Raamat: Naisteka eri "Kollektsionäär", "Tuletorni saladused" ja "Toscana õed"

Tervitus!

Seekord mõned naistekad.

Pealkiri: Kollektsionäär

Autor: Nora Roberts

Kirjastus: Ersen
Ilmumisaasta: 2014
Minu hinnang: 2/5

Ma pole ühtegi naistekate etalon autori, Nora Robertsi, raamatut juba aastaid lugenud. Kunagi teismeeas ja 20ndates ikka sai omajagu tema teoseid läbi hekseldatud. Mingi hetk sulandusid nad üheks ja samaks ning liikusin uutele kirjanduslikele jahimaadele. Antud raamatu võtsin taas kätte, sest tundsin vajadust natuke kergema ja lendlevama lektüüri järele võrreldes krimkade ning ajaloolise kirjandusega. Nora Roberts on ikka Nora Roberts. Kohati oli nostalgia ja tema teoste võlu kihvt taas tunda. Teisalt, häirisid mind mitmed tegurid. Jah, eks on ta alati kirjutanud ju n-ö kaunist lembefantaasiat, mida lugedes saavad end naised sinna sisse uppuda ja kujutada ette, et nemad on kangelanna kingades. Aga kas see on alati nii piinlikult sunnitud ja odavavõitu olnud? Seda ma ei mäleta. Olen suur naistekate sõber ja loen neid vahelduva eduga pidevalt. Naudin neid väga! Antud raamat aga peegeldas paljut, mis tekitas tunde nagu on tegu fänniloo (fanfiction) kirjutisega (kvaliteetsega, küll siis aga, mida on ka toimetatud), mitte raamatuga kogenud, tuntud ja armastatud autorilt. Fännilood võivad, muide, olla väga professionaalsed ja ametlike kirjanike lugudega täitsa ühel pulgal, vaatamata sellele, et valdkonda peetakse puhtalt amatöörkirjanduseks.

Aga mis siis võib olla nii üle võlli, isegi sellises piirideta ja mitte alati tõsiseltvõetavas žanris nagu on lemberomaanid? Peategelane, Lila, on tüüpiline ma-olen-jube-atraktiivne-ja-lahe-aga-ma-ise-ei-näe-seda, kellel on, loomulikult, võrratud "mustlase silmad" (mida mainiti 10 korda? 20 korda? kes seda jõudis kokku lugeda). Tööks on tal selline ülivahva ja omapärane amet nagu on koduhoidmine, kus ta siis elab rikaste ja ilustate elamistes, mängib nende koduloomadega ning lihtsalt chillib -- ja on ääretult nõutu ekspert. Ta on veel lisaks, ausalt öeldes, kõhe stalker, sest tema lemmiktegevus on binoklitega aknast teistes korterites elavaid inimesi jälgida. Ka nende nt intiimhetkedel. Nii lahe hobi ju?! See ei ole veel kõik. Lila on kuulus noorteromaanide autor, kes igal vabal hetkel (isegi siis kui mõrvar on ta kannul ja mina, isiklikult, oleks kirjutamiseks liialt paanikas) paneb paberile teksti teismelistest libahuntidest. Nagu Nora Robertsi versioon Stephanie Meyerist. See paralleel ei rääkinud Lila kasuks.

Ning, otse loomulikult, armub jäägitult naisesse miljonäride dünastia võsu, kes on lisaks maailmakuulus kunstnik. Viimase stiil, muide, on maalida muinasjutulisi naisi. See ei ole eriti originaalne valik ja ma ei saa aru, mis teeks tema teosed eriliseks ja nii tohutult populaarseks -- iga teine suvaline DeviantArt joonistaja teeb muinasjutulisi kunstiteoseid. Minu jaoks oli see kompott kližeesid ja lausa piinlikke detaile igati üle piiri. Lila on lihtsalt nii nii nii nii eriline, selline päris lumehelbeke, et mind ajas silmi pööritama. Seda naeruväärselt lapsikut ja ebareaalset suhkruvatti oli lihtsalt liiga palju ühes kohas ja kontsentratsioonis. Mitte et ma kõiki naistekaid tõsiselt võtaksin, kuid no siin ei suutnud ma seda suure tahtmisegi juures. Ja see häiris. 

Iseenesest mõistetavalt on mõrvar, kes paari taga ajab, imekaunis asiaat, kes toimetab kõrgetel kontsadel. Ma ei kujuta ette, et ma isegi üle 9 cm kontsadega kingades kiirkõndi suudaksin teha. Meie iludus, vot aga, suutis lausa mitu Briti luureagentuuri MI6 meesagendile otsa peale teha. Ära ei tohiks unustada ka seda, et meie kangelaste paarikesest ei olnud reaalselt tunda, et nad oleksid adekvaatselt mures, hirmunud või kuidagigi stressis sellepärast, et neid ajavad taga mingid üliohtlikud palgamõrtsukad. Jah, noh, natuke nad seda olid, kuid "hallooooooo" -- mitu inimest, kaasa arvatud, pereliikmeid on maha notitud ja teie lähete Firenzesse shoppama?! Ma ei tea, mida enamus teeks, võib-olla ka trallaks lõbusalt edasi, kuid mina lukustaks end koju ja poeks voodi alla, kasvõi aastaks. Viimane asi mida ma teeks on läheks shoppama, aga, noh, on lausa kriminaalne mitte Firenzes ostlema minna. Muide, raamatus on teine ootamatu lembepaarike, mis koosneb mõlema peategelase parimatest sõpradest. See oli nii lääge.

Mitte miski ei ole kunagi aga üdini kehv, vaid alati leidub positiivset. Ka siin. Minu jaoks on alati suur jackpot kui keegi kaasab mõnda romaani ajalugu, eriti Romanovite tsaaripere kurva lõpu lugu. Nende tragöödia ja sellest tulenevad kuulujutud, legendid ning müstika on äärmiselt köitev. Fabergé munad on ülimalt hiilgavad ning võrratud kunstiaarded, milledega on seotud tohutult lugusid ning põnevat. Mune loodi 69, milledest 57 on tänapäeva säilinud, kas erakogudes või muuseumides. 12 neist on aga hävinud või teadmata kadunud. Just viimastega seotud on antud raamatu põhiline süžeejoon. Oleks ju igati võimas kui üks neist tegelikult pärast nii pikka aega äkitselt välja ilmuks. Lisaks, kohustuslik seos, kui Romanovid tulevad mängu, mõne tegelase vereliinist Anastasiaga või tsaaripere lastega, on alati huvitav. Kuigi, on teaduslikult tõestatud, et, kurvastuseks, kogu pere sai ikkagi sel saatuslikul öösel hukka. Ellujäänud ei olnud. 

Veel õnnestumisi. Nora Roberts suudab pea alati suhteliselt mahlast ning elavat dialoogi kirjutada. Seekordki on tegelaste vestlusi lust lugeda. Kohati liialt krapsaks ja pseudo-diip, kuid mulle läks peale. Alati on ka tore kui kangelanna ei vaja meest, et ennast päästa, vaid suudab ise vastasele tuule alla teha. Selline lüke on äärmiselt tervitatav. Ka seekord. Ja sellel positiivsel noodil seekord tasub lõpetada, sest muidu hakkan jälle halama. No tõesti, stalkerist peategelane, kes kirjutab libahuntide noortekaid ja kes lummab jäägitult ühe miljonäri?! See on nii 2005 ("Videvik") ja/või 2011 ("Viiskümmend halli varjundit").

--------------------------------------

Pealkiri: Tuletorni saladus
Autor: Santa Montefiore
Kirjastus: Varrak
Ilmumisaasta: 2016
Minu hinnang: 2.5/5

Olen suur naistekate sõber ning ei eelda neid lugedes Nobeli kirjanduspreemia väärilist kogemust, kuid mingi kvaliteet peab ka naistekal ikka olema. Ja, ei, teisest paremaks lugemiseks ei tee raamatut see, et kasutatakse kirjeldusrohket proosalist teksti, kaasatakse erinevate generatsioonide traumasid ja konflikte, lisatakse hingelisi fantaasia elemente, keskendutakse härdalt andestusele, pere tähtsusele, uutele võimalustele ning enese leidmisele. See kõik kõlab äärmiselt kaunilt, kuid oeh, kui kesine oli kogu kupatus kokku. Kui peategelane on selline lillelaps, et lugedes tekib pidevalt tunne, et mis maailmas ja mis olematu ajuga preili funktsioneerib, siis olgu ümberringne nii asjalik kui tahes, kuid selle asemel, et tunda positiivsete emotsioonide laengut, pööritan pigem silmi.

Süžee kondikava on ju igati soliidne. Naine põgeneb soovimatu abielu ja aristokraatide rõhuva elu eest, et otsida üles emapoolsed sugulased Iirimaal, kes on täitsa tavalised kahe jalaga maas inimesed. Seal avastab ta ja toob päevavalgele oma pere ja teiste elanike saladusi, avastab tõe enda kohta ning toob erinevaid lahus osapooli taas kokku. See kõik on äärmiselt paljulubav ja idülliline. Kui vaid Ellen ei oleks olnud niivõrd juhm, naiivne ja lapsik. Ja, muide, ta oli 30+ aastat vana. Vaataksin tema mitmetest prohmakatest ja sinisilmsetest otsustest mööda, kui ta oleks nt 20ndate alguses, teismeline või noor ja eluvõõras. Ellen oli 30+ ja isegi teismelistel on rohkem mõistlikkust, aru ja loogikat. Esiteks, ma tabasin loo keskse seose ja saladuse kohe, kui kontakt toimus, see oli karjuvalt ilmselge. Meie kangelane aga ei oleks suutnud ühte ja ühte kokku panna isegi siis, kui tõde oleks ta ees paljalt ja tekstisildiga kaelas jenkat tantsinud. Kuidas võib nii pime olla? Hämmastav.

Järgmiseks, mis oli tema põhjus siis Iirimaale üldse sõita? Ta plaanis kirjutada raamatut, millest ta vist ei kirjutanud ühtegi paragraafi, vaid ainult ütles kõigile, et kirjutab, kohe hakkab kirjutama või siis kogub inspiratsiooni. Ainult läbi selle vaimu ta vist üldse midagi paberile pani ja paar laulu ka punnitas välja. See lihtsalt näitab milline tuulepea Ellen oli ja kui lihtsameelne. Ma tahan autor olla ja kohe hakkan selleks ja kuulutan kõigile. Umbes sama lugu oli tema suhtumisega külasse, kuhu ta sattus. Oih, kui kaunis ja tore ja võrratu ja nunnu! Ma tunnen ennast siin rohkem kodus kui kodus ja tahan siia igavesti jääda! Mulle niiiiii meeldib see küla, need sugulased, see kõrts, see kuum kutt! Ellen, sa ei ole seal isegi veel nädalat olnud, palun tõmba oma vasikavaimustus natuke rohkem realistlikumaks nagu ma ei loeks mõne esimese armumise tundepuhanguid kogeva teismelise pilvel oleku monolooge. Ja, oi, kuidas tema elu oli kodus raske, kuigi no sõber oli ju tore, töö ka, isa oli toetav, raha oli jalaga segada, elu oli privilegeeritud ja... No ema ei olnud just super, kuid üksteist leidsid nad lõpus kuidagi kahtlaselt kiirelt ja soojalt. Ma ei teagi, jälle nagu mingi lumehelbekese halalugu. Kui on vaja veel anda tõestusmaterjali, et naine ei olnud just kõige kirkam kriit, siis tasub lugeda järgmist dialoogi: "Isegi mina tean, et ei ole tõenäoline, et kahel sinisilmsel vanemal sünnib pruunisilmne laps." - "Tõesti? Ma ei teadnudki!" Jummel, Ellen, mida sa koolis õppisid? Kas üldse koolis käisid? Või puudusid teil bioloogia tunnid? Hirnu herneks või häbene end nähtamatuks.

Otse loomulikult on loo romantikaliiniks esimesest silmapilgust armumine ning äärmiselt totakas konflikt, et taas dramaatiliselt kokku tulla finaaliks. Conor ja tema raske iseloomuga naise lugu oli tegelikult päris põnev ja kaasahaarav. Caitlin oli, lisaks, intrigeeriv isik, kelle sisemaailma oli huvitav jälgida, kuigi ta suunas oma mõtted ja suhtumise ümber liiga järsult ning ebausutavalt. Selline tore detail oli paari romaani konkreetselt janeeyerelik olemus ja paralleele kahe loo vahel leidus hulgi. Nt mehe ja naise esimene kohtumine ning endiste naiste hullusehood ja saatused. Pigem eelistasin lugeda Elleni Iiri pere ja selle mitmete mitmete liikmete suhetest ning tegemistest. Lembelugu jäi kuidagi lihtsustatuks ja plassiks muheda maapere kõrval. Tädi Peg oli liiga hea, et olla tõsi, kuid sümpaatne, Dylanist oleks eraldi raamatut tahtnud lugeda, Oswald oli niivõrd värvikas, et ma ei suutnud jõuda järeldusele, et kas ta käis mulle närvidele või meeldis, trobikond meessugulasi olid kõik oma selgete ja huvitavate iseloomudega, isegi Conori ema oli isiksus, kelle kohta rohkem tahaks teada. Koguni Pegi loomaaed oli sada korda koloriidsem kui pilla-palla Ellen ja tema trilla-tralla elu.

Kokkuvõttes, kui raamat ei oleks samaaegselt olnud pealkirjaga "Ellen ja tema ülekohtune (tegelikult parem kui 99.9% ülejäänud maailma populatsiooni reaalsus) elu" ja rambivalgus oleks natuke muudmoodi langenud, siis võib-olla ei oleks lugu mind niiväga tüüdanud. Ükskõik mis teisele tegelasele fokuseerimine oleks pannud mind lugu kõrgemalt hindama.

-----------------------------------

Pealkiri: Toscana õed
Autor: Lori Nelson Spielman
Kirjastus: Tänapäev
Ilmumisaasta: 2021
Minu hinnang: 2/5

Arvan ennast olevat avatud meelega, sest loen igasugust kirjandust eelarvamusteta, isegi seda, mida peetakse n-ö rämpsliteratuuriks. Lähme, aga üks samm kaugemale, sest minu ette satub ka fännikirjanduse, millel on üpris halb kuulsus, erinevaid ja kohati kaheldava väärtusega kirjatükke. Pole probleemi, loen kõike, mis mind huvitav, olgu see siis poliitiliselt korrektne või mitte. Laiema üldsuse silmis kvaliteetne või mitte. Kui läheb peale, siis läheb peale. Naistekad on minu silmis mõnus ajaviide, kuid alati on sügavmõtteline kõrgema taseme lugemine ka igati oodatud. Juhtub, aga et mõnikord satub mulle kätte lihtne romantika või Nobeli tunnustuse saanud teos, mis on mõlemad minu maitsest lähtudes jõledad ja vastuvõetamatud. Juhtub! Kui ei meeldi, siis ei meeldi, olgu tegu labase raamatu või väidetavalt geniaalsega. Käesolev teos suutis mind juba esimestel lehekülgedel nii välja vihastada ja ärrituse tekkimise kõige tugevamatele nuppudele vajutada, et ma ei kujuta ette kuidas üldse lõpuni suutsin välja vedada. Kirjutasin lugedes neli täis lehekülge kommentaare ja mõtteid asjadest, mis mul harja punaseks ajasid või silmi ekstreemselt pööritama panid. Me ei klappinud selle teosega kohe üldse, kohe mitte mitte mitte mitte grammigi.

Ma saan aru, et tegu peaks olema naisi võimestava kauni perelooga, mis sisaldab andestamist, enese leidmist, võrratut Itaaliat ning igavest armastust. Lugu suutis minu silmis olla, aga paroodia või mõnitus kõikidele neile faktoritele. Julgen väita, et tegu oli misogüüniat täis pardakiga, mis kukkus läbi kõiges, mida eeldatavasti pidi promoma. Või tegi neist naljanumbri ja viljeles silmakirjalikkust. Alustame naiste vihkamisega. Või siis ideega, et naine ei ole ilma mehe ja lasteta mitte midagi väärt. Kogu see teise tütre needus ja kuidas need pereliikmed aastasadu kõrvale heideti, maha kanti ja tihti pere nimel teenijateks tehti (nt muidugi ju nemad hoolitseva haigete vanemate eest -- muud neil teha ju ei ole) ajas marru. Esiteks, et sellist jura üldse usuti ja suruti peale. See oli nagu ennasttäitev ennustus. Ja see oli kuni tänapäevani täitsa okei käitumine! See vaene alandatud ja väärtusetu teine tütar pidigi ennast ohverdama ülejäänude heaolu nimel. Ei kaheldud selles, ei püütud neid naisi kuidagi normaalselt kohelda või julgustatud neid, et see needus on üks jama. Vaid loodi tingimused, et see olukord tekiks, täide läheks ja siis on ju mõnus ennustust olukorras süüdistada. Vastik! Aga mitte ainult naiste pidurdamine ei olnud nõme, vaid arusaam, et naine ongi siis vajalik, kui tal on mees ja koos saadakse lapsi. Muu on täitsa ükskõik ja ebavajalik. Üks hetk keegi tegelastest sõnas, et ükski teine tütar ei saagi kunagi olla õnnelik, sest nad ei saa mehele, sünnita lapsi ega saa hoolitseda oma kodu eest. Sest ainus õnneallikas maailmas on ju mehe ja laste olemasolu ning kodukoristamine. Naise väärtus = mehe olemasolu. Okei, ma saan aru, et 19. sajandil võis see idee tugevalt juurutatud olla koos sotsiaalse keskkonna poolehoiuga ja survega, kuid 21. sajandil USAs? Isegi kui tegu on konservatiivsema Itaalia perekonnaga, siis miks lastakse endaga niimoodi alandavalt käituda? Peategelane, Emilia, oli ülikooli haridusega, ei paistnud just viimane puupea ja ei tundunud, et teda kuidagi ahelates oleks hoitud või ta ei oleks muudmoodi hakkama saanud. Noh, eks see sadistist vanaema oli üks paras ahel omamoodi, kuid siiski. 

Asi ei lõppe vaid siin, sest sellist süstemaatilist, alateadlikku ja pahatahtlikku naiste maha tegemist leidus pea igal lehel. Nt Emilia riietust kritiseeriti, et ta olla liiga tavaline ja mugav. Inimene võib riides käia kuidas tahab, see ei ole kellegi asi. Kui naine oleks sellest punktist lähtunud, siis oleksin teda respekteerinud. Kuid, ei, Emilia tagamõte oli, et kui meest ei saa, siis mis mõte on enda välimuse puhul vaeva näha. Tõesti? Ainult mehe jaoks riietuksidki kenamini? Mitte enda jaoks? See detail, koos mitme muuga, oli täielikus vasturääkivuses raamatu eeldatava sõnumiga: girl power!!!!! Selline sooline stereotüpiseerimine, diskrimineerimine ja vaenu õhutamine ei toimunud ainult naiste suunas, ka mehed sai oma osa. Nt Emilia veetis paar toredat päeva koos uue tuttavaga, mõlemad täiskasvanud, kuid kui mees ei soovinud temaga koheselt suhtesse astuda ja pikemas plaanis pulmadele mõelda, siis jäi too kirumise laviini alla. Teda sõimati "räpaseks krantsiks", sest ei soovinud kohe abieluranda hakata liikuma? Mis sajandis te elate? Mis kõige ohtlikum ja kurvem oli, et fookusess pandi naiste viha ja kadedus teiste naiste vastu. Naistest tehti pahalased. Ja kõike meest nimel. Isegi needus sai alguse õdede kadetsemise pärast. See raamat ikka tõesti suutis lehvitada lippu: girl power!!!!! Aitab naiste naiste vastu ässitamisest!

Kõige tipp oli loos äärmiselt toksiline peredünaamika, mida juhtis manipuleerimise ja kibestumise peaekspert, türannist vanaema, Rosa. Moto paistis olevat, et veri on paksem kui vesi ja pere alati enne: omasid tuleb hoida, siis on liikmed õnnelikud ja terved. Paradoksaalselt, nii õnnetut ja vastikut pere annab leida. Nende kogu lävimine oli täis vaimset vägivalda ja mentaalselt ahistamist. Juba lapsest peale suruti teisena sündinud tütardele peale, et nemad meest ei saa. Nt kui noore Emilia näoga õnnetus juhtus, mitte temast tingituna, siis selle asemel, et kiirabisse sõita, vingub vanaema, et nüüd ei saa tüdruk kindlasti kunagi mehele -- EMOsse pole vaja minna, sest "miks vaeva näha". Ja mitte keegi perest ei adu, et see on ju vägivald, see on aktsepteerimatu, see on lapsepiinamine. Selles Itaalia peremaffias, kus on hierarhia tipus mitte lapse vanemad, vaid mingi vastik vanamutist vanaema, on selline käitumine, aga igati sobilik. Ja keegi, tundus, et ei vihanud oma pere naisi rohkem, kui see nõiamoor. Kõige enam oma lapselapsi. Isa oli Emilial täielik könn ja õde liikus lõbusalt vanaema tallatud teedpidi. Siinkohal võib ju öelda, et okei, raamatu tegelased võivadki olla ebameeldivad ja julmad, kuid äkki lugu annabki peategelastele võimaluse neist välja kasvada ja edasi liikuda. See kõlaks ju kenasti, kui juttu ei oleks pidevalt andestamisest. Perele tuleb ju kõik andeks anda, isegi kui nad on sind kui prügi kohelnud. Ideaalne näide oli Emilia õde, kes käitus kui puuk õe tagumikus, kasutas teda ära, oli patroniseeriv, tundus, et isegi häbenes teda, ja kohtles naist kui mõnda kasulikku tüütust. Ja siis äkki uih oih, vabandust, minu käitumine oli kõik tegelikult hoopis sinu enda süü, aga noh, sorry, et kohtlesin sind üle kümne aasta kui kõntsa. Vastuseks on, pole hullu kallis õeke, musi-musi kalli-kalli. Tõesti? Ongi kõik? Alati ei pea ja tohigi andestada!!!! Absurdsed olukorrad, reageeringud ja arusaamatud otsused. Kord tuhvlialune, igavesti tuhvlialune. Pole vahet, et Emilia ostis endale uued moodsad prillid. Selline väidetava Itaalialiku peremudeli propageerimine otsekui kui millegi romantilisena kogu loo vältel oli häiriv.

Ja veel silmi pööritama panevaid detaile. Otse loomulikult oli tädi Poppy rikas vanadaam, kes oma varanduse sai Apple aktsiatesse investeerides, kui too oli veel olematu firma. Eriti ärritas olukord, kus kaks naist pidid perelt luba saama, et Itaaliasse reisida. Preilid, teile tehakse nädalane reis välja, vist ainuke käik kunagi USAst väljaspoole, ning üks hetk alguses muud ei kuule kuidas Poppy neid haneks tõmbas ja ei aitagi needust murda -- needust, mida mõlemad väidetavalt ei usu. Kasvage suureks!!!! P.S. Lucy, sa ei ole vaimukas. Oleme lõpus siiski positiivsed. Mis mulle raamatu puhul meeldis? Poppy oli vinge tädi, tõeline eeskuju ja vist ainuke normaalse ning kaine mõistusega naine. Tema mineviku peatükke oli põnev lugeda ning mulle läks tema saatus mitu korda enam korda kui kogu ülejäänud pere ja isegi Emilia. Puänt loos oli üpris ootamatu ja huvitav. See seletas paljut ja täitis teatud loogikavea auke. Eriti meeldis mulle kui Emilia lõpuks perele ütles, mida ta asjast arvab ja koha kätte näitas. Oeh, see oli muusika mu kõrvadele, kuigi oleks võinud mitme kraadi võrra teravam olla. Nii super, et lõpuks seesolev pulbitsev rahulolematus välja lasti -- juubeldasin. Ka mõned Itaalia kirjeldused olid paeluvad, kuigi kohati tundus, et loen monotoonset turismigiidi. Raamat suutis natuke huvitavamaks teha Veneetsia, mis mulle pärast ainsat külastust tohutult negatiivse mulje jättis.

Kokkuvõttes, ei ole minu raamat, ei meeldinud, kuigi paar meetilka tõvas leidus.