Pühapäev, 30. oktoober 2022

Teater: "Vari" ja "Ennemuistsed jutud Reinuvader Rebasest"

Tervitus!

Kaks ühes ülevaadet Noorsooteatri repertuaarist.

Pealkiri: Ennemuistsed jutud Reinuvader Rebasest
Teater: Noorsooteater
Kestus: 1h 10 min
Esietendus: 21.11.2021
Millal nähtud: 05.06.2022
Minu hinnang: 4/5

Lapsepõlves sai pidevalt loetud lugusid rebasest, hundist, karust, jänesest, taadist ja memmest ning kõigest muust, mida pärimusrahva looming on põlvkondi edasi andnud. Eriti meeldis jutukogu "Tark mees taskus". Kaval rebane oli oma aja tõeline tegija, kelle seiklused teiste haneks tõmbamises ja omakasu eesmärkidel, oli tõesti vahva jälgida. Iseäranis, kuna ka tema tõmbas mõnikord lühema liisu ja sai tuupi. Sellega taastati tasakaal ning ühest kindlast poolest peksukoti rollis ei hakanud liiga kahju. Lavastust vaadates tekkis tõeline nostalgia ning nii mõnus oli oma lapseiga taas avastada nii interaktiivse, värvika ja krapsaka etenduse saatel. Tegu on, lisaks, äärmiselt õpetlike lugudega, sest moraal leidus igas tegelaste eraldi ettevõtmises. Ideaalne lastele! Oli hämmastav kui kujutusvõime rikkalt kasutati lava, esemeid ja kujundust, et tuua publikuni midagi vanamoodsat, kuid aegumatut, ning seda ootamatult värskes ja tänapäevas mõistetavas kuues. Tsitaadid nagu "ma ei abiellu, lähen ülikooli feminismi õppima", "Netflixi õigused kuuks ajaks kinni", "mul on bemmil uued kummid" lisasid ekstra kihvti lisataseme, et ka nooremad vaatajad saaksid osa saada Rebase ja tema vaenlaste slash kamude vigurvänt kelmustest ja üksteise tagumiku lohku tõmbamistest. Maini iPhone'i ja lastest vaatajaskond saab kohe aru, et tegu ei ole millegi arhailisega ja vanamoodsaga.

Ei saa üle ega ümber lavastuse tehnilisest poolest, mis oli tõesti originaalselt ja dünaamiliselt kokku pandud. Juba enne saali astumist etendus käis ning tegelased tervitasid sisse astujaid energilise ringimarsi ja hüüetega. Isekohad paiknesid lava ümber, mille keskel oli omakorda metallist püstloodis redel, mis kõrgus lakke. Märkimisväärne oli kuidas seda redelit kasutati. Nimelt kõõlusid kõik tegelased selle seljas rohkemal või vähemalt määral ning kohati tundus, et mitte lavastuse traditsionaalne ettevalmistus ei nõudnud näitlejatelt suurt tööd, vaid pigem akrobaatika trikkide õppimine. Ja julgus, et seal nii vaevatult ringi liigelda ilma, et kardaks kõrgust või ei oleks oma oskustes 110% kindel. Kohati võttis südame alt külmaks, et, issake, kas äkki keegi kukub, kuid, ei. Näitlejad demonstreerisid oma meisterlikkust mitte ainult karakternäitlejatena vaid ka akrobaatide slash postitantsijatena. Redel oli vaid algus, sest nutikalt ja loovalt kasutati igasugu tavapäraseid esemeid süžee edasi andmiseks ning muid konkreetseid asju sümboliseerivate vahenditena. Redel ise oli küll puu rollis, küll ree, millel üks tegelastest vertikaalselt paigutudes sõitis. Isiklik lemmik olid kindad, mis pidid esindama kalu. Üleüldse oli just see segment, mis kalade näppamist esitas üks vahvamaid, kuidas taadike ringi kimas oma tünniga ning reinuvader oma tavapäraste trikkidega ametis oli. Etendus koosnes alalugudest, mida siis järjepanu esitati, nt kuidas Pille metsa kadus, karu ja hunt sabaga jääaugus kala püüdmas, kahe rebase, hundi ja ruuna trikitamine, rebane taati karu kokkuleppest päästmas, jne. Enamused need jutustused olid kunagistest kokkupuudetest originaalmaterjaliga äratuntavad. Ja kui kõigest sellest väheks jäi ja igav hakkas, siis kostitati vaatajaid, lisaks, laulu- ja tantsunumbritega, mis koosnesid suuresti modernsest muusikast, kus kõlasid fraasid nagu "rebane käib üksinda". 

Tükk sisaldas mahlakat, eneseteadlikku ja teravmeelset teksti ning pidevalt oli millegi üle muiata: "Lähen kodu Koidulat lugema", "Miks sul habe on?" - "Testosteroon", jne. Laval toimuv oli tohutult energiline ja elav, seega, kuidagi pidurina mõjus ja sobimatu ülejäänuga oli surnute maailma teema ning etenduse viimane veerand. Jäi segaseks, et mis sai lustakast õhustikust ning mida pidi pakkuma melanhoolne ja depressiivne kanaotsing teispoolsuse. Äge vaidlus, et kas kana oli valge või kirju oli kaasahaarav esimesed viis minutit, kuid kui see teema vinduma kippus ja surma element juurde lisati, tundus, et hoopis teine etendus oli äkitselt esile kerkinud. Kõik ei pea alati lill ja lull olema, kuid jäi lõpuni segaseks, et mida sellise drastilise toonimuutusega otseselt saavutada sooviti. Jah, mõnes mõttes oli huvitav natuke tumedamaid toone muidu ülemeelikus ja üleannetus loos kogeda, vähemalt nii konkreetses ja otseses kuues, kuid ülemineku sujuvuses või kogu etenduse eelnevas õhustikus kippus olema viimase vaatusega klappivuse ebakõla. Paistis et ideed said otsa, et kuidas niivõrd värvikas kombo erinevaid lugusid ja suurem-kui-elu tegelinskeid tabavalt kokku tõmmata. Aitab, kui teeselda, et seda morjendavat kulminatsiooni ei eksisteerinud ja keskenduda eelnenud humoorikatele seikadele lahedate karakterite seltskonnas. Veel üks lemmik muhe stseen: memmel süles riidepamp, kass, "näe nurrub!", tuleb voodisse koos hobusega taadi asemel, hobune teeb vähemalt tööd ning kass on nunnu ja nurrub -- kõik kolm, mida taadike ei ole. Kõik tegelased said vähemalt korra nautida olla boss ja siis tuhvlialune.

Nii äge oli taaskohtuda oma lapsepõlves armastatud tegelastega ja nende krapsakate seiklustega. Ja seda nii elaval ja värskendatud vormis. Kõik vana ja hea oli jätkuvalt olemas, kuid lisatud oli asjakohane kiht tänapäevasust. Tegu on õpetlike ja vahvate lugudega, millega ei tohiks olla ka uuematel generatsioonidel lihtne kontakti leida. Trupil, lavakujundusel, dekoratsioonidel ja nutikatel rekvisiitidel oli siin võtmeroll. Üks aspekt toetas teist ja teine pani töötama järgmise. Suur kiitus näitlejatele, kes agaralt ja köitvalt aegumatu ning paljudele südamelähedase klassika taas ellu äratasid. 



------------------------------------

Pealkiri: Vari
Teater: Noorsooteater
Kestus: 0h 40 min
Esietendus: 07.10.2018
Millal nähtud: 04.06.2022
Minu hinnang: 4/5

Midagi maagilist ja salapärast on varjude mängus. Nii tavaline ja teaduslik füüsikaline fenomen, kuid ikka ja jälle tekitab ta elevust, ärevust või sisaldab endas mingit kurjakuulutavat elementi. Varjuteater on igas kontekstis vahva ja võluv. Eriti kui varjude loomiseks ja projitseerimiseks vaatajale nähtavaks kasutatakse kõikvõimalikke teadatuntud, kuid ka nutikaid uusi võimalusi. Oleks tahtnud väga heita pilku lavakatte taha, et kuidas ikkagi kõik need erinevad kujutised ellu äratati. Etenduses on võimalik silmata mitmeid mitmeid ootamatuid ning põnevaid viise, kuidas lugu varjude keeles jutustada ning vaataja silme ees reaalseks manada. Küll hõlmab must kujutis kogu saali, laest põrandani, kord lendavad valgustatud ekraanil linnukesed, siis võtavad varjud värvi ning minetavad musta välimuse, äkitselt saab võimust valguse kuma ja varjud taganevad, siis tekib ühest lava tasandist mitu korrust. Vast see tehniline pool on kohati isegi kihvtim, kui lavastuse süžee ise, sest detaile ning nende võimaldamise tausta üle aju ragistada, oli ohtralt. Visuaalne teostus oli pilku haarav ning meisterlik. Ei kujuta ettegi kui keeruline seda varjumaagiat oli üldse tekitada. Tundub midagi, mis võib olla nii ääretult lihtne, kui üllatavalt keeruline. Aga, see on hämmastav, kuidas ainult neljakümne minuti jooksul sai mitu korda imestatud ja aina uusi ning uusi varjude kasutamisviise kaetud.

Näidendi sisu põhineb Hans Christian Anderseni samanimelisel muinaslool ning see andis vihje, et ega see jutt just kergemate või õnnelike lõppude killast ole. Tapab ju vari oma inimese, sest kasvas suuremaks oma ihadelt ja ambitsioonidelt kui kunagine peremees. Konkreetses lavastuses on sünget kulminatsiooni natuke putitatud, et kogemus üdini trööstitult päiksetu ei oleks, kuid tegu on siiski pigem raskemat sorti looga. Keerulisem ja hõlpsasti mitte seeditav, kuid omanäoline ja mitmetahuline. Huvitav, kuidas tajusid peategelase teekonda ja katsumusi lastest vaatajad? Suutsid nad järge pidada või fokuseerisid pigem visuaalsele aspektile? Süžee kulgemine ja siht ei olnud klišeelikud ja otsekohesed, mis tegi, aga nt täiskasvanule kuulamise kaasahaaravamaks. Teemasid, mida lahata tekkis mitmeid ning oli kuidagi tore taas avastada, et Anderseni looming on kuidagi üksikasjalikum ja inimlikum, kui paljud teised muinaslood, milledel kõigil on ju oma moraalid, õppetunnid ja teemad, mida nad püüavad käsitleda ning edasi anda. Tegu on looga, millel on palju sügavam mõte kui esmapilgul eeldaks. Varje on alati nähtud kui midagi mõistmatut, isegi, kui tehniliselt on nende eksistents süütu ja mitte midagi erilist. Varjud sümboliseerivad inimese alateadvust, pimedamaid nurki meie mõtlemises ja südames ning on otsekui manifestatsioon meie tumedates soppides olevatest soovidest ja varjatud kirgedest. Vari on inimloomu peidetud külg. Antud loos tekkiski mõte, et kas ennast peremehest lahti tõmmanud ja eraldi elama hakanud vari, käitus ja mõtles tegelikult just nii nagu tema omanik päriselt oma peas tahtis elada. Vari julges, kuid mees ise pelgas, olgu mis põhjustel tahes. Varjust sai inimene, kuid mehest sai vari. Inimloomu varjatud ihad võtsid võimust ja mehest sai sõna otseses mõttes enda sügavamate vajaduste ja tahtmiste ori. Vari elas mehe alateadlike unelmate parimat elu.

Psühholoogiliselt nurgalt loole lähenedes leidub seal mitmeid intrigeerivaid ideid ja mõttekäike, mida diskuteerida. Kas ehk ei oleks vari niimoodi amokki jooksnud, kui mees oleks rohkem elanud nagu tema sügavamal peidus olev mina seda vajas? Või kas nähti varju ja meest pigem eraldiseisvatena ning mehe vaimne pool ei olnud kuidagi seotud ega vastutanud oma varju tegemiste eest? Viimane oli lihtsalt üks kurjam, kes meid kõiki musta projektsioonina jälitab. Eriti siis, kui on pime. Mängu tulevad ka alluvussuhted ja mis juhtub kui need vahetavad positsioone -- omanik ja omand, isand ja ori, originaal ja koopia. Lugu oli modernses mõttes nagu identiteedivargus. Lõpuks, kurjus võidutses. Või inimloomuse n-ö isekam ja auahnem pool. Kuid, kas tõesti? Kas vari oli ikkagi üdini paha, sest ta eksisteeris ja ei soovinud olla enam ühe, mitte just esiletükkiva, mehe küljes kinni tolknemas? Kas oli vale, et ta tahtis elust enamat? Ja kui maitse oli suus, siis, loomulikult, ei soovi keegi oma vabadust enam käest anda ning ollakse valmis ekstreemsusteks nende vastu, kes ohustavad senisele kaunile olemisele kriipsu peale tõmmata. Kõige enam hämmastas, et kuidagi raskendatud oli varju suhtuda kui kellessegi paadunud pahatahtlikku. Ta ei olnud ideaalne ja altruistlik, kuid kui sul on võimalus antud ja eksistents on äkitselt ohus, siis võitlusinstinkt hakkab tahes või tahtmata tööle. Tegu on moraalses mõttes põneva looga, kus asjad ei ole must-valged, vaatamata sellele, et enamus lavastust visuaalselt just neid värve demonstreeribki. Ka vari võib muutuda hallikarva, kui sellele langeb valgus. 

Lavastust võib kahetasandiliseks pidada. Võib ühtlasi nautida vaid silmadele mõeldud poolt ja võrratut varjumängu, kui lasta ennast kaasa lennutada köitvatest süžeedilemmadest, mis sunnivad inimloomuse psühholoogilisi aspekte kompima ja mõtteid mõlgutama, et kas kõik elus ongi nii otsekohene või hoopis palju sigrimigrim. Tore on selle juures tõsiasi, et kui ei taha pead vaevata, siis keskendud visuaalsele, kuid kui on soov ajurakukesi stimuleerida, siis ela kaasa jutule, ning kui on valmisolek täispaketiks, siis saab mõlemat korraga nautida.

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar