Neljapäev, 9. detsember 2021

Kino: PÖFF 2021 (4) "Väike koogipood" ja "Oleg Vidovi lugu"

Tervitus!

Ja uuesti PÖFFilt!

Pealkiri: Oleg Vidovi lugu
Originaalpealkiri: Oleg: The Oleg Vidov Story
Programm: DOC@PÖFF
Riik: USA
Kestus: 1h 30 min
Millal nähtud: 21.11.2021

Mäletan oma lapsepõlvest ainult kahte Vene filmi: "Operatsioon Õ ja Šuriku seiklused" ja "Briljantkäsi". Olen neid absoluutseid pärle näinud lugematul hulgal kordi. Ma tean, kes on Juri Nikulin, kuid mul ei olnud vähimatki aimu, kes on Oleg Vidov. Küsisin emalt ja tema teadis öelda, et tegu on tolleaegse nõuka kuues seksisümboliga. Ja arvestades seda, et kinosaalis oli märkimisväärselt keskealised pluss Vene naised, siis vast, ilmselgelt, tõsi see väide on. Olgem ausad, mees oli oma parimates aastates tõesti äärmiselt nägus ja sarmikas. Natuke  moosipoisi suunda kui macho mehe poole, kuid selliseid ilueedisid on, minu tagasihoidlikul arvamusel, vähemalt silmale meeldivam vaadata, kui karvaseid ja metsikuid isendeid. Läksin suure huviga kinno, et rohkem teada saada selle, väidetava, legendi kohta, kellest mina sinnani ei olnud kuulnudki (mis ei olnud hämmastav, arvestades mu vaid põgusat kokkupuudet tolleaegse Vene filmi toodanguga). Pärast seanssi, tunduvalt targemana lahkudes, pean tunnistama, et mees elas tohutult põnevat, kuid ka stressirohket elu. Vidov ise suri aastal 2017, enne kui antud film valmis. 

Dokumentaalis tutvustati pikalt mehe lapsepõlve ning vanemate ja tädi rolli tema varases elus. Vidov sai palju reisida ning Nõukogude rauast kardina taha näha (Ida-Saksamaa, Mongoolia, Kasahstan, jne), kuna tema ema oli õpetaja ning haridusmaastikul mitte kõige väiksem mutrike. Veetis ta ka aega oma tädiga ning üleüldse, tundus, et vähemalt lapsepõlv oli nii idülliline kui tollel ajal olla sai. Need kaks naist tema elus olid tõelised eeskujud ja tugevad inimesed, keda praegugi imetleda. Mees sai oma esimesed rollid enne filmi akadeemiasse astumist ning peatselt tunti tema vastu huvi ka väljaspool Nõukogude Liitu. Nt astus ta üles Skandinaavia, Jugoslaavia ning isegi osaliselt USA produktsioonides (sel ajal ennekuulmatu nõuka näitlejale, milleks vaja oli ikka tõsist tööd ning õigete inimeste veenmisi, et need võimalused realiseeruksid). Tema ampluaa oli lai, draamast komöödiani, romantikast ajalooliste sõjafilmideni. Huvi mehe vastu ja kaasatus linateostes kasvas nii kodumaal kui väljaspool. Üks hetk laiendas ta enda repertuaari lisaks režissööri rolliga. Elumuutvaks või isegi purustavaks sündmuseks sai kohtumine Brežnevi tütre parima sõbrannaga, kellega abielluti ja saadi poeg. Naisele ei sobinud mehe elustiil, näitleja väike prestiiž ning teenimisvõimalused. Algas süüdistamine, isoleerimine ja hävitamine kõige kõrgema tasandi käsul. Rollid kuivasid kokku ja algas terror. Olles surutud nurka lõksu, haaras mees kõige lähimast õlekõrrest ja abiellus Jugoslaavia kodanikuga. Tegu oli tehnilise otsusega, tunded ei olnud esikohal. Peatselt aitas üks tuttav Vidovi edasi Austriasse (filmis esitatud läbiva pingelise ja kaasahaarava rekonstruktsiooniga ning õnnestudes uskumatult võimsa õnnetähe all) ning sealt jõudis mees lõpuks USAsse, kus abiellus oma kolmanda naisega, Joan Borsteniga. Naisega, kes oli ka PÖFFil ja seansil kohal külalisena.

Eks inimeste tagakiusamine ei olnud Nõukogude Liidu puhul midagi enneolematut, pigem tavaline, ning kuulsus oli seal alati kahe teraga mõõk. Siiski, tekkis mul huvi, et mis ikkagi juhtus Vidovi ja tema esimese naise vahel. Mis sundis viimast nii drastiliselt muutuma oma suhtumist ja soovima mehe halastamatut maha materdamist. Filmis suunati süü puhtalt naise ja tema ahnuse ning eliitsuse kaela. Tavaliselt, kui miski on liiga must ja teine valge, siis muutun skeptiliseks. Lugedes natuke näitleja elust väljaspool dokumentaali tuli välja, et, väidetavalt, oli mehel suhe teise naisega ning see oli omal ajal suur skandaal. Kes tegelikult täienisti teab, kuidas reaalsuses konflikt lahti rullus ja kumma poole paarist ajendil -- tavaliselt tantsitakse tangot kahekesi -- kuid eks ta üks sigrimigri oli. Kohati tundus, et Vidovi kujutleti liiga laitmatu, õilsa, korraliku ning üdini kannatajana. Mis ta kindlasti teatud kraadini oli, kuid tundsin, et narratiiv oli tsipa kaldu. Aga, kes ikka teab, ehk oligi mees puhas poiss ning maailm lihtsalt tema vastu. Nõukogude Liiduga, kahjuks, ega paljut vaja ei olnudki, et musta nimekirja sattuda.

Mis mind dokumentaalis kõige enam üllatas ja köitis oli teada saamine, et Vidov, koos viimase naisega, ostis 90ndate alguses ära Sojuzmultfilmi loomingu levitamisõigused. Need ikoonilised teosed oli hävimise äärel. Koos taastati need, kohandati uudsetesse formaatidesse ning viidi üle maailma, et kõik saaksid suurepäraseid multfilme nautida. Loomulikult, hakkas varsti taas tagakiusamine ja laim Venemaa poolt, kes ei tahtnud kuidagi tunnistada, et õigused kuuluid reeturist Vidovile, mitte loojariigile. Kohus mõistis mehe igatpidi omanikuks ja õigeks, kuid peatselt müüdi looming ühele oligarhile maha. Arvestades, kuidas mees pidi juba poole elu tagakiusamist kannatama, siis on igati arusaadav, et taaskord piinafookuses olla ei olnud midagi, mida Vidov oleks kannatamatult soovinud. Ja fakt on, et see pidev surve ja kisu ei oleks lakanud kuni multfilmid olid taas mõne "õige" venelase rüpes. Minu lugupidamine ja kiitus paarile, aga loomingu päästmise eest. Siiani vaatan lapsepõlve tagasi ja mõtlen kui imelised need multikad omal ajal olid -- ja siiani tegelikult on. Need on unustamatud ja Nõukogude Venemaa -- ei kogu Vene ajaloo -- animatsiooni kunsti absoluutne tipp ja meistriklass. 

Joan Borsen oli agaralt valmis vastama publiku küsimustele ning oli avatud ja meeldiv. Kahjuks, on Eesti publikuga juba nii, et kas ei julgeta või ei taheta olla tähelepanu keskpunktis, et küsida küsimusi ja arutleda. Isegi suuresti Vene vaatajaskond oli ootamatult tagasihoidlik. Küsimusi esitati, kuid natuke kahju, et võimalust rohkem teada saada ei kasutatud täies ulatuses ära. Dokumentaal ise oli aga kaashaarav, Eesti vaatajale ühise ajalooga seoses vaevatut kontakti võimaldav, lihtne (kohati liialt lihtsakoeline) ning minu jaoks avas see Nõukogude kino täiesti tundmatu külje, millest oleks huvitav rohkemgi teada saada.


------------------------------------

Pealkiri: Väike koogipood
Originaalpealkiri: Hab
Programm:
 Fookuses Ungari
Riik: Ungari
Kestus: 1h 30 min
Millal nähtud: 20.11.2021
Link: https://poff.ee/film/vike-koogipood/
Minu hinnang: 4/5

Sellest ajast peale, kui Hollywood enam muhedaid ja piinlikult suhkruseid romantilisi komöödiaid, a la Meg Ryani ajastust, suurel hulgal ei valmista, on täitmata ühe strateegilise kontingendi, nostalgia pilves hõljuva ja žanri vastu januneva, sihtgrupi vajadused. Midagi nagu toodetakse, kuid need väljalasked kipuvad olema üleliia imalad ja/või traagilised. Õige naistekas paneb õhkama, itsitama, võib-olla kisub välja mõne pisara ning, üldiselt, tekitab mõnusalt sooja ja õhulise tunde. Antud film oli klassika killast ja passis ideaalselt 90ndate ja varajaste 2000ndate parimate pakkumiste kõrvale. See ei olnud midagi erakordset või ainulaadset, kuid täitis ideaalselt seda musta tühja auku, mida ei ole ükski romantiline linateos minus juba aastaid katta suutnud. Tegu oli käesoleva PÖFFi minu kõige positiivsema ja meeleolukama filmikogemusega. Alati ei pea kellegi kannatusi või tõsised probleeme jälgima. Mõnikord on vaja tüüpilist heatujulinateost, mis ei pea ilmtingimata olemas n-ö väärtfilm, et tunda, et oled igati asjalikult veetnud 1,5 tundi oma elust.

Lugu keerles ümber Dora, naise, kes oma välisega meenutas mulle natuke kuulsat pin up stiili kombinatsioonis 50ndate USA koduperenaiste olemusega. Kaunis naine, välimuses magusalt suurepärases tasakaalus seksika ning romantilisega. Olles oma armastatu poolt teise naise pärast hüljatud, otsustab Dora oma kurbuse suunata oma koogipoodi ja küpsetamisse. Iga toote nimi on üks pool kuulsatest luhtaläinud armupaaridest. Alati tuleb koogidpaarid osta koos. Poekesel, aga ei lähe hästi ning ainuke viis kuidas vajalik vunk sisse saada, et edasi rühkida ja oma emotsionaalsete probleemide eest põgeneda, on võtta osa valitsuse programmist, mis tagab ettevõtjatele finantstuge. Konks on selles, et osa saavad võtta vaid perefirmad. Ja nii lihtsalt saabki Dorast pereema, kellel bad boy välimuse ja suhtumisega hambaarstist mees ja priimusest ning näitleja kirega varateismelisest poeg. Loomulikult, on kumbki suvalised tuttavad (sõbranna mehe sõber ja naabripoiss), kelle naine oma plaani kaasa tiris ning koos asutakse teekonnale koos kolme teise perega, et endale kindlustada kopsakas rahaline abi. Muidugi, ei kulge kõik üldsegi mitte sujuvalt ning plaan saab kaikaid kodaratesse hulgi. Nt on üheks teiseks võistlevaks paariks Dora eks ja tolle uus naine. Rääkimata siis sellest, et külgetõmbesädeke naise võlts-mehega tundub aina paisuvat ja paisuvat. Lõpp on teada ja igati iseenesest mõistetav, kuid see etteaimatav teadmine ei teinud filmi karvavõrdki vähem nauditavamaks.

Märkimisväärne oli loo stiil, õhkkond ja visuaalne mulje. Sel oli tuntav retro hõng ning tuletas meelde 50ndate Hollywoodi filmide välist olemust. Iseäranis just Dora riietuse, soengute ja üldise värvigammaga. Tegevus ei toimunud Budapestis, seega võrratut linna oma erilise atmosfääriga, mis retrolist muljet oleks toonitanud, oli ekraanil näha kasinalt. Eraldatud mõisahoone taoline sihtkoht neljale perekonnale enda tõestamiseks, et kes on endale riigi toe ära teeninud, oli ka piisavalt isikupärane, et tagada logu loole spetsiifiline visuaalne keel, mida oli silmale meeldiv ja meeldejääv vaadata. Kõik, mis võib valesti minna, seda, muidugi, teeb ning huumorist sellel perede võistlusel puudust ei tulnud. Killud oli kohati väga head, õiged asjad õigel ajal, ning, kohati natuke alla lati. Mitte labased või arusaamatud, kuid nõrgad. Naerda sai aga, õnneks, piisavalt kogu filmi vältel ja tegelaste omapärasused või prohmakad hoolitsesid selle eest, et vaatajal igav ei hakkaks. Konstantset koomikat pakkus öko paar ja nende lapsed ning mahlane dialoog ja ootamatud olukorrad. Kui Doralt uuriti, et kuidas saab tal olla 11. aastane poeg, kui veidi aega tagasi eksiga suhtes last veel ei eksisteerinud, siis ei peljanud poiss teatada, et on lapsendatud ja Kosovo jääb alati ta südamesse. See oli tõesti koomiline. Või siis, kui peret salaja filmiti, kui nad tülis vaidlesid, ja nad oma imidži päästmiseks videole uue teksti peale dubleerisid, a la, "kuu on nagu virsik", selle asemel, et üksteisele etteheiteid suust välja valada. Taaskord, ma mitte ei itsitanud, vaid siiralt naersin. Huumor ei olnud midagi ainulaadset või eriti peent, kuid omas mahlas ja kontekstis mõjust ta äärmiselt mõnusalt ja vaimukalt.

Romantiline pool oli klišee, kuid see vana hea kulunud ja armastatud miljon korda nähtud-kogetud tüüpiline, millega mitte kunagi mööda ei pane. Särtsakas, haavata saanud kaunitar ja sarmantsest lurjusest nägus mees, kelledel mõlemalt on soe ja pehme süda, on algselt vaenlased, siis sõbrad ja siis midagi enamat. Selline hooletult seksikas paar. Tavaline, kuid efektiivne. Eriti kui tegelased on sümpaatsed ja neile on hõlbus kaasa elada. Natuke tekitas ärritust Dora eksi käitumine ja tolle naise lõplik otsus, kuid alati ei pea paha olema 100% halvas rollis ja hea üdini meeldiv. Ning reaalsuses ei tee inimesed alati ratsionaalseid ja õiglaseid otsuseid, mõnikord lähtutakse emotsioonidest ja hetketunnetest. Üllataval kombel ei tundnud ma ka, et keskne paar oleks üleliia imal või võlts. Kogu kompott erinevatest aspektidest, milledest linateose üles oli ehitatud, lõid koostöös vaatajas muheda ja lõbusa fiilingu, mis jäi kestma ka pärast seansi lõppu.

Moraal sellest kinoskäigust. PÖFF, ära pelga publikuni tuua roosakarva ja lendlevaid naistekaid. Neile on publikut ja piisavalt janu. 

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar