reede, 23. detsember 2022

Teater: "(p)ÖÖ" ja "Apelsinitüdruk"

Tervitus!

Taaskord kaks ühes Noorsooteatrilt.

Pealkiri: Apelsinitüdruk
Teater: Noorsooteater
Kestus: 1h 35 min
Esietendus: 03.03.2019
Millal nähtud: 22.09.2022
Minu hinnang: 4/5

Kui paljud lapsed teavad oma vanemate kohtumise lugu? Kui paljusid huvitab, et teada saada? Kui palju see mõjutab laste ja vanemate suhteid? Kas kurbi hetki tuleb varjata? Kas nukrust tuleb avatud kaartidega jagada? Kas ainult lastel on valus ja õigus seda välja elada või ehk piinlevad vanemad isegi enam? Tegu on äärmiselt tundeküllase looga, milles mitmeid tahke ja tõdesid. Fookus on küll viieteistaastase Georgi vaatevinklil, mis kohati kõik teised enda alla mattis -- nii otseselt isekalt kui tahtmatult ignorantselt -- ning keerles vaid ümber poisi emotsioonide. Noortele sunnatud süžeel on selline lähtepunkt igati loogiline, kuid vaatajana jäi kripeldama tõsiasi, et äkki kannatas ema veelgi enam, kuid too pidi end poja nimel taandama. Laps aga käitus kui tüüpiline teismeline, selle heas ja halvas mõttes, paigutades end alati maailma keskpunkti. Vaatamata kohati tõrksale ja hoolimatule käitumisele oli Georg, siiski, hämmastavalt sümpaatne ja ehe tegelane, kellele sai vaevatult pöidlaid hoitud. Kelle käekäik läks korda ja kelle rännakul isa taas avastamisel ning vanemata armuloole kaasaelamisel leidus nii üllatusmomente, vahvaid puänte kui tundelisi seiku, mis natuke silma märjaks võtsid. Tegu on peresuhete draamaga, kus nii traagikat, komöödiat kui puhast armastust. Publik rändab koos peategelasega minevikku ja püüab olevikust sotti saad. Seda kõike harmoonilise tuleviku nimel. Teekond on, aga konarlik, sest emotsioonid on esmalt vaja lahti harutada ning see on komplitseeritud, sest paljuski valulikku Georgi peres on pikalt jäänud lahti pakkimata ning üheskoos läbi seedimata. Kaotusvalu ning sellega rahutegemise erinevaid strateegiaid on tegelastes vaatajale konkreetselt näha ja tõdeda.

Kes on apelsinitüdruk? See oli köitev küsimus, millele püüdsid vastust leida nii peategelane kui tema isa. Paljastus ei tohiks olla üleliia šokeeriv, kuid kerge on nähtavasse niivõrd pingsalt fokuseerida, et ei märka ilmselget, mis on otse silme all. Ootamatute seoste kohalt oli tükk päris nutikas. Apelsinitüdruku identiteet ning kasuisa sellesse valemisse mahutumine oli ekstra põnev. Georgi arvates võivad tema pere ja mured olla ainulaadsed -- seda kipuvad uskuma paljud teismelised -- , kuid poisiga niivõrd lihtsalt kontakti vaatajana leidma paneb tõsiasi, et ta ei ole tegelikult kuidagi eriline või unikaalne. Tema pere ei ole midagi ebakonventsionaalset tänapäeval ning maadleb jüts samade küsimustega, millega enamused ühevanused: identiteet -- kes ma olen, kust ma tulen ja kuhu ma lähen. Georgi meelisteema on astroloogia, seega, tundub igati mõistetav, et ta ennast universumis imepisikese ja segaduses olevana identifitseerib, üksiku ja omamoodi frustreerununa. Jällegi, ei midagi harvaesinevat ja selles peitubki lavastuse võlu -- igapäevasuse ainulaadsus. Näidendi emotsionaalne lahti koorimine oli nagu sibul, üks kest teise järel eemaldudes, liikudes samm sammult aina sügavamale tegelaste südamesoppidesse. Nende hingevalud ja rõõmud ei jäänud pealiskaudseks ning lugu oskas vinti aina juurde ning juurde keerata. Lõpuks oli tõesti klomp kurgus. Ja isegi, kui me tegelikult peale Georgi vaatenurga teiste karakterite hinge tavapäraselt otseselt kaeda ei saanud, andsid ka nende tundemaailmad endast selgelt süžeeliinides ning lavarekvisiitidena märku. Nt ema maalid ning isa arvuti -- kõik sümboliseerisid midagi ning olid rohkem kui kestad, tihti kehastades eri viisidel armastust ja hoolivust. Keskse pere omavahelised suhted ja saatus läks vaevatult korda ning paelus. Neid eriti delikaatseid ja hellasid sidemeid kattis lisaks veel mõnus energiline, humoorikas ja kentsakalt tõetruu kiht, mis aitas nähtavat teha veelgi  mitmedimensioonilisemaks. Eriti meeldejääv oli Georgi ja kasuisa äärmiselt kohmakas ning igatpidi koomiliselt viltu keerav suhe.

Antud näidendi juures ei saa üle ega ümber lavalistest lahendusest ning üleüldisest pidevalt liikuvuses olemusest. Nähtus puudus staatilisus ning vaatasid justkui filmi, mis ühe raksuga järjest lindistatud. Nutikad viisid, kuidas lugu efektiivselt edasi anda, kulmineerusid viimases veerandis, kus juba alguses näidatul kandunud ootused ületati veelgi. Need kaunid maalid -- ja kui see sein ikka maha prantsatas, võttis pahviks küll. Loo sisuline kaal ja visuaalne ning tehniline teostus olid lõpuks täitsa samal tasemel ning toetasid üksteist ideaalselt. Mõlgutades mõtteid praktiliste detailide osas, tekkis kaks küsimust. Kas peategelast kehastanud, Mart Müürisepp, tõesti pool etendust käis ringi tordijäänused näos ja juustes? Need apelsinipallid olid vahvad, kuid kuidas need küll pärast etendust üles korjatakse? Mitu on teadmata kaduma läinud, nt publiku kottidesse? Esimeses reas olles uitasid mõned vastu jalgu ja, kusjuures, peast käis läbi hirm, et ega keegi ühele pahaaimamatult peale astudes saalist lahkudes käna ei käi. Näitlejad diskreetselt küll avastasid ja kogusid neid "apelsine" kogu etenduse vältel, kuid veame kihla, et loomulik kadu on päris märkimisväärne. See oli üks huvitav detail mille üle natuke nutti murda näidendi vältel, kõigele muule süžeelisele lisaks. Kõik need suured ja väiksed tegurid muutsid lavastuse värvikaks, sügavaks ja nauditavaks -- laval leidus paljut, mis spetsiifilist funktsiooni etendas, mida esmapilgul ehk ei osanud märgata, ning, mis üllatas oma originaalsusega, kui eesmärk sai ellu äratatud. 

Rollisooritused olid viimnegi üks soliidsed. Mart Müürisepp suutis ootamatult realistlikult edasi anda ühe trossis ja enese ning maailmaga vastuolus teismelise poisi energiat. Ta nägi veidral kombel suht lapselik välja ka. Isegi kõlas nagu noor klutt. Veel meeldis tugev kontrast ja, samal ajal, hämmastav sarnasus kahe isafiguuri, Taavi Tõnissoni ja Andres Roosilehe, aurade vahel. Järjepidev vaheldumine ajas, kord minevikus, kord olevikus, aitas veelgi välja joonistada osade karakterite arengut ja mõista, miks keegi on nagu on. Üks hetk põrkavad kaks aega omavahel ning tegelastel ei ole muud võimalust kui maailmaga rahu teha ja tähelepanu pöörata hoopis tulevikku. Kindlasti on lõpp helge ja lootustandev pärast poolteist tundi emotsioonide keerises ekslemist. Samas, ei saa kuidagi öelda, et lugu on muserdav või kurblik. Jah, on tõsiseid elemente -- kese on üpris nukker -- , kuid kordagi ei teki tunnet, et seda on liiga palju ja tekib tõrge. Otse vastupidi, meeleolu oli positiivsele lainele suunatud, sest teadsid, et kõik saab korda. Milline see "korras" seisund iganes siis ka tegelaste huvides nende olemusest lähtudes välja ei näeks.


---------------------------------

Pealkiri: (p)ÖÖ
Teater: Noorsooteater
Kestus: 1h 05 min
Esietendus: 29.04.2018
Millal nähtud: 25.09.2022
Minu hinnang: 3.5/5

Millegipärast on pimedus üldiselt ja eriti valgusetus ruumis magama jäämine laste jaoks tihtipeale kõhe. Ka mulle ei passinud väga aeg mil päike enam ei paistnud ning vaja oli tudule jääda. Samas, jälgides kõiki mudilasi saalis, kus neid aktiivselt süžeesse kaasati, ei saanud kuidagi väita, et põngerjad pelgavad. Otse vastupidi, nad olid valmis pimesilmi mööda takistusrada liikuma ja täitsa kott tumedasse ruumi sammuma, et sealt midagi otsida ja kaasa krabada. Kindlasti mängis rolli fakt, et saalis oli rohkelt rahvast ning keegi ei pidanud end üksikuna ja kaitsetuna tundma. Olles, aga oma toas, pisikesena ja vanemad kaugel kaugel teises kohas, võib pilkane pimedus tõesti kohmetuvalt ja kananahka ihule toovalt mõjuda. Keegi ju ei tea ega näe, mis selle pimeduse taga end peidab. Antud põnnide etendus vanusele 5+ viskas õhku mõned vihjed ja võimalused, et mida see tumeduse loor enda all potentsiaalselt varjab. Või siis mida üks vilgas ja suurejooneline kujutusvõime sinna kõike manada suudab. Öös on asju, nagu öeldakse. Ilusaid, koledaid, ägedaid, imelikke ja hirmuäratavaid. Kõiki neid ja rohkemgi veel saab näha, kuulda ja tükati isegi katsuda ühes hämaras saalis, millesse saab siseneda vaid sokkis ja küürakil, liikudes sisse kastidest uksest, läbides kõiksugu suurustes karpidest seina, mis kokkupandud kui üldse-mitte-omavahel-ühtseks-tervikuks-passivatest-tükkidest pusle. "Võiduväravast" möödudes, istutades oma pepu mõnusalt lõpuks patjadele maha või vähestele toolidele, millest viimased pigem vanematele, ning põrandal kohad võsukestele.

Tegu on ühe interaktiivsema lavastusega, mida ammu näinud. Juba saali tulemisel said lapsed kaasa haarata kõrguvatest hunnikutest pruune karpe ja need saali transportida, kus igale toodavale oli oma koht. Seda kõike juhendasid sõbralik ja kaasav näitlejate nelik, kes aitasid publikul omale kohad leida, kastid õigetesse tühimikesse paigutada, puuduvad üles otsida ning toetasid vajadusel lisa istekohtade märkamisel. Igal inimesel oma pesa leidmine nõudis aega ja kohati häiris külastajate passiivsus või vastumeelsus teatud istekohti võtta. Kiputi nurkadesse peitu kogunema, kus vaade loo põhitegevuste toimumispaigale oli piiratud. Näitlejad said suurepäraselt hakkama nende n-ö kasside karjatamisega ning lõpuks leidsid kõik omale õdusa kohakese. Miks see aga nii vaevaline olema pidi? Näidend oli konstantses kontaktis vaatajatega ning nood olid lausa üks osa tükist. Pidevalt kõnetasid näitlejad publikut, küsisid arvamust, seletasid ning kutsusid lapsi teatud ülesannete jaoks rambivalgusesse. Kiitus neile, sest püüti kaasata natuke ujedamaid ja mitte pidevalt püünele tunglevaid põnne, et ka introvertsed saaksid ägeda kogemuse ja ei mattuks ekstravertsete alla. Vaatajate seas oli üks tüdruk, kes järjepidevalt käega vehkis, kõvasti sõna võttis ning alati lavale keksis, mille kõrval teised end kõrvalejäätuna võisid tunda. Kui tüdruk finaalis lihtsalt näitlejate keskele sammus ja nõudis, et tema tahab seda ja toda teha, siis oli veidike piinlik. Kuigi, nelik sai preiliga hiilgavalt jageletud -- marakratt oli rahul ning etenduse ettenähtud kulgemist ülemäära ei segatud. See on tohutult vahva, et keegi on nii julge ja innukas, kuid arvestades, et saalis oli kümneid ja kümneid teisi lapsi, siis natuke ebamugav oli, kui tükis oli äkitselt algkoosseisu asemel viis karakterit.

Loo keskmesse paigutus neli pidžaamalaadsetes värvilistes riietes tegelast, kelle puhul ei olnud selge, et kas nad kujutasid endast suuri lapsi või olid mõnele pätajalale ööpimeduses peituvate salapärasuste maailmas giidiks. Fookuses oli "Väike magaja", kes üheaegselt olid need neli näitlejat ja, samas, ei olnud ka. Leidsid nad ennast, aga massiivses ja põnevas reaalsuses, mis avaneb siis, kui valgus kustu pannakse ja tuleb uni. Või siis, kui uni ei taha kuidagi saabuda. Teekond algab nunnu ja maheda unelaulugu, kus tegelased püüavad üksteise seljas unelevalt ja loiult vääneldes ja pööreldes leida sobivat poosi ning jõuda tudulainele. Täna ei ole, aga päev kus nagu karuott, pärast silmade sulgemist, muututakse uinuvaks notiks. Magamistoast saab universumisuurune ruum, kus kohata võib ükskõik keda ja juhtuda võib ükskõik mis. Peale hakkab suur seiklus pimeduses. Mida kõike seal ei leidunud. Dünaamilise ja leidliku materjali fantaasiamaailma ellu äratamiseks võimaldasid nood samad kastid ja neist kokku topitud sein. Tänu karpidele ilmus seinast äkitselt punaste silmadega põder -- nagu unemetsas -- , välja lipsasid kolm linnukest, kelle juhtimise -- nagu nukkudega -- , võtsid tegelased üle, erinevaid kasti uksi avades sai kuulda igast isevärki muusikat, karpe kasutati kui ehitusmaterjali, millest tehti takistusraja torne, ning ägedalt kõhe oli ühe tegelase ringi liikumine vastu maad ühe suurema kast sees nagu kiskja, kes otsib oma saaki. Et laval toimunut sekundikski üksluiseks mitte lasta ja pisikeste vaatajate jäägitut tähelepanu pälvida, toimus pidevalt midagi uut ning pilkupüüdvat. Pakuti valgusshowd ning varjumängu elemente. Valguse ja varju kontrast oli pidevalt areenil ning eriti lahedad oli seigad, kus kasutati kõiksugu taskulampe ning kus nt karpidest seina taga olev ere valgus lõi läbi pragude kogu konstruktsiooni helendama. Täiskasvanu perspektiivist võis järeleandmatu sigrimigri üks hetk tsipa liiast olla ning ehk mõjus pidev liikuvus lastele mingi moment ka väsitavana. Samas, energiat tundus nubludel tähelepanu hoidmiseks jätkuda lõpuni.

Tasub märkida, et taaskord on Noorsooteatri trupp kiituse ära teeninud oma hämmastava akrobaatilisusega. Seda on mitmetes lavastustes selgelt tähele panna. Kogu etenduse vältel sai ühe ja teise painduvust ning liikuvust imetletud, kuid eriti kihvt oli suurel vetruval porolooni(?)kuubikul hüppamine, kus tehti küll kukerpalle, küll vigurdati niisama. Kindlasti on tegu laste näidendiga, mis oma tehnilisest olemusest lähtuvalt köidab ja kaasab, on publikuga kontakti leidmisel meisterlik, kuid kõnetab ka asjalikku teemat ja, täiskasvanute puhul, suureks saades kindlasti paljuski kiirelt ununevat pelguse ja müstika allikat, milleks siis pimedus. Teema kahtlemata puudutab lapsi, kas huvist või hirmust ning, kokkuvõttes, loodetavasti, teeb järgmine kord pilkasesse tumedusse sattuva põngerja palju julgemaks.

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar