esmaspäev, 5. detsember 2022

Raamat: Krimi eri "Sinine villa" ja "Minu harakamõrvad"

Tervitus!

Seekord krimikirjandust.

Pealkiri: Minu harakamõrvad
Autor: Anthony Horowitz
Kirjastus: Tänapäev
Ilmumisaasta: 2022
Minu hinnang: 4.5/5

Arvestades seda, kuidas krimikirjandus on ainuüksi Eestis raamatuturu üle ujutanud, olles žanr, mida kõige enam tõlgitakse, ei tundu tõenäoline, et keegi suudaks selles valdkonnas kirjutada raamatut, mis oleks uudne, üllatav ja pakuks, midagi, mida varem detektiivilugudes ei ole kogetud. Just seda antud teos, ootamatult, suutis. Mõjuda värske ja esilekerkivana. Kuigi lugu loos võte ei ole midagi ennenägematut, andis see süžeele lisa tasandi, mis tõstis teose ülejäänud žanrikaaslastest kõrgemale kategooriasse. Eriti meisterlikult oli loodud seos kahe süžeeliini vahel, mis pani mõlemad üksteisest sõltuma ning lugejana ei olnud võimalik olla mitte õhinaga investeeritud mõlemasse krimiliini, sest üks olenes teisest ja teine esimesest. Need kaks toimisid ühe tervikuna ning see oli raamatu üks edukuse aluseid. 

Lugu imes end sisse juba alguses, mis tegelikult avapauguna oli suhteliselt klassikaline ning ei üllatanud justkui millegi ebatavalisega. Tüüpiline "Midsomeri mõrvalugu" ühes Inglise maalilises külakeses, kus elanikel on hulgi luukeresid kappides, segaseid suhteid ja plahvatusohtlikke konflikte. Asi läheb põnevaks, sest kohe kohe on selgumas, kes siis on tapmiste taga, kuid siis äkki tuletab end meelde tõsiasi, et tegelikult loeb lugeja seda, kuidas peategelane, kirjastuse toimetaja, töötab omakorda läbi raamatut, mis peaks olema kuulsa detektiiviromaanide kirjaniku, Alan Conway, viimane romaan Atticus Pündi sarjas. Nimelt, katkeb selle teose lugemine, sest puudu on viimased peatükid. Ja ei saagi, vähemalt koheselt, teada, et kes siis on mõrvad orkestreerinud ja miks.

Nii satubki lugeja romaani teisele tasandile. Nimelt, hakkab toimetaja, Susan, otsima kadunud peatükke. Õli valab tulle tõsiasi, et Alan Conway on üleöö teinud enesetapu. Kas puuduvad peatükid on üldse kunagi valmis kirjutatud? Kas kirjanik meelega jättis terve maailma n-ö õhku rippuma ja sihilikult ei andnud edasi puuduvat raamatu kulminatsiooni? Ning, võtmeküsimusena, mis üldse Alaniga juhtus? Miks ta enesetapu tegi? Ja kas see oli ikka enesetapp? Kas puuduvad peatükid on kuidagi surmaga seotud? Detektiiviromaanide toimetajast saab ühtäkki amatööruurija, kes püüab seda sasipundart lahti harutama hakata. Reaalelu kogemus tal puudub, kuid olles žanriga sina-peal ja tänu teoreetilise teadmiste pagasile mõistes, et midagi ei klapi, otsustab naine ohjad enda kätte haarata. Ning ongi lugejal juba kaks eraldiseisvat mõrvalugu, mille arengule kaasa elada, mida lahendada püüda ja mis kumbki on üpris paeluvad. Mõlemas on vihjeid teisele, sest kirjanik peegeldas oma elus toimuvat, koos sealsete isikutega, oma romaanis ning raamat annab, seega, vihjeid, et kes ja miks võisid olla mehe surmasoovide taga päris elus.

Lahti hakkab kooruma kõiksugu saladusi, nt fakt, et tegelikult autor vihkas oma menukat sarja ning soovis väärtkirjandust luua, kuid too ei pakkunud kellelegi huvi. Mees ei olnud ka just meeldiv ning paljudel oli temaga mingi suurem või väiksem kana kitkuda. Paralleele sai tõmmata mitmete suhete ja probleemipunktide vahel Atticus Pündi viimases pooleliolevas loos ning autori reaalsusega. Veidra, kuid intrigeeriva, kolmanda tasandina kaasati n-ö lugeja enda maailm, sest mängu toodi mitmed päriselu figuurid, tegemised ja toimumised, nt BBC telesarja produktsiooniplaanid süžee kesksetest romaanidest või seoste tõmbamine Agatha Christie loominguga. Raamatu lõpust leiab isegi intervjuu Alan Conwayga nagu oleks ta kirjanik, kes reaalsuses eksisteerib. Võib tunduda, et tänu neile mitmetele kihtidele ning suurele portsule tegelastele võib tekst olla tihke, skisofreeniline, raskesti läbitav ning intensiivset keskendumist nõudev, kuid pooltuhat lehekülge (544) lausa lendasid ning lugemiskogemus oli hõlbus ja selge. Kõik need lisatasandid pigem andsid sügavust ja kergitasid pinevust, kui tegid süžee raskeks ja väsitavaks. 

Hea krimka on selline krimka, kus ma ei suuda mõrvarit mõtetes tabada ning avalikustamisel on isik keegi, keda ma üheks peamiseks võimalikuks kandidaadiks ei eeldanud, kuid lisaseletusega, on kogu põhjendus loogiline ja igati arusaadav. Silmselge. Antud loo mõlemas alaliinis sai nautida üllatusmomente, kui selgeks sai, kes on tapmiste taga, miks ja kuidas need toimusid. Ootamatud tegijad, kuid uskumatult loomulikud valikud ning ülejäänud süžeega sidusalt klappivad. Silma jäi ka palju filosofeerimist ja psühholoogiat selles suunas, et miks inimesed üldse detektiivilugusid loevad, mis neile seal peale läheb ja mis on fenomeni taga. Fookuses oli ju ikkagi kirjastus, toimetaja ning sari, mis andsid otsekui telgitaguse pildi žanri sisemaailma.

Üleüldse, oli tegu nutikalt ja köitvalt kokku tärgeldatud looga, mis omas eri süžeesid, tegelasi ja motiive, mis kõik osavalt üheks sulasid, pakkudes mitmekihilist kaasahaaravat lugemiskogemust. Kindlasti meeldejääv ja väljapaistev sadadest sadadest ülejäänud žanrikaaslastest.


-----------------------------

Pealkiri: Sinine villa
Autor: Eva Frantz
Kirjastus: Rahva Raamat Kirjastus
Ilmumisaasta: 2022
Minu hinnang: 3/5

Süžee põhitegevused leiavad aset Soomerootsi linnakeses. Kui midagi toimub Soomes, siis võib täitsa juhtuda, et loosse eksib ära mõni eestlane. Nii läkski! Mis te arvate, kas see kaasmaalane oli kirjeldatud kui normaalne keskmine inimene või räige rets? Loomulikul osutus õigeks variant number kaks ning taaskord sai tõdetud, kui vaimuvaene, stereotüüpiline ja tüütu on selline lähenemine naabrite poolt meie inimestesse. Mulle on jäänud tunne, et eestlased on Soomes kõige suuremad seaduserikkujad, lähtudes nende uudistest, suhtumisest ja kõikvõimalikest (ilu)kirjanduslikest allikatest -- on see reaalselt tõsi, et virolased hõlmavad enda alla proportsionaalselt lõviosa kuritegevusest? Peab googeldama, kuid Anton Ilves pani silmi pööritama küll, isegi kui ta aktiivset rolli raamatus tegelikult ei mänginud. Miks ta üldse eestlane pidi olema -- puudus igasugune praktiline vajadus. Segaseks jäi üldse, et miks kaanel teda esile tõsteti -- ei ole just auasi, kui selline tüüp on rahvuskaaslane ja tavapärane nägemus soomlastele ühest eestlasest. Ma ikka lootsin, et ehk on asjalik tegelane, kui niimoodi eputati mehega sünopsises (ja mingis ajakirjas nägin raamatututvustuses ka fakti esile toomist), kuid tolle venna juures küll millegagi kekutada ei olnud. Kordan, ta ei omanud isegi kõrvalrolli. Kas tal üldse dialoogi tekstigi oli? Vist mitte. Mis värk on sellega, et januneme nii meelehitlikult kaasatuse järele ükskõik kus ja mil viisil, et oleme uhked, kui kellelegi eestlased meelde tulevad, meid mainitakse -- olgu see eesmärk siis kõike muud kui soosiv. Juba ainuüksi see detail ei meelita mind sarja järgmisi osa kätte võtma. Kahjuks.

Ülejäänud lool endal oli nii õnnestunud aspekte, kui vähem edukamaid omadusi. Maitse asi, kas läheb peale või mitte, oli autori lähenemine lisada märkimisväärses koguses infot tegelaste eraelust ning kasutusele võtta igasugu tegelaste vaatevinkleid läbisegi. Krimkades on üldiselt tervitatav, kui süžee ei jää ülemäära tehniliseks ja fookus on vaid mõrvaliinil, vaid pikib sisse lisaks peategelaste igapäeva elu varjuneid, et tuua loetavasse värvi. Ja muuta tegelased inimlikumateks ja realistlikumateks. Antud teoses oli seda, aga minu maitsele liiga palju. Kummalised seigad, nt kus peategelasest politseinik, Anna, läheb poodi riideid ostma ja siis viib need tagasi, või siis kus tapetu mees lehekülgi heietab, mõjusid veidralt. Eks kõigil lisadel oli oma eesmärk, kuid üldse ei huvitanud see n-ö sisutäide. Tõesti, need valikud muutsid tegelased autentsemaks, kuid tegu ei olnud just eriti huvipakkuvate inimestega, seega, mõjus nende väljajoonistamine kuidagi pealetükkivalt. Tubli, Anna, et soovid end vaimselt ja füüsiliselt alla tirivast elukaaslasest lahti saada, kuid ma tõesti ei soovinud pikalt ja pidevalt lugeda sellest milline mõttetu jorss too oli. Liiga palju "head" asja. Teisalt, kui mõne krimkasarja puhul ei tunne kunagi mingit otsest kontakti tegelastega ja rambivalgus on puhtalt juhtumite lahendamisel, siis antud raamatus oli vaevatu tegelasi näha kui päris inimesi -- iseasi, kas nad oli reaalselt köitvad isikud või mitte. Väikelinna ja tolle elanike eluolu ja õhkkond oli kenasti edasi antud ning raamat ja selle sisu jätsid usutava fiilingu. 

Kes oli kurjam ja miks ta tegi seda, millega hakkama sai, oli täitsa soliidne. Ei midagi ülemäära geniaalset, kuid ei midagi totaalselt läbinähtavat või ebaloogilist. Kuigi, vee sogamiseks visati mängu mitmeid isikuid, kes tulid ja läksid ning mõjusid tühipalja lehtede sisutäitena. Salapära oli, aga kuni lõpuni üleval ja kuigi isikut sai juba varem kahtlustatud, ei tõusnud ta esile rohkem, kui mitmed teised potentsiaalsed tapjad. Põhjendus oli asjalik ja seosed olid olemas. Finaal oli täita põnev, et kuidas kõik niidid ühte kohta kokku jooksid, kuid leidus ka tsipa liiga lambist mugavaid lahendusi ning olukordi. Samas, väikelinnas vast äkki ongi võimalik suvalises paigas tuttavate inimestega kokku joosta? Lõpp oli natuke liiga puhas ja ladus, kuid, noh, üle taluvuse piiri ebatõenäolina ta, õnneks, ei olnud. Siiski, kas see tüüp ei oleks pidanud lõpus otsad andma? Kuidas ta küll ellu jäi? Kas mul jäi midagi kahe silma vahele või oli tegu imeinimesega? Igatahes, kahtlaseid otsuseid leidus, kuid üldiselt, oli krimka liin täitsa okei.

Loo keskmes, kui kannataja, on kuulus blogija ning sotsiaalmeedia influencer, kes seal sinises villas elaski ning kelle professionaalset teekonda online'is sai põhjalikult lahatud. Selle nii häid külgi, kui halbu. Selles mõttes oli raamat isegi põnev, sest illustreeris ausalt ja konkreetselt selle n-ö ameti puudujääke. Kuidas üks vale soovitus võib kellegi elu rikkuda või päästa. Ning kuidas suunamudijad ikka meeletu kriitikaga peavad vaimselt hakkama saama. Nagu antud loos, mõnikord on suured vihkajad väga lähedal või siis täitsa tavalised inimesed, kes niimoodi kellegi sarjamisega, omakorda enda stressi välja elavad. Sotsiaalmeedia maailmas on kõik need, kes nad ei ole ja ei ole need, kes nad tegelikult on. Selline selgesuunaline ja ilustamata pilguheit influencerite tegemistesse oli vast kõige paeluvam aspekt kogu raamatu juures. Mitte, et ükski selleteemaline detail oleks äärmiselt originaalne või ennekuulmatu, kuid kogu kupatus lihtsalt mõjus koostöös kuidagi autentselt. 

Kokkuvõttes, vastakaid meeleolusid tekitav krimka. Kohati täitsa kiiduväärt, teiselt poolelt, aga veidike lahja ja laisk. Aga see Anton Ilvese teema käis pinda. Äkki ei oleks see mind niiväga ärritanud, kui teda poleks tagakaanel niimoodi üles haibitud? Samas, fakt, et vend loos eksisteeris ja eestlased = kriminaalid äraleierdatud stereotüüp jälle ülesse kerkis, ei olnud midagi, mis õhinast hõiskama pani.

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar