Teater: "Richard ja Anna"

Tervitus!

Veel üks suvelavastus.

Pealkiri: Richard ja Anna
Teater: Vaba Vanker (Ohukotsu küünis)
Lavastaja: Adeele Jaago
Näitlejad: Kaarel Pogga, Ragne Veensalu, Maili Metssalu, Ivo Reinok
Kestus: 2h 00 min
Esietendus: 28.06.2022
Millal nähtud: 28.06.2022
Minu hinnang: 3/5

Tõsiasi, et mõnikord on idee tohutult paljulubav, aga teostus ei küündi seda mõtet vääriliselt ellu tooma, ei ole midagi haruldast. Ennegi ette tulnud, et kontseptsioon kõlab geniaalselt, kuid tulemus ise lihtsalt ei vea välja. On ka vastupidiseid juhtumeid. Antud tükk oli ehe näide lavastusest, mis paistis silma pakendi poolest: süžee füüsilise, muusikalise, liikumise ja asupaiga atmosfääri köitva realiseerimise nurgalt. Loo tuum oli tänuväärne ja originaalne. Pärimuskultuur ei ole lavadel uus teema, ei tule aga ette, et oleks varem valdkonnale lähenetud n-ö köögipool suunalt, ehk siis, näideldud selle kogumise, otsimise ning säilitamispüüete lugu. Selles osas oli ettevõtmine eriline ja isegi veidi julge. Kuid, taaskord, lõppkokkuvõttes, ei ole tuhkagi ju tähtis eesmärk, kui tulemus ei suuda seda täisväärtuslikult edasi anda. Ja selles aspektis jäi etendusel vajaka. Iseäranis kurvaks tegi asjaolu see, et kõik ümberringne oli ju nagu rusikas silmaauku. Tükk jättis mulje, kui kaunilt nikerdatud skelett, millel lihtsalt ei olnud piisavalt tummist liha küljes. Pool töö oli veel ees. Mõnikord -- tõesti ainult mõnikord -- , on aga igati õigustatud selle koha pealt silm kinni pigistada, sest on hetki, kus visuaalne kaalub üle sisu, kus õhkkond lubab olla tavapärase nokkimise kõrval leebe. Antud etenduse puhul võib ennast tsipake tagasi tõmmata. Ainuüksi see hüpnotiseeriv rahvamuusika, mis kõlas enne etendust ja vaheajal, tiris pinge ja vingutahtmise sajalt protsendilt madalamale.

Siiski, kõigepealt kriitika. Tugevalt jäi kripeldama kasutamata potentsiaal ja seda just tegelaskujude osas. Näidendi pealkirjaks on Richard ja Anna, kes on loo kaksiksüdameks. Kes aga olid see noormees ja preili tegelikult, sisemas, jäeti äärmiselt pinnapealseks või isegi klišeelikuks. Ei kaevutud sügavale, ei avatud südameid, ei paljastatud südantlõhestavaid emotsioone ja tundeid, ei arutletud tõsiste teemade üle, ei näidatud oma tõelisi värve, ei mindud kaugemale pealiskaudsest ja mugavast. Mida sai teada Richardist? Ta oli tudeng, oli inspireeritud koguma rahvapärimust, ta töötas koos konservatooriumis õppiva teise tudengiga, talle hakkas mingi hetk Anna meeldima, arvates, et naine tunneb enesestmõistetavalt samamoodi, ta mõtiskles veidike uue ja vana üle. Mida sai teada Annast? Ta õppis muusikat, kuid tahtis olla kunstnik, ta oli kihlatud, kuid ihkas olla vaba, Richard innustas teda oma soove täide viima ja tänuks jättis ta poisi stoilise rahuga ripakile. Viimast, kuidagi kentsakalt emotsioonitult ja otsekui lihtsalt fakte konstateerides, käitudes Richardiga nagu postiga. It's not you, it's me... Tšutšufrei! Siinkohal tekkiski loo teravamalt torkivam puudus. Vaatajal ei olnud võimalik tekitada kontakti tegelastega, sest nad hõljusid lavale ja siis minema, ning nende suhe oli -- ja nagu ei olnud ka. Mitte mingisugust emotsionaalselt sidet ei ehitatud üles. Nad vaevu veetsid aega koos ning see üks krapsakas tants ei kompenseerinud täisväärtuslikku suhtearendust, et panna publikut paarist ja nende potentsiaalsest ühisest tulevikust hoolima. Reaalsuses, ilmselgelt, olid nad pikalt koos ja said ühiselt aega veeta, et üksteist tundma õppida, kuid vaataja seda ei näinud. 

Kust see armastus järsku välja kargas? Ühepoolne või mitte. See ei olnud usutav. Ja enamgi ei olnud ehe lahku minemine, sest nad ei olnud õieti kooski -- ei paari, ei sõpradena. Kogu etapp oli veidralt ülepunnitatud ja kohatult dramaatiline. Kahe tegelase tundeid ei olnud võimalik vajalikus koguses näha, haista, kompida, kuulda või maitsta. Richardi ja Anna suhte, olgu selle olemuseks siis sõbrad, kiindumuseobjektid või koostööpartnerid, illustreerimine ei toimunud läbi nähtu, vaid läbi öeldu. Läbi mingite eelduste pealt, milled vaataja enda jaoks ridade vahelt välja oli sunnitud joonistama, mitte kogetu põhjal, pidi publik uskuma, et neil tekkis side ja nad muutsid üksteise elu. See lihtsalt ei mõjunud autentse ja loomulikuna. Armastus, mis oli tüki üks keskseid teemasid, jäi kättesaamatuks. Juttu oli, kuid ennast ta ei näidanud. Kes olid ikkagi Richard ja Anna? Isikud, kelledel oli tohutult potentsiaali, kuid kelle lahkamisel ei läbitud isegi pealmist kihti. Ei taha tõesti uskuda, et päris Richard Viidalepa, kellele noorusaja seiklusi tükk tutvustab, suveromanss oli niivõrd üksluiselt tüüpiline. Vähemalt keeldun põikpäiselt ja, võib-olla, alusetult, seda uskumast. Lihtsalt ei taha.

Ka naise ja mehe efekt teineteisele jäi lahjaks ja ei olnud tõsiseltvõetav. Ideaalne näide oli Anna dilemma muusika või kunsti teekonna vahel. Iseenesest ju asjalik konflikt (mida on, samas, miljon korda juba nähtud). Pere soovib, et too suunduks muusika poole, tema ise aga igatses olla kunstivaldkonnas. Richard, väidetavalt, andis Annale motivatsiooni, julgust ning viimase tõuke, et valida rada, mida naine ise ka ihkas. Sel oleks võinud olla ohtralt tundelist kaalu, kui kogu teemakäsitlemine ei oleks kestnud kuskil viis minutit. A la, Anna: "Kõik on vastu, aga minu unistus on kunsti õppida", Richard: "Aga mine tee ära! Sa suudad seda!". Siis oli hulk tühja maad, kuni äkitselt lõpus: "Sa inspireerisid mind tegema elumuutvat otsust ja hakkama vastu perele ning kihlatule ja nende ootustele minu suunas." Te rääkisite teemast vaid korraks ning põgusalt ja juba puhkes lõkkele selline mässumeelsus isa soovide vastu?! Taaskord, eks tegelikkuses eelnes sellele palju muudki, kuid balanss ei olnud paigas otsuse ja sellele eelnenud vestlusega. Vähemalt selles osas, mis näidendi vaatajale oli esitletud. Muutudes teatraalseks, võib isegi väita, et süda tilkus lausa verd, kui lihtsakoeliselt kaht tegelast ja nende koosveedetud aega käsitleti.

Liikudes edasi lavastuse soodsamate ja positiivses võtmes silmapaistvate aspektide juurde, siis imetleda oli tegelikult omajagu. Isegi süžees leidus paar mõttekäiku, mida pärlitena võtta. Richardi paeluv side minevikuga ja tema tõmme kõige iidse vastu oli põhjendatud lapselikult, kuid veidralt maagilisel viisil, mis pani ka vaatajat mõtlema. Nimelt, tuvastades vanu esemeid, on need otsekui sõnumid kelleltki varem eksisteerinult. Avades nt antiikse raamatu oled sa kaudses kontaktis nendega, kes seda enne sind on käes hoidnud. Vot see oli kihvt tõdemus, mida aktiivsemalt teadvustada, ka väljaspool etendust! Kõik saavad sellega suuremal või vähemal määral suhestuda. Üks loo keskseid konflikte oli uue ja vana vastandumine. Miks on vaja üldse pärimuskultuuri säilitada? Nt vanu laule ja tarkusi, kui ajad on muutunud ning need ei ole alati enam kohaldatavad tänapäeva reaalsusesse. Richard juurdles selle üle omajagu ning viimane mõttevälgatus sel teemal oli, taaskord, arukas viis kahe erineva maailma vahel rahu teha ja nad kokku tuua. Natuke filosoofiline, natuke idealistlik, natuke naiivne, kuid loo kokkuvõtvaks seisukohaks, funktsioneerides kulminatsioonina, sobis ideaalselt.

Tegelaskujude poolt trumpasid keskse paari üle kõiksugu koloriidsed, karvased ja sulelised tüübid, kelledega Richard ja Anna oma otsingute jooksul kokku puutusid. Leidus abivalmeid ja tõrjuvaid, pärimuskultuuri hindavaid, seda laitvaid, kelmikaid ja korralikke tegelinskeid, krapsakaid vanaprouasid, tõsiseid vanahärrasid, edumeelseid noori ning väsinud hingi. Suur kiitus Maili Metssalule ning Ivo Reinokile, kes neid kümneid erinevaid karaktereid kehastasid. Karaktereid, kes mõjusid varieeruvate auradega, isesuguste isikutena ja keda oli võimalik teineteisest selgelt eristada. Nende kahe poolt esitatult jõudis publikuni, lisaks, ohtralt vanarahva laule, luulet, vanasõnu, mõistumänge ja mida kõike veel. Neid ajaloolisi mälestisi oleks võinud kuulata veel ja veel. Huvitav, kas esitatu oli päriselt sealtsamast kandist, kus loo tegevus aset leidis. Ehk siis, Raplamaalt? Üks pool minu perekonnast on, nimelt, just sellest maakonnast päris ning tänu sellele faktile tekkis etenduses toimuvaga seoses isiklik erihuvi. Kogu esitusele tulnud pärimuskultuur pani mõtlema selle üle, et kui palju keegi ise mäletab enam lapsepõlve laule, mänge, viise, jne? Mõned üksikud on vast veel osaliselt mälusoppides tallel, kuid aktiivses kasutuses mitteolev kipub üpris kärmelt kaduma. Seega, kas saab pahaks panna, et enamus inimesi, kelledega Richard ja Anna kokku puutusid, lihtsalt ei suutnud mitte ühtegi rida meelelt keelele tirida ning, sellepärast, lihtsalt ei viitsinud vaeva näha ega näinud mõtet. Ühtlasi äärmiselt nukker, kuid inimlik areng. 

Nagu mainitud, siis lavastus paistis silma erinevate elementide poolest, mis tervikut toetasid ning mis olid äärmiselt ajakohaselt loodud. Taustamuusika, mis toimus eelmänguna ja vahepalana, oli köitev ja aitas kanda ajaloolist hõngu kogu küünis ja väljaspool. Tükk suutis olla üpris dünaamiline oma ruumikasutuses, avades pidevalt uksi, ilmudes siit, kadudes sinna. Luues illusioone erinevatest asupaikadest ja olukordadest ühes ja samas kohas. Märgatud said ka valguskunsti lahendused. Kriitikana hoone valiku juures võib mainida, et istekohad olid suuresti ühel tasandil, seega, võis kaugemalt olla keeruline laval toimuvat detailselt näha, isegi kui osa sellest oli asetatud kõrgendikule. Teises reas nägi, õnneks, parajalt piisavalt. Kuuma ilma puhul, tuli tõdeda, et ruum muutus umbseks, kuid juba eos aitas õhupuudust leevendada küüni uste, süžee eesmärkidel, pidev avamine ja sulgemine. Etenduse kestus jäi liialt üürikeseks ning aitas kaasa eelnevalt mainitud puuduste süvendamisel. Lugu ei jõudnud käimagi minna, kui juba toimus vaheaeg. Vaatused olid mõlemad umbkaudselt 45 minutit. Just õiges mahus võimaldati aga publikul pausil ümberringsega tutvuda. Ohukotsu küün on enamjaolt pulmade jaoks, kuid etenduse jaoks passis see kenasti. Asupaik oli rahulik, vaikne ning laiuv nisupõld, mis küüni piiras, tekitas tunde, et oled tõesti linnast maale jõudnud.

Särasilme Kaarel Pogga, Richardina, andis edasi erilist naiivust, sarmi ja melanhoolset nostalgiat, mis suurepäraselt iseloomustab kogu lavastust. See on tüki plussiks ja miinuseks. Nähtu tundis puudust peategelaste sügavusest ja detailsemast suhtearengust. Kohati oli tunne, et maarahvas, kes paari teele ette jäid, mõni vaid minutiks paariks, olid intrigeerivamad ning sisukamad kui mõlemad kokku. Võõrad suutsid limiteeritud ajaga mõjusama mulje jätta ning iseloomukamate isiksustena näida. Richard oli nende kõrval, vahetevahel, otsekui pelgalt jutustaja, mitte peategelane, kes süžeed edasi viib ja kelle ümber toimunu keerleb. Oot... Heureka! Aga võib-olla oligi see tahtlik, sest tegelikuks tuumaks olidki just need tavalised Raplamaa elanikud ning nende pärimuskultuur?! Olgu kuidas on, kuid nostalgiliselt kurbliku, kuid samas lootustandva ja silmi avardava meeleoluka õhtuga Ohkotsus, mis viis aastasse 1928, oli tegu igatahes.