Kolmapäev, 15. detsember 2021

Kino: PÖFF 2021 (5) "Ennekuulmatu" ja "Räägi ära"

Tervitus!

Veel mõned ülevaated PÖFFi filmidest.

Pealkiri: Ennekuulmatu
Originaalpealkiri: Unprecedented
Programm: Põhjusega mässajad
Riik: Jaapan
Kestus: 1h 40 min
Millal nähtud: 24.11.2021
Link: https://poff.ee/film/ennekuulmatu/
Minu hinnang: 4/5

Tundsin ennast kui pervert, kes hiilib kaasas koroonakriisist põhjustatud maailma seisaku tagajärgede all kannatavate noorte meeleheitlike püüdlustega ära elada. Lihtsalt ellu jääda ja mitte lasta lainetel pea kohal kokku lüüa. Suuresti jaapanlik vaoshoitud ja alla surutud olek, kus alati tuleb naeratada ning hoida positiivset mainet, mõjub linateoses ängistava, trööstitu ning lootusetuna. Kui inimesed sisemiselt karjuvad valust ja ahastusest, siis tahes tahtmata on seda ka väliselt tunda, olgu kest kuivõrd kontrolli all ja eeskujulik kui tahes. Intiimne ja vahetu pilk nende noorte ellu oli otsekui dokumentaalfilm, mis esitas end kui autentset ja realistlikku vaadet pandeemia pihtide vahele jäänud lõksus hingedest. Fookusesse oli suuresti võetud need, kes tegutsevad n-ö seltskonna pakkumise valdkonnas või kes olid sunnitud pöörduma oma välimuse või keha müümisesse seoses kehvade finantsiliste olukordadega. Tegu oli ilustamata ja brutaalselt ausa linateosega, mis vaatajat häiris, hirmutas, masendas ja, üllatus-üllatus, ajas kohati naerma.

Ilma igasuguse tagasihoidlikkuseta käsitleti teemasid nagu koduvägivald, depressioon, vägistamine, prostitutsioon, töökius, emotsioonide äärmused, narkootikumid, vaimne tervis ja digiajastu plussid ning miinused (oledki koguaeg tööl, kas vabatahtlikult või meelega -- võimatu on ennast n-ö välja logida). Viimane mängib taustal märkimisväärset osa, vaikset ja pea nähtamatut, kuid suure mõjutajana. Nt on ühel tegelasel oma konto, kus sisu algab ja lõppeb piltidest ja videodest temast või tema poolt. Pealiskaudne ja pseudo diip, et saada laike ning jälgijaid, kelledest paljud on tõenäoliselt üksikud mehed või perverdid. Teine tegelane püüab oma firmat juhtida koduseinte vahelt ning, ülemusena, püüab adapteeruda koroonareeglite maailmas, kuid seda oma töötajate heaolu igati unustades. Ebameeldiv oli kuulata meest karjumas oma alluva peale, kes lihtsalt püüdis ellu jääda nagu kõik teised. Televisiooni ja interneti vahendusel hakkasid kajastust saama igasugused tagantjärele targad ja oportunistid, kes heites õhku inspireerivaid ning Osho-stiilis lauseid ning nägemust kriisist, said meeletu populaarsuse osaliseks. Ainult sellepärast, et jagasid elementaarset, a la, et vaimne tervis on Jaapanis unaruses olnud ja uus olukord on toonud välja selle hiiglaslikud augud. Järgmine tegelane püüdis lisa teenida n-ö koduse porno filmimise ja müügiga. Sotsiaalmeedia ja internet olid loos otsekui passiivsed tegurid, mis alateadlikult aga hirmuäratavate kanalitena inimeste kannatusi ja meeleheidet võimendasid ja, samas, peegeldasid.

Tean, et Jaapanis on hosti amet tavaline ning noored kenad poisid pakuvad seltskonda naistele ja meestele, seda nii platoonilises kui seksuaalses kontekstis. Filmi keskmes olid kaks sellist, kelle elatusallikas sai tohutu löögi, sest host baarid on ju kinni ning inimkontakt on keelatud. Groteskne ja sügavalt häiriv oli nimekiri tegevustest, mida n-ö teenusepakkuja oli kliendile loonud, et mida nad üldse võivad teha, sest suudlemine ja muu otsene puudutus on lubamatu. Nt mängis alasti host vanamehele koera. Mask ilusti ees. Need stseenid olid üpris häirivad, kuid tundusid 100% usutavad. Teine host leidis lahenduse porno näol, mida internetist leitud kaaslasega püüti avalikus pargis ja tualetis minikaamera ja mobiiliga filmida. Peab tunnistama, et kahe agara, kuid saamatu hobi pornostaaride seiklused olid terve linateose tipphetked. Nt olid mõlemal ees maskid, kätte pandi suured ja lotakad kilekindad ning kogemata kasutas mees jahutava efektiga puhastavaid salvrätte enda meheau desinfitseerimiseks. Viimane ei mõjunud hästi tema elundi erksusele. Taustal oli, lisaks, pidevalt kuulda tualeti automaatsõnumit: "Welcome to the public bathroom". Põhimõtteliselt, inimesed olid väljapääsmatutes olukordades ning võtsid ette drastilisi otsuseid nagu enese müümine või isegi enesetapp.

Raskes olukorras ei olnud mitte ainult need, kes rahaliselt ebastabiilsed, vaid ka edukatel oli muresid piisavalt. Väidetavalt tõusis lockdownide ajal koduvägivald, sest pinged olid varmad eskaleeruma, kui inimesed on stressis ja pidevalt ninapidi koos. Huvitav, kas see meeleheitel koduperenaine oli koroonahaige ning jagas viiruse peo seltskonnale edasi? Kinnitust ei tulnud, kuid viiteid sellele oli piisavalt. Kui oled õnnetu ja masenduses, siis ei huvita sind teiste heaolu ja ohutus -- soovid vaid endale leida kasvõi hetkelist leevendust. Tagajärjed võivad olla aga julmad ja mitte ainult tegijale endale.

Linateose negatiivse märkusena tooksin välja põhifookust just seksuaalsele. Kõikide tegelaste lood olid ühte või teistoodi seotud seksiga. Ühelt poolt, intrigeeriv lähenemine ja seostamine, kuid teisalt, paistis mulle, et muud nagu ei olegi. Kõik mured ja lahendused on üks ja seesama: seks. Kokkuvõttes, on tegu äärmiselt vahetu ja kõige inetumal viisil, kuid efektiivselt puudutava filmiga, mis annab otse ja ilustamata edasi noorte hävinguäärset olukorda pandeemia halastamatutes tingimustes.



--------------------------------

Pealkiri: Räägi ära
Originaalpealkiri: Tell Me
Programm: Kinoffi Põhiprogramm, Balti filmi võistlusprogramm
Riik: Eesti, Jordaania
Kestus: 1h 15 min
Millal nähtud: 24.11.2021
Link: https://poff.ee/film/rgi-ra/
Minu hinnang: 3.5/5

Oleme meedia vahendusel näinud ja kuulnud erinevaid koroonakriisi mõjude lugusid üle maailma. Kuid, kas me teame, mida üksikisikud arvavad, tunnevad, kardavad või soovivad? Kuidas kogeb ja mis mõtted on tekkinud pandeemiat esimesena kogenud hiinlasel, kultuurivaldkonna näol elatusallikast ära lõigatud itaallasel, süveneva vaesuse all kannataval brasiillasel, isolatsioonis ja meeleheitel Eesti üksikemal, inimõiguste pärast muret tundval sakslasel... Põgusalt pilku oma pähe on andnud 15 erineva riigi tavalised inimesed, kellede mõtisklused on põimitud tervikuks, mis täis äärmusikke ja drastiliselt erinevaid kogemusi, hirme, lootusi ning reaalsusi. Koguti need kokku rahvusvahelise telefoniliinide vahendusel, kuhu inimesed oma tundeid väljendasid. Visuaalse tausta ja kogu paketile aitasid lipsu peale teha 22 erinevat filmitegijat.

Mille üle tunti muret? Lapsed vanemate pärast, kes kaugel eemal tööl ning koju saamine ei olnud võimalik nii pea. Lähedased haigete pärast haiglas, keda sotsiaalse distantsi tulemusel ei tohi puudutada või isegi külastada. Migranttööliste palja taeva alla lõksu jäämise üle. Kuidas töötus ja vaesus aina enam ja enam lokkas Lõuna-Ameerika riikides. Rikkad muutusid rikkamaks ja vaesed vaesemaks. Eriti kõhe oli ühe helistaja komponeeritud laul nendel teemadel. Olles sunnitud pidevasse kontakti perega, tunti stressi laste konstantsest kohalolust ja tähelepanuvajadustest (rahu saadi vaid pesukapis) ning tõsiasjast, et elati koos vägivaldse isikuga. Mida teha kui su kodukaaslane on tegelikult vaenlane? Nende intiimsete mõtete ja südamevalude kuulamine tundus nagu oleksin psühholoog ja rääkija paotab mulle oma sügavamaid mõtteid. Või nagu istuksin teisel pool telefoni ja kuulaksin, kuidas sõber ennast tühjaks räägib. Või salaja kuulsin pealt hingemuresid, mis ei olnud minu kõrvadele mõeldud. Inimestes on ilma pandeemiatagi tohutult valu ja hirme, kuid neid niimoodi kuulata puudutas mind tugevalt. Lõppkokkuvõttes, me ei olegi nii erinevad, meil ei olegi nii teistsugused mured, vaatamata sellele, et elame erinevatel maakera asupaikades ja poolustel.

Millega oldi rahul? Kas keegi üldse oli? Oli neid, kellele pandeemia andis võimaluse endaga tegeleda ning enda senisele elule tagasi vaadata. Leidus isikuid, kes olid varem taolist isolatsiooni kogenud nt sõdade ajal ning, kes lihtsalt tuttavat olukorda külma närviga võtsid. Need, kes nägid olukorras jumala märki ja kätt, et juhatada inimkond taas õigele teele või materiaalsusest hingelisele tagasi, olid ka enesega rahulolevamad ja leppisid situatsiooniga. Isikud, kellel õnnestus suuresti tagajärgesid vältida, need kes elasid rikastes riikides idüllilistes maapiirkondades, tunnistasid, et on privilegeeritud. Nad veedavad aega vaid kodus, tegelevad enda asjadega ning ülejäänud hoolitsevad nende baasvajaduste eest: viivad prügi ära, toovad kaupa koju, jne. Oli kuidagigi haavasid siluv kuulda, et mitte kõik inimesed ei olnud kuristiku äärel. Oli neid, kelle maailm ei kukkunud kokku, vaid rühiti edasi.

Kogemusi oli seinast seina, muresid oli kõiksuguseid, suhtumisi oli ohtralt. Kõlama jäid siiski suuresti negatiivse fooniga emotsioonid ning melanhoolsed või depressiivsed mõttemustrid. Läbivad teemad oli üksindus, isolatsioon, lootusetus, teadmatus tulevikus ees, unistuste hävimine, põhiõiguste piiramine ja nende mitte tagasi saamine. End ridade vahele sisse pikkis ka vandenõuteooriate uskumine ja genereerimine. Pandeemia tegi inimesed filosoofideks, sest ohtralt sai jagatud mõtisklusi ja ülestunnistusi, nt armastusest. Eriti eredalt jäi meelde üks muhe ja joviaalne Eesti mees, kes ennast olukorrast küll heidutada ei lasknud. Oleksin hea meelega kuulanud veel taolisi lõbusaid sõnumeid. Nimelt, soovitas mees mitu korda nädalas naissoost sõpradega horisontaalset tangot. Tema toon oli juba vitamiinilaksu eest. Trööstituid meeli on piisavalt, vajadus on just nende üksikute päikeseliste ajude järele.

Kogu verbaalse laadungi taustal saab visuaalselt silm aga puhata. Erinevad tegijad on pannud kokku kõikvõimalikke tõlgendusi, metafoorilisi pilte ja tegevusi, konkreetseid näiteid ja vaateid maailmast kriisi ajal. Näha sai naist aknal laulmas, äikesemängu, surnuaedu, rongisõitu pilguga aknast välja, inimest üksinda maisipõllul, tühje tänavaid, vaateid mägedele, inimkeha riide all liikumas otsekui kookonis lõksus (muide, üks kõneleja tõi paralleele olukorra ja inimkonna kookonisse minekul ja muundumisel sealt väljudes), jne. Oli segmente, mis olid pikad ja minimaalse tegevusega. Oli ka neid, nagu Eesti osa, mis oli üpris dünaamiline oma tühjuses. Tausta pildid ja videod oli suuresti monotoonsed, staatilised. Omamoodi isegi hüpnootilised ning omasid kõrvaltegelase rolli inimeste jutu kõrval. Fookus oli öeldul, pilt aitas seda vaid edasi anda.

Linateos oli omanäoline, tohutult sügav ja kunstiline. Samas, peab tunnistama, et ta oli ka kohati liiga muserdav ning unelev. Ja väsitav. Ta peegeldas suurepäraselt koroonakriisi all kannatavate inimeste hetkeseise, kuid muutus vahelduva eduga üheülbaliseks ning kuivaks. See film ei ole kõigile, kuigi räägib kõigi eest. Kellele see peale läheb, kindlasti laseb ennast üdini kaasa tirida. Need, kes soovivad midagi elavamat, neid võib film oma heietamisega uputada.

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar