne näide millestki, mis jättis tühja tunde ja mis isegi ei puudutanud klassika pealispinda. Puudus sarm, kergus, huumor ning just naturaalsus. Süžee ja sealsed suhted mõjusid kuidagi sunnitult ja tehislikult. Ülepaisutatud antipaatia kunagise abielupaari vahel ja ebausutav äkiline armastus kahe noore vahel. Filmil jäi kõik kuidagi poolikuks ja mitte ühtegi aspekti ei olnud piisavalt. Kohati tundus nähtu kui amatööri esimene käsikiri, kus järgitakse etteantud samme ja süžees lihtsalt ühendatakse punktid. Lõpp oli ehk veidike ootamatu, kuid mitte midagi esiletõusvat või originaalset. Tulemus oli lame ja ebahuvitav. Vaatamata sellele, et taustaks oli üks maailma kaunimaid ja värvilisemaid paiku, pani lugu ise igavusest haigutama. Puudus energia ja võrratut ümbruskonda ei integreeritud edukalt, sest kui lugu on niivõrd elutu, siis annab imeline taust tunde, et vaataksid otsekui Bali turismireklaami, mitte nunnut romantilist komöödiat. Üllataval kombel, häiris veel üks detail loo tõsiselt võtmisel, mida tihti ei ole tähele pannud. Nimelt on Julia Roberts ja George Clooney niivõrd suured staarid, et ma ei saanud üle ega ümber neist, kui kuulsatest näitlejatest rollide taga versus nemad, kui kaks karakterit ühes linateoses. Nad oli Julia ja George, mitte kui väljamõeldud tegelastest endine abielupaar. Samas, isegi nende staarivõim ei suutnud lugu nigelalt tasemelt kõrgemale tõsta. Kuigi film oli pealiskaudne ja siuh-säuh kokku klopsitud, et filmitegijatele ja näitlejatele tasustatud puhkust kaunil parasiidisaarel võimaldada, siis võivad igast motivatsioonitsitaatide ja sentimentaalse emotsionaalsuse hindajad nähtust üht või teist leida ja endaga saalist välja kaas võtta.

----------------------------

Pealkiri: Kõik kõikjal ja korraga
Originaalpealkiri: Everything Everywhere All at Once
Kinodes alates: 08.04.2022
Millal nähtud: 06.10.2022
Minu hinnang: 3.5/5

Tegu oli kaootilise filmiga, mis tundus, et üheaegselt kopeerib mitmeid mitmeid juba teada ja nähtud teisi lugusid, kuid, samas, teeb täitsa enda asja ning midagi taolist ma varem näinud ei ole. Sarnaselt, oli aspekte, mis paistsid sügavad ja lausa geniaalsed, kuid, teisalt, leidus detaile, mis kentsakalt ja piinlikult mõjusid. Nt ei suutnud huumor mind alati veenda ning see hot dog sõrmedega inimeste maailm oli vastikult vastumeelne -- absurdne, selle sõna halvas mõttes. Jamie Lee Curtis oma rollis, aga suutis pea igas stseenis, üheaegselt, mind muigama ning silmi pööritama panna -- naise esitus kohati isegi varjutas peategelase. Süžee ise oli suuresti suurepärane põige inimmõtetesse, kus eksistentsiaalsed küsimused võtavad võimust ning segunevad nt halli argipäeva ja depressiooniga. Mis on elu mõte? Miks me siin oleme? Alati ei leidu neile positiivset vastust ning ehk ongi üks suur tühjus ja häving õige suund. Aga mitte "kõiksuse" n-ö asetamine saiakese peale. Liiga kentsakas, et olla humoorikas või kuidagi eriline, pigem totakas. Kesksele kohale paigutusid inimsuhted, meeste ja naiste, vanemate ja laste, indiviidi ja universumi vahel. See oli vast loo kõige köitvam aspekt. Eriti huvitav oli tõdeda peategelase ja tema mehe suhet erinevates reaalsustes. Teine esilekerkiv osa olid visuaalsed efektid, mis olid hämmastavalt lihtsad ja orgaanilised, kuid kihvtid ja elavad. Linateose üldine toon oli üpris vanamoodne, kuid midagi selles toimis üllatavalt modernselt. Näha vanemat naist pooleldi superkangelase rollis oli kindlasti värskendav kogemus, kuigi süžee eksis kohati miljoni alateema ning sõnumite vahel ära. Üleüldse tundus, et filmi loobiti kõikvõimalikke uitmõtteid, popkultuuri ja suvakad kontseptsioone, mis tegi nähtu küll värvikaks, kuid ei olnud alati sujuv ja sidus. Tuum oli suhteliselt selge ja otsekohene, kuid teekond sinna kippus uitama minema erinevatest segajatest tulenevalt. Vaatamata etteheidetele ning loo koormamisele eri suundadest ja tasemetel kõigel, mis pähe eksis, oli filmi idees ja teostuses midagi ambitsioonikat, midagi vastuvoolu liikuvat ja isegi südamlikku. Selliseid isepäiseid initsiatiive võiks suurele ekraanile tihemini kohata.

----------------------------

Pealkiri: Mõrv teatris
Originaalpealkiri: See How They Run
Kinodes alates: 21.10.2022
Millal nähtud: 22.10.2022
Minu hinnang: 3/5

Klassikalised krimkad, eriti kinolinal, kuhu neid enam eriti ei eksi, on äärmiselt teretulnud. Välja arvatud juhul, kui nad on pigem detektiivilugude austajate õrritamiseks ja sisu tegelikult suht kesine. Palun, lõpetage see "the butled did it" lahendus, see on odav, igav ja ei ole tegelikult nii nutikas, kui võiks arvata. Jah, Agatha Christie loosse see otsekui irooniana passib, eriti kuna üks "butler" enda otsa tõesti leidis, kuid vaatajana on lahendus pettumus. Ehitame üles põneva süžee, illustreerime brutaalset mõrva ja esitame kahtlusalustena eriti koloriidset bandet sulelisi ja karvaseid ning siis tõmbame vaatajal vaiba jalge alt -- just siis, kui ta on õhinas äraarvamismängu lahendamisega. Palun ärge püüdke olla enda arvates kavalad, ei ole vaja haledaid uuendusi ning värskust sinna, mis juba end tõestanud ja toimib, eriti kui asendus ei küündi originaali lähedalegi. Ja ei oma ohoo-efekti, pigem, võeh-reaktsiooni. Kas tõesti ei ole võimalik tuua suurele ekraanile enam krimkasid, mis tõesti üllatavad ja hämmastavad? Hollywoodis vist tõesti mitte. Igatahes, puänt ning mõrva põhjused jäid nadiks ja panid silmi pööritama, kuid filmis leidus piisavalt omanäolisust ja põnevaid detaile, et seda mitte täienisti maha kanda ja isegi tsipake nautida. Kogu kompott jättis Wes Andersoniliku mulje, seega, kui tema stiil meeldib, siis läheb vaatajale raudselt peale ka antud linateos. Krapsakas, retro ja kõlkudes peaaegu humoorika ning mitte piisavalt naljaka vahel -- suutmata kordagi minust muiet välja pigistada, kuigi punnitati ja punnitati. Krimkade ema, Agatha Christie, kaasamine oli äge lisa, eriti kuna naine ei tundunud oma romaanide lehekülgede väliselt just kõige nutikam. Või, vähemalt, ka tema teeb saatuslikke vigu. Paralleel tapetud lavastaja plaanitaval filmisüžeel ja lõpu vaatusel oli ootamatult vahva. Saoirse Ronan oli agar ja nunnu oma rollis. Ja vist oligi kõik. Okei linateos oli, kuid ei midagi, mis oleks suutnud mulle muljet avaldada. Omas potentsiaali ja oleks võinud pakkuda palju enamat, kui välja kukkus.

----------------------------

Pealkiri: One Piece Film: Red
Originaalpealkiri: One Piece Film: Red
Kinodes alates: 04.11.2022
Millal nähtud: 05.11.2022
Minu hinnang: 2.5/5

See oli küll pettumus. Tundus, et mõnel Jaapani iidolil oli vaja oma uusi singleid kuskil laiemale üldsusele tutvustada ja sellest ka uus lisa One Piece animefilmide sarja. Paar esimest korda esitamisel olid laulud ju toredad ja asjakohased, kuid kui lambist pidevalt laulma hakati ja seda nii võltsilt ning kuidagi pealesurutult, siis sai kiiresti nendest pop paladest villanud. Anime tundus pigem nagu kellegi pooleldi amatööri kodukootud Youtube muusika video, üleliigsete visuaalsete efektide poolt koormatud, kui vahva piraatide seiklus, mis One Piece ju tegelikult peaks olema. Fookuses olev Uta ei olnud üldsegi sümpaatne tegelane, kuigi süžee püüdis teda näidata kellegi isetuna, kes tahab ainult teiste õnne ja on nõus natuke pahandust tegema, et seda saavutada. Ei, ta teadis väga hästi oma tegude tagajärgi teistele ja see ei heidutanud teda kübetki, seega, oli keeruline teistega lõpus halada. Tüdruku olemasolu võimaldas ühe harva pilguheidu Shanksi ja mehe meeskonna tegemistesse, kuid mingit happy-happy Utat ei oleks selleks küll vaja olnud. Loomulikult, oli vaja kohale tirida terve plejaad sarja igasugu tegelasi ja siis pea kõiki neid ignoreerida või alakasutada (v.a. Koby, kelle tähtsust ja aktiivsust oli kihvt tunda). Või siis panna neid käituma nagu enda pooletoobised versioonid. Me räägime tegelastest, kes on võimsad ja isegi hirmuäratavad, kuid isegi sarja peategelane, nüüdseks viies piraadiimperaator, Luffy, võeti rajalt maha mingi suvalise talupoja poolt, kes viskas talle näkku ämbritäie merevett. Uta oli, muidugi, kõikvõimas ja oleks vast ka sarja eriti kurja kurjami Musthabeme ja terve maailmavalitsuse maha võtnud. Tüdruk ja tema võimed ei olnud balansis One Piece muidu suhteliselt loogilise võimutasakaaluga. Aga, oleme positiivsed, tõesti lahe oli esimest korda mõnda ühe maailma enimmüüduma manga sarja väljalaset kino suurel ekraanil näha (palun, jätkake animede Eesti kinoekraanidele toomisega, see on juba kolmas linateos pool aasta jooksul -- mega kiitus!). Visuaalselt oli film nagu maitsva kommipoe täies mahus alla neelamine, võitlusstseenid olid vinged ning teatud viited ja vihjed põhisüžee arengule ning tegelaste saladustele olid põnevad. Kui vaid üldine mulje ei oleks olnud, et film loodi vaid ühe Jaapani iidoli muusikavideoks, mis ratsutab One Piece frantsiisi seljas ja loodab tänu sellele seosele palju raha ning tähelepanu kokku krabada. Puhas marketingi nõks sarja fännide arvel.  

---------------------------

Pealkiri: Proua Harris läheb Pariisi
Originaalpealkiri: Mrs Harris Goes to Paris
Kinodes alates: 07.10.2022
Millal nähtud: 01.10.2022
Minu hinnang: 3.5/5

See film ei olnud ei humoorikas, sügavmõtteline, usutav, hästi kirjutatud, originaalne või kuidagigi tõsiseltvõetav, kuid, oeh, kuidas mul just sellist ajuvaba modernset muinasjuttu vaja oli. Nagu õhuline, magus ja lilline palsam hingele. Süžee pani silmi pööritama, sest küll võitis peategelane loterii, siis sai äkitselt veterani lese pensioni, siis leidis sõrmuse ning teenis vaevatasu ja mida kõike veel, ainult selleks, et täita oma unistus, minna Pariisi ja osta Diori kleit. No ei olnud kogu tohuvabaohu tsipagi usutav, kuid ta ei pidanudki seda ilmtingimata olema, sest laiemas kontekstis selline maagiline reaalsus, mis andis proua Harrisele tiivad, toimis narratiivselt ideaalselt. Vaatamata sellele, et naine kuidagi lihtsameelne ja lapsik suutis olla, keda oli kerge ära kasutada, oli naine võimeline vaheldumisi välja näitama värskendavat julgust, kõike märkavat läbinägevust ja vankumatut heatahtlikkust ning usku. Inspireerides teisi enda ümber olema need, kes nad sisemises tegelikult on, võtma ette riske ja murdma lahti ennast defineerivatest jäikadest raamidest. Proua Harrise maailmas oli kõik, vaatamata tema tagasihoidlikule elule, saavutatav, lihtne ja käega katsutav. Sa pead piisavalt vaid tahtma ning saatus koos universumiga teevad oma töö. Äärmiselt ebausutav, kuid idee, mille õlul paariks tunniks lennelda, nagu rusikas silmaauku. Otse loomulikult, oli kogu näitemängu, lisaks, võrratu silmale nautida, sest film kasutas värvikaid ja elavaid toone ning muutis moemaja, kus enamus tegevust aset leiab, otsekui imedemaaks oma olemuselt ja väljanägemiselt. Üle ja ümber ei saa imelistest Diori disainidest ja eriti mehe vaimustavatest kleitidest. Kuigi proua Harrise valikud ei olnud minu isiklikud lemmikud, siis kogu kleidi valmimise protsess ja lõpp-produkt olid omamoodi maagilised. Üleüldse olid kostüümid filmis silmapaistvad ja tundusid ajastutruud õrna kaasaaegse kvaliteedi kattega. Tundsin, et aju puhkas ja tuju oli hea, isegi kui film ei ole tegelikult midagi ülemäära erilist või ülearu kvaliteetselt. Nunnu lugu oli!

----------------------------

Pealkiri: Must Adam
Originaalpealkiri: Black Adam
Kinodes alates: 21.10.2022
Millal nähtud: 29.10.2022
Minu hinnang: 2/5

Kas superkangelaste filmid on tõesti alla käinud või olen ise hakanud neist tüdinema ja, seega, hindan neid karmimalt? Tekitab täitsa hämmingut, et kuidas on võimalik nii selged ja otsekohesed lood keerata millekski igavaks ja tüütuks. Uputades nähtu klišeede mäe ja loogikavigade alla. Kumbki ei ole iseenesest ju midagi negatiivset, olles kasutusel mõõdukalt ja põhjusega, kuid, kuidas on nt võimalik, et legendaarne kurjuse kroon, mida otsitakse, on äärmiselt lihtsasti ligipääsetavas mäes, kuhu võib sisse jalutada iga tolvan ja mitte keegi ei ole tuhandete aastate jooksul selle otsa juba miljon korda kogemata või isegi meelega veel koperdanud? See ei ole grammigi usutav. Mõjub pigem naeruväärselt ning on tohutult lohaka ja laisa süžeeloomise tulem. Ja see oli vaid üks näide olematust realistlikkusest. Süžee oli auklikum kui Šveitsi juust. Oleks siis tegelased vähemalt köitvad ja mitmekihilised. On arusaadav, et sellised meeletute üleloomulike võimetega tegelased vajavad enda kõrvale tavalisi inimesi, et vaataja leiaks kangelastega kergemini kontakti, kuid satuti emme ja pojakese otsa, kes ei olnud tihti just kõige kirkamad kriidid. Tõesti, mamma ei olnud isegi nõus midagi arutlema ja planeerima, vaid kohe, nagu naksti, oli valmis end selili visates ja valget lippu lehvitades maailma ohverdama, et poeg päästa. Äkki diskuteeriks targematega, et mis on variandid päästmiseks, enne kui lihtsalt krooni käest annad? Ja see poiss, põgenedes pahalaste eest on ju ilmtingimata vaja üks meeter just rulal sõita, kuigi situatsioon nõuab hiilimist? Selliseid ajuvabasid näiteid leidus hunnikuga. Jõudes filmi megastaari juurde, oli The Rock antud rollis kuidagi eriti üksluine, kaasahaaramatu ja koheselt unustatav. Tuim ja ilmetu. Lisaks sellele, huumor ei toiminud, kahtlase väärtusega kätši oli natuke liiga palju, asjalikud tegelased alakasutatud ja mõttetud karakterid ületähtsustatud, jne. Positiivselt poolelt, Pierce Brosnani Dr Fate oli intrigeeriv, mehe sõprus Hawkmaniga ka. Aaa, üks hea nali ikka leidus: "Kuidas ma suren?" - "Hoia elektrist eemale." - "Ma olen elektrik!"

Teater: "Vari" ja "Ennemuistsed jutud Reinuvader Rebasest"

Tervitus!

Kaks ühes ülevaadet Noorsooteatri repertuaarist.

Pealkiri: Ennemuistsed jutud Reinuvader Rebasest

Teater: Noorsooteater
Kestus: 1h 10 min
Esietendus: 21.11.2021
Millal nähtud: 05.06.2022
Minu hinnang: 4/5

Lapsepõlves sai pidevalt loetud lugusid rebasest, hundist, karust, jänesest, taadist ja memmest ning kõigest muust, mida pärimusrahva looming on põlvkondi edasi andnud. Eriti meeldis jutukogu "Tark mees taskus". Kaval rebane oli oma aja tõeline tegija, kelle seiklused teiste haneks tõmbamises ja omakasu eesmärkidel, oli tõesti vahva jälgida. Iseäranis, kuna ka tema tõmbas mõnikord lühema liisu ja sai tuupi. Sellega taastati tasakaal ning ühest kindlast poolest peksukoti rollis ei hakanud liiga kahju. Lavastust vaadates tekkis tõeline nostalgia ning nii mõnus oli oma lapseiga taas avastada nii interaktiivse, värvika ja krapsaka etenduse saatel. Tegu on, lisaks, äärmiselt õpetlike lugudega, sest moraal leidus igas tegelaste eraldi ettevõtmises. Ideaalne lastele! Oli hämmastav kui kujutusvõime rikkalt kasutati lava, esemeid ja kujundust, et tuua publikuni midagi vanamoodsat, kuid aegumatut, ning seda ootamatult värskes ja tänapäevas mõistetavas kuues. Tsitaadid nagu "ma ei abiellu, lähen ülikooli feminismi õppima", "Netflixi õigused kuuks ajaks kinni", "mul on bemmil uued kummid" lisasid ekstra kihvti lisataseme, et ka nooremad vaatajad saaksid osa saada Rebase ja tema vaenlaste slash kamude vigurvänt kelmustest ja üksteise tagumiku lohku tõmbamistest. Maini iPhone'i ja lastest vaatajaskond saab kohe aru, et tegu ei ole millegi arhailisega ja vanamoodsaga.

Ei saa üle ega ümber lavastuse tehnilisest poolest, mis oli tõesti originaalselt ja dünaamiliselt kokku pandud. Juba enne saali astumist etendus käis ning tegelased tervitasid sisse astujaid energilise ringimarsi ja hüüetega. Isekohad paiknesid lava ümber, mille keskel oli omakorda metallist püstloodis redel, mis kõrgus lakke. Märkimisväärne oli kuidas seda redelit kasutati. Nimelt kõõlusid kõik tegelased selle seljas rohkemal või vähemalt määral ning kohati tundus, et mitte lavastuse traditsionaalne ettevalmistus ei nõudnud näitlejatelt suurt tööd, vaid pigem akrobaatika trikkide õppimine. Ja julgus, et seal nii vaevatult ringi liigelda ilma, et kardaks kõrgust või ei oleks oma oskustes 110% kindel. Kohati võttis südame alt külmaks, et, issake, kas äkki keegi kukub, kuid, ei. Näitlejad demonstreerisid oma meisterlikkust mitte ainult karakternäitlejatena vaid ka akrobaatide slash postitantsijatena. Redel oli vaid algus, sest nutikalt ja loovalt kasutati igasugu tavapäraseid esemeid süžee edasi andmiseks ning muid konkreetseid asju sümboliseerivate vahenditena. Redel ise oli küll puu rollis, küll ree, millel üks tegelastest vertikaalselt paigutudes sõitis. Isiklik lemmik olid kindad, mis pidid esindama kalu. Üleüldse oli just see segment, mis kalade näppamist esitas üks vahvamaid, kuidas taadike ringi kimas oma tünniga ning reinuvader oma tavapäraste trikkidega ametis oli. Etendus koosnes alalugudest, mida siis järjepanu esitati, nt kuidas Pille metsa kadus, karu ja hunt sabaga jääaugus kala püüdmas, kahe rebase, hundi ja ruuna trikitamine, rebane taati karu kokkuleppest päästmas, jne. Enamused need jutustused olid kunagistest kokkupuudetest originaalmaterjaliga äratuntavad. Ja kui kõigest sellest väheks jäi ja igav hakkas, siis kostitati vaatajaid, lisaks, laulu- ja tantsunumbritega, mis koosnesid suuresti modernsest muusikast, kus kõlasid fraasid nagu "rebane käib üksinda". 

Tükk sisaldas mahlakat, eneseteadlikku ja teravmeelset teksti ning pidevalt oli millegi üle muiata: "Lähen kodu Koidulat lugema", "Miks sul habe on?" - "Testosteroon", jne. Laval toimuv oli tohutult energiline ja elav, seega, kuidagi pidurina mõjus ja sobimatu ülejäänuga oli surnute maailma teema ning etenduse viimane veerand. Jäi segaseks, et mis sai lustakast õhustikust ning mida pidi pakkuma melanhoolne ja depressiivne kanaotsing teispoolsuse. Äge vaidlus, et kas kana oli valge või kirju oli kaasahaarav esimesed viis minutit, kuid kui see teema vinduma kippus ja surma element juurde lisati, tundus, et hoopis teine etendus oli äkitselt esile kerkinud. Kõik ei pea alati lill ja lull olema, kuid jäi lõpuni segaseks, et mida sellise drastilise toonimuutusega otseselt saavutada sooviti. Jah, mõnes mõttes oli huvitav natuke tumedamaid toone muidu ülemeelikus ja üleannetus loos kogeda, vähemalt nii konkreetses ja otseses kuues, kuid ülemineku sujuvuses või kogu etenduse eelnevas õhustikus kippus olema viimase vaatusega klappivuse ebakõla. Paistis et ideed said otsa, et kuidas niivõrd värvikas kombo erinevaid lugusid ja suurem-kui-elu tegelinskeid tabavalt kokku tõmmata. Aitab, kui teeselda, et seda morjendavat kulminatsiooni ei eksisteerinud ja keskenduda eelnenud humoorikatele seikadele lahedate karakterite seltskonnas. Veel üks lemmik muhe stseen: memmel süles riidepamp, kass, "näe nurrub!", tuleb voodisse koos hobusega taadi asemel, hobune teeb vähemalt tööd ning kass on nunnu ja nurrub -- kõik kolm, mida taadike ei ole. Kõik tegelased said vähemalt korra nautida olla boss ja siis tuhvlialune.

Nii äge oli taaskohtuda oma lapsepõlves armastatud tegelastega ja nende krapsakate seiklustega. Ja seda nii elaval ja värskendatud vormis. Kõik vana ja hea oli jätkuvalt olemas, kuid lisatud oli asjakohane kiht tänapäevasust. Tegu on õpetlike ja vahvate lugudega, millega ei tohiks olla ka uuematel generatsioonidel lihtne kontakti leida. Trupil, lavakujundusel, dekoratsioonidel ja nutikatel rekvisiitidel oli siin võtmeroll. Üks aspekt toetas teist ja teine pani töötama järgmise. Suur kiitus näitlejatele, kes agaralt ja köitvalt aegumatu ning paljudele südamelähedase klassika taas ellu äratasid. 

------------------------------------

Pealkiri: Vari

Teater: Noorsooteater
Kestus: 0h 40 min
Esietendus: 07.10.2018
Millal nähtud: 04.06.2022
Minu hinnang: 4/5

Midagi maagilist ja salapärast on varjude mängus. Nii tavaline ja teaduslik füüsikaline fenomen, kuid ikka ja jälle tekitab ta elevust, ärevust või sisaldab endas mingit kurjakuulutavat elementi. Varjuteater on igas kontekstis vahva ja võluv. Eriti kui varjude loomiseks ja projitseerimiseks vaatajale nähtavaks kasutatakse kõikvõimalikke teadatuntud, kuid ka nutikaid uusi võimalusi. Oleks tahtnud väga heita pilku lavakatte taha, et kuidas ikkagi kõik need erinevad kujutised ellu äratati. Etenduses on võimalik silmata mitmeid mitmeid ootamatuid ning põnevaid viise, kuidas lugu varjude keeles jutustada ning vaataja silme ees reaalseks manada. Küll hõlmab must kujutis kogu saali, laest põrandani, kord lendavad valgustatud ekraanil linnukesed, siis võtavad varjud värvi ning minetavad musta välimuse, äkitselt saab võimust valguse kuma ja varjud taganevad, siis tekib ühest lava tasandist mitu korrust. Vast see tehniline pool on kohati isegi kihvtim, kui lavastuse süžee ise, sest detaile ning nende võimaldamise tausta üle aju ragistada, oli ohtralt. Visuaalne teostus oli pilku haarav ning meisterlik. Ei kujuta ettegi kui keeruline seda varjumaagiat oli üldse tekitada. Tundub midagi, mis võib olla nii ääretult lihtne, kui üllatavalt keeruline. Aga, see on hämmastav, kuidas ainult neljakümne minuti jooksul sai mitu korda imestatud ja aina uusi ning uusi varjude kasutamisviise kaetud.

Näidendi sisu põhineb Hans Christian Anderseni samanimelisel muinaslool ning see andis vihje, et ega see jutt just kergemate või õnnelike lõppude killast ole. Tapab ju vari oma inimese, sest kasvas suuremaks oma ihadelt ja ambitsioonidelt kui kunagine peremees. Konkreetses lavastuses on sünget kulminatsiooni natuke putitatud, et kogemus üdini trööstitult päiksetu ei oleks, kuid tegu on siiski pigem raskemat sorti looga. Keerulisem ja hõlpsasti mitte seeditav, kuid omanäoline ja mitmetahuline. Huvitav, kuidas tajusid peategelase teekonda ja katsumusi lastest vaatajad? Suutsid nad järge pidada või fokuseerisid pigem visuaalsele aspektile? Süžee kulgemine ja siht ei olnud klišeelikud ja otsekohesed, mis tegi, aga nt täiskasvanule kuulamise kaasahaaravamaks. Teemasid, mida lahata tekkis mitmeid ning oli kuidagi tore taas avastada, et Anderseni looming on kuidagi üksikasjalikum ja inimlikum, kui paljud teised muinaslood, milledel kõigil on ju oma moraalid, õppetunnid ja teemad, mida nad püüavad käsitleda ning edasi anda. Tegu on looga, millel on palju sügavam mõte kui esmapilgul eeldaks. Varje on alati nähtud kui midagi mõistmatut, isegi, kui tehniliselt on nende eksistents süütu ja mitte midagi erilist. Varjud sümboliseerivad inimese alateadvust, pimedamaid nurki meie mõtlemises ja südames ning on otsekui manifestatsioon meie tumedates soppides olevatest soovidest ja varjatud kirgedest. Vari on inimloomu peidetud külg. Antud loos tekkiski mõte, et kas ennast peremehest lahti tõmmanud ja eraldi elama hakanud vari, käitus ja mõtles tegelikult just nii nagu tema omanik päriselt oma peas tahtis elada. Vari julges, kuid mees ise pelgas, olgu mis põhjustel tahes. Varjust sai inimene, kuid mehest sai vari. Inimloomu varjatud ihad võtsid võimust ja mehest sai sõna otseses mõttes enda sügavamate vajaduste ja tahtmiste ori. Vari elas mehe alateadlike unelmate parimat elu.

Psühholoogiliselt nurgalt loole lähenedes leidub seal mitmeid intrigeerivaid ideid ja mõttekäike, mida diskuteerida. Kas ehk ei oleks vari niimoodi amokki jooksnud, kui mees oleks rohkem elanud nagu tema sügavamal peidus olev mina seda vajas? Või kas nähti varju ja meest pigem eraldiseisvatena ning mehe vaimne pool ei olnud kuidagi seotud ega vastutanud oma varju tegemiste eest? Viimane oli lihtsalt üks kurjam, kes meid kõiki musta projektsioonina jälitab. Eriti siis, kui on pime. Mängu tulevad ka alluvussuhted ja mis juhtub kui need vahetavad positsioone -- omanik ja omand, isand ja ori, originaal ja koopia. Lugu oli modernses mõttes nagu identiteedivargus. Lõpuks, kurjus võidutses. Või inimloomuse n-ö isekam ja auahnem pool. Kuid, kas tõesti? Kas vari oli ikkagi üdini paha, sest ta eksisteeris ja ei soovinud olla enam ühe, mitte just esiletükkiva, mehe küljes kinni tolknemas? Kas oli vale, et ta tahtis elust enamat? Ja kui maitse oli suus, siis, loomulikult, ei soovi keegi oma vabadust enam käest anda ning ollakse valmis ekstreemsusteks nende vastu, kes ohustavad senisele kaunile olemisele kriipsu peale tõmmata. Kõige enam hämmastas, et kuidagi raskendatud oli varju suhtuda kui kellessegi paadunud pahatahtlikku. Ta ei olnud ideaalne ja altruistlik, kuid kui sul on võimalus antud ja eksistents on äkitselt ohus, siis võitlusinstinkt hakkab tahes või tahtmata tööle. Tegu on moraalses mõttes põneva looga, kus asjad ei ole must-valged, vaatamata sellele, et enamus lavastust visuaalselt just neid värve demonstreeribki. Ka vari võib muutuda hallikarva, kui sellele langeb valgus. 

Lavastust võib kahetasandiliseks pidada. Võib ühtlasi nautida vaid silmadele mõeldud poolt ja võrratut varjumängu, kui lasta ennast kaasa lennutada köitvatest süžeedilemmadest, mis sunnivad inimloomuse psühholoogilisi aspekte kompima ja mõtteid mõlgutama, et kas kõik elus ongi nii otsekohene või hoopis palju sigrimigrim. Tore on selle juures tõsiasi, et kui ei taha pead vaevata, siis keskendud visuaalsele, kuid kui on soov ajurakukesi stimuleerida, siis ela kaasa jutule, ning kui on valmisolek täispaketiks, siis saab mõlemat korraga nautida.