Tervitus!
Riik: Belgia, Prantsusmaa
Programm: Lastefilmide võistlusprogramm, ECFA võistlusprogramm
Millal nähtud: 12.11.2022
Minu hinnang: 4.5/5
Värvilised ja nunnud laste filmid on nagu teraapia. Natuke päikesepaistet ja helget tuju kõledasse sügisilma. Lugu ise ei olnudki midagi eriti märkimisväärset või originaalset. Ikka üks otsinguseiklus, kus julge ja tragi peategelane võtab ette retke, et leida ja tuua tagasi võlulill, aitamaks endale kallist vanaema viimase tervisemuredega. Sel teekonnal kohtub meie kangelane kõiksugu värviliste ja suleliste tegelastega, nii nendega, kes on abiks, kui teistega, kes püüavad ettevõtmise edukust takistada. Klassikaline, ennast tõestanud ning vana ja hea süžee, mille kukile luua midagi vahvat just visuaalses ning lisandväärtuse mõttes. Nendeks erilisteks elementideks antud kontekstis oli stiil ja muusika. Kõige enam jäi silma ja meelde animatsiooni disain, mida oli kuidagi värskendav ja kergendust pakkuv näha tänapäeval suuresti ühte masti 3D stiili kõrval. Multikas nägi välja nagu oleks selle keegi andekas ja värve armastav osavalt ainult pliiatsitega valmis joonistanud. Kohati oli näha lausa tõmmatud jooni, tugevamaid ja heledamaid. Selline naturaalne ja mahe, kuid värviküllane lähenemine loo edasi andmiseks oli võrratu. Tegelaste disain ja loomade ägedad kiiksud ning kõigil oma iseloomulikud jooned, olid tõesti meisterlikult loodud. Igal ühel oli oma eripära ja visuaalselt läbimõeldud nähtav kuvand. Äärmiselt meeldiv oli silmale vaadata niivõrd elavat, mõnusat ja omanäolist stiili animatsiooni. Eriti kui kõrvutada kaasaegset lokkavat arvutidisaini, mis näeb peaaegu, et täpselt samasugune välja, kui järgmine selles süsteemis loodu. Oli näha, et antud filmi animatsioon oli armastuse ja hoolivusega n-ö paberile pandud.
Teine esilekerkiv aspekt oli muusika. Tegu oli täitsa multikaga, mida võiks muusikaliks kategoriseerida. Ülinummi hiireke Yuku ei läinud kuskile ilma oma ukuleleta, mida ta igas olukorras kasutusele võttis. Kui oli vaja priske kiisu tähelepanu kõrvale juhtida, siis lasti pillikeeled valla, kui oli soov lõbusat laulu lustida, siis taas saatis ukulele, ning kui tarvis läks abi kurja hundi eest põgenemiseks, oli pill alati valmis oma võimaluste piires toetust pakkuma. Muusikapalad olid Yuku piiksuva häälega tohutult armsad ja krapsakad ning tihti ühinesid lauludega ka konkreetsed tegelased, kelledega tüdruk just tutvust oli teinud nt rebane, jänes, rott, orav, hunt. Keeruline oli ennast nendest lihtsakoelistest, kuid südamest tulevatest esitusest mitte kaasahaarata lasta. Ja finaaliks veel lõpp hea, kõik hea, mitte üleliia lääges toonis, vaid pigem realistlikult, oli ideaalne kirss tordil. See mutt oli huvitav valik, mis lastele surma kontseptsiooni kindlasti lihtsamini seeditavamaks tegi. Kokkuvõttes, imeliselt kaunis ja võrratult nunnu meelelahutus nii suurtele kui väikestele.
-----------------------------
Riik: Itaalia
Programm: Lastefilmide programm
Millal nähtud: 12.11.2022
Minu hinnang: 2.5/5
Loomafilmid võivad küll ägedad ja armsad olla, kuid tihtipeale väldin neid, sest ei suuda isegi kujuteldavas kontekstis taluda loomakeste muresid ja ebasoodsaid olukordi. Oli ette ennustatav, et pisike tiigrikutsikas puutub kokku koledate situatsioonidega, mida mu ekstra õrn süda ei suuda taluda. Ja, loomulikult, esimestel minutitel sai selgeks, et imiteeritakse "Bambi" kuulsaimat stseeni. Õnneks ei esitanud film liiga palju hetki, kus väike Mukti kuidagi hädas oleks. Ta oli piisavalt kõva tegija, et enamus olukordades ise peale jääda või siis inimpoisist sõbra abiga end igast situatsioonist välja rabeleda. Kaks orbu leiavad üksteist ja võtavad ette pika ning takistuste rohke teekonna mägedesse, pühapaika, kus Mukti saaks endale turvalise uue kodu. Tiigri kaaslane, Balmani, ei tunne ennast pärast pere suma maavärina süül kuskil enam kodusena ning leiab endas uues sihi tegutsemiseks aitamaks väikest abitut karvapalli. Usaldusside tekib kiiresti ja Mukti tunneb otsekui instinktiivselt, et poiss on tema kamu. Balmani loodab, aga taas leida ennast ja luua emotsionaalset kontakti kadunud emaga. Nii nad siis seiklevad, samal ajal, neid jälitavad salakütid, lastekodu juhataja ning ohtralt takistusi pakuvad ekstreemsed ilma- ja maasikutingimused. Lihtsalt hips-hops mägedesse ronida ei ole naljaasi. Õnneks on paaril alati ootamatuid abikäsi, kes neid hädast välja aitavad ning sammukeste võrra edasi liikuda toetavad. Kogu teekonna vältel oli äge vaatajana kokku puutuda kõikvõimalike kohalike rahvuste, mägede eri kultuurigruppidega ning värvikate tegelastega, kes elavad ja saavad edukalt hakkama niivõrd keerulistes loodustingimustes.
Eks tiigri osatäitjana kasutati vast ühte ja sama loomakest, mis ehk seletab seda, et filmi alguses on Mukti pisike lutilaps, kuid viimasel hetkel ekraanil vaatab, aga otsa juba täitsa suureks kasvanud isend. Tiiger kasvas kahtlaselt kärmelt, arvestades, et tegelikult möödusid vaid mõned päevad. Ka olid enamus stseenid tiigriga kuidagi hakitud või mitte tervikud, sest vast ei saanud metsiku loomaga ikkagi vaevatult kõike ettenähtud filmida, eriti kui stseenid hõlmasid inimesi. Turvalisus ja heaolu ennekõike, nii näitlejate kui kutsika puhul. Sellest ka kuidagi auklik ja hüplik visuaalne pilt. Võib-olla ei oleks üldmulje nii konarlik olnud kui näitlemine oleks veidi sujuvam ja naturaalsem, kuid peategelane, tundus, et üldse ei näidelnud, vaid oli tema ise kontekstis, kus potentsiaalselt ohtlik loomake võib käesse augu sisse pureda. Üleüldse oli süžee veidike kohmakas ja sunnitud maitsega. Kokkuvõttes, äärmiselt nunnu kontseptsioon, õpetlik ja vahva, kui teostus eri tasanditel jättis soovida.
-----------------------------
Riik: Hispaania
Programm: DOC@PÖFF
Millal nähtud: 16.11.2022
Minu hinnang: 3/5
Teema on ju fantastiline ning tohutult põnev, hõlmates ajaloo perioodi ja selle tänapäeva ulatuvat manifestatsiooni, mis eriti tähelepanu ei saa. Või vähemalt, ei ole märganud, et ürgaja koopamaalinguid ohtralt kajastataks igasugu dokumentaalides ning ajaloolises kirjanduses. See oli ka aspekt, mis kinno meelitas. Võimalus rohkem teada saada nendest võrratutest kunstiteostest, mis annavad aimu inimtegevusest mitmekümneid tuhandeid aastaid enne meie aega. Intrigeeriv oli kuulata arutlusi, et mis ajendas inimesi neid maalinguid tegema. Kas eneseväljendusvajadus, praktiline eesmärk, hingelis pseudo religioosne, jne. Tase ägedam oli paralleeli tõmbamine tänapäevase kaasaegse kunstiga ja eelajalooliste joonistustega, milles leiti ootamatult sarnaseid seoseid ja võimalikke motivatsioone. Kaasaegne kunst ei ole praegu, siin ja hetkel, vaid see on läbi aja olnud alati. Seega, ei ole see midagi värsket ja ennenägematut. Huvitav oli tõdeda, et leidub koopamaalinguid, mis illustreerivad elavat ja päris, ehk siis kõikvõimalikke loomasid (kusjuures tihti just jahiloomi, kiskjaid kujutati vähem), kuid eksisteeris ka n-ö eksperimentaalset väljendust, nt abstraktsed jooned, täpid ja muu kaootiline värvikasutus. On hämmastav, et need jäädvustused on püsinud tänapäevani ning mõjuvad sidemena kunagise ja praeguse vahel. Ja, et nende ja meie kaasaegse enese väljendamiskunsti vahel ei laiugi tegelikult kuristik. Selliseid filosoofilisi ja sügavmõttelisi, kuid täitsa loogilisi vestlusi oli köitev kuulata, eriti kuna ideed, mis õhku paisati, olid tõesti usutavad, kuigi esmapilgul kummalised. Silmad said taustal pidevalt imetleda ülesvõtteid erinevatest koopamaalingutest eri paikades ning tõmmata paralleele ja imestada nende olemasolu üle. Võttis sõnatuks nende loomise osavus, säilivus ja sõnum.
Tegu oleks võinud olla ideaalse dokumentaaliga, kui teema oleks alanud ja lõppenud koopamaalingutel. Aga vaja oli varjutada nende iidne ajalugu tänapäevase grafiitiga ja tänavakunstiga, mis küll teoorias, sobis antud konteksti, sest on kaasaegne väljendusviis, mis kattub koopakunsti olemusega, kuid mõjus iidse kõrval kuidagi odavalt, tühiselt ja prostalt. Jah, kahtlemata on tohutult andekaid artiste, kes loovad vaimustavaid seinapilt (mitmeid sai imetletud ka antud linateoses), kuid neid näeb tänavatel pidevalt ja iga päev. Ürgaja kunsti aga mitte, seega, kas on vaja veel tähelepanu tõmmata millelegi, mis niigi on kogu aeg silme ees, selle asemel, et fookus suunata millelegi haruldasele. Oleks siis vähemalt, et grafiiti saab teisejärguliselt aega, kuid ei, pigem tekkis üks hetk tunne, et koopamaalingud on järelmõte ning tänavakunst on tegelik dokumentaali tuum. Jah, läbi grafiiti kunstnike püüti leida sissepääs võimalikule eelajalooliste teoste loojate mõttemaailma, mis oli nutikas, kuid, siiski, ebavajalik. Terviku sõnum oli sidus ja selge, kuid tasakaal oli paigast ning kaldu poolele, mis seda ilmtingimata ei vaja. Lisaks sellele, häiris tõsiasi, et intervjueerija kippus üle rääkima või sekkuma intervjueeritavate juttu. Seda alati mitte just kõige edasiviivamate või asjalike lisadega. Kokkuvõttes, meeletult huvitav teema ja selle käsitlus, kuid tähelepanu kippus kalduma põnevalt keselt vähem köitvamale.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar