Kino: PÖFF 2021 (3) "Mu isa on vorstike", "Ujuja" ja "Ride the Wave"

Tervitus!

Ja veel üks ports PÖFFilt!

Pealkiri: Ride the Wave

Originaalpealkiri: Ride the Wave
Programm: DOC@Just
Riik: Ühendkuningriik
Kestus: 1h 26 min

Millal nähtud: 19.11.2021

Link: https://poff.ee/film/ride-the-wave/
Minu hinnang: 2/5

Püsitati igati asjakohane mõttepähkel. Kui kaugele peaksid vanemad oma lapse hobide realiseerimise toetamisel minema? Lase oma pojal teha mida hing ihkab, isegi kui see võib olla surmavalt ohtlik? Peaasi, et ta on rahul ja õnnelik? Kus on piir olemaks vanem, kes julgustab ja on oma lapse jaoks olemas, lastes tal areneda, ennast leida ja otsuseid teha, samas, pakkudes talle turvalist keskkonda ning aidates tal teha mõistlikke valikuid? Pealtnäha on dokumentaali keskmes noor surfaja, Ben, kuid tegelikult asus sisu ja sõnumi raskuskese hoopis tema vanematel. Üllataval kombel, said sõna enam ka just isa ja ema. Nende hirme, lootusi ning mõtteid kajastas linateos tunduvalt detailsemalt ning kaasahaaravamalt kui surfigeeniuse olemust ja motivatsiooni. Ben oli kõrvaltegelane. Ta oli stiimul, mis pani vanemad vaimselt ja füüsiliselt tegutsema, kuid noorik ise jäi pinnapealseks ning kaugeks. Ilmselgelt oli sport talle põgenemisvõimalus brutaalse koolikiusu ja üksluise elu eest väiksel Šotimaa Tiree nimelisel saarel. Eks sisemuses poiss pulbitses ja emotsioonid heitlesid üksteisega. Kahjuks, jäi see vaatajale aga peaaegu nähtamatuks. Ei olnud köitev jälgiga poissi, kelle elu keerleb ümber surfamise ja muud seal nagu ei olnudki. Kirjeldas ta, lisaks, oma kirge ala vastu äärmiselt monotoonselt ja üksluiselt. Beni illustreerimine ekraanil jäi ühekülgseks ja igavaks. Lisaks, mõjus ta enesekesksena, võttes iseenesest mõistetavalt, et kogu tema pere elab tema rütmis ja vajaduste järgi. Nooremad õed paigutusid teisejärgulisteks. 

Vaevatu oli kaasa elada Beni vanematele, kes maadlesid moraalsete ja tavapäraste vanemlike muredega. Mida teha, kui su lapsed on koolis isoleeritud ja õnnetud? Kui Ben, olles ilmselgelt introvert, näis kinnise ja halvasti ekraanil esitatuna, sai näha ema ja isa pisaraid, õnne, kurbust ja dilemmasid. Nad oli nagu avatud raamatud. Jääb selgusetuks, kas selline perspektiiv poja ja vanemate vahel oli tahtlik või kogemata. Kas eesmärk oligi pigem keskenduda perekonna raskustele? Dokumentaali haripunktina ette nähtud suure laine sõit Iirimaal pidi poisi taas fookusesse tooma, kuid ettevõtmise ärajäämisega, kadus ka loo tipnemise hetk ning Beni võidukäik. Jah, alternatiivne sõit leidis aset, kuid see kaotas kaalu, kuna ei olnud tegelikult siht, mille eesmärgil sinnani oldi tegutsetud. Linateos jäi kokkuvõttes poolküpseks ning vasturääkivaks oma kese leidmisel. 

------------------------------------

Pealkiri: Minu isa on vorstike

Originaalpealkiri: Mijn Vader Is een Saucisse
Programm: Lastefilmide võistlusprogramm, ECFA võistlusprogramm
Riik: Belgia, Holland
Kestus: 1h 23 min

Millal nähtud: 20.11.2021

Link: https://poff.ee/film/minu-isa-on-vorstike/
Minu hinnang: 3/5

Mingi aspekt jäi antud loos vajaka saavutamaks oma potentsiaali. Midagi jäi puudu, et keskne katalüsaator mõjuks üheselt usutava, kuid drastilise ja elumuutvana. Kõik saab algusest sellest, et pangatöötajast pereisa kalkulaator plahvatab ning sellega koos kaob ka mehe soov kontoris edasi töötada. Nüüd on õige aeg ellu viia nooruspõlve unistus ja saada näitlejaks. Selline 180 kraadi pööre on, kahtlemata, austust ja imetlust väärt, kuid kontekst ei jätnud autentset maitset. Esiteks, arvestades pere elustandardeid, nii enda kui oma keskkonna suhtes, ei olnud selline ekstreemne muutus veenvalt esitatud. Koomiline ja julge oli see kindlasti ning enam inimesi võiksid enda õnne nimel ette võtta pöörde ja teha seda, mida süda soovib. Probleem paiknes selles, et ümbrus ei teinud sellise käigu vaevatult vastu võetavaks. Edukat ja tarka pereisa esitati kui reaalsusega täiesti kontakti kaotanud klouni. Lisaks, teda ei antud edasi ülearu andekana näitlemise valdkonnas. Pigem keskpärasena. Kas kasutati staarisaate sündroomi, kus kesine tegelinksi arvab, et paistab silma ja on tõeline talent? Või äkki oli mehel tõesti läbipõlemine, mida vanem tütar kahtlustas? See seletaks vast olukorda ja valikut veenvamini. Lastefilmid ei peagi alati olema üdini loogilised, kuid isegi kui tegu on äärmustega, peavad tegelased siiski funktsioneerima realistlikus raamistikus. Mingi osa isa käitumuse motivatsioonist aga väljus piiridest. Või oli ebakõla seotud innustava sõnumiga: keegi pole kunagi liiga vana, et teha seda, mille järele hing januneb? Tundub aga, et tegu oli kunstiliku otsitud põhjusega, et teha filmi sellest kuidas üksteisest eemaldunud pere jälle ühele lehele kokku tuua. Kiidan siiski teemavalikut, sest rahulolematus oma karjääriga ning pere ja töö suhte tasakaalutus on äärmiselt aktuaalsed probleemid, mida võiks enamgi kajastada. Peab tunnustama, et vastukaaluks, ülejäänud pere ja nende reaktsioonid mõjusid üpris usutavalt.

Positiivselt küljelt, oli isa ja noorema tütre ühiseid ettevõtmisi ja ajaveetmist mõnus jälgida, tuues kaasa sooja tunde ning hea meele, et need kaks kohati sissetõmbunud ja elust eraldunud indiviidi omale toetava kamu üksteises leidsid. Samas, ühele näitlemine ja teisele koolist eemale saamine, oli siiski metafoorne põgenemine enda kohustuste, murede ja raskuste eest. Sellised seiklused ei kipu aga kestma, eriti kui filmil, mida lastekatel ju ikka on, leidub kindel keskne õppetund ja moraal. Lõpus loksub kõik paika ning jõutakse selgusele, et pere ja omavahelised suhted ning koos veedetud aeg on ülemuslik kõigele muule. Klišeelik, kuid armas ning vajalik tõdemine, mida võib ikka ja jälle üle korrata. Visuaalselt poolelt toon edukalt küljelt esile veel peategelase, Zoë, joonistusi ja kunsti, mille abil süžeed edasi anti. Lähenemine oli vahva viis lugu värvikamaks ning elavamaks muuta. 

-----------------------------------

Pealkiri: Ujuja

Originaalpealkiri: השחיין
Programm: Rahvusvaheline noortefilmide võistlusprogramm
Riik: Iisrael
Kestus: 1h 25 min

Millal nähtud: 21.11.2021

Link: https://poff.ee/film/ujuja/
Minu hinnang: 3/5

Tekkis uitmõte filmi vaatamisel: miks on vastassoo eelistamine ja armumine tihtipeale negatiivse energiaga ja halbu emotsioone esile toov, selle asemel, et need tunded oleksid innustavad ning ühel või teisel viisil jaatavad? Ning miks lastakse sellesuunalistel soovidel nende tundjal tihtipeale ennast saboteerida ning olukord eskaleerub millekski ebameeldivaks ja ebamugavaks kõigile osapooltele? On igati arusaadav, et rõhuvad jõud, mis sunnivad sind ennast ja enda eelistusi salgama, võivad olla hävitavad mentaalselt ja lõpuks ka füüsiliselt. Siiski, ma ei mäletaks, et mõnes filmis tegelane suudaks olukorrast üle olla ning tunda iha, armastust või kiindumust ilma, et see teda hukataks. Gay, lesbi või muud vähemussuhted ekraanil on suuresti alati hunniku õnnetuse, valu ja ebaõigluse aluseks. Selline lähenemine, kuigi enamjaolt realistlik, mõjub üks hetk väsitava ning igavana. Miks mitte teha vahelduseks päikeselise fooniga lugu? Samas, peab tunnistama, et sümboolselt paistis antud filmi lõpp-punkt omamoodi helge. Peategelane, Erez, tundub, et koges vabanemist ja enesega leppimist kohe kui võistlemise surve oli möödas. Kahjuks, jäi eelmäng sellele järeldusele natuke lünklikuks ja ebasujuvaks. Ebaselge mulje jättis ka, et kuidas täpsemalt seda viimast võistlust kombineeritud tantsuga tõlgendama peaks. Kas kogu võistlussport on tegelikult vaid üks tantsuline mäng? Kas seda ei peaks tõsiselt võtma? Kas Erez kasvas oma ujumisega seotud ambitsioonidest välja? Või miks üldse poiss oma hiilgava potentsiaali ja fookuse keskenduda endale ja võidule oli valmis minema heitma ühe suvalise kuti pärast? Ta ju veel ise ütles, et talle meeldib ülekõige võita. Loo enda kulgedes oli viie Olümpia mängudele ujumislootustandva sportlase teekond kõike muud kui laulu ja tantsuline. Tegu oli otsekui füüsilisele piitsutamisele lisaks pealiskihi all meeletu psühholoogilise võimumänguga, kus võitjast saab kaotaja. Või äkki pole väidetav võitja üldse kunagi favoriit olnud ja talle heideti kärbseid pähe? Tuleb vaadata välise alla ning pinged, ootused, lootused ja vaimsed kiire-kassi tantus on brutaalsed. Vesi on vastukaaluks aga oi kui sinine, sillerdav ja rahulik.

Tegu on omamoodi seksika filmiga. Ujumine ja sellega kaasnevad minispeedod ja kaunid kehad mõjuvad tavaliselt kliiniliselt, kuid antud loos on püütud seda spordiala teha veetlevaks. Paljas nahk, kehade raseerimine kui intiimne tegevus, ühised dušivõtud ja kõik, mis toimub noorte, testosterooni täis, füüsiliselt ideaalsete kehadega meeste vahel. Või siis kui nad on üksi voodis ja unistavad oma kaasvõitlejast. Silmailu leidus ohtralt. Filmil oli oma kindel stiil, kulgemisjoon ning õhkkond, mis lõid tervikliku ja sidusa kompoti. Muusika jäi ka selgelt kõrva. Asjalikku pilguheitu võimaldas linateos konkurentsirohkesse sportujumise maailma, mis näis usutav ja just nii karm kui võiks eeldada. Kulunana ja liialt tüüpilise lähenemise võttis süžee aga peategelase orientatsiooni suhtes, mis oleks võinud mõne krutskiga natuke originaalsust välja näidata.