neljapäev, 1. september 2022

Etendus: "Lõbus lesk" ja "Anna Karenina"

Tervitus!

Klassikalist meelelahutust seekord. 

Pealkiri: Lõbus lesk (Franz Lehári operett)
Teater: Rahvusooper Estonia
Kestus: 2h 45 min
Esietendus: 19.08.2021
Millal nähtud: 04.06.2022
Minu hinnang: 3/5

Operetid, teisisõnu, klassikalised muusikalid, on ju tegelikult vahvad. Teoorias peaksin neid igati nautima. Praktikas olen, kahjuks, tähele pannu, et need on muutunud kuidagi lahjaks ja monotoonseks. Kas nad on oma hiilgeaja ära elanud, ei suuda konkureerida kõikvõimaliku kirju ja originaalse muu teatrimaastiku pakutavaga või on probleem pigem selles, et minu isiklik maitse, huvid ning ootused kvaliteetsele meelelahutusele on ajas ümber kujunenud. Ei tea täpselt millele näpp panna, kuid kuigi hindasin etendust sellena, mis ta on, siis ülendavat elamust ei saanud. Siin ei ole niiväga süüdi ka konkreetne lavastus ise, sest võrreldes mõne odavalt kasina välimuse ja kuidagi lohaka Estonia ooperiga (mida vahepeal repertuaari ikka eksib), oli produktsioonis näha eurode heldemat kasutamist, värvikaid ja säravaid kostüüme ning liikuvaid lavakonstruktsiooni. Eriti jäid silma glamuursed ja sensuaalsed kleidid, peakatted, ehted ja üleüldse nägid peategelastest naised, ning isegi taustatantsijad/lauljad, võrratud välja. Valencienne'i kollane siidist kleit ja klubi showgirl'ide sulgedega kirgas rõivastekomplekt on siiani meeles. Rääkimata Hanna veetlevatest kostüümidest. Visuaalselt oli tegu pilkutõmbava ja hoidva mahlase puuviljavaagnaga. Mille sisu sai, muide, suurendatud kujul ka laval üks hetk näha. 

Olen varem antud operetti vaadanud ja meelega ei loe hetkel oma kunagi aastaid tagasi kirjapandut, sest olen hoopis teine inimene ning ei taha lasta oma esmasel kokkupuutel looga oma hetke emotsioone mõjutada. Süžee ei olnud mulle ülemäära vaimustust tekitav juba varasemalt, seda tean kindlalt, kuid enim häiris mind tõsiasi, et kaks põhilist looliini tundus, et said suhteliselt samalaadset ajalist kajastust. Hanna ja Danilo üksteise ümber käiv tants, nagu kaks uhkust täis armastan, aga vihkan sind, ja vihkan, aga armastan sind, põikpead, kelle pidevale lükkan-tõmban keerlemisele oli hõlbus kaasa, said eetriaega pea sama palju kui Valencienne ja tolle tüütud seiklused oma armukesega. Kui üks pool süžeest oli köitev ja lihtsalt mõnus jälgida, siis teine pool väsitas kerglase ja mageda otsekui sunnitud ning liialt pikale venitatud olemusega. Hanna ja Danilo dialoog oli täis särtsu, pidevat üksteisele ära tegemist ning tegelaste vaheline keemia oli tuntavalt olemas ja elektrit täis. Nad mängisid otsekui pingpongi, kus kumbki ei tahtnud alla anda, kuid samaaegselt janunesid valge lipu õhku heitmise järele. Siiski, tundus, et endise armukesega vahele jäämisega hädas naine omas loos põhifookust, kuigi pealkiri peaks tavaliselt viitama peategelasele, kelleks oli, loogikast lähtudes, lõbus lesk Hanna. Oleksin süžeed tunduvalt rohkem nautinud, kui oleksin saanud enam koos aega veeta üksteise ümber keerlevate kangekaelsete endiste kallimate seltsis, kui pidanud Valencienne'i lehvikusaagat jälgima. Kuigi viimane põhjustas ohtralt tohuvabaohu ja humoorikaid olukord, kui see vale inimese käest järgmise kätte sattus ning pidev jaht sellele hulgaliselt segadust tekitas. Hanna ja Danilo kombo pakkus vaimukusi, temperamenti ja särisevat keemiat, Valencienne ja tema moosipoiss jätsid plassi ning erakordselt energiatu mulje. Lisaks, Reigo Tamm oli ootamatult šarmantne elupõletajast lurjus ning Helen Lokuta meeldivalt nipsakas -- koos moodustasid nad krapsaka duo.

Pooleldi kurvastusega pean tunnistama, et operettide muusika ei ole mind kunagi suutnud paeluda. Enamused palad valguvad üheks halliks massiks ning mul on keeruline neid meelde tuletada kasvõi hetk pärast loo esitamist. Žanri stiil ei ole minu maitsele. Antud etenduse puhul tuli ette väike erand, sest kaht etteastet koos meloodiaga suutsid mu mentaalse barjääri läbistada ning ennast mällu kinnitada. Kas see vihjab sellele, et tegu on hiilgavate lugudega? Ei tasu üle liialdada ja nii kaugele minna, kuid kurblikult kaunis ja maagiline "Vilja laul" ning ekstravagantne ja vali meeste n-ö ood naistele on suutnud teistest sarnaste hulgast ennast kuidagi kõrgemale vinnata. Mõlema esitusega käisid käsikäes meeleolukad miljööd koos ideaalse valgustuse, tausta ja kujundusega. Esimese puhul oli tegu otsekui imelise suveöö kontserdiga jõe kaldal, kus publik taustal küünlaid lehvitas, et ilusaid valgushelke tekitada. Teise puhul võeti kasutusele hulgaliselt konfeti paugutajaid, mis tähelepanu tõmbasid, lisaks kankaani tantsivatele härradele. Ma alati mõtlen, et, huvitav, kuidas neid ebemeid edukalt ära elimineeritakse -- need jõuavad ju suhu, riietesse ja alati ilmub imeväel kuskilt üks välja nädalaid hiljem. Energiast pakatava ning emotsioonidest rõkkava õhkkonna loomise nimel nähti silmatorkavalt vaeva ning suuresti selline juubeldav ja rikkuritelik atmosfäär ka suurepäraselt saavutati. 

Tegu on kahtlemata mõnusa meelelahutusega ning operett ise on vast oma žanri üks väljapaistvamate ja populaarsemata hulgast. Estonia on vaeva näinud, et tegelaste jõukat, aristokraatlikku ja eksesse täis elu vaatajani käesolevate vahenditega usutavalt ja võimalikult kuluefektiivselt eksponeerida. Seda tükki ei saa nimetada säästuversiooniks. Oleks mind kogu kogemus, aga enam suutnud kaasa tõmmata ning korda läinud! Vaatamata soliidsele produktsioonile, esitustele ning visuaalile, nagu eelnevalt mainitud, jättis mind show veidike külmaks. Äkki olen liiga palju operette näinud? Äkki ma ei ole enam või veel õiges vanuses, et neid rohkem imetleda? Äkki ma lihtsalt ei ole vastavas meeleseisundis taoliste edevate, õhuliste ja palaganlike vaatemängude jaoks? Äkki on operetid muutunud tuhmiks ja oma hiilgeaja ära elanuks? Tõeline põhjus jääb selgusetuks ja eks see vast kombinatsioon mitmest faktorist ole. Samas, kui subjektiivselt lähendades, jäi etenduses minu silmis midagi erilist vajaka, siis, objektiivselt, ei oska ma ka midagi konkreetse lavastuse puhul iseäranis välja tuua, et mis siis ikkagi õnnestunult ei toiminud. Jah, süžeeliinide tasakaal häiris, muusika suuresti ei kõnetanud, huumorit oleks võinud enam olla, tegelased oli kohati klišeed, rikaste ja kuulsate imelise elu ülistamine käis nati pinda, kuid need ei ole surmapatud ja nende poole võib tahtmise korral silma kinni pigistada. Olgu kuidas on, kuid üks tore õhtu teatris on garanteeritud igatahes. 


--------------------------------

Pealkiri: Anna Karenina (Marina Kesleri ballett Dmitri Šostakovitši muusikale)
Teater: Rahvusooper Estonia
Kestus: 2h 10 min
Esietendus: 01.09.2020
Millal nähtud: 18.06.2022
Minu hinnang: 4/5

Käesolev versioon igatpidi läbileierdatud loost, mida on üha uuesti ja uuesti lavastatud kõikvõimalikes formaatides, mõjus oma meisterlikul kombinatsioonil moodsast ning vanaaegsest ootamatult võrratult. Piinatud Anna Karenina palju kannatust täis saatust olen näinud mitmeid kordi filmimeediumis, kuid laval naist ning kokkupõrget rongiga sai kogetud esimest korda. Keeruline on, seega, kommenteerida, kui värskelt, kuid klassikaliselt on toiminud eelnevad produktsioonid eri kontekstides, kuid antud lavastus paistis silma tõesti selle poolest, et suutis sidusaks ja terviklikuks kokku põimida kaks vastanduvat aspekti: omamoodi ärakulutatud, kuid aegumatu originaal ja tolle kurblikult ilusalt loodud lämmatav õhkkond, ning kaasaegne julge, avameelne, otsekohene, kõike muud, kui vaoshoitud, lähenemine süžeele -- viimast vähemalt visuaalselt, tantsuliselt ning rusikas-kõhtu efektsete lavaliste lahenduste poolest. Lisaks, suutis etendus õhata välja ja laval üles kütta rohkelt sensuaalsust ja isegi konkreetselt seksikas mõjuda. Seda kõik igati hea maitse piiri mitte ületades ning paksu kihi elegantsiga kogu ettevõtmist katmas. Lavastust oli ääretult esteetiline vaadata, mida võib öelda enamus ballettide kohta, kuid midagi antud tükis aitas sel toimida iseäranis trööstitult ja tundeküllaselt -- Anna kärme ja halastamatu allakäik oli naise pisarate ja piina saatel masohistlikult kaunis. Kurb, kuid kaunis. 

Kuna lavastus oli kompaktsem kokkuvõte, olenevalt trüki versioonist, vähemalt 600+ leheküljega teose materjalist, oli ilmselgelt vaja teha valikuid, et kuhu tähelepanu suunata. Süžee ees, keskel ja lõpus on Anna, tema oli A ja O, naine pälvis 100% kogu etenduse fookuse. Põgus põige Kittyle küll leidus, kuid nii tema, naise enda seiklused, Anna vend, jne, olid taustategelased, kes ei paistnud mitte kuidagi relevantsed peategelase langemisele. Siinkohal tekkis ka küsimus, et kas materjali kohandamine ja kärpimine konkreetse etenduse tarvis oli üdini aktsepteeritav. Mingid valikud ju peab tegema, kuid kentsakalt mõjus ja suuna otsustes kahtlema pani Voronski käitumine oma kallimaga. Võin siin eksida, kuid see, et mees naist pettis oli ju pigem spekulatsioon ja Anna hirm, tegelikult seda ei tõendatud selgesõnaliselt ja faktidel põhinevalt kuskil raamatus. Samuti, ei hüljanud ta kaaslast niivõrd julmalt ja hooletult. Balletis tundus, et nende suhe oli pigem afäär, kui kirjandusteoses kumas läbi armastus. Voronski ei osanud lõpus Annat enam aidata, vältis teda, kuid ta ei visanud naist uue kaunitari pärast niisama kõrvale. Ei olnud mingeid tõsiseltvõetavaid viiteid, et mees ei armastanud teda enam. Jah, eks seal tüdimust ja ignoreerimist oli, sest naine oli psüühiliste painete küüsi end loovutanud, kuid niimoodi nagu mees lavastuses käitus, tundus, et tegu on võõra tegelasega ja mitte Vornskiga. Või kujutas Anna seda kõike lihtsalt lavastuses ette, sest tema paranoia, armukadedus, üksildus, frustreeritud ja kibestumus panid teda käituma ning arvama asju, mis tegelikult ei eksisteerinud. Ja kujutama ette, et tema kallim teda pettis -- see oli tema hullumeelse õnnetuse vili. Selline seletamatu mehe olemuse kujutamine oli vastukarva, kuid omas rolli antud loos Anna veelgi haletsusväärsemaks ja ekstra nukraks ebaõiglaste sotsiaalsete normide alusel kannatanuks. Keeruline on end lasta mitte mõjutada tõsiasjast, et ta olukorras oli süüdi vaid üks faktor: ta oli naine, mitte mees. Lisaks, kuna rambivalgus püsis ainuisikuliselt Annal, ei olnud tema ümber tunda ka tugivõrgustikku, lähedasi, ega kedagi, kellega naisel oleks soojem suhe. Keegi, kes temast hooliks, siis kui olukord eriti inetuks pööras. Keegi, kelle muresid oleks saanud, lisaks, laval kohata, et narratiivi raskuskese ei valguks vaid õblukese peategelase õlgadele. Valituks osutunud lähenemine ei lubanud tähelepanul hajuda -- Anna oli balletti hing. 

Lavakujundus ja dekoratsioonid olid lihtsad, kuid pidevalt muutuvad, dünaamilised ning konkreetse stseeni ja asukoha toimuva meeleolu suurepäraselt edasi andvad. Eriti jäi silma roosikardin, mida suudeti tantsugi integreerida. Kiituse on ära teeninud kostüümid, mis olid liikuvad, ajastulembelised, kuid suutsid üheaegselt näida ka modernsed ja isegi avant-garde hõngu. Siinkohal on viide Anna purpurpunasele kaelast maani kleidile, mis altpoolt konservatiivne piirav ja varjav kardin, ülevalt poolt, aga läbipaistev, geomeetriliste elementidega ning ilmselgelt oma ajastust eest. Kleit oli kui naise skisofreenilise situatsiooni sümbol, sest Anna oli vanamoodsas keskkonnas, kuid üheaegselt tahtis käituda vastupidiselt oma aja ära elanud normidele. Naistele aktsepteeritud oli, siiski, vaid üks suund. Lavaline liikumine oli taaskord just õiges tasakaalus klassikast ning värskematest viisidest balletile läheneda. Enim tähelepanu köitsid emotsioonidest pakatavalt paeluv kolmikesitus Anna, Voronski ja Karenini vahel. Selline lükka-tõmba, kahetsen-ei kahetse, reetmist, armuvalu, iha, vastakaid tundeid täis number ei olnud mitte ainult akrobaatiliselt lausa võimas, vaid see oli etteaste, kus kõik kolm võtmetegijat enda (magus)valu üheskoos samaaegselt välja elasid. Sulnis ja romantiline oli veel Anna ja Voronski n-ö pesu väel voodieelne (või sümboolselt voodimõnude aegne?) duett ning -- roosikardin taustal -- glamuurse ja pahelise peoduettide ja etteastete kogum. Emotsioonide kibeduse ja suhkrususe väljapigistamiseks puistati üle lavastuse privaatseid hetki Anna ja ta poja vahel, mis südant pigistasid. 

Tipp-hetk saabus, nagu alati, muusikalises, tantsulises, lavadekoratiivses, süžeelises ning tundekeeriselises mõttes üheaegselt kulminatsioonina Anna viimastel hetkedel enne saatuslikku ja viimast otsust. Eelnev eskalatsioon ning lõksus, lämmatav ja rõhuv õhkkond oli muutunud tuntavalt paksuks ning viimane pauk, sõna otseses mõttes, toimus vägevalt, mällu sööbivalt ning ehmatavalt. Kuigi naise teekond ja selle viimane punkt on teada, siis antud lavastuses tuli see siiski omamoodi šokina ja lõi pahviks. Mitte miski ei üllatanud, kuid stseen oli loodud niivõrd sidusalt, igale aspektile mõeldes, nagu kunstiline rong, mis ühes suunas kihutab ja siis vastu seina põrkub. Koheselt lõppes etendus ning enne aplausi tekkis hetk, kus vapustavana oli toimunut vaja tsipake seedida. Lavastuse viimase umbes paari-kolme minuti esitus ja selle tehniline teostus oli hiilgav. Oli tunne nagu oleksid ise, vaatajana, saanud rongilt obaduse. Selline efektne süžeeline realiseerimine aitab siiani kinnitada etendust mõtetesse ning aegajalt tuleb nähtu taas meelde. Õnnetu Anna lugu on tõesti miljon korda taasloodud -- äkki oleks aeg tema valule pausi anda? -- kuid antud ballett tõestab ikka ja jälle, et, publikul on kahju, Anna, kuid me ei saa sind teispoolsuses rahulikult puhkama lasta, sest sina ja sinu rong pakub jätkuvalt inimestele sadistlikult imeilusat tundepuhangut sellele igihaljale loole uuesti ja uuesti kaasa elada. Teades, et lõpp jääb alati samaks.

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar