Neljapäev, 4. august 2022

Raamat: Noortekate eri "Keegi teine" ja "Äralubatud"

Tervitus!

Ja taas raamatuid.

Pealkiri: Keegi teine
Autor: Liina Vagula
Kirjastus: Tänapäev
Ilmumisaasta: 2018
Minu hinnang: 2.5/5

Loen suurima hea meelga noortekaid, sest žanr annab võimaluste tõesti andekatele autoritele tõesti vahvaid raamatuid välja anda. Aga mõnikord on nendest läbisumpamine vaevarikas, sest kurnav on lugeda noortest, kellest jäätakse mulje kui enesekesksetest, tujukatest, dramatiseerijatest ning mina-ja-maailm tüütutest teismelistest. "Vaene" (sarkasm) Eliise, kas tõesti on nii õudne, kui ema julgeb uue kaaslase leida, püüab eluga edasi minna ja ihkab õnnelik olla? Kallis Eliise, ära vingu koguaeg, leia omale hobi, naudi noorust, õpi maailma tundma, võta kaunist ajast viimast või mine tööle ja õpi milline tegelik elu on, mitte suunates oma energiat pidevalt ema kallal hädaldamise nimel. Naise vastu, kes talle mugavat ja tegelikult kena äraelamsit võimaldas. Aga keegi ei mõista ju "vaest" (sarkasm) Eliiset. Ja boyfriend ka petab, sest tüdruk nägi teda põgusalt teise tüdrukuga koos. Sest, noh, kui sa ainuüksi kellegi teisega räägid, siis on ju see kohe kõrgetasemeline reetmine. Oeh, on võimalik olla rahulolematu ning emotsionaalne tiinekas ja mitte mõjuda kui ärahellitatud jõmpsikas, kes ainult enda peale suudab mõelda. Ma ei olnud Eliise fänn.

Võtan nüüd peategelase suhtumise üle ning pööran selle tema vastu, et veidike veel oma frustratsiooni välja elada. Eliise, sa rändasid ajas, mis peaks olema nii tohutult mega giga tähendusega füüsiline, keemiline, bioloogiline ja mida kõike veel saavutus, mis muudab maailma, ning ainuke asi millele sa suudad fokuseerida on see, et kas tõesti Henri pettis?! See on üks põhimure?! Kohati tundus, et muust ei saanud lugeda, kui mida ikka poiss tegi ja miks ja mida ta mõtleb ja, oi, kuidas see vaevab. Kuid see olukorra tõsiduse adekvaatselt triljoniga mööda mõistmine oli omane vist perele geneetiliselt, sest tüdruku tädi, kellele too oma saladuse paljastab, küsib esimese küsimusena... Nii, mõelge, et selline uskumatult võimatu asi juhtub nt teie sõbraga ja kujutage ette, et mida te kõik võiksite tahta teada saada tuleviku kohta. See kõik on käega katsutav, küsimise vaev. Ja mida tädi uurib? "Kas mul tulevikus oma kutt on?" Okei, on inimlik endale pakilisi teemasid esimesena adresseerida. Äkki järgmine küsimus on midagi tõsiseltvõetavat. Nt, ma ei tea, kas riik veel eksisteerib, kas maailm on pekki minemas, kas tulemas on tuumasõda, kuidas ajaliikumise fenomen üldse võis juhtuda... Ei, nad räägivad tühjast-tähjast paar minutit ja lähevad siis... magama. Tädi, sa said just teada, et ajahüpped on võimalikud ja su õetütar on tulevikust, kuidas sa saad rahulikult põõnama minna?! Kus on kõik eksistentsiaalsed dilemmad, mida see kaasa toob?! Miks on Eliise mured pigem see, et ta on sunnitud kassettidelt Terminaatorit kuulama (noh, vana bänd ju) ja Taukarit ei saa. Tegelaste reaktsioonid ja käitumine sellele ulmelisele sündmusele ei olnud kaugeltki usutavad. Ma annan alla. 

Oleme, aga positiivsed, sest loo säravaim täht ei olnud "vaene" (sarkasm) Eliise, vaid tema ema Klaarika. Raamatus saavad mõlemad enda vaatevinklist lugu jutustada ning mulle väga meeldisid naise peatükid. Ta mõjus tasakaalukalt, tundeliselt, muserdatult, lootusrikkalt, hoolivalt, sihitult ja kõiges ootamatult ehedalt. Naise mõtteid oli meeldiv lugeda, temaga oli kerge kontakti leida ning ta oli sümpaatne. Kuigi ta käitus samalaadselt pealiskaudselt oma nooruspõlves ühe kutiga nagu tütar, siis moodustatakse süžees täisring. Oli äärmiselt nunnu ja nutikas naine taas minevikuga kokku viia. Siinkohal tekkis loogikaauk minu teooriass, et kas Eliise ikka tegelikult läks ema kehasse tolle lapsepõlves ja ei kujutanud seda kõike lihtsalt enda pea raamides ette? Tundus põnev idee, et loole sügavust lisada ning diskussiooni tekitada. Kui need reaalsused aga ühildati, siis kaotas mõtterännak usutavust, sest minevik ei olnud versioon sellest tüdruku peas, vaid just see variant, mis kunagi tegelikult aset leidis. Samas, pani mind kalduma pigem Eliise kujutelma poole taaskord tõsiasi, et see ei ole grammigi usutav, et tütar võttis ema elu üle, koos kehaga ja suutis ilma kellegi kahtlusteta, suurte prohmakateta või teadmatusest tulenevalt mingit umbusaldust tekitada. No ei olnud tõenäoline. Nt kui ise läheksin ema asemel tema kooliaega, siis ma arvan, et esimese minuti jooksul teeksin end lolliks, sest ei ole tema ning ei ole võimalik teadmisi ja tegemisi üks ühele ilma möödapanekuteta üle võtta. Ei ole kujuteldav, et saaks vältida konflikte öelduga, käitumisega, harjumustega, jne, millega ei olda kursis.

Kokkuvõttes, peab tunnistama, et tegelikult oli raamatu idee põnev ning sõnumid olid selged ja arusaadavad, kuigi üpris lihtsustatud. Lugemine oli ladus. Hea doosi sai ka kunagist nostalgiat, sest 90ndate algust mäletan minagi. Santa Barbara ja viilutamata leib tõid tagasi meeldivaid mälestusi. Siiski, kaheldava väärtusega on loo ulmeliste elementide usutavus ja nendele reageerimine. Ja, nagu vist juba teravalt kommunikeeritud, ei meeldinud mulle Eliise. Me lihtsalt ei vaibinud (mu uus lemmik sõna).


------------------------------

Pealkiri: Äralubatud
Autor: Reeli Reinaus
Kirjastus: Ronk Ronk
Ilmumisaasta: 2021
Minu hinnang: 3.5/5

Olen ise ka üllatunud, et see raamat mulle täitsa passis. Alustasin lugemist teatud eelarvamusega ja valmisolekuga suruda end loost läbi vastu tahtmist, kuid, vot, ei kujunenudki kogemus ebameeldivaks. Noh, olgem ausad, tegu ei ole mingist küljest väärtkirjandusega, kuid täitsa kaasahaarav ning omamoodi originaalne oli ta küll. Noortekad kipuvad olema suuresti klišeepesad, mulle just vastumeelsete klišeede poolest, ning eriti olen seda, kahjuks, märganud Eesti autorite loomingu juures. Antud loos ei saadud üle ega ümber neist tüüpilistest valikutest, kuid süžee mõjus värskena ja teistsugusena ning mõnes kohas isegi lükati mingeid klišeesid ümber. Nt äärmiselt tervitatav oli lugeda, kuidas noorte vanemad olid osa loost ning suhted ema-isa ja laste vahel ei olnud negatiivsed. Otse vastupidi, perekonnad olid toetavad ja laste jaoks vaimselt ning tegudelt olemas. See on üpris ebatavaline noortekate hulgas, sest pigem on vanemad lugudes pea üldse mitte eksisteerivad või siis on põlvkondade vahelised suhted ikka täitsa käes ära ja kreenis. Reaalsust see ju, aga ei peegelda, sest konflikte on alati, kuid no ei ole ju teismeliste ja ema-isa suhted alati metsa poole. Minul küll ei olnud. Seega, meeldiv on lugeda, et autor otsustas tüütust stambist välja murda ning luua süžee, kus peredes on õhkkond positiivne. 

Ja suhted ei olnud soojad mitte ainult sel tasandil, vaid mõnus oli lugeda sõprussidemetest, kus eesmärgiks oli üksteist aidata ning lähedastele olemas olla. Teismelised semud ei ole alati ainult endale mõtlevad ning jalga laskvad, kuid asjad tõmbavad keeruliseks. Noortekate klišeede hulka kuuluvad ka tihedad näited toksilistest sõpradest ning pealiskaudsetest tutvustest. Mulle tohutult meeldis, et antud loos ei andnud keegi kohutava situatsiooni eel alla. Võõrad ja omad tulid kõik kokku, et püüda lahendada kahe poisi eluohtlikku olukorda, võttes riske ja mitte taganedes. Ja, mis veel, inimesed uskusid üksteist, isegi, kui seletused ei olnud tõsiseltvõetavad. Sellised, peaaegu, et tervislikud suhted, abivalmidus ning toetumine üksteisele, oli antud raamatu üks silmapaistvamaid elemente. Erlendi sugust sõpra tahaksid vist kõik, Liisbeti sarnast girlfriendi või Rasmust boyfriendina, ja Vika laadset tuttavat, Sergei suhtumisega venda, jne. Probleem, millega noored silmitsi seisid, ei olnud lihtsate killast ning olukorrast pääsemistee oli ebaselge ja enam-vähem ehkupeale minek. Ehk siis, oli kogu abivägi igati oodatud! Natuke võib nokkida selle kalla, et kas tõesti oli armastus (?) või siis soov abistada nii suur, et üks tegelane, teadlikult, oli valmis enda tapmisega riskima. Tundus naiivne ja lapsik suhtumine, sest nad vaevu tegelikult tundsid teineteist. Ja, ei, mõned nädalad koosveedetud aega ei ole betoonitugevusega baas ja vundament teise nimel suremise jaoks. Siinkohal jälle kiitus julge otsuste eest mõni suhe võikalt hävitada (Heleeniga), et ohtlik reaalsus mõjuks autentsemalt.

Idee keskseks konfliktis oli põnev ning midagi, mis mu lugemisajaloo jooksul, ette väga tulnud ei olegi. Saatanale äralubatud lapsed ning nende meeleheitlik võitlus lähenevast hukust pääseda, oli kaasahaarav ning samm sammult pingeid tõstes kulmineeruv. Ma ei olnudki täitsa kindel, et kõik õnnestub ja terendab õnnelik lõpp, ning see on, taaskord, kiitus autorile. Kui sa juba ette tead, et midagi läheb nii või naa, siis ei ole teekond ja tulemus niivõrd rahuldust pakkuv. Üks hetk ei olnud ma, lisaks, enam kindel, et soovin, et nad pääseksid, sest asi kiskus üpris inetuks, kuigi, väidetavalt, oli kontrolli kehade üle võtnud deemon. N-ö "Selgeltnägijate tuleproovi" laadse situatsiooni ja raskekahurväe kaasamine oli, ühelt poolt, vahva, teiselt poolt, natuke liiga mugav. Seltskond, kes lõpuks jõud kokku koondasid ja "väikse väljasõidu" organiseerisid, oli kirju ja, kui eemaldada Saatan, siis oleks see ju olnud lõbus sõpruskonna seiklus Hiiumaal. Oleksin oodatud lõppmängus rohkem kirjeldamist ja infot, et mis toimus ja kuidas. See oli ju kogu raamatu tipphetk, kuid pigem mindi kergema vastupanu teed, öeldi ja ei näidatud. Kätšist ilmajäämine oli tsipake pettumust valmistav. Meeldivast poolest mainiks ära, et loosse pikiti sisse veel üks puänt viimases veerandis ning, kuigi, arvasin selle kärmelt ära, siis oli see asjalik lisa, et süžeed mitmekihilisemaks teha. Kõik ei ole alati must-valge ning ekspert manipulaatoreid ei tasu alahinnata.

Raamatusse oli alguses natuke raske sisse elada, sest lühikesed peatükid hüppasid ühest teineteisest eraldatud olukorrast ja tegelasest järgmisele, seletamata, et kes need tüübid on, mida teevad, kuidas on kirjeldatu looga seotud ja miks see info on vajalik. Kui toimuv üks hetk käima läks, ülevaade tekkis ja pusletükid arusaadavat pilti kokku hakkasid looma, siis ei olnud enam hektiline süžeed jälgida. Natuke kannatust oli vaja. Lõpuks läks peaaegu, et 500 lehekülge kiiresti ning hoogne teemaarendus aitas lehtede liuglemisele kaasa. Kokkuvõttes, võibki öelda, et olin meeldivalt üllatunud, et raamat suutis mulle positiivset elamust pakkuda ja ei vajunud teadatuntud tüütute valikute mülkasse, suutis olla omajagu uus ja huvitav ning ei pakkunud juba miljon korda loetut samas kuues. Jah, eks tal olid ka omad vajakajäämised, kuid see on juba iseenesestmõistetav.

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar