Kino: Ports 2022 aasta filme vol 3 (k.a. "Kalev", "Pilet paradiisi", "Mõrv teatris", jm)

Tervitus!

Ülevaateid kinode repertuaarist.

Pealkiri: Kalev
Originaalpealkiri: Kalev
Kinodes alates: 23.09.2022
Millal nähtud: 15.10.2022
Minu hinnang: 3.5/5

Kes siis ei teaks Aivar Kuusmaad või Tiit Sokku? Kuigi, viimast, üllataval kombel, oli süžeesse kaasatud eriti kasinalt. Ma olin liiga väike, et mäletada Kalevi hiilgeaega, millele antud lugu fokuseerib. Kuid nüüd, tagantjärgi, linateose formaadis meeste saavutustele kaasa elada oli hästi kihvt. Tilluke riik, plahvatusohtlike poliitiliste keeristormide küüsis, kus korvpallurid lihtsalt tahavad palli mängida. Kuigi, veidi arusaamatuks jäi, et kui nad nii kehvakesed olid, nagu neid kohati illustreeriti või mõista anti, siis kuidas nad äkitselt tippude tipud suutsid alistada. Ju siis nood olid veelgi nadimad. Selles mõttes jäi vahetevahel tõesti mulje, et tegu ei ole laiahaardelise liigaga vaid amatööride klubidega. Kuna ma ei adu tolleaegsest korvpallist mõhkugi, rääkimata tänapäevasest, siis veideralt harrastajalikult mõjus meeste tase. Kas siis kogemata, tahtlikult või ise nägin asju, mida tegelikult ei olnud. Ehk äkki näitlejad ei suutnud mõjuda eriti oskuslikult ja sellest minu vildakas pilk nende spordiandele? Kui juba veel negatiivsest rääkida, siis narratiivselt jäi süžees veidi vajaka pinge kruvimisest ning lõpliku võidu kaalukuselt. Ülesehitus ei tundunud kui eskalatsioon, pigem nagu muuseas -- näed, võtsidki. Tiitrid! Ei tekitatud õhinat, ärevust või köitvust, mis oleks lasknud viimasel mängul mastaapselt mõjuda. Ei olnud võimalik tajuda selle saavutuse märgilisust. Aga, kui helgemale poolele pöörduda, siis mulle tohutult meeldis filmi autentne õhkkond ja visuaalne pool, mida suudeti võrreldes minu mälestustega 90ndate algusest usutavalt taasluua. Äratundmisrõõmu oli ohtralt ning õige fiilingu äratabamisega saadi meisterlikult hakkama. Oli mitmeid detaile, mis aitasid seda realistlikult toetada, alustades nii eesti, vene kui inglise keele kaasamisest, ajalooliste viidete lisamine nt Leedu olukorrast, vuntsid, vuntsid ja veel vuntse, üleüldine Nõukogude aja hallus ja kulumus, mida demonstreeris suurepäraselt George Jacksoni osatäitja kommentaar, et Detroitis on inimesed vaesed, kuid miski ei anna tabada kui viletsalt idabloki rahvas vireleb. Ka näitlemine oli kuidagi ajastutruu, selline huvitav ampluaa Nõuka vanemate ja nooremate generatsioonide olemustest. Kokkuvõttes, vinge film, kuid vast mitte nii ideaalne, kui meediast on kõlama jäänud.

----------------------------

Pealkiri: Pilet paradiisi
Originaalpealkiri: Ticket to Paradise
Kinodes alates: 16.09.2022
Millal nähtud: 15.10.2022
Minu hinnang: 2.5/5

Olid ajad, mil Hollywoodi romantilised komöödiad õitsesid. Nad olid küll lääged ja lapsikud, kuid toimisid suurepäraselt ja jätsid pärast vaatamist sooja ning õdusa tunde. Sellest on kõvasti üle kümnendi kui mõnda sellehõngulist filmi on suurtele ekraanidele lastud. Imitatsioone hiilgeajast vahepeal ikka eksib kinno, kuid need on kuidagi plassid ja odavad koopiad. Ei suudeta sama kliimat ja efekti taasluua, mida nt kunagi Meg Ryani filmid saavutasid. Käesolev on järjekordne näide millestki, mis jättis tühja tunde ja mis isegi ei puudutanud klassika pealispinda. Puudus sarm, kergus, huumor ning just naturaalsus. Süžee ja sealsed suhted mõjusid kuidagi sunnitult ja tehislikult. Ülepaisutatud antipaatia kunagise abielupaari vahel ja ebausutav äkiline armastus kahe noore vahel. Filmil jäi kõik kuidagi poolikuks ja mitte ühtegi aspekti ei olnud piisavalt. Kohati tundus nähtu kui amatööri esimene käsikiri, kus järgitakse etteantud samme ja süžees lihtsalt ühendatakse punktid. Lõpp oli ehk veidike ootamatu, kuid mitte midagi esiletõusvat või originaalset. Tulemus oli lame ja ebahuvitav. Vaatamata sellele, et taustaks oli üks maailma kaunimaid ja värvilisemaid paiku, pani lugu ise igavusest haigutama. Puudus energia ja võrratut ümbruskonda ei integreeritud edukalt, sest kui lugu on niivõrd elutu, siis annab imeline taust tunde, et vaataksid otsekui Bali turismireklaami, mitte nunnut romantilist komöödiat. Üllataval kombel, häiris veel üks detail loo tõsiselt võtmisel, mida tihti ei ole tähele pannud. Nimelt on Julia Roberts ja George Clooney niivõrd suured staarid, et ma ei saanud üle ega ümber neist, kui kuulsatest näitlejatest rollide taga versus nemad, kui kaks karakterit ühes linateoses. Nad oli Julia ja George, mitte kui väljamõeldud tegelastest endine abielupaar. Samas, isegi nende staarivõim ei suutnud lugu nigelalt tasemelt kõrgemale tõsta. Kuigi film oli pealiskaudne ja siuh-säuh kokku klopsitud, et filmitegijatele ja näitlejatele tasustatud puhkust kaunil parasiidisaarel võimaldada, siis võivad igast motivatsioonitsitaatide ja sentimentaalse emotsionaalsuse hindajad nähtust üht või teist leida ja endaga saalist välja kaas võtta.

----------------------------

Pealkiri: Kõik kõikjal ja korraga
Originaalpealkiri: Everything Everywhere All at Once
Kinodes alates: 08.04.2022
Millal nähtud: 06.10.2022
Minu hinnang: 3.5/5

Tegu oli kaootilise filmiga, mis tundus, et üheaegselt kopeerib mitmeid mitmeid juba teada ja nähtud teisi lugusid, kuid, samas, teeb täitsa enda asja ning midagi taolist ma varem näinud ei ole. Sarnaselt, oli aspekte, mis paistsid sügavad ja lausa geniaalsed, kuid, teisalt, leidus detaile, mis kentsakalt ja piinlikult mõjusid. Nt ei suutnud huumor mind alati veenda ning see hot dog sõrmedega inimeste maailm oli vastikult vastumeelne -- absurdne, selle sõna halvas mõttes. Jamie Lee Curtis oma rollis, aga suutis pea igas stseenis, üheaegselt, mind muigama ning silmi pööritama panna -- naise esitus kohati isegi varjutas peategelase. Süžee ise oli suuresti suurepärane põige inimmõtetesse, kus eksistentsiaalsed küsimused võtavad võimust ning segunevad nt halli argipäeva ja depressiooniga. Mis on elu mõte? Miks me siin oleme? Alati ei leidu neile positiivset vastust ning ehk ongi üks suur tühjus ja häving õige suund. Aga mitte "kõiksuse" n-ö asetamine saiakese peale. Liiga kentsakas, et olla humoorikas või kuidagi eriline, pigem totakas. Kesksele kohale paigutusid inimsuhted, meeste ja naiste, vanemate ja laste, indiviidi ja universumi vahel. See oli vast loo kõige köitvam aspekt. Eriti huvitav oli tõdeda peategelase ja tema mehe suhet erinevates reaalsustes. Teine esilekerkiv osa olid visuaalsed efektid, mis olid hämmastavalt lihtsad ja orgaanilised, kuid kihvtid ja elavad. Linateose üldine toon oli üpris vanamoodne, kuid midagi selles toimis üllatavalt modernselt. Näha vanemat naist pooleldi superkangelase rollis oli kindlasti värskendav kogemus, kuigi süžee eksis kohati miljoni alateema ning sõnumite vahel ära. Üleüldse tundus, et filmi loobiti kõikvõimalikke uitmõtteid, popkultuuri ja suvakad kontseptsioone, mis tegi nähtu küll värvikaks, kuid ei olnud alati sujuv ja sidus. Tuum oli suhteliselt selge ja otsekohene, kuid teekond sinna kippus uitama minema erinevatest segajatest tulenevalt. Vaatamata etteheidetele ning loo koormamisele eri suundadest ja tasemetel kõigel, mis pähe eksis, oli filmi idees ja teostuses midagi ambitsioonikat, midagi vastuvoolu liikuvat ja isegi südamlikku. Selliseid isepäiseid initsiatiive võiks suurele ekraanile tihemini kohata.

----------------------------

Pealkiri: Mõrv teatris
Originaalpealkiri: See How They Run
Kinodes alates: 21.10.2022
Millal nähtud: 22.10.2022
Minu hinnang: 3/5

Klassikalised krimkad, eriti kinolinal, kuhu neid enam eriti ei eksi, on äärmiselt teretulnud. Välja arvatud juhul, kui nad on pigem detektiivilugude austajate õrritamiseks ja sisu tegelikult suht kesine. Palun, lõpetage see "the butled did it" lahendus, see on odav, igav ja ei ole tegelikult nii nutikas, kui võiks arvata. Jah, Agatha Christie loosse see otsekui irooniana passib, eriti kuna üks "butler" enda otsa tõesti leidis, kuid vaatajana on lahendus pettumus. Ehitame üles põneva süžee, illustreerime brutaalset mõrva ja esitame kahtlusalustena eriti koloriidset bandet sulelisi ja karvaseid ning siis tõmbame vaatajal vaiba jalge alt -- just siis, kui ta on õhinas äraarvamismängu lahendamisega. Palun ärge püüdke olla enda arvates kavalad, ei ole vaja haledaid uuendusi ning värskust sinna, mis juba end tõestanud ja toimib, eriti kui asendus ei küündi originaali lähedalegi. Ja ei oma ohoo-efekti, pigem, võeh-reaktsiooni. Kas tõesti ei ole võimalik tuua suurele ekraanile enam krimkasid, mis tõesti üllatavad ja hämmastavad? Hollywoodis vist tõesti mitte. Igatahes, puänt ning mõrva põhjused jäid nadiks ja panid silmi pööritama, kuid filmis leidus piisavalt omanäolisust ja põnevaid detaile, et seda mitte täienisti maha kanda ja isegi tsipake nautida. Kogu kompott jättis Wes Andersoniliku mulje, seega, kui tema stiil meeldib, siis läheb vaatajale raudselt peale ka antud linateos. Krapsakas, retro ja kõlkudes peaaegu humoorika ning mitte piisavalt naljaka vahel -- suutmata kordagi minust muiet välja pigistada, kuigi punnitati ja punnitati. Krimkade ema, Agatha Christie, kaasamine oli äge lisa, eriti kuna naine ei tundunud oma romaanide lehekülgede väliselt just kõige nutikam. Või, vähemalt, ka tema teeb saatuslikke vigu. Paralleel tapetud lavastaja plaanitaval filmisüžeel ja lõpu vaatusel oli ootamatult vahva. Saoirse Ronan oli agar ja nunnu oma rollis. Ja vist oligi kõik. Okei linateos oli, kuid ei midagi, mis oleks suutnud mulle muljet avaldada. Omas potentsiaali ja oleks võinud pakkuda palju enamat, kui välja kukkus.

----------------------------

Pealkiri: One Piece Film: Red
Originaalpealkiri: One Piece Film: Red
Kinodes alates: 04.11.2022
Millal nähtud: 05.11.2022
Minu hinnang: 2.5/5

See oli küll pettumus. Tundus, et mõnel Jaapani iidolil oli vaja oma uusi singleid kuskil laiemale üldsusele tutvustada ja sellest ka uus lisa One Piece animefilmide sarja. Paar esimest korda esitamisel olid laulud ju toredad ja asjakohased, kuid kui lambist pidevalt laulma hakati ja seda nii võltsilt ning kuidagi pealesurutult, siis sai kiiresti nendest pop paladest villanud. Anime tundus pigem nagu kellegi pooleldi amatööri kodukootud Youtube muusika video, üleliigsete visuaalsete efektide poolt koormatud, kui vahva piraatide seiklus, mis One Piece ju tegelikult peaks olema. Fookuses olev Uta ei olnud üldsegi sümpaatne tegelane, kuigi süžee püüdis teda näidata kellegi isetuna, kes tahab ainult teiste õnne ja on nõus natuke pahandust tegema, et seda saavutada. Ei, ta teadis väga hästi oma tegude tagajärgi teistele ja see ei heidutanud teda kübetki, seega, oli keeruline teistega lõpus halada. Tüdruku olemasolu võimaldas ühe harva pilguheidu Shanksi ja mehe meeskonna tegemistesse, kuid mingit happy-happy Utat ei oleks selleks küll vaja olnud. Loomulikult, oli vaja kohale tirida terve plejaad sarja igasugu tegelasi ja siis pea kõiki neid ignoreerida või alakasutada (v.a. Koby, kelle tähtsust ja aktiivsust oli kihvt tunda). Või siis panna neid käituma nagu enda pooletoobised versioonid. Me räägime tegelastest, kes on võimsad ja isegi hirmuäratavad, kuid isegi sarja peategelane, nüüdseks viies piraadiimperaator, Luffy, võeti rajalt maha mingi suvalise talupoja poolt, kes viskas talle näkku ämbritäie merevett. Uta oli, muidugi, kõikvõimas ja oleks vast ka sarja eriti kurja kurjami Musthabeme ja terve maailmavalitsuse maha võtnud. Tüdruk ja tema võimed ei olnud balansis One Piece muidu suhteliselt loogilise võimutasakaaluga. Aga, oleme positiivsed, tõesti lahe oli esimest korda mõnda ühe maailma enimmüüduma manga sarja väljalaset kino suurel ekraanil näha (palun, jätkake animede Eesti kinoekraanidele toomisega, see on juba kolmas linateos pool aasta jooksul -- mega kiitus!). Visuaalselt oli film nagu maitsva kommipoe täies mahus alla neelamine, võitlusstseenid olid vinged ning teatud viited ja vihjed põhisüžee arengule ning tegelaste saladustele olid põnevad. Kui vaid üldine mulje ei oleks olnud, et film loodi vaid ühe Jaapani iidoli muusikavideoks, mis ratsutab One Piece frantsiisi seljas ja loodab tänu sellele seosele palju raha ning tähelepanu kokku krabada. Puhas marketingi nõks sarja fännide arvel.  

---------------------------

Pealkiri: Proua Harris läheb Pariisi
Originaalpealkiri: Mrs Harris Goes to Paris
Kinodes alates: 07.10.2022
Millal nähtud: 01.10.2022
Minu hinnang: 3.5/5

See film ei olnud ei humoorikas, sügavmõtteline, usutav, hästi kirjutatud, originaalne või kuidagigi tõsiseltvõetav, kuid, oeh, kuidas mul just sellist ajuvaba modernset muinasjuttu vaja oli. Nagu õhuline, magus ja lilline palsam hingele. Süžee pani silmi pööritama, sest küll võitis peategelane loterii, siis sai äkitselt veterani lese pensioni, siis leidis sõrmuse ning teenis vaevatasu ja mida kõike veel, ainult selleks, et täita oma unistus, minna Pariisi ja osta Diori kleit. No ei olnud kogu tohuvabaohu tsipagi usutav, kuid ta ei pidanudki seda ilmtingimata olema, sest laiemas kontekstis selline maagiline reaalsus, mis andis proua Harrisele tiivad, toimis narratiivselt ideaalselt. Vaatamata sellele, et naine kuidagi lihtsameelne ja lapsik suutis olla, keda oli kerge ära kasutada, oli naine võimeline vaheldumisi välja näitama värskendavat julgust, kõike märkavat läbinägevust ja vankumatut heatahtlikkust ning usku. Inspireerides teisi enda ümber olema need, kes nad sisemises tegelikult on, võtma ette riske ja murdma lahti ennast defineerivatest jäikadest raamidest. Proua Harrise maailmas oli kõik, vaatamata tema tagasihoidlikule elule, saavutatav, lihtne ja käega katsutav. Sa pead piisavalt vaid tahtma ning saatus koos universumiga teevad oma töö. Äärmiselt ebausutav, kuid idee, mille õlul paariks tunniks lennelda, nagu rusikas silmaauku. Otse loomulikult, oli kogu näitemängu, lisaks, võrratu silmale nautida, sest film kasutas värvikaid ja elavaid toone ning muutis moemaja, kus enamus tegevust aset leiab, otsekui imedemaaks oma olemuselt ja väljanägemiselt. Üle ja ümber ei saa imelistest Diori disainidest ja eriti mehe vaimustavatest kleitidest. Kuigi proua Harrise valikud ei olnud minu isiklikud lemmikud, siis kogu kleidi valmimise protsess ja lõpp-produkt olid omamoodi maagilised. Üleüldse olid kostüümid filmis silmapaistvad ja tundusid ajastutruud õrna kaasaaegse kvaliteedi kattega. Tundsin, et aju puhkas ja tuju oli hea, isegi kui film ei ole tegelikult midagi ülemäära erilist või ülearu kvaliteetselt. Nunnu lugu oli!

----------------------------

Pealkiri: Must Adam
Originaalpealkiri: Black Adam
Kinodes alates: 21.10.2022
Millal nähtud: 29.10.2022
Minu hinnang: 2/5

Kas superkangelaste filmid on tõesti alla käinud või olen ise hakanud neist tüdinema ja, seega, hindan neid karmimalt? Tekitab täitsa hämmingut, et kuidas on võimalik nii selged ja otsekohesed lood keerata millekski igavaks ja tüütuks. Uputades nähtu klišeede mäe ja loogikavigade alla. Kumbki ei ole iseenesest ju midagi negatiivset, olles kasutusel mõõdukalt ja põhjusega, kuid, kuidas on nt võimalik, et legendaarne kurjuse kroon, mida otsitakse, on äärmiselt lihtsasti ligipääsetavas mäes, kuhu võib sisse jalutada iga tolvan ja mitte keegi ei ole tuhandete aastate jooksul selle otsa juba miljon korda kogemata või isegi meelega veel koperdanud? See ei ole grammigi usutav. Mõjub pigem naeruväärselt ning on tohutult lohaka ja laisa süžeeloomise tulem. Ja see oli vaid üks näide olematust realistlikkusest. Süžee oli auklikum kui Šveitsi juust. Oleks siis tegelased vähemalt köitvad ja mitmekihilised. On arusaadav, et sellised meeletute üleloomulike võimetega tegelased vajavad enda kõrvale tavalisi inimesi, et vaataja leiaks kangelastega kergemini kontakti, kuid satuti emme ja pojakese otsa, kes ei olnud tihti just kõige kirkamad kriidid. Tõesti, mamma ei olnud isegi nõus midagi arutlema ja planeerima, vaid kohe, nagu naksti, oli valmis end selili visates ja valget lippu lehvitades maailma ohverdama, et poeg päästa. Äkki diskuteeriks targematega, et mis on variandid päästmiseks, enne kui lihtsalt krooni käest annad? Ja see poiss, põgenedes pahalaste eest on ju ilmtingimata vaja üks meeter just rulal sõita, kuigi situatsioon nõuab hiilimist? Selliseid ajuvabasid näiteid leidus hunnikuga. Jõudes filmi megastaari juurde, oli The Rock antud rollis kuidagi eriti üksluine, kaasahaaramatu ja koheselt unustatav. Tuim ja ilmetu. Lisaks sellele, huumor ei toiminud, kahtlase väärtusega kätši oli natuke liiga palju, asjalikud tegelased alakasutatud ja mõttetud karakterid ületähtsustatud, jne. Positiivselt poolelt, Pierce Brosnani Dr Fate oli intrigeeriv, mehe sõprus Hawkmaniga ka. Aaa, üks hea nali ikka leidus: "Kuidas ma suren?" - "Hoia elektrist eemale." - "Ma olen elektrik!"