Kino: Ports 2022 aasta filme vol 2 (k.a. "Killerite kiirrong", "Murina", "Lõplik lõige", jm)

Tervitus!

Ports kinokogemusi.

Pealkiri: See uus maailm
Originaalpealkiri: Le Croisade
Kinodes alates: 12.08.2022
Millal nähtud: 17.08.2022
Minu hinnang: 2.5/5

Paljud tänapäevased kliima soojenemisele fokuseerivad filmid suudavad end suuresti alati enne lõppu põhja lasta. Nad mõjuvad moraalitsevatena ning suhtuvad teemasse dikteerivalt ja tänitavalt ning positsioneerivad end kuidagi pjedestaalile, nagu nemad oleksid paremad ja sõnumid ainuõiged. Loodushoid ja kliimakriis, iseenesest, on tõsised teemad, kuid keeruline on suhtuda lugupidamisega ja eeskuju võtmisega millessegi, mille eksisteerimine on otseses vastuolus teemaga, millele soovitakse tähelepanu pöörata. Antud film tekitas minus segadust, et kas ta suhtus kriitiliselt ja pilkavalt neisse heal järjel esimese maailma inimestesse, kellele on kasvanud vastutustunne ja nüüd püüavad maailma päästa, samal ajal tegelikult seda hävitades, või võttis lugu ennast siiralt tõsiselt ja arvas, et näitab valgustatult õiget teed. See tõsiasi jäi ebaselgeks. Silmakirjalik ning tüütu on, kui keegi eeldab, et kõik teised muudavad ennast või kuskil mujal peab toimuma kohandumine, selle asemel, et alustada endast, kasvõi millestki väiksest. Peategelasest noor poiss paneb küll demonstratiivselt tule kustu, kui viisi säästa elektrit, kuid siis võtab kätte oma vinge nutitelefoni ja vehib sellega. Palun alusta iseendast, mitte ära plaani midagi suurt Aafrikas! Aga nii kerge on ju tahta midagi korda saata kaugel ja kodust eemal, siis ei sega need soovid enda elu üleliia ega põhjusta ebameeldivusi. Üleüldse ei saanud ma aru, et kas peaks teatud teemasid võtma groteskse sotsiaalkriitilise naljana või neisse asjalikult suhtuda. Nt arvavad lapsed loos, et iga teine täiskasvanu on vaja tappa, valikud tehakse liisu tõmbamisega, et vähendada rahvaarvu maal. Ja nad räägivad seda nagu see oleks tavaline asi ja iseenesest mõistetav. Jah, kasvav populatsioon on kindlasti maakera probleemides võtmeküsimuseks, tore, et noored pihta said, kuid taaskord tekib mõte, et miks just täiskasvanud hävitada. Jälle, nii mugav ja lihtne on ju teisi elimineerida, aga et lapsed võiksid äkki ennast ka sinna gruppi liita, siis see juba ei ole vastuvõetav. Teised peavad surema, mitte need, kes tahavad rahvastiku hõrendamist ellu viia. Teismelised, kes oma idealistlikes unelmates kujutasid ette, et päästavad maailma, tundusid kohati brutaalsemad ja julmemad, kui täiskasvanud, keda nad süüdistasid algse probleemi tekitamises. Ja siis äkitselt fokuseeritakse 13. aastase peategelase seksuaalelule... See oli nii lambikas ja ebamugav, et ma ei saanud üldse aru milles teema. Okei, jah, see näitas, et ta on suureks kasvamas, kuid see oli nii kentsakas ja piinlik kui kliimakriisist äkitselt seksikriis sai. Äärmiselt veider suund ja valik antud kontekstis. Positiivselt poolelt peab mainima, et vanemate lugu oli üpris paeluv ning oleks võinud rohkem tähelepanu pälvida. Mõte, et täiskasvanuks saades kaotame oma suured ideed, ambitsioonid, julguse eestvedada muutusi ning mõtlemise, et kõik on võimalik kui piisavalt tahta, oli huvitav paralleel poja idealistlikele plaanidele loodustasakaal taastada. Et see on võimalik ja poisi ehe optimism vanemate pessimismi kõrval oli intrigeeriv paralleel. Lapsed unistavad ja usuvad, iseasi, kui realistlikud nende soovid on. Nad teevad asjad lihtsalt ära ja kõik toimib. Vot seda nurka oleks võinud süžee enam uurida ja käsitleda, sest potentsiaali tähelepanuväärseks arenguks ja põnevaks konfliktis oli lademetes, selle asemel, et vaatajal mingit imelikku topeltmoraali kurgust alla suruda või puberteedi seksiteemasid lahata. Kummaline film...

----------------------------------------------

Pealkiri: Killerite kiirrong
Originaalpealkiri: Bullet Train
Kinodes alates: 05.08.2022
Millal nähtud: 06.08.2022
Minu hinnang: 4/5

Suur "Deadpooli" fänn ma ei ole. Minu jaoks ei olnud nimitegelane ei vaimukas ega eriline. Oli hirm, et antud film võtab üle samasuguse labase ja totaka huumori ning tohuvabaohu vaid tohuvabaohu eesmärkidel esitamise. Ja, kui aus olla, siis tegelikult seda kõike ka lavastaja uusimas väljalaskes ohtralt ette tuli. Taaskord, keerles lugu ümber pudru ja kapsaste, kus segadust on palju ning naljad võivad olla ülimalt sõgedad -- seda mitte positiivses mõttes. Üllataval kombel, kui "Deadpoolis" suutsid mõlemad aspektid mu ärrituse ära teenida ning mõjusid vastukarva, siis antud film oli võimeline tasakaalu hoidma nii meisterlikult, et ei ületatud kaheldava väärtuse või hea maitse piire. Vähemalt mitte üleliia. Ka lakkamatu anarhia loo tuumaks olevas rongis ei ajanud närvi, vaid kõik oli läbimõeldud ning põnev oli jälgida kuidas hunnik erinevaid n-ö malendeid omavahel kokkupuutusid, üksteist mõjutasid ning teineteisega seotud olid. Kulminatsioonini järkjärgult pinge tõstmine toimis edukalt ning lõpus oli vaevatu ennast tegelaste püüdlustest kaasa tõmmata lasta, et kurjam saaks karistuse ja head tüübid teeksid tal tagumiku tuliseks ning pääseksid, et joosta rõõmsalt päikeseloojangu suunas. Süžee ei valmistanud selles mõttes pettumust. Tipp-hetked olid vinged ning lugu pakkus igatpidist rahuldust. Kätši stseenid olid detailsed ning ilma tagasi hoidmata esitatud kogu oma koleduses ja hiilgavas koreograafias. Tegelasi leidus lademetes keda vihata või kellele pöidlaid hoida. Brad Pitt, kui peategelasest endine palgamõrvar, oli kohati liialt naiivselt kergemeelne või kuidagi lapsik, mis ei jätnud just usutavat muljet. Teisalt, mittekaksikutest vennased röövisid tähelepanu ja kogu filmi, sest nad olid kuidagi ehedad, nende kamraadlus oli südamlik ning mehed tegelikult muhedalt sümpaatsed. Eriti läksid peale ootamatud cameod nt Channing Tatumi ja Ryan Reynoldsi poolt. Lisaks, Jaapani kultuuri mistahes süžeeliinide ning asupaigaga lõimumine suudab alati ükskõik millist lugu värvikamaks ning särtsakamaks teha. Olin täitsa üllatunud, kui väga filmi nautisin. 

---------------------------------------------- 

Pealkiri: Murina

Originaalpealkiri: Murina
Kinodes alates: 15.07.2022
Millal nähtud: 18.08.2022
Minu hinnang: 3.5/5

Pealkiri viitab mureenile, angerjalikule merekalale, keda filmis jahitakse ning, kes sümboliseerib peategelast, teismelist neidu, Julijat. Tüdruk samamoodi peidab ennast pidevalt meresügavustesse ning on sunnitud taganema turvalisse urgu, kus tema võimukas ja domineeriv isa teda ahistada ja pidevalt alla suruda ei saaks. Vaatamata alalhoidlikkusele on tüdruk ikkagi oma isa tütar ning ei pelga talle vastu astuda, iseäranis, kui külla saabub isa rikas kauaaegne sõber, kes Julija enda tiiva alla võtab ja tema eest seisab. Nüüd on tal võimalik vabamalt ja konkreetsemalt isas kahelda ning avalikult tema vastu astuda, sest tagalas on keegi, kes neiut kaitseb. Tüdruk eksib osati enda kujutusvõime maailma ära ning arvabki naiivselt, et uustulnuk on tema ja ema vahend isoleeritud kodust, kuhu nad mõlemad on aheldatud, ära põgeneda. Pinged eskaleeruvad ning lõpuks pahvatavad kõik osapooled endas sügaval sisimas olevad emotsioonid, pettumuse, kibestumise, viha ja enesehaletsuse välja. Tulemus on ootamatu, kuid realistlik. Julija peab taas mureeninks muutuma: teadma millal taganeda ning millal rünnata. Filmis leidub ohtralt sümboolikat ning visuaalse ja teksti taga peituvaid viiteid, paralleele ja kaudseid vihjeid erinevatele kontseptsioonidele süžees. Nt mida püüdis edasi anda trikoo värv, kui enne külalise tulekut ja pärast minekut oli see valge, võõra mehe kohaloleku ajal tumesinine, kas viimane ujumine viitas põgenemisele, kas vaimselt või füüsiliselt -- ujumisel oli filmis üleüldse erinevaid sümboolseid tähendusi -- mureenipüük ise oli selge viide Julija, tema ema ja isegi isa tupikseisule. Kas pidev rõhutamine, et pere elab paradiisis, kuigi Julija tundis end kui põrgus, oli otsene võrdusmärgi asetamine tüdruku (ja tema lähedaste) emotsionaalse tasandi ning keskkonna vahele, kus nad paiknesid, jne. Visuaalselt oli, loomulikult, tegu võrratult kauni linateosega, kus sa reaalselt tundsid päikese paistet, jahutavat sinatavat merd ja Horvaatia hingematvalt peibutavat paradiisimaastikku. Ma ei ole päikesereiside sõber, eelistan kultuurireise ja aktiivsemat puhkust, kuid mõned päevad loo asupaigas vaikust, rahu ja lõunamaade võlu nautida võiks kindlasti. Filmi võib pidada lausa turimismireklaamiks Horvaatiale. Olen seal ringreisil käinud, see tõesti ongi looduslikult nii kaunis riik. Negatiivsena tooksin välja selle, et pidevad kaadrid Julija kehale trikoos hakkasid mingi hetk veidralt mõjuma. Kas püüti rõhutada tema seksuaalsust või teda kui seksuaalobjekti või lihtsalt pöörati tähelepanu sellele, et see riietus oli tüdrukule omane ning mõistlik valik antud kliimas. Samuti jäi kripeldama loo moraal või mida see öelda tahtis. Tegelased ei läbinud erilisi arenguid või õppetunde ning kõik tuli ringiga suhteliselt esimesele astmele tagasi. Siiski, tegu on filmiga, mis lummab ja paneb mõtlema, isegi kui sisu ei ole esmapilgul eriti sügav. Nagu merigi, kunagi ei tea, kui kaugel on põhi, kui sa just sisse jalga ei pane või vesi läbipaistev ei ole.

---------------------------------------------

Pealkiri: Lõplik lõige
Originaalpealkiri: Coupez!
Kinodes alates: 29.07.2022
Millal nähtud: 31.07.2022
Minu hinnang: 4/5

Teadsin, et film põhineb samalaadsel Jaapani õuduskomöödial, kuid, siiski, tundsin esimese poole tunni jooksul end kui kogemata valesse kinosaali eksinu. Ma ei teadnud, kas nutta või naerda selle totaka zombieloo äärmiselt amatöörliku palagani üle. Need tüübid on ju pesueht tavalised valged eurooplased, miks on neil Jaapani nimed?! See oli vaid üks küsimärk, mis õhku visati. Võib-olla oleks originaalversiooni nägemine vähem kohatuna, sunnituna ja kentsakalt mõjunud, sest olen harjunud igast veidrat Jaapani loomingut kogema, kuid Prantsuse versioon lihtsalt ei tundunud muhedalt usutav. Ja siis toimus avalikustamine ning puänt linateoses. Sai selgeks, mis jama olin sinnani pidanud vaatama, mis oli selle eesmärk ning miks kogu kupatus eelnevalt nii imelik tundus. Kõigel oli seletus ja need põhjendused olid suurepärased. Kui jõudsime süžees n-ö kardina taga oleva vaateni, siis oli linateos mind ära rääkinud ning nautisin seda absurdeset tohuvabaohu sajaga. Iga alguses nähtud koomiline, ebaloogiline või kentsakas detail sai taustaloo, mis muutus aina naljakamaks ja naljakamaks. Kuidas kogu segapudru kokku saadi oli puhas fun -- mööda kivisid ja kändusid. Meeldejäävamad seigad oli helivend, kes väga valedel, kuid, samaaegselt, just õigetel hetkedel oma taustamuusikat tavatses katsetada, kirves, juhuslikult, siin maas, kes oleks võinud oodata!, ning klassikaline ja klišeelik jooksmine kurjamite eest, kus inimene kihutab sada km tunnis, kuid lonkav pahalane saab ta ikka kätte. Algus oli lool segane, keskel saabus selgus, kuid ka tempo võeti maha ning kontrast jaburdustega enne ja pärast mõjus pidurdavalt, siiski, viimane 1/3 filmist oli geniaalne. Verd lendas lausa voolikutest ning naerupisaraid samamoodi. Vahva, ajuvaba ja mõnus õuduskomöödia, kus tegelikult seda hirmuelementi ei olnud üldsegi. Üks suve lemmikuid kinos!

---------------------------------------------

Pealkiri: Apteeker Melchior. Viirastus
Originaalpealkiri: Apteeker Melchior. Viirastus
Kinodes alates: 19.08.2022
Millal nähtud: 19.08.2022
Minu hinnang: 3/5

Kui ma esimese osa puhul mõtlesin, et miks oli mul küll vaja raamat enne läbi lugeda ja, kui ma ei oleks seda kõrvutavalt võrrelnud, oleksin filmi rohkem nautinud, siis teise osa puhul oli minu hämminguks reaktsioon vastupidine. Oleksin pidanud ikka enne raamatuga tutvust tegema. Probleem seisnes selles, et film jäi süžeeliselt lahjaks. Oli ilmselge, et tegelikult esitati vaid kondikava, kuid liha luudele ühe ja pooleteise tunni peale märkimisväärselt ei mahtunud. Ja seda oli tunda, et nii paljut jäeti välja, nii paljut jäi puudu ja nii paljut oli võimalik ridade vahelt tunda, et oleks võinud loo täisväärtuslikumaks esitamiseks lisaks kaasata. Olles lugenud raamatut oleksid need tühjad kohad suutnud taustateadmistega täita ja õhkõrn krimiliin oleks enam kaalu ning sisukust omanud. Vaatamata minu kriitikale oli teine osa siiski õnnestunum kui esimene. Kummalisi fantaasiaelemente lisati seekord toimuvasse, detail, millest ma eelneva puhul tohutult puudust tundsin. Vanalinn oli jätkuvalt eheda väljanägemisega ja film oli märgatavalt vaeva näinud visuaalse poole usutava esitamise nimel. Näitlemine oli soliidne ning isegi romantikaliin pani hoolima. Kuigi, mind siiski häirib, et raamatus see täitsa puudub ja Melchior on juba abielus. Armulugu võttis aega ära mõrvamüsteeriumilt, mis minu silmis on põnevam ja võiks ideaalis olla pigem filmi tuum, mitte otsekui kõrvalmõte, et edendada Mechiori ja Keterlyni omavahelist suhet. Positiivselt poolet, sisse oli pikitud mõnusat huumorit nt vahimees Toomase näol, kes unistas ainult sellest, et saaks ema juurde koju kapsasuppi sööma minna. Mulle ei avaldanud muljet need eriti detailsed ja brutaalsed piinamise stseenid ning ma ei pidanud nende põhjalikkust vajalikus, kuid nagu Alo Kõrve tegelaskuju ütles, et tegevus on jõle, kuid vajalik. Kokkuvõttes, järg oli minu silmis mõnevõrra menukam kui esimene katse, kuid siiski tundus, et raamatute väärilist taset ei ole veel saavutatud, kuigi edasiminekuid on toimunud. Film jäi natuke kesiseks. Sa näed, et see võiks olla enamat, palju enamat, kuid ta ei küündi millegipärast selle ülikõrge ootuseni. Ehk ületab kõiki lootusi sarja kolmas osa, miks peaks suurele ekraanile tulema oktoobris. 

---------------------------------------------

Pealkiri: Dragon Ball Super: Super Hero
Originaalpealkiri: Dragon Ball Super: Super Hero
Kinodes alates: 19.08.2022
Millal nähtud: 19.08.2022
Minu hinnang: 4/5

Originaalne "Dragon Ball" anime sari on midagi, mida vaatasin juba teismelisena RTL2 pealt. Ta ei olnud eriline lemmik -- mingid tüübid muudkui kätšisid, peksid ja võistlesid, vanapapid ja muud vennad väsimatult piilusid ning ilastasid naiste järele -- see ei paelunud eriti noort tüdrukut. "Sailor Moon" oli vingem. Mida lugu edasi, seda tüütumaks ta muutus, sest eesmärgiks oli vaid järgmise kurikaela tutvustamine, kes oli võimsam, kui eelmine, ning n-ö pidevate power-up'ide areenile punnitamine. Ja siis mingid turniirid koguaeg. No ei tõmmanud, kuigi sarja tegemistega olin põgusalt sina-peal. Samas, tegu on ikkagi legendaarses staatuses poistele suunatud sarjaga, mis on eeskujuks paljudele järgnevatele shounen žanri lugudele. Ei ole ülepakutud, kui võib öelda, et "Dragon Ball" pani paika enamuse žanri reeglitest ning ülejäänud on rohkem või vähemal määral koopiad. See lugu on manga ja anime maailmas tõeline etalon ning tegija. Vaatamata sellele on sari minu silmis üpris kesine ja isegi kehvema poolne. Järeltulijad on suutnud pea kõiki aspekte parendada ning edukamalt realiseerida. Seega, tuleb antud filmi hinnata selle omas mahlas ning arvestades sarja enda konteksti. Sellel skaalal võib veendumusega väita, et tegu on ühe parema väljalaskega nii sisult, teostuselt, animatsioonilt ning puhtalt fun faktorilt. Oli see perfektne? Kohe kindlasti mitte. Suudaksid need, kes looga kursis ei ole seda kõrgelt hinnata ja nautida? Ma siiralt kahtlen selles. Kuid, kas oli pea täismüüdud saalis olev publik sillas ja mina ka? Raudselt! Linateosel oli miljon probleemi, kuid ootamatult vaimukas huumor (Bulma läheb ajaga vaid hullemaks/koomilisemaks/lahedamaks, Pani ja Piccolo plaan Gohan kurjaks ajada, Gotenksi läbikukkunud ühinemine, jne), vinged võitlusstseenid, kaasaelamist soodustavad viimase hetke päästmised ja tegelaste endi vaimsed-füüsilised kokkuvõtmised, ning tõsiasi, et fookusesse paigutati seekord kaks tegelast, kes on ebaausalt tihtipeale kõrvale jäätud, oli vaid mega boonus. Antud anime oli puhas ajuvaba ultra giga meelelahutus. Seda, muidugi, ainult "Dragon Ball" teadjatele ja fännidele. Aitäh, Eesti kinod, et taaskord nii väikse vahega ühe Jaapani animatsiooni kodumaa suurtele ekraanidele tõite! Alles oli "Jujutsu Kaisen 0" ja nüüd "Dragon Ball". Jätkake samas vaimus!

--------------------------------------

Pealkiri: Jooksus
Originaalpealkiri: Bėgikė
Kinodes alates: 23.08.2022 (Balti filmipäevade raames)
Millal nähtud: 23.08.2022
Minu hinnang: 3/5

Filmi pingeline ja meeleheidet kruttiv õhkkond oli hiilgavalt loodud. Peategelase, Marija, ängi, ärevust ning puhast stressi oli suurepäraselt läbi suure ekraani tunda. Ta õhkas kõrge pulsi, higi ja eskaleeruva närvilisuse ning erutuse järgi. Pidevad lähikaadrid naise näole ja otsekui lakkamatud trügimised tema privaatsfääri aitasid kaasa plahvatusohtliku ning pineva olukorrast arusaamisele. Naine oli oma viimasel piiril nii füüsiliselt kui mentaalselt. Keha hakkas juba vaikselt alla andma, kuid ta rühkis edasi, ületades enda võimekuse piire ning ohverdades heaolu otsitava kallima nimel. Lisades siia noaga lõikava ja rahutust tekitava elektroonilise taustamuusika -- nagu elekter, mis kõrvadele suunatud -- siis adrenaliini üleskruttimiseks, ka vaatajast lähtudes, loodi ideaaltingimused. Stilistilaselt on filmil spetsiifiline ja järjekindlalt eesmärki teeniv suund ja valikud. Kogu kompott mõjub pakiliselt ja ärevaks tegevalt. Selline kirjeldus kõlab, muidugi, vaimustavalt ning viib ootused lakke, kuid komistukiviks oli tõsiasi, et oleksin rohkem nähtut suutnud hinnata, kui ma oleksin kuidagi aru saada naise motivatsioonist meest üldse nii intensiivselt taga ajada. Kas teda kannustas armastus? Ju vist, kuid seda ei olnud tunda. Kas eesmärk oli hirm, et mees, kes kannatas bipolaarse häire maania küüsis, teeb endale või teistele midagi halba ja soov oli teda takistada? Ju vist ka seda, kuid miks oli nt mehe ema nii rahulik ja miks oli mehe ohjamine ainuüksi Marija mure. Põhimõtteliselt, jäi kuidagi ebaselgeks, et mis sundis noort naist tagant nii ennastsalgavalt ja ennastnuhtlevalt mingit tüüpi taga otsida, kes pealekauba ei soovinud, et teda leitaks, mõnitas naist, peksis teda eelnevalt ning ei tundunud kui keegi kelle nimel enda tervist ja mainet hävitada. Kas tõsiasi, et Marija käsi muutus tuimaks viitas sellele, et mees oli talle kui tülikas jäse, mis tuli n-ö amputeerida? Kas see sümboliseeris kallimat kui koormat, millest tuli lahti saada? Või äkki oli naine ise see kellel oli maania ning kinnisideeks oli mehe leidmine, isegi kui see toimus enda heaolu hinnaga. Kas naisel võisid olla ka vaimsed häired? Ning mis teema oli selle taustal lõõmava sõja viitamisele ja sõduritele tähelepanu andmine. Kas püüti viidata laetud olukorrale Ukrainas 2021 aastal? Ühe ukrainlasega Marija ju baaris kohtus ja vestles. Jäi arusaamatuks kuidas see teema relevantne süžeesse oli. Jah, paralleele võis tõmmata naise missiooniga, kuid miks oli sõjaohtu üldse loosse kaasatud. Kokkuvõttes, vastavat meeleolu ja tempot võimsalt esiletoov ja esitav film, milles jäi natuke vajaka taustapõhjustest ja seletusest, et miks üldse see kõik?