esmaspäev, 11. juuli 2022

Kino: "Lightyear", "Top Gun: Maverick" ja "Jujutsu Kaisen 0"

Tervitus!

Natuke kinost.

Pealkiri: Jujutsu Kaisen 0
Originaalpealkiri: Jujutsu Kaisen 0: The Movie
Kestus: 1h 45 min
Kinodes alates: 20.05.2022
Millal nähtud: 22.05.2022
Minu hinnang: 3.5/5

Olen aastakümnete jooksul aktiivselt jälginud mitmeid shounen tüüpi mangasid (millest hiljem saanud arnimeversioonid) ning, olgem ausad, antud filmi lugu on klassikaline žanrinäide. Samas, shouneni võlu ongi see, et sa tead, mida sa saad, kuid see meeldib sulle, kuigi oled sarnase retsepti järgi mitmeid süžeesid kohanud. Valem on ennast tõestanud ja efektiivne. Detailid muutuvad, kuid kese on alati ühesugune. "Jujutsu Kaiseni" manga või animesarjaga on mul kokkupuude suhteliselt nullilähedane. Läksin kinno puhtalt kahel põhjusel. Esiteks, on haruldane, et üldse anime jõuab meie kinoekraanidele -- seda tuleb toetada juba põhimõtteliselt oma piletirahaga. Teiseks, et sotti saada loo fenomenist, sest tundub, et lugu on omajagu nišivaldkonnast välja murdnud ja isegi mainstreamiks saanud. Mis on selles nii unikaalset, mida teistes shounen lugudes ei ole varem olnud? Pealtnäha, mitte midagi! Ehk peab ikkagi originaalse mangaga tutvuma, et selgemalt pilti formuleerida?

Tundub, et lihtsalt ajastus on õige, sest lugu ei trumpa üle paljusid teisi kõrgelt hinnatud shounen lugusid, kohe üldse mitte. Vähemalt põhisüžee eellugu vaadates jäi selgusetuks kogu loo erilisus ja esilekerkivus võrreldes žanrikaaslastega. Keskmes on ebatavaliste võimetega poiss, kes on enesele ja kõigele ümbritsevale tahtmatult ohtlik ning peab seetõttu kohanema salapärase nõidade, neetute ja kurja/hea võitluse maailmaga. Ta leiab samasuguseid ainulaadseid kamraade ja võitluskaaslasi ning kulminatsiooniks on suur kätš pahalastega, kus päevavalgele tuleb saladusi, leppimisi ja uusi konflikte. Loomulikult on tähtsalt kohal peategelase enesega rahu tegemine ja oma hirmudele otsa vaatamine. Alati on keskpunktis karakterite eneseaereng. Mitte midagi, mida poleks varem nähtud. Samas, just see teadmine, mida sa saad ja kindlapeale minek, et pakutu on kaasa tõmbav, just õigetele nuppudele vajutav ning sõna otseses mõttes pure fun, ongi see, mis teeb antud filmi ja enamuse shounenist äärmiselt sümpaatseks ning sunnib mind olema alati avatud ja õhinas, et žanri pakutavat sisse ahmida. Olgu ta omas n-ö lombis kuivõrd tavapärane ja klišee kui tahes. Kuna tegu on eellooga põhimaterjalile, siis on teadlikult pikitud sisse piisavalt taustainfot ja maailmaehitamist, et esimest korda kokku puutunud saaksid peamistest kontseptsioonidest aru, mis seda universumist koos hoiab, ning toimuvast sotti saamine ja selle jälgimine ei mõjuks auklikuna. Kahtlemata oli lugu igati kaasahaarav, kõiksugu värvikaid tegelaskujusid pakkuv (panda!?) ning lihtsalt üks mõnusalt vahva ajuvaba meelelahutus ühte pärastlõunasse, olgu siis varasem kokkupuude looga olemas või mitte. Väike kahtlus kerkib, et kas laiem üldsus, kes anime ja mangaga niiväga sina-peale ei ole, suudab seda samamoodi kihvti seiklusliku ajaviitena võtta või eeldab loo nautimine siiski vaatajat, kes midagi žanrist jagab. Kuid see selleks, tohutult tervitatav oli filmi, aga suurel ekraanil näha ning, loodan, et selline ootamatu üles astumine ei jää ühekordseks fenomeniks Eesti kinodes.


----------------------------------------

Pealkiri: Top Gun: Maverick
Originaalpealkiri: Top Gun: Maverick
Režissöör: Joseph Kosinski
Kestus: 2h 11 min
Kinodes alates: 27.05.2022
Millal nähtud: 04.06.2022
Minu hinnang: 4.5/5

Esimene "Top Gun" film on mul täitsa nägemata. Jah, mingeid klippe siit ja seal on ette tulnud ("Take My Breath Away" on, lisaks, legendaarne pala, mida on keeruline mitte tunda), kuid tervik lugu on võõras. Kuna enamus kinokogemusi on viimasel ajal sellised kesised -- punnitavad, punnitavad, aga tuleb ainult puuks -- ning ühtegi üdini lahedat linateost ei ole minu silm pikalt näinud, siis sai antud võimalus käesolevale 80ndate populaarse originaali järjele. Kriitikute ja vaatajate tagasiside kajas kaugelt ja säras oma poolehoiuga. Ja, tuli välja, et kiidulaul oli igati põhjendatud, tegemist oli üllatavalt vahva filmiga. See kubises, loomulikult, klišeedest ning kogu ettevõtmist kattis kleepuv ja tihke kiht erilist tüüpi Ameerika n-ö juustu (kas eesti keeles on hea vaste sõnale "cheesy"?), kuid asi toimis. Väga edukalt! Film oli eneseteadlik, nii oma vigadest kui voorustest, ning just selline puhas valehäbitu, teesklusetu ja mitte diip või moraalitsev meelelahutus, mida olen kaua oodanud. Lugu ei püüdnudki ennast müüa tohutult tõsiseltvõetavana või väärtfilmi kategooria linateosena, vaid ta julgelt võttis omaks enda parima versiooni olemuse, rolli ja eesmärgi, olla lõbus suvemärul -- ilma piinlikkust tundmata ühegi vinge või silmi pööritama paneva stseeni eest. Sellega ületas linateos igasugused sunnitud arusaamad endast ja publikust, surumata peale mingit illusiooni või ego ja enda tähtsustamist kõrvutades teistega. Tulemuseks oli suurepärane suvekino kogemus. 

Tom Cruise'i nimetatakse viimaseks tõeliseks Hollywoodi action kangelaseks ja see tiitel on auga ära teenitud. Ta mängib igal pool ühte ja sedasama tegelast, Tom Cruise'i ennast, kuid see õnnestub mehel nii vaevatult, särasilmselt ning siiralt, et tõesti vahet pole. Kogu kupatus oli üks tüüpiline all American movie, tegelastega, kes olid eest ja tagant so American, suhtumistega, mis oli so American, käitumismallidega, mis olid so American ning tahejõuga, et midagi saavutada, mis oli so American. See passis ideaalselt! Mulle tegelikult ka meeldisid need üksluised karakterid ja nende "whoo! let's do it" mõttejoon. Mitte miski polnud võimatu, isegi midagi, mis tundus esmapilgul just seda. Huvitav valik oli vaenlast mitte välja öelda, mis aitas loo muuta apoliitilisemaks ja eemaldada mingid eelarvamused ning solvumised. Filmi viimase vaatuse juures, kus toimus missioon, oli adrenaliin laes. Tõesti pingeline oli toimuvat vaadata, kuigi teadsid, et kõik õnnestub, sest loo eesmärk ei olnud stampe ümber pöörata või luua ja üllatada, vaid pakkuda seda, mida vaataja eeldas ja õhinal ootas. Ärevus oli laes ja kaasaelamise faktor skaalal sajast sada -- sellist ärksust tihti kinos enam ei koge. Pakuti veel mitmeid "juhuuuu!" momente ja ootamatuid sekkumisi ja kangelaslikkust, mis mul näo naerule tõmbasid. Stseenid lennukites oli võimsalt autentsed ning oli tunne, et istud tegelastega koos kokpitis ning sooritad peaaegu täitmatut missiooni. Lõppkokkuvõttes, kõik oli paigas, just õiges doosis üle võlli, nii märul, romantika, kui tegelaste suhted ja nende arendamine. Pinge, põnevus, tundepuhangud ja üks mega hea kinokogemus on garanteeritud!


----------------------------------------

Pealkiri: Lightyear
Originaalpealkiri: Lightyear
Kestus: 1h 45 min
Kinodes alates: 17.06.2022
Millal nähtud: 03.07.2022
Minu hinnang: 2.5/5

Nägin kunagi esimest "Lelulugu" Helsingis, oma kirjasõbral külas olles. See ei tekitanud minus grammigi vasikavaimustust ning hilisemad lisad sarja on mind samamoodi suhteliselt külmaks jätnud. Tundus aga üpris originaalne ja lahe idee teha film põhjusest, mis sundis last seda mänguasja algselt üldse endale tahtma. Kuid, kui aus olla, siis olles näinud nüüd linateost, mis Buzz Lightyear'i väidetavalt konkreetse animatsioonifrantsiisi maailmas kuulsaks ja imetletuks tegi, siis stiimul ja tagajärg jätsid omajagu kukalt kratsima. Ma ei tea, see film filmis ei olnud midagi nii hämmastavat, et sundida panema üht mänguasja sellisele kõrgele pjedestaalile. Ja, kui veel nüüd ausam olla, siis ainuke põhjus, miks ma antud lugu täitsa maha ei kanna, oli suuresti tänu ülinunnule robotkiisule, Soxile, kes, loomulikult, olles hiljutine loomulingulisand, ei astunud üles algses loos koos Buzzi mänguasjaga (mis oleks olnud ülimalt loogiline). Sox oli sada korda kihvtim tegelinski kui Buzz (ütleb keegi, kes ei saa olla kasside suhtes eales erapooletu, jagades kahega kodu). Ja, kui nüüd ülimalt aus olla, siis kõik tegelased filmis olid köitvamad karakterid, kui see peamine. Buzz oli pedantne, üleolev, liiga kinni oma põhimõtetes ja suhtumistes -- liiga kuiv ja igav. Jah, ta muutus, kuid kahju oli juba tehtud. Mees ei olnud just eriti kaasaelamist soodustav tegelane. 
Tema kangelaslikkus oli niimoodi näkku hõõrutud, et see ei mõjunud enam kangelaslikkusena ja eeskujulikult. Kui peab välja ütlema, et keegi on vinge, mitte, et seda nähakse ise, siis on mingi loogika paigast ära.

Filmi põhiprobleemiks kujunes selle särtsuta, värvita ja igasuguse entusiasmita üksluine olemus, mida eestvedas peategelane. Kolm tola, kes teises pooles püünele lasti, olid lõbusad, kuigi tsipa tüütud, kuid võimalus oli juba selleks ajaks maha mängitud. Lugu ei kutsunud kaasa, ei tekitanud põnevust ega mõjunud eriliselt, säravalt või kuidagigi õhinat tekitavalt. Jäi arusaamatuks kuidas selle nägemine ärgitas väikest poissi mänguasja ostma. Ise oleksin ainult Soxi omale vast soetanud. Buzzi sügav sõprus oma kolleegiga oli südamlik ja siiras ning loo üheks pidepunktiks, kuid ei tundunud, et see detail oleks midagi, mis väikest last väga kõnetaks. Lapsed tahavad pigem õhulisust, huumorit, seiklust, ootamatuseid, värviküllust -- midagi, mis haarab tähelepanu, hoiab seda kinni ning on kui Ameerika mäed. Minule jättis kogu ettevõtmine mulje pigem noortele täiskasvanutele suunatud ulmefilmist, millel mõned pereloo elemendid ja armsad tegelased. See, et lugu kaasas tõsiseid süžeejooni nagu aja möödumine, kahetsus, koostöö vajadus ja selliseid keerulisi kontseptsioone nagu aja kulgemine, paralleelreaalsused, jne, oli igati tervitatav. Aga, kas need passisid lastefilmi sellisel kujul ja kombinatsioonil? Ma ei ole kindel. Igatahes, loos oli asjalikke mõttekäike ja lahendusi, kuid ka paljut, mis kuidagi ei sobinud antud konteksti ja konkreetsete ootuste täitmiseks. Film oleks võinud suuta paremat.

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar