Pühapäev, 21. august 2022

Teater: "Engeli tellised"

Tervitus!

Veel suveteatrit.

Pealkiri: Engeli tellised (Kernu mõisa küünis)
Teater: Vana Baskini Teater
Lavastaja: Gerda Kordemets
Näitlejad: Ott Sepp, Toomas Täht, Marianne Kütt, Lauri Kink, Kersti Tombak. Laulab Kaidi Soosaar
Kestus: 2h 30 min
Esietendus: 03.08.2022
Millal nähtud: 03.08.2022
Minu hinnang: 3/5

Olukorrale võib läheneda mitmetpidi. On üpris tüütu ja morjendav kui vaatad etendust, mis täisväärtuslikuks nautimiseks eeldab, et oled eelnevalt natuke ekstra lugemistööd teinud. Google'danud peategelast, tutvunud tema ajalooga ja saanud rohkem infot tema vägevatest tegudest. Näidendit vaadates, ilma selle varasema uurimisettevõtmiseta, võid muidu avastada end segaduses, eksinud ja tundes nagu kogu asi käib üle sinu pea. Ridade vahelt loed välja, et mingid viited, teemad ja olukorrad tähendavad enamat, kuid puudulike taustateadmiste tulemusel ei suuda sa lünki täita. On võimalik hiljem, muidugi, vajalik info hankida, kuid tüki kestel tekkinud arusaamatuse emotsioone enam ei kustuta. Pigem tasub eelnevalt natuke internetis ringi liikuda ja enda teadmiste pagasit täiendada, et näidendit mõista ja toimuvaga ühel lainepikkusel kulgeda. Teisalt, alati on teretulnud tükid, mis harivad, sunnivad enam teada saama ja avavad ajaloost põnevaid isikuid ning seiku, milledega varasemalt sina-peal ei olnud. Mõlemal juhul on hädavajalik keskse teemaga tuttavaks saada. Kes oli Engel? Millega ta hakkama sai? Miks on ta väärt ajaloohõlmast välja tirimist? Kolmas võimalus on minna tükki vaatama puhtalt lehelt ja jäädagi sinna valgele pinnale. Antud viis on vast parim, et hinnata näidendit vaakumis -- kas tükk suudab vaatamata kuulsale peategelasele süžeeliselt edukalt end esitada. Neljas variant on see, kui ollakse juba mehe tegemistega tuttav ja kuna tema saavutused ning seosed Eestiga paeluvad, soovitakse näha inimest arhitektuuriteoste taga.

Olen kursis Engeliga, kuid ainult põgusalt. Kuulun kategooriasse isikutega, kes pärast etendust mehe elulooga põhjalikumalt tutvust tegi. Ta oli mõnda aega Tallinna Linnaarhitekt, kelle loomingut tänapäeval suhteliselt vähesel hulgal veel näha saab, kuid ta disainis ka muid hooneid Eestis nt Kernu mõisa, kuid enim on mees kuulsust kogunud siiski kui tulekahjust räsitud Helsingi taas ülesehitamise peamise arhitektina. Kes siis ei teaks nt naabrite Senati väljaku ääres kõrguvat ja tähelepanu naelutavat toomkirikut? Tihti on just see, mis esimesena meelde tuleb, kui mainida naaberriigi pealinna. See ja hulga teisi praegugi seisvaid ehitisi on tema algatusel ja ideedel ellu äratatud. Lavastuse esimeses vaatuses tutvustab mees oma unistusi luua uhiuus linn, sest Tallinnas ei ole enam ruumi midagi täitsa värsket ja mastaapset rajada, ning räägib veidral kombinatsioonil kirglikult vaoshoitult oma plaanidest võtta kasutusele revolutsioonilised tellised, mis peaksid ehitusprotsessi tegema efektiivsemaks, paindlikumaks, mugavamaks ning dünaamilisemaks. Ta käib oma tellised kaasas nagu beebid ning hea meelega eksponeerib neid kõigile, kes natukegi huvi välja näitavad. Kuidas kuulus arhitekt reaalealus oli, eks seda ei saa 100% kunagi teada, kuid Ott Sepa interpretatsioon isikust oli sümpaatne. Engel oli praktiline, tagasihoidlik, konkreetne, otsekohene, natuke nohiklik, eesmärkidega -- mees, kes julges unistada ja samal ajal mõjuda oma tuleviku soovidega kui kahe-jalga-maas. Ta oli natuke halli hiirekese või müürilille tüüpi, kelle looming rääkis enda eest. Lisaks, teenis ta boonuspunkte enda töömeeste eest seismise nimel ning valmisoleku eest lihtsalt minema kõndida, kui tema tingimusi ei täideta või ootused ehitistele olid ebarealistlikud. Põhimõtetega mees.

Ootamatul kombel paigutatakse pealkirjas olev tegelane, kes peaks ju olema peategelane, tagaistmele juba esimese vaatuse teises pooles. Pärast oma ambitsioonide muinasjutulist ja romantilist jagamist kauni neiuga on mehe otstarve näidendis peaaegu lõpukorral. Süžee fookus liugleb aadlikele Kernu mõisas, kes kemplevad omavahel ning kelle kohati triviaalsed ja enesekesksed hädad kipuvad ärritama, sest tahaks pigem jälgida Engeli tegemisi. Mees ja tema tellised kadusid fookusest ning kuidas oli ta seotud ülejäänud kõrgklassi vingumisega ja enesehaletsemisega jäi selgusetuks. Engelist sai kohati nagu detektiiv, kes toimetab lavaväliselt ning kes taandati taustakarakteriks. Tema panus ja potentsiaal jäi alakasutatuks ning pigem hüppelauaks rikkurite "kurva" elu probleemide hekseldamiseks. Aga, tundub, et mees ei olnudki tegelikult loo keskseks figuuriks, näidendi kese peitus hoopis psühholoogias. Hirm oma soovide ees, hirm unistada, hirm olla aus ja rääkida tõde, hirm elada elu mida ihaldatakse. Olla pidevalt tagasi hoitud, kas kellegi lähedase poolt, kellegi ootuste ja nõudmiste pärast, sotsiaalsetest normidest tulenevalt, saavutamata seda, mis inimese õnnelikuks teeb. Olgu selleks siis kaasa kiindumus, emaarmastus, pere heakskiit, rahaline turvalisus, oma tõelise olemuse aktsepteeritus, teise inimese vankumatu usaldus ja tugi. Natalie, noor aadlineiu, kelle n-ö realiseerimistähtaeg on tema ringkondades aegunud, oli samasugune unistaja nagu Engel. Nad oli olemustelt üpris sarnased ja leidsid kärmelt ühise keele. Ainuke vahe oli selles, et mees julges oma soovid tõeks teha ja ei jäänud lõksu oma tuleviku õhulossidesse, naine, aga ei suutnud kunagi lahti murda end tagasihoidvatest kartustest ja oma lähedaste ahelatest. Kuigi, talle õiglast au andes, tegi naine päris mitu, konteksti arvestades, hulljulget sammu ja ettepanekut, kuid reageeringud olid tagasilükkavad. Siit ka küsimus, kas lõppkokkuvõttes, üldse on vahet, kas suudad ennast ületada ja teiste ootustele vastu astuda, kui vastaspool ei siruta kätte poolele teele? Tangot tantsitakse kahekesi, ühepoolsest valmisolekust ei pruugi piisada. Natalie oli kahtlemata traagiline karakter, kes oli üheaegselt poolehoidu võitev, kui ka haletsust välja teeniv. Engel ja tema olid otsekui vastandid, üksteise peegelpildid, mis alustasid samalt hingeliselt positsioonilt, kuid liikusid eri suundades.

Kuigi mõrvaliin ei olnud täitsa lambist süžeesse pikitud, sest sellele vihjab etenduse kirjeldus, mõjus detail siiski nagu võõrkeha. Jah, selle kaasamine aitas põhjast esile tirida aadlike probleeme ja vaimseid muresid, kuid kas see oli parim peibutis kõiksugu tunnistuste, saladuste ning hingeelu avalikustamiste publiku ette tassimiseks, jäi natuke ebaselgeks. Ei suudetud selle asjakohasuses üdini seda vaatajat veenda. Krimisõbrana on alati tervitatav, kui lisatakse mõrvamüsteeriumi elemente ükskõik millisesse konteksti, sest põnev on nuputada, kes tegi, miks tegi ja kuidas tegi. Samas, siinkohal tundus salapärase surnukeha välja ilmumine liiga hilja, liiga seosetu, liiga nagu hoopis teisest etendusest -- isegi, kui sel oli oma kindel siht ja eelnevad viited. Loo foon muutus ja algselt intrigeerivast ajaloolisest draamast, koos romantika liiniga, sai veider krimipõnevik. Need kaks erinevat poolt ei tahtnud väga klappida ja tekkis tunne nagu oleks kaks isesugust etendust ühele lavale samaaegselt surutud. Üks kõndis vasakus suuna, teine paremas suunas. Tapetu isiksus ise muutus otsekui süžeelikuks vahendiks, mis aitab tegelaste probleeme luua ja siis lahendada. Tal ei paistnud olevat muud eesmärki, kui olla vallandaja ja impulss, mitte täisväärtuslik karakter. Kuigi see, et teda mängis Ott Sepp, kes oli näidendis kaksikrollis, oli huvitav lähenemine. Mõnes mõttes oli see tegelane sama funktsiooniga kui Engel loo esimeses pooles -- taaskord, oli tegu otsekui peegelpiltidega. Eriti märkimisväärset osa esindasid mehed Natalie elus -- inspireerisid naist reaalselt elama ning unistama ja siis virutasid talle mentaalse obaduse, et tema unelmad pihuks ja põrmuks hävitada. Meie südamesoovid ei saa alati teoks, isegi kui on julgust, tahtmist, valmisolekut ja võimalust, sest me ei sõltu ainult iseendast. Naise saatuselöökide kõrval oli kuidagi pealiskaudne ja tülikas kuulata mõisahärra õe ning tolle mehe vaibumatut vingumist: üks ei saa mehelt piisavalt voodirõõme ja armastust, teine ihkas vaid lugeda ja oma mammaad taga nutta (ema oli hädapätakal suursugune Katariina II). Nende dünaamika oli, muidugi, meeldejääv ja omapärane, kuid sümpaatiat paari privilegeeritud elu ning subjektiivselt mõttetute probleemide vastu tunda oli keeruline -- nad jätsid külmaks. Samas, andsid nad ideaalse võimaluse märgata kontrasti Natalie lõksus ja ängis reaalsuse ning nende igavlevate aristokraatide "piinade" vahel. Kersti Tombak ja Lauri Kink abikaasade rollis, aga särasid ja mängisid vabalt ülejäänud seltskonna üle. Aga eks see vast oligi tahtlik, sest nood pididki näima ülevoolavad, enesekesksed ja teisi enda vajaduste ning tujude alla matvad.

Neljateist aastane ajahüpe näidendis oli vahva viis süžeele lisakihte võimaldada ning tegelaste mineviku haavu pusadesse ajada ja siis lahti harutada. Haavu, mille kaja on tunda loo olevikus. Tegu oli kiiduväärt võttega, mis aitas leida vastused õhku visatud küsimustele. Nii palju, kui tõstatati teemasid, pakuti ka seletusi. Kuigi, kripeldama jäi ideeidu, mis pani mõtlema, et võib-olla kõike siiski ei avaldatud ning oli saladusi, mis jäid varjatuks. Kas sellel kahtlusel oli alust, seda ei oska kindlalt põhjendada -- võib-olla oligi kõik just niivõrd otsekohene ja läbipaistev nagu lõppseisak mõista andis. Võib-olla oli, aga pealiskaudsuse all midagi enamat. Üks asi oli selge, Engel leidis endale uue ameti, mängis uurijat, jõudis mõrvamüsteeriumi ära klaarida ning toimis kui mõistuse hääl selles aadlike emotsioonide ja oigamise segapudrus. Mehe arhitektuurilised saavutused jäi järelmõtteks ning, kui ta oleks oma karjääris edu mitte leidnud, ootaks teda näidendist lähtudes hiilgav teekond nt politseiinspektorina. Vot sellist ootamatut lähenemist tegelaskujule küll ei osanud eeldada enne etendusele minekut. Tänapäeval on moes igast vanu lugusid, tegelasi ja toimumisi ju krimiversioonina taasluua, seega, ei ole "Engel ja Kernu kaevu laip", "Engel ja Padise pahatahtlik paadialune", "Engel ja Mooste müstiline mõistatus", jne tohutult halb idee! Kas keegi võtab niidiotsast kinni ja teeb Engelist amatöördetektiivi ära? Nagu Sagadi parun. Mina raudselt loeks sarja. Nali naljaks, kuigi kaasates põnevaid süžee esitamise viise ja jutustades lugu vimkadega ning mitte lineaarselt, siis nende detailide omavahel sujuvamalt silumine ja sidumine oleks vajanud veidike rohkem vaeva. 

Näidendi puhul tuleb ära märkida ka suurepärane esitus Kaidi Soosaare poolt, kes laulis kaunilt nii Eesti vanarahva regivärssi kui Vene ballaadi. Mõlemad vastandusid, üks minoorne ja monotoonne, teine kurblik ja emotsionaalne. Esitus oli võrratu ja seik sobis iseenesest süžeesse vaevatult, kuid selline sunniviisiline nõue ilmselgelt kohalike juurtega teenijannale Vene peremehe poolt tekitas tsipake ebamugava tunde. Mis oli selle eesmärk? Lihtsalt vahepala pakkuda? Soodustada spetsiifilist õhkkonda? Teise aspektina olen sunnitud mainima, et kohati oli lavale vaadatavus natuke läbimõtlemata või siis läbi katsetamata. Olin viiendas reas ning nägin selgelt vaid 1/5 lavast. Minu ees olid korpulentsed daamid toolidega samal kõrguse tasemel ning kui soovisin enam laval toimuvat kiigata, pidin end pidevalt toolil ringi liigutama. Tekkis olukordi, kus näitleja luges teksti, kuid mina teda ei näinud, seega, võisid mõned lugu paremini lahtimõtestamiseks mõeldud näo- ning kehakeele viited mulle nähtamatuks jääda. Muus osas ei saa, aga tüki asukohale mitte midagi ette heita. See oli just õige paik võimaldamaks Engeliga seotud draamakunsti esitamist. Lisaks, Kernu mõis on maaliline ja imeline. Kahju oli vaid mõisa järvest, mis oli nii umbe kasvanud ja madala veetasemega, et seal oli vist rohkem taimi kui vett. Vesiroosid olid siiski võrratud. Huvita, kas seisund on tehislik või paratamatu hetke ilmale ja perioodile. Tuleme, aga tagasi tüki juurde. Põnev, omanäoline ja hariv, kuid mitte täienisti sidus ja sujuv.

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar