laupäev, 31. detsember 2022

Teater: "Juudit"

Tervitus!

Ja veel teatririndelt.

Pealkiri: Juudit
Teater: VAT Teater
Lavastaja: Aare Toikka
Näitlejad: Henessi Schmidt, Ingrid Margus või Mari Anton, Gert Raudsep (Eesti Draamateater), Margo Teder, Tanel Saar
Kestus: 1h 50 min
Esietendus: 01.03.2021
Millal nähtud: 12.10.2022
Minu hinnang: 4/5

Juudit kui kliimaktivist ja tõeline oma konteksti Greta Thunberg. Peab tunnisama, et loodusfookuse külge pookimine ja kogu peategelase motivatsiooni selle fakti ümber keerlema panemine oli samaaegselt nii tüütu kui geniaalne. Ei oodanud, et klassikalise näidendi all rullub laval lahti kliimamuutuse eest võitlemise ristikäik ja, et Tammsaare algmaterjal niivõrd universaalne võib olla. Noh, jah, eks too sai tagant tõukamise abi kaasaegselt Andrus Kivirähkult, kes süžeed ja teksti vastavaks putitas, kuid pani mõtlema küll, et kuidas ühest sai igasugu nähtava vaevata hoopis midagi muud. Kui algmaterjal on väärt ja kvaliteetne, ehk ongi seda võimalik igatpidi painutada ja täiendada, et luua midagi sama, kui täitsa teise kaalu ja baastaladega. Võib isegi väita, et laval ei leidnud aset näidend nimega "Juudit", vaid koguni tükk nimega "Juudit". Sama pealkiri, kuid sisu poolest kaks eraldiseisvat. Ja kuigi ajaloolise süžee moodsasse aega transportimine ei ole midagi ennenägematut, siis loo värsket keset võimaldas kaasaegne keskkond veel enamgi efektiivsemalt edasi anda. Vaatamata kentsakatele ebakõladele teksti ja toimuva vahel -- tüüpiline tükkidele, kus ajastut muudetud -- ei ole uskumatu tõdeda, et ehk kannustaski (alateadlikult) aegade algusest peategelast hool ja mure meie looduse ja elu jätkusuutlikkuse vastu. Mitte mingi ebamäärane võimuiha või saatusliku naise sisutu kese tõestamaks, et naised on jubedad mõrrad (või vinged salajased bossid?!) küll.

Äärmiselt tervitatav oli konkreetse ja isegi täitsa mõistetava sihi püstitamine Juuditi tegelaskujule, mis suhteliselt loogiliselt seletas lahti naise käitumist ja ekstreemseid võtteid. Tihtipeale õõnestavad autorid oma loomingu karakterite tõsiseltvõetavust andes neile umbmääraseid või laialivalguvaid motiive, mis pealekauba veel ühelt teisele hüppavad, vahepeal haihtuva, et sobilikul hetkel taas välja ilmuda, või puudud adekvaatne järjepidevus. Võim võimu pärast on üpris mitte-midagi-ütlev. Femme fatale lihtsalt sellepärast, et ollakse naine, on samuti tühi ja pealiskaudne. Mingi hetk, aga järsku ennastohverdav märter -- lahja! Mida originaal-Juudit tegelikult jahtis? Mis teda motiveeris? Kas oma rahva altruistlik päästmine, mõjuka mehe kotti nabimise hasart, üldisem võimuahnus, verejanu ja meeste üle domineerimise iha? Äkki kõik korraga, mis on ju täitsa tehtav. Samas, miks ei võiks see salapärane miski, mis naise rattad ringlema pani olla soov tähelepanu tõmmata kliimasoojenemisele... Jah, noh, natuke kentsakas ja ebatõenäoline küll, kui tegelikult selle üle sügavamalt mõtteid mõlgutada, kuid vähemalt pakkus see idee praktilist ja selgelt tähendust naise tegutsemisele. Kliimaaktivism ja tänapäeva arusaam loodushoiust, nagu Juudit seda viljeles, on pigem ikkagi praeguse aja kontseptsioonid ning ei usu, et tormilistel ajaloolistel perioodidel minevikus oli inimestel hulganisti vaba aega, et muretseda nt suvalise metsatuka pärast. Kogu energia läks pigem ellu jäämisele pidevate sõdade, haiguste, näljahädade, konti murdva töö, jne vahel. Inimestel ei olnud aega juurelda kaugemale kui enda eksistentsi pakilisemad vajadused -- Maslow püramiid kuulutab tõde! Samas, kuidagi uskumatult sujuvalt ja nagu kadunud pusle tükina mõjus antud versiooni peategelase edasi rühkimise argument. See lihtsalt toimis, iseasi, kui realistlik see, arvestades konteksti, tegelikult on. Ehk siis, äkki nimetaks lavastust ajaloolis-tänapäevaseks: 21. sajandi mured eKr perioodi kastmes. Sellise kombo kõrvalnähuna suudab enam kesksetest konfliktidest sotti vast saada ka nt mõni kaasaja teismeline -- kerge on ju aduda, midagi, mis otseselt sind puudutab, kui midagi, mis jääb kaugeks. Kliima on just noortele väga päevakajaline.

Mida naised tahavad? Mida mehed tahavad? Huvitaval kombel tõusis just see teema esile ning mõlemale osapoolele nii positiivses kui negatiivses valguses. Loodushoid kõrvale lükates, sai Juudit aru, et tal on vaja võimupositsioonil olevat meest, keda osavalt "juhtides" manipulatsiooni ja psühholoogia abil, saab kasutada selleks, et saavutada enda eesmärki, milleks võis olla mida iganes, tegelikult. Olles vaid üks "äbarik" naisuke ajal, kus nood rääkisid siis kui kana pissib, oli meie kangelanna oma plaanidega tupikus, kui need ei sisalda võrrandis kedagi vastassugupoolest. Ja mitte mõnda suvalist, vaid meest, kelle sõna loeb. Naine juba koges esimese tagasilöögi oma eelneva abikaasaga, kes tema ootusi pettis, sest võimu vennikesel oli, kuid null tahtmist seda õilsa ning ennastsalgava eesmärgi nimel tööle panna. Uus potentsiaalne kavaler (või ohver?) on Olovernes, kelle kinni nabimiseks Juudit kõik oma kaardid mängu paneb. Tuleb aga välja, et missioon nurjub taas, sest mehe vajadused põrkuvad sellega, mida naine tahab, ning kuidas mõlemad üksteist ja nende rolle ühiskonnas laiemalt mõistavad. Olovernes näeb Juuditis ainult naist, mitte enamat -- naine ja võim ei ole terminid, mis ühes kirjelduses leiduks. Mees ja võim, aga käivad käsikäes. Tema silmis peab Juudit käituma nagu mees tahab ja eeldab, et on naisele kohane. Iseloomustuse juurde ei käi mõtlemine teemadel, mis koduseintest välja jäävad -- ta ei ole võimeline nägema naist millegi muuna, kui läbi arusaama prisma, et tegu on teisejärgulise inimesega, kes on maailmas, et teenida mehi. Selline pimesus, oma ühiskonna misogünistlike normide lõksus siplemine ja naiivsus saavad Olovernesele saatuslikuks. Sõjamehena ei tohiks ta alahinnata ühtegi vastasleeri esindajat, olgu selleks naine või mees. Aga, noh, õrnem sugupool ei ole ju ohtlik, kui sul on vaid traditsionaalne arusaam neist. Samamoodi teeb analoogse vea Juudit, kes ei ole suuteline Oloverneses nägema suuresti muud, kui vahendit -- küll atraktiivset vahendit -- mis sillutab tee Juuditi tegeliku eesmärgi suunas. Ka tema näeb mehes vaid tolle soo stereotüüpset funktsiooni, mitte isikut. Mõlemad ootavad ühte ja sedasama: ühiskonna ideaali naisest ja mehest. Kui Juudit, aga sellest musterkujust kõrvale kaldub, on mõlemad oma sihtidega rentslis. Nad rääkisid üksteisest kategooriliselt mööda ja funktsioneerisid justkui erinevatel lainesagedustel. Tragöödia oli kerge tulema, sest naine ei ole traditsionaalne -- ja selles seisneski konflikt. Mitte kliimas. Psühholoogilise aspekti jälgimine lavastuses oli äärmiselt paeluv, mis eriti paari omavahelistes vestlustes eredalt välja joonistus. Nad lihtsalt sööstsid peaga vastu seina, jälle ja jälle. Juudit murdus ja võttis ohjad enda kätte. Taaskord, kõrvalekalle traditsionaalsest rollijaotusest, kus mees on see, kes tegutseb ja tihti punkti paneb. 

Juudit on originaalis siiski religioosne isik ja tekst, mida on püütud kõrvale tõrjuda, sest, taaskord, tugev ja seksikas naine ei ole just midagi, mis arhailise arusaamaga kokku läheks. Sai eeldatud, et tükk sisaldab usulisi elemente ja eks ta ridade vahel vast seda ka tegi, kuid näidend oli tervitatavalt religiooni teemadest puhas. Ei jahuta pidevalt Jumalast või kõrgemast jõust, mis aitas loo teha inimlikuks, arusaadavaks ja usutavaks. Mida kõike tänapäevasele vaatajale süvendas veel lisaks kliima fookus. Samas, kui natuke sügavamale kaevuda, kas ehk asendati Jumal loodusega -- nad on üks ja sama, ainult erineva nimega. Kas tahtis Juudit metafooriliselt päästa hoopis Issandat? Ajaloolises algses kontekstis võib selline teooria olla ebatavaline kuna Jumal oli tol ajal vast rohkem "elus" kui kunagi varem. Tänapäevases raamistikus on mõte inimeste kaugenemisest kõigevägevasse üpris asjakohane mure. Loomulikult, mitte igas maailma osas. Kas Jumal on surnud? Või kohe-kohe hinge heitmas? Kas teda võib kõrvutada planeedi armetu seisuga? Jälle, Eestis, riigis, mis ei ole tuntud oma religioosusse poolest, on vaevatum nähtavaga kontakti leida, kui see sisaldab meile tähtsaid ja mõistetavaid kontseptsioone. Taevaisa asendamine ja, mõnes mõttes, võrdsustamine loodusega kindlasti aitas süžeed edukamalt vastu võtta ja seedida. Vast on sellise alateema tahtlikult lisamine siiski ebatõenäoline ja seosed üks mõtteuit, kuid alati on köitev, kui mõne etenduse raames intrigeerivad vandenõuteooriad üles kerkivad. 

Üks mõnusamaid aspekte näidendis on tekst. Kivirähku puhul standardrepertuaar, kuid alati on äge kuulata mahlast ja koomilist juttu. Dialoog voolab ja on teravmeelne, värvikas ning täis iroonitsevaid, sotsiaalkriitilisi ja mustast huumorist läbi imbunud kilde -- äärmiselt nauditav! Eriti kui Juudit ja Susanna pühendavad enamuse ajast just meeste siunamisele. Kangelanna sõbrantsi üleliialdatud, kuid üdini avameelseid, tülgastusest nõretavaid, kuid äärmiselt naljakaid kirjeldusi oma isast, oli lausa lust kuulata. Susanna, Mari Antoni kehastuses, oli vaieldamatult üks õhtu staare. Oli tunda kuidas ta lausa tunneb mõnu olla mässumeelne ulakas tšikk võrksukkades ja nahktagis. Ja tulistas lakkamatult ühte üleannetust, otsekohest või pidetud torget, targutavat kommentaari ja korrarikkumisele õhutavaid õpetussõnu teise järel. Võrreldes esialgse Susannaga, ei olnud eriti midagi järgi kunagisest -- ehk oli uus versioon just selline nagu naine oleks alateadlikult tänapäeval lootnud olla. Miks mitte. Olovernes ja Juuditit jahtivad mehepojad tükis olgu kuidas on, kuid lavastuse parim paar oli girl powerit õhkav Juudit ja Susanna. Kas see vaid tundus niimoodi, kuid mehed loos ei olnud just kõige kirkamad kriidid. Nad takerdusid vanamoodsate arusaamade konksudesse soorollidest, mis tõi neile hävingut. Tüübid ei adunud, et kahe naise puhul ei olnud tegu nendeaegsete soo esindajatega, vaid modernsete naistega, kellel sellised häbematud iseloomujooned nagu ambitsioonikus, võimekus ja järjekindlus. Mehed olid juba alguses sõja kaotanud, sest alahindasid oma vaenlasi. Ei olnud muud väljavaadet selle naiste tandemi vastu. Just nemad päästavad maailma ja ületavad kliimakriisi. Võib-olla... Peab tunnistama, et lavastus tõesti juubeldas naiste võimu, mis oli üheselt tervitatav, kuid ka liiga karjuvalt näkku kargav ja sunnitud. Püüdes otsekui midagi jäigalt deklareerida ja teha statementi. 

Mainides veel huumori, siis Tanel Saar kaksikrollis oli Mari Antoni kõrval teine pärl. Kohati oli ta nii tõsine, et see oli siiralt naljakas. Transportides muuseas kaasajast süžeesse sotsiaalmeedia mõjus kummaliselt, kuid pakkus omajagu koomikat. Erkalt on meeles kui naised itsitasid mehe spordilembuse ja selle internetis eksponeerimise üle. Poiste sketšimoodi naljatlemise seik, aga peale ei läinud, sest ei sobitunud kuidagi ümberringse tooni ja sujuvusega. Etendusse oli piserdatud eri tänapäeva eluolus aktuaalseid detaile, kui ka sotsiaalset lähenemist teatud teemadesse. Nt püüdsid kõik üksteist ära sebida, ilma varjamata, seksist ja suhtest räägiti avatud kaartidega, ning tegelased käitusid kui tavapärased 21. sajandi inimesed. Riieteta olek ei ole samuti midagi pahviks tegevat ning mõlemad sood pakuvad publikule selles vallas ohoo-momente. Veelgi enam efektiivselt toimib mõõk, mida Juudit üks hetk sõjakalt kasutama kukub -- ta võib olla küll moodne naine, kuid see ei tähenda, et ta heituks vana aja brutaalsetest viisidest võimu krabada. Muus osas oli meie kangelanna kentsakalt mõne pesueht Generation Z teismelise moodi. Olles lisaks sajaga nõus aktiivselt asju kätte võtma ja ära tegema. Henessi Schmidt on malbelt kaunis naine ning tegelaskuju vastuolulise sensuaalse ja võrgutava, kuid süütu olemuse edasi andmisega sai ta soliidselt hakkama. Eriti meeldejääv oli valge puuvillane hõlst-kleit ja tossud. Tõhus, kuid praktiline -- Juudit kolme sõnaga kirjeldatud.

Kiirelt tasub mainida veel, lisaks, lavakujundust, mis oli kompakte, liikudes ühel paigal olles kaugeid distantse ning olles sõjalaager kui buduaar ühes. Kuidagi minimalistlikult modernse mulje jättis. Huvitavad valikud olid laiuv riidestangede rivi ning projektsioon taustaseina asukohtadega, et vaataja ikka saaks aru, kus paiknetakse. Ärgem unustage dušikabiini, mis ootamatult kasutust leidis -- päris pikaldaseks pesukorraks... Kokkuvõttes, üllatavalt kaasahaarav, nutikate värskendustega ja muheda tekstiga tükk, mida oli tõesti suhteliselt elementaarne nautida. Sai oodatud raskestiseeditavat, õiglustundel tallavat ja isegi masendavat lugu, kuid tulemus oli risti vastupidi. Naistele kindlasti mõjub selle nägemine võimestavalt. Ja eks mehed suudavad ka end natuke tagumikku torkida lasta ja kannatava ära.

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar