Teater: "Väikesed saladused"

Tervitus!

Ja taas teatrist.

Pealkiri: Väikesed saladused
Teater: Nuutrum
Lavastaja: Peeter Tammearu
Näitlejad: Triinu Meriste, Liina Tennosaar, Merilin Kirbits, Helena Merzin-Tamm
Kestus: 2h 10 min
Esietendus: 01.04.2023
Millal nähtud: 08.04.2023
Minu hinnang: 3.5/5

Ja taaskord oli haaratud sõbranna teatrisse kaasa, lubadusega mõnusat meelelahutust, kuigi viimased etendused, kuhu ta olen keelitanud ühes, on olnud suhteliselt kesised. Vaheajal sai tunda juba tuttavat piinlikkust. Kas selle jaoks sai etendusele tuldud, et kuulata kuidas kolm naist ainult söömisest, kohvikutes käimisest ja sellest, kuidas ühel ei ole kunagi kõht tühi, väsimatult jahuvad? Tekst ise ka ainult leierdas ja kordas, leierdas ja korda end, olemata autorile tavapäraselt mahlane ja värvikas. Tekkis tunne, et olid nagu lõputus teejoomises kinni ja kuulad ühte ning sama juttu jälle ja jälle ja jälle. Ei liigutud edasi ega tagasi. Esimene vaatus jättis tuima ja tühja mulje. Kas see ongi mannetu "kõik", mis tükil pakkuda on? Milles seisneb pealkirjas viidatud "saladus"? Vaheajal sõbrannaga nähtust ei rääkinud, kumbki vist ei julgenud seda ebamugavat hunnikut puudutada, jumala pärast, äkki peab tunnistama, et astusime jälle oma valikuga ämbrisse. Aga, noh, jah, tegu ei ole pika kestusega tükiga, seega, kannatab viisakalt ära ja siis liigub edasi, nii nagu poleks näidendit eksisteerinudki. Peab tunnistama, et tüki üks suur miinus oli esimese vaatuse üleliigne fokuseerimine eelmängule, vihjamata tõsiseltvõetavalt, et milles täpselt iva seisneb või kuhu me selle mulisemisega üldse suundume. Jah, lõppkokkuvõttes, aitas selline venitamine tõsta üllatusmomendi mõju, kuid kahju oli juba tehtud. Eriti uimane ja üksluine algus oleks võinud olla efektiivsem proloog ülejäänule, kui tempo ja energia jaotus oleks rohkem tasakaalus. Pole vist vaja mainida, et teine osa etendusest oli parem. Kõvasti parem.

Tegelikult läks olukord etemaks juba esimese vaatuse lõpus. Kui roomates ringiratast kulgev süžee raputava elektrilaenguga suraka Roosi (Rosalie) näol sai. Naine tuli nagu orkaan ja tornaado, nagu tsunaami ja maavärin, tuues endaga kaasa ohtralt energiat, mis muidu lääpas ja kuiva lavastuse ellu äratas. Siinkohal on tähtis mainida, et esimese vaatuse õhustikus ei olnud üldse süüdi ülejäänud kolm näitlejat, karakterite olemused lihtsalt mõjusid malbelt ja vaoshoitult, eriti kui dialoog ja lavakujundus elavamat atmosfääri ei soodustanud, olles üleliia kordav, kohal tammuv ning plass. Roosi lavale ilmumine tõotas lõpuks tüki käima tõmbamist ning mingitki arengut. See oli hämmastav kuidas Merilin Kirbits imes kogu õhu ruumis endasse ja paiskas selle mitmekordsena taas välja oma üle igasuguse piiri ja suurem kui elu hääletooni, kehakeele, entusiasmi ning karismaga. Päris elus paneks selline isik vast vastassuunas liduma, kuid selline basseinitäis aktiivsust oli täpselt see, millest näidend oli sinnamaani puudust tundnud. See aju läbistav vali naer, see hea maitse limiiti ületav maniakaalne naeratus, see krapsakas olek, see pööraselt jumaldav ja maailma tipp-taseme tibuemme agarus oma võsukeste vastu -- peaaegu, et peast segane, kuid tohutult värskendav ja humoorikas. Peale selle, oli naine veel padu Eesti patrioot, kes oma isamaad ning meest, Värdit, ootamatul, kuid vankumatult lojaalsel viisil teenis. Huvitav, kas sellist karakterit võib olla kurnav esitada? Kas selline ind ja õhin tulevad iseenesest? Või peab näitleja ikka väikse promilli sisse enne laval taga võtma või ergutit? On kuidas on, kuid ma jumaldan Roosit ja Merilin Kirbitsat sellise tegelaskuju lavale manamise eest, peaaegu sama palju, kui naine oma lapsi vist. 

Aga, mis siis juhtus teises vaatuses? Kõik mu eeldused, ootused ja arusaamad keerati pea peale. Olin tükki maha kandmas, kuid, vot, mõnikord pean oma sõnu sööma. Ning sõin ma neid isukalt. Vihje... Mis enam üllatas oli fakt, et pidevalt toidust, kohvikust ja täis kõhust rääkimisel oli reaalsuses konkreetne eesmärk ja äärmiselt efektiivne põhjendus. Sulle püüti repetitsiooni korral mõista anda, et sellised tühjad-tähjad teemad on tähtsad, kuigi pigem tahtsid need mittevajalikuna kõrvale pühkida. Mida rohkem neist triviaalsutest räägiti, seda tugevamalt nad närvidele käisid -- kaua võib?! -- ja, seda enam, ei pööranud neile fookust. Süžee tõmbas mingil moel vaataja tagumiku lohku ning kasutas ära psühholoogiat, et publiku tähelepanu eemale meelitada, kallates üle vaataja igava teemaga, pannes eeldama, et see on lihtsalt äärmiselt pealiskaudne ja sisutühi lobisemine. Puändi järel sai kõik selgeks ning meeled ergastusid, sest, oot-oot, kas sai kuuldud ikka seda, mida vist öeldi? Kogu narratiiv, tegelaste käitumine ning jutt omastas 180 kraadi teistsuguse tähenduse ning asi läks põnevaks. Ei tundunud grammigi enam, et laval rullus lahti seesama etendus, mis esimeses vaatuses. Teisalt, vihjeid ju anti, loogikaauke ei paistnud lekkivat ning üleminek sellele, mis tegelikult aset leidis ja mis implikatsioonidega, sujus veenvalt. Siin tuleb kiitust avaldada, sest olin unne suigutatud, kuid  apaatse seisundi tekitamine oli tahtlikult petlik ning põhikonflikt tasus end ära oodata. Siiski, no natuke rohkem eluvaimu, just tekstis, oleks võinud ikka esimeses ühes kolmandikus näidendist olla, siis ei oleks ehk ootamatu toonimuutus niivõrd drastiline mõjunud. Nagu sõidaks 10 km/h ja siis äkki 200 km/h. 

Puänt ise oli suhteliselt ennenägematu, midagi, mida ei oleks ilmaski osanud ette ära arvata. Rohkem sellest rääkida ei maksa. Tükk tõuseb esile ka intrigeeriva kombo pakkumise eest Eesti pärimuskultuurist, müstiliselt folkroolist ning naiste õiguste eest võitlemisest. Need kõik on tihedalt seotud, toetavad üksteist ning pakuvad teineteisele intrigeerivaid väljendus- ja teostusvõimalusi. Seda kõike viisil, mis isolatsioonis seisvatena paistavad irrelevantsed, kuid koos toimides, klapivad ideaalselt ning mõjuvad iseenesestmõistetavalt. Üleüldse on lavastuses kasutatavad võtmevaldkonnad ning ajastusvalik märkimisväärsed, sest taustal terendavad, lisaks, tärkav rahvuslus, riigi vabaduse eest seismine ning Vene impeeriumi läppanud ja oma aja ära elanud ahistav haare julgelt pead tõstvate eestlaste priiuse püüdluste ümber. Toodi välja naiste panus protsessis, mis tõmbas paralleele selle vahel, et ehkki naised võib-olla püünele meeste kõrval oma panusega võrreldes ei saanud, siis üldsusele adumata võis naiste roll olla palju tähendusrikkam ja diskreetselt salapärasem, kui eeldada -- isegi kui elimineerida üleloomulik faktor. Aega ning raha surnuks lööva, kohvikus mulisemas ja muljetamas käimise, lõunani magamise ning üle Eesti puhkuseks ja enda lõbuks ringi reisiva naise taga võib peituda midagi palju sügavamat, võimaldades sellistel stereotüüpsetel ja pealtnäha süütutel tegevustel nende varjus daamidel korda saata palju asjalikumat kui päevavalgus kannatab. Täpselt samamoodi, kui mina lükkasin algselt kõrvale konstantse jutu päevast päeva eri toidukordade söömisest, teadmata, mida see endas tegelikult sisaldab, on samasugune nende puhkusreiside tähtsusetuks kuulutamine -- lihtsalt mingi naiste logelemise värk, raudsel meeste kulul -- , mis annab naistele trumbid, sest keegi ei kahtlusta tegevuse taga midagi traditsionaalsest raamist väljaspoolset. Vast ei tasu naisi alahinnata, sest seda tehes annavad nad soostereotüüpide kattevarju all heausksetele valusa ninanipsu.

Teema, mida näidend pakud söögi all ja peale, on naiste väärtus ja üleüldine võrdõiguslikkuse poole püüdlemine. Anna saabub tagasi lapsepõlvekoju, Pärnu, olles üle ilma rännanud ja seisnud inimeste sotsiaalsete õiguste eest ning, noh vast, otsem oleks öelda sotsialismi esialgse mentaliteedi eest. Vaatamata usule, et kõik on võrdsed, on tema minevikus ja olevikus hirm meeste järgi, kes on teda ära kasutanud või püüavad siiani. Saabudes ulualust paluma endiselt klassikaaslaselt, Ellilt (Elfriide), kes naudib elu rikka mehe lesena, on ka temal kana oma kadunud kaasaga kitkuda. Pea kõigil tegelastel, kas siis nendel, kes reaalselt lavale astuvad, või nendel, kellest räägitakse, on mingid mured meestega ning kannatatakse tolle aja naistele pandud ootuse ja rangete ahelate all. Põnev oli ajaloolise tõsiasja kaasamine, et kunagi kirik, eesotsas meesvaimulikega, põletasid nn nõidasid. Naisi, kes ei vastanud ühiskonna tingimustele ning, kes lihtsalt karistuseks nõiaks tituleeriti ja sellega võimaldati põhjus nad tappa. Elli teenija, Maali, vaevas pead just selle jõletu seigaga minevikust. Kõige juures tuleb märkida, et seadus ei aita, abi saada pole, välja arvatud, kui naised lõpuks ohjad enda kätte haaravad. Kas avalikult või mitte. Omamoodi seatakse õiglus jalule. Kogu feminismi juures, ei tasu, siiski eeldada, et tükk kuidagi mehi intensiivselt materdaks. Kusjuures, sellist üdini ja absoluutselt taunivat tooni vastassoo suunas tunda tegelikult ei saanud. Lihtsalt fookus oli seekord naistel ja nende muredel, meestel olid enda deemonid milledega võidelda -- seda, aga mitte antud tükis. Leidus ju positiivseidki näiteid nagu Roosi abikaasa, Värdi. 

Kokkuvõttes, ei ole võimalik lavastusele andestada selle mannetut esimest vaatust. See pärssis igasugust tahtmist näha, et kuidas see jauramine kulmineerub. Põrumist aitas märkimisväärselt leevendada tõsiasi, et suutsid vaatajana üldse vastu pidada nii kaua, et teist poolt vaatama jääda. Kuigi isegi täna oleme sõbrannaga samal arvamusel, et saalis sai täitsa mingi periood istutud ja juureldud peas, et miks ma siin küll olen. Siiski, süžee pöörded ja tegelikkus, põranda all algselt peidus, olid ägedad ning siiralt ootamatud. Puudutades intrigeerivaid teemasid ja neid kokku surudes nii, et kompott reaalselt hästi maitses, üksikkomponendid omades kuitahes vastakaid mekke. Lavakujunduse lihtsakoelisus oli esimeses osas needuseks, teises, aga õnnistuseks. Näitlejate ansambel funktsioneeris ühiselt kui sõpruse, üllamate eesmärkide ning naiste vajaduste eest kirglikult seisvate sõsarate ühing. Kõigil oma erinev temperament, positsioon ja elukogemus -- eesmärk, aga ühtne. Tegu on naisi võimestava etendusega, mis küll kohati sünge, kuid annab mõista, et keegi ei ole tegelikult üksi ja sinu selja taga võivad tegutseda müstilised jõud kelle jaoks sinu heaolu on oluline. Kindlasti soodustab nähtu ühtsustunde tajumist naiste vahel. Tuleb vaid esimene pool üle elada ja edasi läheb asi nagu lepase reega. Tsipake kannatust!

Teater: "Kuninganna ja Viinakurat"

Tervitus!

Jälle suveteatrit.

Pealkiri: Kuninganna ja Viinakurat (Käsmu Meremuuseumi õu)

Teater: Nuutrum
Lavastaja: Jaanus Nuutre
Näitlejad: Merilin Kirbits, Merle Palmiste, Amanda Hermiine Künnapas, Siret Tuula, Tanel Saar, Miika Pihlak, Jaanis Valk
Kestus: 2h 40 min
Esietendus: 22.07.2022
Millal nähtud: 28.07.2022
Minu hinnang: 3/5

Ideaalne asupaik, nii füüsilise keskkonna kui süžee poolest, et ellu äratada üks 1933. aasta suvepäev rannakülas, milles elu keerleb ja inimesed maadlevad siiani salapiirituse kuldajastu tagajärgede ning selle lõppemisest tingitud ebakindla tulevikuga. Etenduse juures oli A ja O toimumiskoht, kus n-ö lava moodustavad pool Meremuuseumihoonest koos veranda, akna ning tagatrepiga ja pool aeda koos paadi, lillepeenra, puu duo ning rohealaga. Omajagu on tegemistesse kaasatud ka nende vahel taustal asuv tükike rannariba ja merd. Võrratu lavaline lahendus, mis suurepäraselt kasutab dünaamiliselt, autentselt ja efektiivselt ära sobilikku ruumi, et lugu jutustada ning vaataja tähelepanu köita. Visuaalne mõju sellele lummavale vaatele oli nagu rusikas kõhtu. Ootamatud lisategelased näidendis oli linnud, tundus, et suuresti räästapääsukesed, kes tüki jooksul pidevalt siit sinna ja sealt tänna lendasid, vahepealt täitsa madalalt ning näitlejate ja publiku nina eest. Nende mänguline ringiliuglemine tõmbas kohati rohkem tähelepanu, kui see, mis süžees hetkel toimus. Nad olid tohutult vahvad ja andsid selgelt mõista, et inimesed ei olnud teatrisaalis, vaid lindude loodusterritooriumil -- meie oleme külalised ja piirkonna bossid ei lase oma tavalist askeldamist kahejalgsetel segada. Aga kas peamine põhjus -- näidend ise --, miks seda võluvat paika külastada, oli tasemel ümberringse pakutavaga? Oli ja ei olnud ka. Ootused olid tsipake kõrgemale aetud, kui lõpptulemus pakkus, kuid alandades tavapärast kriitikataset kontekstiga passivamaks, siis on tegu igati soliidse suvelavastusega. Nood ei peagi olema ju geniaalsed, kontideni kaevuvalt sügavmõttelised, elumuutvad ja süžeelised gurmeeroad. Mõnikord on sobilik suviselt kerge roheline salat portsjoni kodumaa kalaga ja mullitava öko limonaadiga -- just sedasi kirjeldaks antud tükki. 

Merle Palmiste on imeline. Ta on karismaatiline ja kaunis naine, kes ükskõik millises rollis, tagasihoidlik või ekstravertne, alati silma jääb. Seal ei ole eriti midagi ära teha, et naine tähelepanu ei tõmbaks. Kui kehastatav karakter on veel ekstra tugeva kohalolekuga, siis on mõnikord võimatu millelegi või kellelegi muule keskenduda. See n-ö võime võib tulla kasuks, kuid võib ka süžee sujumisel pärssivaks saada. Antud tükis haaras naise tegelaskuju, Virtin, kohati liiga laiaulatuslikult ja kõikehõlmavalt kogu fookuse endale. Mitmed tegelased muutusid plassiks tema kõrval. Kõigil oli oma säramishetk, kuid Virtin helkis kogu lavaloleku vältel. Ta paistis olevat alati sammu võrra teistest ees. Sellejuures oli üllatav, et tema ei olnud ei Kuninganna ega Viinakurat, keda näidendi pealkirjas mainitakse. Naine oleks passinud mõlemat tiitlit kandma ning mõjus hulga prominentsema tegelasena kui need, kes neid nimesid omaks pidasid. Pigem oleks võinud tiitel viidata krapsakale daamile, nt "Virtin ja sõbrad", "Ülelinna Virtin", "Virtin teab vastuseid", "Virtin paneb rattad käima", jne. Kas see oli probleem, et karakter nii palju tähelepanu sai? Ei, üldsegi mitte, sest naine oli intrigeeriv, muhe ja sümpaatne tegelane. Kuid teised kippusid varju jääma. Isegi need, kellede ümber süžee eeldatavasti põhifookusena pidi keerlema. Kui juba Kuningannast ja Viinakuradist juttu, siis mõlema portreteerimine oli kümnesse ja igati eeskujulik. Merilin Kirbits mõjus kui madu puuris, kes on valmis ründama, salvama ja tapma, peaasi, et minema saaks. Paradoksaalselt, ta ei jätnud muljet kui südametu ja üdini pahatahtlik naine, vaid keegi, kes oli nurka surutud ja valmis ründama enesekaitseks, et põgeneda. Näitleja esitas naise närvilist, ärevat, agressiivset ning kannatamatut energiat suurepäraselt. Tanel Saar näeb välja nagu üks klassikaline kurjade kavatsustega pahalane. Näeb ju! Ka tema sai Viinakuradi esitamisega kiiduväärselt hakkama. Salakaval, halastamatu ja enesekeskne ning tohutult osav manipuleerija ja moosija, kui olukord seda vajab. Mees oli otsekui vastand Kuningannale, Hildale, kes kandis oma emotsioone ja viha välispidiselt, Viinakurat, Arnold, aga hoidis kesta vaoshoituna, kuid sisemiselt pulbitses anastajalikust energiast. Siiski, Merle Palmiste suutis mängida mõlemad vaevatult üle, oli valjem, tähelepanu köitvam ja imposantsem. 

Lugu ise on suunatud erinevatele tohuvabaohu sigimise sagimise olukordadele justkui ühe päeva jooksul (oli nii? jäi segaseks), mis saab alguse sellest, kui Virtin leiab rannast pekk-konteineri salaviinaga. Esimene konfliktipunkt tükis on seotud sellega, et mida erinevad tegelased soovivad selle miniaardega teha. Kes tahab jätta alles, et raha sellelt teenida, kes tahab ametivõimudele üle anda. Teine vastuolude sünni allikas on karakterite omavahelised seosed ja suhted. Smugeldamisele joone alla tõmmanud Käptn, ei soovi enam oma endise semu, Viinakuradiga, tegemist teha, kuid võlg vajab maksmist. Manona, Käptni naine, vihkab elu n-ö tsivilisatsioonist eemal ja ei kannata Virtinit. Käptni tütar, Reene, tuleb koju suure elumuutva murega, mis sunnib isa kuradile taas sõrme andma. Noor piirivalvur, Karl, kelle vend tapeti salapiiritust vedavate kriminaalide poolt, armub Reenesse, on lähenemas kokkupõrkele Viinakuradiga ning peab silmitsi seisma leitud konteineri tekitatud moraalse lahkheliga. Loomulikult, on Viinakurat ja Kuninganna pealekauba vaenlased, kellede vahel on mitu kana kitkuda. Ja veel ootamatud suhteniidid, mida ei pea siinkohal veel avaldama. Teisisõnu, plahvatusohtlikke kokkupuuteid leidub hulgi ning mitmed neist süüdatakse. Etenduse juures on tegu otsekui situatsioonidraamaga, kus üks tegelane tuleb, teine läheb, kolmas kohtub neljandaga, viies esimesega, jne ning kõikidest neist kontaktidest kas lahenevad konfliktid või visatakse õli tulle. Lõpuks jõuavad kõik malendid ühel ja samal ajal ühte ja samasse paika ning tulemus on... mitte nii jõle ega katastroofiline?! Lõpp üllatas, sest pauk ei olnudki nii karm ja tekkis õlgukehitamise tahtmine. Liiga kärmelt, liiga libedalt toimus otsade kokkutõmbamine -- haripunktile eelnenud pingekruttimine oli soliidne, kuid kulminatsioon ise tsipa kesine. Samas, ei saa kuidagi väita, et üks ilus lõpp-punkt suveetendusele ei oleks pea igas olukorras alati tervitatav. Kes ikka tahaks juulikuus muserdust tunda.

Süžee tutvustas ja kaasas tõesti heldelt erinevaid liine ja teemasid, kuid, kahjuks, ei saanud kõik need piisavalt katmist või arendust. Enim poolküpseks jäi Reene ja Viinakuradi seoses, mis tundus ülipõnev ja ebameeldiv, kuid mis visati kuuma kartulina õhku ja lasti jahedana maha potsatada. Kuidagi puudulikuks jäi, lisaks, kogu salapiiritusega seotu. Teema oli ju kõige toimuva impulsiks ja tegelaste saatuste vallandajaks, kuid kas sai midagi asjalikku teada selle toimimisest või ajastust üldiselt, siis tegelikult mitte. Jah, oli juttu Krönströmist ja peidetud kuld oli intrigeeriv kõrvalliin, kuid võttes arvesse kõiki teisi tutvustatud alateemasid, siis jäi salaviin, kui üks loo pidepunkt, kaugele tahaplaanile. Selle käsitlus tundus nii must-valge. Iseenesest ei olnud selles midagi halba, et fookus oli pigem suhterägastikul tegelaste vahel, kuid õhkkonna ja tausta loomisel ei saa ainult lootma jääda hiilgavale toimumispaigale. Huvitav oli ridade vahelt saada vihjeid elule 30ndatel Eestis üldiselt, nt I Maailmasõja põgusad jääknähud, valitsuse korrumpeerumine, sest Viinakurat hoidis inimesi rahaga lõo otsas, noorte, nagu Karli, usk ja üdini lojaalne suhtumine oma riiki ning ametisse, erinevad haigused nagu tiisikus, mis tänapäeval enam ei ole aktuaalsed, jne. Selliste teemade sisse pikimine oli tohutult paeluv. Siiski, pidev siia-sinna jooksmine, kuid limiteeritud suure tähega tegutsemine, paistis silma. Süžee oli pealtnäha pidevas liikumises, kuid tegelikult leidis reaalselt aset vähe. Seda peideti nutikalt pideva uksest sisse, aknast välja, paadi siss, rannalt välja ringi jooksmisega. Tegelased ilmusid lavale, siis kui neid vaja oli ja sedasi mitu-mitu korda, edasi-tagasi. Iseasi oli, kas selline eklektiline tulemine-minemine näis loomulikuna ja loogilisena. Süžee juhtis tegelasi, mitte tegelased süžeed. Viimane variant, tavaliselt, on kõike edukam viis orgaaniliselt mõjuvat lugu jutustada.

Olgu kriitika, mis ta ka ei ole, kuid silma paistis tükk veel mitme muu aspektiga, seda positiivselt. Kostüümid olid kaunid ja jätsid äärmiselt ajastutruu mulje. Detailsed, eristuvad ja ehedad. Suur kiitus selle eest! Meelde jäid, lisaks, Miika Pihlaki ja Siret Tuula etteasted. Esimene mängis särasilmset, naiivset ja poisilikku piirivalvurit, kelle jäika arusaama õiget ning valest oli huvitav jälgida. Kas ta suudab lõpuni ühte joont hoida? Isegi kui kellegi kalli elu on ohus? Mehe vormiriietus tundus, et on kuskilt muuseumieksponaadist leitud -- paistis päriselt nagu midagi, mida kandis kunagine riigiteenistuja 30ndatel. Siret Tuula esitles kapriisset ja õnnetut noort abikaasat, kes on lohutust leidnud alkoholipudelist. Tema purjus dramatiseerimise tipphetk oli kindlasti ka üks näidendi meeldejäävamatest momentidest. Tasub loota, et preili pepu väga ei külmetanud, sest ilm oli üllatavalt üpris jahe, isegi sissepakitud tihedas soojas tuulekaitseriietuses. Nalja tegi naise tiraad ja efektne lõpp-punkt minema silkamisel publikule raudselt. Õhku tekkis kohe elevust. Ja, enne kui unustada, siis hiilgava rolli tegi kõigile lisaks kohalik Iiri setter, kes küll tükis osa ei omanud (kuidas see küll kahe silma vahele jäeti?!), kuid sellist üleolevalt ja elegantselt hooletut ülbikut, kes viskab õndsalt magama keset kohviku järjekorras olevate inimeste massi, ei leia iga päev. Äraütlemata vahva vend (või tüdruk?) oli! Vot sellisel nunnude loomadega seotud noodil lõpetame. Alustasime pääskusestest ja tõmbame kardina kutsudega. Ja tükist? Tore oli, ei midagi enneolematult vinget, kuid mõnus suveetendus igast küljest.