Teater: "Kuninganna ja Viinakurat"

Tervitus!

Jälle suveteatrit.

Pealkiri: Kuninganna ja Viinakurat (Käsmu Meremuuseumi õu)

Teater: Nuutrum
Lavastaja: Jaanus Nuutre
Näitlejad: Merilin Kirbits, Merle Palmiste, Amanda Hermiine Künnapas, Siret Tuula, Tanel Saar, Miika Pihlak, Jaanis Valk
Kestus: 2h 40 min
Esietendus: 22.07.2022
Millal nähtud: 28.07.2022
Minu hinnang: 3/5

Ideaalne asupaik, nii füüsilise keskkonna kui süžee poolest, et ellu äratada üks 1933. aasta suvepäev rannakülas, milles elu keerleb ja inimesed maadlevad siiani salapiirituse kuldajastu tagajärgede ning selle lõppemisest tingitud ebakindla tulevikuga. Etenduse juures oli A ja O toimumiskoht, kus n-ö lava moodustavad pool Meremuuseumihoonest koos veranda, akna ning tagatrepiga ja pool aeda koos paadi, lillepeenra, puu duo ning rohealaga. Omajagu on tegemistesse kaasatud ka nende vahel taustal asuv tükike rannariba ja merd. Võrratu lavaline lahendus, mis suurepäraselt kasutab dünaamiliselt, autentselt ja efektiivselt ära sobilikku ruumi, et lugu jutustada ning vaataja tähelepanu köita. Visuaalne mõju sellele lummavale vaatele oli nagu rusikas kõhtu. Ootamatud lisategelased näidendis oli linnud, tundus, et suuresti räästapääsukesed, kes tüki jooksul pidevalt siit sinna ja sealt tänna lendasid, vahepealt täitsa madalalt ning näitlejate ja publiku nina eest. Nende mänguline ringiliuglemine tõmbas kohati rohkem tähelepanu, kui see, mis süžees hetkel toimus. Nad olid tohutult vahvad ja andsid selgelt mõista, et inimesed ei olnud teatrisaalis, vaid lindude loodusterritooriumil -- meie oleme külalised ja piirkonna bossid ei lase oma tavalist askeldamist kahejalgsetel segada. Aga kas peamine põhjus -- näidend ise --, miks seda võluvat paika külastada, oli tasemel ümberringse pakutavaga? Oli ja ei olnud ka. Ootused olid tsipake kõrgemale aetud, kui lõpptulemus pakkus, kuid alandades tavapärast kriitikataset kontekstiga passivamaks, siis on tegu igati soliidse suvelavastusega. Nood ei peagi olema ju geniaalsed, kontideni kaevuvalt sügavmõttelised, elumuutvad ja süžeelised gurmeeroad. Mõnikord on sobilik suviselt kerge roheline salat portsjoni kodumaa kalaga ja mullitava öko limonaadiga -- just sedasi kirjeldaks antud tükki. 

Merle Palmiste on imeline. Ta on karismaatiline ja kaunis naine, kes ükskõik millises rollis, tagasihoidlik või ekstravertne, alati silma jääb. Seal ei ole eriti midagi ära teha, et naine tähelepanu ei tõmbaks. Kui kehastatav karakter on veel ekstra tugeva kohalolekuga, siis on mõnikord võimatu millelegi või kellelegi muule keskenduda. See n-ö võime võib tulla kasuks, kuid võib ka süžee sujumisel pärssivaks saada. Antud tükis haaras naise tegelaskuju, Virtin, kohati liiga laiaulatuslikult ja kõikehõlmavalt kogu fookuse endale. Mitmed tegelased muutusid plassiks tema kõrval. Kõigil oli oma säramishetk, kuid Virtin helkis kogu lavaloleku vältel. Ta paistis olevat alati sammu võrra teistest ees. Sellejuures oli üllatav, et tema ei olnud ei Kuninganna ega Viinakurat, keda näidendi pealkirjas mainitakse. Naine oleks passinud mõlemat tiitlit kandma ning mõjus hulga prominentsema tegelasena kui need, kes neid nimesid omaks pidasid. Pigem oleks võinud tiitel viidata krapsakale daamile, nt "Virtin ja sõbrad", "Ülelinna Virtin", "Virtin teab vastuseid", "Virtin paneb rattad käima", jne. Kas see oli probleem, et karakter nii palju tähelepanu sai? Ei, üldsegi mitte, sest naine oli intrigeeriv, muhe ja sümpaatne tegelane. Kuid teised kippusid varju jääma. Isegi need, kellede ümber süžee eeldatavasti põhifookusena pidi keerlema. Kui juba Kuningannast ja Viinakuradist juttu, siis mõlema portreteerimine oli kümnesse ja igati eeskujulik. Merilin Kirbits mõjus kui madu puuris, kes on valmis ründama, salvama ja tapma, peaasi, et minema saaks. Paradoksaalselt, ta ei jätnud muljet kui südametu ja üdini pahatahtlik naine, vaid keegi, kes oli nurka surutud ja valmis ründama enesekaitseks, et põgeneda. Näitleja esitas naise närvilist, ärevat, agressiivset ning kannatamatut energiat suurepäraselt. Tanel Saar näeb välja nagu üks klassikaline kurjade kavatsustega pahalane. Näeb ju! Ka tema sai Viinakuradi esitamisega kiiduväärselt hakkama. Salakaval, halastamatu ja enesekeskne ning tohutult osav manipuleerija ja moosija, kui olukord seda vajab. Mees oli otsekui vastand Kuningannale, Hildale, kes kandis oma emotsioone ja viha välispidiselt, Viinakurat, Arnold, aga hoidis kesta vaoshoituna, kuid sisemiselt pulbitses anastajalikust energiast. Siiski, Merle Palmiste suutis mängida mõlemad vaevatult üle, oli valjem, tähelepanu köitvam ja imposantsem. 

Lugu ise on suunatud erinevatele tohuvabaohu sigimise sagimise olukordadele justkui ühe päeva jooksul (oli nii? jäi segaseks), mis saab alguse sellest, kui Virtin leiab rannast pekk-konteineri salaviinaga. Esimene konfliktipunkt tükis on seotud sellega, et mida erinevad tegelased soovivad selle miniaardega teha. Kes tahab jätta alles, et raha sellelt teenida, kes tahab ametivõimudele üle anda. Teine vastuolude sünni allikas on karakterite omavahelised seosed ja suhted. Smugeldamisele joone alla tõmmanud Käptn, ei soovi enam oma endise semu, Viinakuradiga, tegemist teha, kuid võlg vajab maksmist. Manona, Käptni naine, vihkab elu n-ö tsivilisatsioonist eemal ja ei kannata Virtinit. Käptni tütar, Reene, tuleb koju suure elumuutva murega, mis sunnib isa kuradile taas sõrme andma. Noor piirivalvur, Karl, kelle vend tapeti salapiiritust vedavate kriminaalide poolt, armub Reenesse, on lähenemas kokkupõrkele Viinakuradiga ning peab silmitsi seisma leitud konteineri tekitatud moraalse lahkheliga. Loomulikult, on Viinakurat ja Kuninganna pealekauba vaenlased, kellede vahel on mitu kana kitkuda. Ja veel ootamatud suhteniidid, mida ei pea siinkohal veel avaldama. Teisisõnu, plahvatusohtlikke kokkupuuteid leidub hulgi ning mitmed neist süüdatakse. Etenduse juures on tegu otsekui situatsioonidraamaga, kus üks tegelane tuleb, teine läheb, kolmas kohtub neljandaga, viies esimesega, jne ning kõikidest neist kontaktidest kas lahenevad konfliktid või visatakse õli tulle. Lõpuks jõuavad kõik malendid ühel ja samal ajal ühte ja samasse paika ning tulemus on... mitte nii jõle ega katastroofiline?! Lõpp üllatas, sest pauk ei olnudki nii karm ja tekkis õlgukehitamise tahtmine. Liiga kärmelt, liiga libedalt toimus otsade kokkutõmbamine -- haripunktile eelnenud pingekruttimine oli soliidne, kuid kulminatsioon ise tsipa kesine. Samas, ei saa kuidagi väita, et üks ilus lõpp-punkt suveetendusele ei oleks pea igas olukorras alati tervitatav. Kes ikka tahaks juulikuus muserdust tunda.

Süžee tutvustas ja kaasas tõesti heldelt erinevaid liine ja teemasid, kuid, kahjuks, ei saanud kõik need piisavalt katmist või arendust. Enim poolküpseks jäi Reene ja Viinakuradi seoses, mis tundus ülipõnev ja ebameeldiv, kuid mis visati kuuma kartulina õhku ja lasti jahedana maha potsatada. Kuidagi puudulikuks jäi, lisaks, kogu salapiiritusega seotu. Teema oli ju kõige toimuva impulsiks ja tegelaste saatuste vallandajaks, kuid kas sai midagi asjalikku teada selle toimimisest või ajastust üldiselt, siis tegelikult mitte. Jah, oli juttu Krönströmist ja peidetud kuld oli intrigeeriv kõrvalliin, kuid võttes arvesse kõiki teisi tutvustatud alateemasid, siis jäi salaviin, kui üks loo pidepunkt, kaugele tahaplaanile. Selle käsitlus tundus nii must-valge. Iseenesest ei olnud selles midagi halba, et fookus oli pigem suhterägastikul tegelaste vahel, kuid õhkkonna ja tausta loomisel ei saa ainult lootma jääda hiilgavale toimumispaigale. Huvitav oli ridade vahelt saada vihjeid elule 30ndatel Eestis üldiselt, nt I Maailmasõja põgusad jääknähud, valitsuse korrumpeerumine, sest Viinakurat hoidis inimesi rahaga lõo otsas, noorte, nagu Karli, usk ja üdini lojaalne suhtumine oma riiki ning ametisse, erinevad haigused nagu tiisikus, mis tänapäeval enam ei ole aktuaalsed, jne. Selliste teemade sisse pikimine oli tohutult paeluv. Siiski, pidev siia-sinna jooksmine, kuid limiteeritud suure tähega tegutsemine, paistis silma. Süžee oli pealtnäha pidevas liikumises, kuid tegelikult leidis reaalselt aset vähe. Seda peideti nutikalt pideva uksest sisse, aknast välja, paadi siss, rannalt välja ringi jooksmisega. Tegelased ilmusid lavale, siis kui neid vaja oli ja sedasi mitu-mitu korda, edasi-tagasi. Iseasi oli, kas selline eklektiline tulemine-minemine näis loomulikuna ja loogilisena. Süžee juhtis tegelasi, mitte tegelased süžeed. Viimane variant, tavaliselt, on kõike edukam viis orgaaniliselt mõjuvat lugu jutustada.

Olgu kriitika, mis ta ka ei ole, kuid silma paistis tükk veel mitme muu aspektiga, seda positiivselt. Kostüümid olid kaunid ja jätsid äärmiselt ajastutruu mulje. Detailsed, eristuvad ja ehedad. Suur kiitus selle eest! Meelde jäid, lisaks, Miika Pihlaki ja Siret Tuula etteasted. Esimene mängis särasilmset, naiivset ja poisilikku piirivalvurit, kelle jäika arusaama õiget ning valest oli huvitav jälgida. Kas ta suudab lõpuni ühte joont hoida? Isegi kui kellegi kalli elu on ohus? Mehe vormiriietus tundus, et on kuskilt muuseumieksponaadist leitud -- paistis päriselt nagu midagi, mida kandis kunagine riigiteenistuja 30ndatel. Siret Tuula esitles kapriisset ja õnnetut noort abikaasat, kes on lohutust leidnud alkoholipudelist. Tema purjus dramatiseerimise tipphetk oli kindlasti ka üks näidendi meeldejäävamatest momentidest. Tasub loota, et preili pepu väga ei külmetanud, sest ilm oli üllatavalt üpris jahe, isegi sissepakitud tihedas soojas tuulekaitseriietuses. Nalja tegi naise tiraad ja efektne lõpp-punkt minema silkamisel publikule raudselt. Õhku tekkis kohe elevust. Ja, enne kui unustada, siis hiilgava rolli tegi kõigile lisaks kohalik Iiri setter, kes küll tükis osa ei omanud (kuidas see küll kahe silma vahele jäeti?!), kuid sellist üleolevalt ja elegantselt hooletut ülbikut, kes viskab õndsalt magama keset kohviku järjekorras olevate inimeste massi, ei leia iga päev. Äraütlemata vahva vend (või tüdruk?) oli! Vot sellisel nunnude loomadega seotud noodil lõpetame. Alustasime pääskusestest ja tõmbame kardina kutsudega. Ja tükist? Tore oli, ei midagi enneolematult vinget, kuid mõnus suveetendus igast küljest.