pühapäev, 18. detsember 2022

Raamat: Lastekate eri "Ümikarude küla", "Ööbikumetsa saladus" ja "Skandar ja ükssarvikuvaras"

Tervitus!

Mõned raamatud veel.

Pealkiri: Ümikarude küla
Autor: Katherine Applegate
Kirjastus: Varrak
Ilmumisaasta: 2022
Minu hinnang: 3.5/5

Loen lasteraamatuid tihtipeale lihtsal eesmärgil, et need teevad tuju heaks ja ei ole üleliia komplitseeritud. Isegi raskemaid teemasid käsitledes, suudavad nad olla piisavalt helged, inspireerivad ja südant soojendavad -- emotsioonid, mida on hädasti vahetevahel vaja tunda ning mida täiskasvanu kirjandusest alati välja ei pigista. Antud lugu, aga suutis mu tuju täitsa muserdada ning maailmale pööratud pilku mitme tooni võrra tumedamaks võõbata. Huvitav, kuidas lapsed lugemiskogemust kommenteeriksid? Kas mina, oma roosad prillid silmadelt heitnud kibestunud täiskasvanuna, nägin loetu ridade vahel ja otse näkku heidetuna ikka päris masendavaid noote? Kas tegu ongi tohutult kurbliku teosega või oli asi minus? Kas õigele sihtgrupile ehk ei paistaks kõik nii depressiivne? Pigem paljutõotav ja virgutav? Vaatamata lootusrikkale finaalile jäi raamatut sulgedes enesetunne nadiks ja tekkis mõte, et inimesed on jõledad. Mida nad, muidugi, ka on, kuid just sellest faktist ei tahtnud ma lasteraamatus lugeda. Ratsionaalselt asja võttes, on tegu realistliku ja õpetliku looga, kuid minu ootustele toimis raamat risti vastupidi. Mis ei tähenda, et antud sihtgrupile suunad teosed peavadki olema vaid vikerkaared, tants ning trall, kuid millegipärast suutis lugu mul just neile nuppudele vajutada, mille näppimist ma teoreetiliselt püüdsin vältida.

Tegu on looga, mille fookuses inimtegevus versus loodus. Kuidas me hävitame maailma ning põhjustame liigirikkuse, loodussümbioosi ja maailma tasakaalu hävingut. Leiavad aset kliimamuutusest tingitud nähtused ning inimestel on keeruline toime tulla. Samas, ei tundu, et nad grammigi võrra aduksid, et nad ise on kuidagi olukorra põhjustajad või vähemalt mingis mahus panustajad. Julmalt tapetakse kisakõrisid, liik, kelle kasulikkust inimeste vaatevinklist on võimatu mõista ning kes veel karjuvad ning haisevad pealekauba. Ehk siis, on loomulik reaktsioon nad eksistentsist minema pühkida. Lihtsalt niisama, sest nad on tüütud ja ebameeldivad. Ümikarud, vastupidiselt, on rahvale vajalikud turismiraha sissevooluks ning nad on veel subjektiivselt meganunnud. Kuid kui koos kisakõridega äkki hakkab ajapikku vähenema ka ümikarude arvukus, siis keegi peale meie kangelanna ei suuda ühte ja ühte kokku panna, et ehk on need kaks juhtumit omavahel seotud. Loomulikult on, ning selles mõttes annab lugu hiilgavalt edasi õppetundi, et looduses on kõik balansis, iga liik ja tegelane on millekski vajalik ning eemaldades ühe toimub doomino efekt -- ideaalselt toimiv süsteem kukub kokku. Lõpuks kannatavad inimesed ise. Kuigi, tundus, et seal külas just mõistuse poolest väga kirkad kriidid ei elanud kui mitte keegi peale lapsest peategelase ei suutnud tükikestki suuremat pilti näha -- mis vähendas loetu tõsiseltvõetavuse faktorit. 

Kui rääkida loodushoiust, enda ümberringsest hoolimisest ja lastele seletada teo ning tagajärje kontseptsiooni, siis saab raamat selle õppetunni edasi andmisega suurepäraselt hakkama. Sõnum on selge ning inimtegevuse tagajärgede ohumõte puust ette ja punaseks tehtud. Teos on lihtsasti loetav, ladus ning konkreetse keskse loo moraaliga, mida ta tahab edastada. Eesmärk õilis ja päevakajaline, kuid tuju null. Kui depressiivne oli lugeda vaestest kisakõridest ning õnnetutest ümikarudest. Jah, lasteraamatutele kombeks õpivad inimesed, parandavad enda käitumist ning kõik ei ole kadunud, kuid siiski, jäi loo lõppedes halb maitse suhu. Kisakõrid olid ju maha notitud. Olen alati tundlik olnud loomade ja lindude heaolule ning ei suuda taluda ei filme, kirjandust või muud, kus meie planeedikaaslasi kuidagigi ebaõiglaselt kohelakse. Ehk ongi just see impulss, miks lugu mind niivõrd negatiivselt mõjutas. Võib-olla ei ole lapsed nii tundlikud ning suudavad oma tähelepanu suunata tõsiasjale, et mida saame edaspidi ja ise teha, et loomaliike selline saatus ei ohustaks. Selle asemel, et heietada, et oih, mis nüüd kisakõridega juhtus. Pigem õppida loetust ja võtta eesmärk päriselus seda mitte korrata, jäämata kinni haletsuse ja kurbuse mülkasse nagu mina. Annab raamat ka lastele julgust oma arvamuse avaldamiseks ning sõna võtmiseks, kui tead midagi, mis annab vastuseid või lahendab probleeme, kuid püsib hirm, et täiskasvanud raudselt ei kuula. Ja mõnikord ei kuulagi, kuid süda on rahul ja tead, et oled käitunud õigesti.

Kokkuvõttes, kujutusvõimerikas, kuid äärmiselt realistlik maailm, mis nagu on meie omaga sarnane, aga ei ole ka. Vähemalt ehk suudame selle veidralt sarnase, kuid võõra maailma vigadest õppida. Ümikarud võiksid päriselt olemas olla -- nii armsad! Kuid minu südame võitsid kisakõrid, kes oli erilised ja ehedad, kuid kelle võlu ei suutnud tabada keegi peale peategelase. Siiski, oli lugu minu jaoks masendav, peale kisakõride, oli peategelane veel ka orb, kelle pere hukkus looduskatastroofis, jne. Natuke liiga palju minu maitse jaoks. Kuigi eks on mu emotsioon tingitud pigem mu enda kiiksudest ja hellahingelisusest loomadeteemade vastu. Südames oli kohati raske raamatut lugeda, kuigi sellise teoses vajalikkuses ei olnud vaja kahelda.

P.S. Illustratsioonid olid toredad, kuid neid oleks võinud rohkem olla ja huvitavamatest stseenidest.


---------------------------------------

Pealkiri: Skandar ja ükssarvikuvaras
Autor: A. F. Steadman
Kirjastus: Varrak
Ilmumisaasta: 2022
Minu hinnang: 3.5/5

Vot see oli tõesti vahva lastekas. Olin üllatunud, kui palju mulle seda lugeda meeldis, isegi kui lugu ise ei olnud tegelikult fenomenaalne. Loost immitses jõuliselt Percy Jacksoni, Harry Potteri ja paljude teiste taotluste maagiliste raamatusarjade maailmade hõngu, kus pahaaimamatu poiss heidetakse üleloomulikku reaalsusesse, kus tal tuleb uute sõprade abiga päästa nii ennast kui kõiki, kellest poiss hoolib. Raamat ei küündinud siiski eelmainitute tasemele sisukuselt, huumorilt või sidususelt, kuid tegu on enamgi kui soliidse esimese sissejuhatav teosega pikemas sarjas. Asjad saavad, loodetavasti, vaid paremaks minna igal rindel, kuigi ei taha enne õhtut hõisata. Maailmaloomine ja kogu süžee kontseptsioon oli midagi värsket ja teistsugust, kuigi radikaalset originaalset see ei pakkunud. Pigem taaskasutas teos tavapäraseid ja teadatuntud süžeeliine ning lahendusi, andes neile veidi uuemaid vinte. A la tüüpiline vaene sõpradeta peategelane, elitistlikud n-ö klubid, salapärane kadunud vanem, vaenlasest-sõbraks kamu, vaenlasest-vaenlaseks eakaaslane, jne. Lugu langes kohati ka ülelihtsustatuse ja lapsikuse aukudesse. Mitte midagi mida varem pole veidi erinevas kestas enne näinud. Ja veel... Oih, ma poleks vist pidanud raamatut detailsemalt analüüsima hakkama ja oleksin võinud oma entusiasmi lainele lendlema jääma, sest nüüd, kui mõtlen järele, leidus teoses omajagu negatiivset.

Siiski, püüame jääda helgematele aspektidele. Tähtis on emotsioon, mitte laitmatus. Hobused on nunnud ja ükssarved on vinged. See, kuidas ratsurid oma kaaslooma leidsid ja miks oli ju huvitav ning isegi armas. Mõlemad vajavad üksteist, et olla terviklikud, kuigi oli päris kurb tõdeda, et ohtralt leidus neid hobuseid, kes pidid metsikustuma, sest nende inimesed ei jõudnudki loomakesteni. See tegi nukraks ja kurjaks, sest kipun olema tundlik teemade suhtes, mis on seotud loomade heaoluga. Olgu siis ilukirjanduslikus kontekstis või päris maailmas. Ükssarvikud, nende välimused, võimed ja olemused koos oma ratsuritega olid kihvtid ja värvikad. Kuigi kogu paarilise leidmise protsessis ja Kaose Karika funktsioonis tundus olevat põhjalikuma mõtlemise peale päris palju ebaloogilisust ja läbimõtlematust -- isegi fantaasiamaailmas peavad raamistik ja reeglid tunduma realistlikud. Kaose Karikaga saab kohati paralleele tõmmata Lendluupalliga -- kihvt, kuni sa väga sügavale ei kaevu, sest siis tekivad küsimusd, miks?! Aga, seda ideede auklikkust aitas varjutada tõsiasi, et ühe hobuse pidev peeretamine ajas itsitama. Ajas, noh. 

Millest ma enim tegelikult puudust tundsin oli tihedama koostöö, emotsionaalse kontakti ja üksteise mõistmise/vajamise kirjeldamine peategelase ning tema ükssarviku, Pahareti Õnne, vahel. Vaja oleks olnud nende omavahelise sideme selgemat väljajoonistamist. Nad veetsid liiga vähe aega koos. Nende suhtlus jäi kuidagi pealiskaudseks, arvestades, et nad pidid olema põhimõtteliselt ühe mündi eri küljed. Ma ei tundud, et nende vahel oleks muud kui kolleegide suhe professionaalses mõttes -- peavad koostööd tegema, kuid mõlemal on oma eraldi elu. Pahareti Õnn ohverdati selle nimel, et rohkem Skandarile aega loovutada oma kaasratsuritest kolme semuga sõprussuhete loomiseks. Pigem oleks võinud olla vastupidi, enne ükssarvik ja siis inimesed. Hobune jäi tänu sellele ignoreerimisele natuke karikatuurseks, kuid oleks võinud omada palju sisukamat iseloomu. Eriti kuna ta tundus nii vahva ja ulakas poiss.

Vaatamata tõsiasjale, et probleeme loos on, siis aitas sellele kõigele silma kinni pigistada ja mitte pikalt peatuma jääda raamatu kiire tempo ja pidev millegi toimumine. Niisama heietamist oli minimaalselt ning see, kohati mõjus positiivselt, sest pakkus lugejale pidevat põnevust, teisalt, kannatasid mõned tegelaste arendused. Nt õpetajad ja enamused täiskasvanud jäid kuidagi pooletoobisteks. Nad nagu olid ja ei olnud ka. Raskekaal paigutati Skandari ja tema uue kolme sõbra õlgadele, kellede murede ja rõõmude esitamiseks enim lehekülgi loovutati. Tegelased oli veidike klišeed, kuid kõigil oli n-ö kiikse, mis neid värvikamaks tegi. Koos oli laste tegutsemine kenasti balansid, igal ühel oma roll ja olemus. Nagu Pahareti Õnnega, oleksin rohkem tahtnud tähelepanu neliku ükssarvikutele, sest nad olid üks koloriidne kamp krapsakaid tegelinskeid. Mulle meeldis kui mainiti hobuste omavahelist suhet ning, taaskord, oleksin tahtnud seda näha, mitte, et seda mulle öeldakse. Hobused on karjaloomad ning, loodan, et edaspidi ikkagi fokuseeritakse ka nende omavahelisele dünaamikale ning sidemetele ratsuritega. Ka väljaspool lahinguid, treeninguid või süžeed spetsiifiliselt edasiviivatest ühistegevustest. Üleannetused, mängud ja huumor, millega neljakabjaline kamp raudselt omavahel hakkama saaks, on kindlasti väärt lugemist.

Olgem ausad, see ei ole Harry Potter, miski vist ei vinna end sinna tasemele, kuid olgu klišee või mitte, sellised lastekad, kus sa enam vähem tead, kuhu kõik liigub ja mis hakkab toimuma, ongi toredad sellepärast, et pakuvad just seda, mis on end tõestanud, et mõjub ja pakub meelelahutust. Loomulikult, alati on teretulnud lood, mis pakuvad midagi täitsa uut, keeravad teadatuntud ja üleleierdatud võtted pea peale ja teevad täiesti oma asja. Samas, on midagi lohutavat ja rahustavat, võttes kätte lastekas, mille puhul tead, et see on nagu koju tulemine, kus sind ootab ees soe tass teed, pesa diivanil ja šokolaad. Kõik tavalised asjad, ei midagi ennenägematut ja ootamatut, kuid igati asendamatu ja head tuju loov.




---------------------------------------

Pealkiri: Ööbikumetsa saladus
Autor: Lucy Strange
Kirjastus: Hea Lugu
Ilmumisaasta: 2022
Minu hinnang: 4/5

Ma ei teagi, kohati, ei tundunud, et tegu on raamatuga, mis lastele lugemiseks sobib. Tekkis mõte, et lugu on pigem muinasjututu laadne lugemine täiskasvanutele. Põhjuseks sihtgrupi määratlemise juures kahtlemisel olid kesksed teemad ning nende käsitlemise viis ja sügavustase. Nimelt, keerles süžee ümber vaimse tervise, leina, kaotuse ning valu eest põgenemise. Need ei olnud valdkonnad, mis tukslesid taustal, vaid need olid konkreetselt A ja O eri kujul igas lauses ja paragraafis. Tekst nõretas ängistavatest tunnetest. Oli hetki, kus loetav oli äärmiselt raskesti seeditav ning morjendav, et ei olnud soovi edasi lugeda. Selline varjamatu ja otsekohene lähenemine andis loole, aga ehedust ja realistliku faktori. Toimuv jättis usutava mulje. Siiski, tekkis momente, kus ebaõiglus ja lootusetus rõhusid niivõrd teravalt, et valus oli lugemist jätkata. Kas noored, kellele lugu on sihitud, ka nii tugevalt ennast mõjutada lubavad või kas see neile emotsionaalselt üldse korda läheb, nagu mulle, see on põhiküsimus. Keeruline oli ennast mitte kaasa tirida lasta ülekohtuste olukordade jadast, kus kogu maailma mured on ühe 12. aastase tüdruku, Henry (Henrietta), õlgadele heidetud. Või vähemalt on ta ise need hädad sinna paigutanud. 

Ja, otse loomulikult, nagu taolistele lugudele omane, ei ole täiskasvanutest suuresti mingisugust tolku. Nad käituvad tihtipeale lapsikumalt, enesessetõmbunumalt ning hooletumalt kui järglased. Olgu ajendiks üks või teine motiiv. See faktor mind ka paljuski häirib, sest pidevalt kohtab lasteraamatutes vanemaid, kes ei ole oma kohustuste kõrgusel. Sellest on saanud klišee, mis on ülekohtune ja alavääristab ema-isa ohvreid ja ponnistusi. Paneb nad positsiooni, mis nagu eeldab, et nad ei saa hakkama. See ei ole aus. Ka täiskasvanud võivad teel koperdada ja ülestõusmiseks aega ning tuge vajada. Antud loos on liiga lihtne süüdistada isa, et too oma pere hülgas (kuigi ühe tohlaka ta on selle eest ära teeninud küll), tädi Jane'i, et miks naine, et usu tüdrukut ja ei seisa tema ning tolle ema eest, miks Ööliblikas ning Henry ema end kokku ei võta, et päästa kodu ja pere. Täiskasvanuna lugedes, saad aga kõigist neist aru, miks nad käituvad nii, mis neid tagasi hoiab, mida nad kardavad ja miks olukord on nagu ta on. Pigem mõjus Henry natuke liiga vanainimeselikult või siis, vastupidiselt, naiivselt. Natuke raske oli tõsiselt võtta, et 12. aastane püüab kõiki oma pere muresid lahendada üksi, olles põikpäine ja tõrges. Ta oli kohati hakkaja ja asjalik, siis jälle ootamatult lapsik. Eks see teismeea algus olegi üks emotsioonide ja sisemiste segaduste virvarr, eriti kui stressitase on laes ja oled üle elanud trauma. Tüdruk oli ülevoolatud tunnetest, mida ta ei suutnud adekvaatselt protsessida ning, mis elati välja oma energia praktilistele probleemilahendamistele suunatuna. 

Loo kurjamid olid kaks arsti, kes olid mõnel hetkel liiga karikatuurid tolleaegse meditsiini jõledamatest esindajatest. Eriti mentaalsete probleemide lahendamisel. Ajas ikka tigedaks küll, teades, et naisi pidevalt hullumajja pandi igasugu hüsteeria ja muudel, meestele sobilikel, ettekäänetel, viidates nende vaimsele tervisele. Nagu oleks igasugune standardkäitumismustritest eemaldumine automaatselt midagi, mis vajab ravi. Masendus, lein, kurbus, eneseisoleerimine, jne -- emotsioonid, mida iga inimene tunneb, seedib ja mõistab ning erinevat moodi -- loomulikult, vajavad ju eksperimentaalset ajulõikust ning külmaravi, hullusärki ja kõike muud ebainimlikku. Henry võimetust oma ema aidata oli südantlõhestav lugeda ning tüdruku püüdlused panid sajaga kaasa elama. Inetu reaalsus oli nurga taga terendamas ning tõesti vaevarikas oli osasid raamatust lugeda. Headus ei ole, aga maailmast kuhugi kadunud ning, kus abi kõige enam vaja, siis sinna tuleb ka lisajõud. Huvitav oli, lisaks, tõsiasi, et enamustel tegelastel oli üks või teine vaimne kannatuspunkt, mitmed seotud nt Maailmasõjaga, kus kaotati armastatud isikuid ning, mis sõduritele põhjustas eluaegsed mentaalseid ja füüsilisi piinu.

Süžee toetub paljuski teistele klassikalistele lastelugudele, mis aitab, ühelt poolt, loetavaga kiiremat kontakti leida, teiselt poolt, kasutab veidike neid tuntud loominguid ära, et oma lugu edukamalt sidustada ning sisustada. Viited ja paralleelid sobisid, aga kenasti ning kokkuvõttes on tegu mitmel tasandil õnnestunud raamatuga, mis suudab pakkuda täisväärtuslikku tundeküllast köitvust, lihtsasti loetavat ja kaunilt kirjeldatud teksti, tegelasi, kes on (suuresti) autentsed ja kellel on mured, mis ei ole ebatavalised või ebausutavad, huvitavaid pöördeid ja liigutavaid taasleidmisi ning lootust paremale homsele. Mulle tõesti antud lugu läks korda ning, kuigi, ma ei ole kindel, kui põhjalikult lapsed süžeed ja selle fookusteemasid mõistavad, siis täiskasvanule peaks raamat olema täitsa loetav ja (loodetavasti) hinge puudutav.

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar