Kino: "West Side Story", "Igavesed" ja "Düün"

Tervitus!

Seekord kinost.

Pealkiri: West Side Story
Originaalpealkiri: West Side Story
Režissöör: Steven Spielberg
Näitlejad: Ansel Elgort, Rachel Zegler, David Alvarez, Ariana DeBose, Mike Faist, Rita Moreno
Kestus: 2h 36 min
Kinodes alates: 10.12.2021
Millal nähtud: 11.12.2021
Minu hinnang: 4.5/5

Ma naudin ja imetlen Shakespeare'i loomingut, kuid nagu on tema sulest minu lemmikud (enamasti autori komöödiad), siis on tema poolt loodud ka üks mind enim ärritav teos: "Romeo ja Julia". Olen veendunud, suuresti ilma tõestusmaterjalideta, aga siiski kindel, et tegu ei ole romantilise tekstiga, vaid pigem iroonilise ja üle võlli moraalilooga, kus õppetunniks on, et noor uisapäisa armastus on ajuvaba, kahjulik ja igati absurdne -- asi millest tuleb hoiduda. Shakespeare püüab näidendiga mõista anda, et liiga intensiivne ja ümbruse reaalsust eirav kirg ei ole kaunis, vaid inimelusid raiskav ja hävitav. Selles ei ole midagi romantilist. Öelgu ükskõik, mida keegi tahab, kuid minu sellist arusaama ei kõiguta miski! Lisaks, on mul alati probleeme n-ö insta-armastuse tõsiselt võtmisega. Esimese pilgu lõputu kiindumus ei mõju usutavalt ja loomulikult. See ei ole hingesugulusliselt sügav side, vaid pealiskaudne reaktsioon kellegi välimusele. Eriti, kui armastust tõotatakse põhimõtteliselt 24h jooksul pärast kohtumist ja paari päeva pärast ollakse valmis üksteise nimel surema. Ja paar pole õieti omavahel vestelnudki! Ehk siis, ei ole "West Side Story" keskne süžee mulle grammigi sümpaatne või poolehoidu võitev. Ma ei ole, muide, seda üheski formaadis varem näinud. Aga, oh jummel, kui hiilgavalt suurepärase filmiga on tegu!

Võrratu. Lihtsalt hiilgav film! Olgu see Tony ja Maria suhte baas nagu ta oli, kuid see oli uskumatu, kui värvikalt, elavalt, dünaamiliselt ning hinge pugevalt Spielberg muusikali suure ekraani keelde paigutas. Ta mõjus oma aja kontekstis autentselt, samas, modernselt ning värskelt. Mind siiralt vaimustasid eri kaamera nurgad, mille alt filmitud (kui vaimustavaid nurki leiti!), montaaž ning lihtsalt, kui visuaalselt sujuvalt ja paeluvalt pilt jooksis. Rääkimata siis võttepaikadest, keskkonnast, kostüümidest ning kõigest, mida silm puudutas. Soovitan seda filmi ikkagi suurel ekraanil kaeda, sest sellist vaatemängu pole ma ammu enam näinud. Laulmine, tantsud ja muusikali osa oli samuti ideaalselt lavastatud, kaasakiskuv ja pisaraid välja tõmbav. Üleüldine koreograafia oli vaimustav. Pean tunnistama, et löristasin nutta oma viimane 45 minutit filmist. Kulminatsioon ja sellele eelnev vahetu pinge oli võimsalt ja just õigeid nuppe vajutades eskaleeritud. Emotsionaalselt virutas nähtu mulle rusikaga kõhtu ja mu näomask ligunes pisaratest läbi. Stseen, kus Anita ja Maria püüavad üksteist mõista ning andestust anda/leida, oli lihtsalt super. Imeliselt näideldud ja esitatud. Filmi plussiks oli ka tempo ja vaataja tähelepanu hõivamise oskus, sest kuigi linateos oli pea 3 tundi, läks aeg kiiresti ja mu fookust hoides. Ka muusikat oli just piisavalt. Mitte liiga palju (nt nagu Webberi muusikalides), kuid just parajalt. Mitte ohtralt, et muutuda naeruväärseks või, teisalt, unustada, et tegu on muusikaliga. "America" ja "I Feel Pretty" on aegumatud klassikad.

Näitlejad oli veenvad ning panused asjalikus tasakaalus näitlemise ja laulmise/tantsimise oskusega. Enim jäid silma Riff, Bernardo ja Anita, kes kolmekesi karismaatilised ja oma tegelaskujude autentse esitamise eest kiituse teeninud. Tipp oli Anita, kelle seiklustest ja teravmeelsusteks vaataks suurima hea meelega veel ühte filmi. Naine oli seltskonnas pilkupüüdev, mitmekihiline ja mõistmist ning kaastunnet koguv. Intrigeeriv oli tõdemus, et tapa armastatu ja naine suudab andestada. Püüa naist vägistada ja ta muutub halastamatuks. Maria oli just heas balansis: särasilmselt naiivne ning sirge seljaga ja sõnakas. Tsipake nõrgemaks teiste kõrval jäi Tony kehastaja, Ansel Ergort. Ta mõjust natuke plassi ja ebausutavana. Mees oli liiga pehme olemisega, nii suhtumiselt kui välimuselt, et usuksin, et ta oli eelnevalt jõle kaak. Mulle paistis ta pigem selline rikkur, kes mälukaotusega slummi ära eksis. Lauluhääl oli tal aga igati korralik (otsige Youtube'ist music video Ansel Elgort "Thief" ja saate kaasa muiata. Ekstra tähelepanu palun minutile 22 ja 22 sekundit. Aga palun!). Õnneks oli keskse paari vahel olemas täitsa ka keemia, mis on armulugude puhul alati pluss (sest tihti seda keemiat ei ole).

Kokkuvõttes, võimas film! Kindlasti tasub ennast kolmeks tunniks kinno vinnata ja toolile naelutada.

---------------------------------------

Pealkiri: Igavesed
Originaalpealkiri: Eternals
Režissöör: Chloe Zhao
Näitlejad: Salma Hayek, Gemma Chan, Kumail Nanjiani, Richard Madden, Angelina Jolie, Kit Harington, Barry Keoghan, Brian Tyree Henry
Kestus: 2h 37 min
Kinodes alates: 05.11.2021
Millal nähtud: 12.11.2021
Minu hinnang: 2.5/5

Tundub, et Marveli superkangelaste sarja tipp on ületatud ning väga järsku liiguvad järjed allamäge. Visuaalne kvaliteet on jätkuvalt märkimisväärne, nagu alati, kuid süžeeline osa on alla käinud. Tegu oli liiga pika, veniva, täis topitud ja laialivalguva lisaga juba niigi kompleksesse ja raskelt hoomatavasse sarja (need kõrvallugudena toimivad online sarjad on pildi ikka kirjuks teinud). Film suruti triiki hunnikute tegelastega, kes kõik olid sinnani tundmatud, kellega ei olnud aega vaatajal sidet luua ning kellede arengule kaasa elada. Kui seda arengut üldse oli -- mõned said selle privileegi au, kuid ka need muutused jäid muu kõrval teisejärguliseks ja ei omanud nii palju kaalu kui oleks võinud. Tegelased jäid pinnapealseteks oma olemuselt, kuigi mulle mõned väga passisid ja olid intrigeerivad (nt Druig ja Makkari -- nende suhe oli ootamatult nunnu oma põgusate fookuse põigetega).

Minu jaoks oli üle taluvuse piiri igasugu moraalitsemist, filosofeerimist ning absoluutselt kõiksugu inimeste kaasamist lihtsalt tühja värvikuse eesmärgiga. Nt Šoti ja Iiri aktsendid on ju toredad, kuid miks räägivad nendega kaks üliinimest, kes on tuhandeid aastaid vanad!? Minu pilk ei ole mõnes filmis varem kohanud aga tumma tegelast, kelle kehastaja on ise ka kõnevõimetu ja mulle väga meeldis selline lahendus. Makkari oli vaieldamatult, muidugi, vahvaim tegelane -- päikeselise naeratusega ja positiivse suhtumisega. Nii vähe kui ta tähelepanu sai. Kõige rohkem oli kahju Gemma Chanist, kes on kaunis ja võimekas, kuid kes oli keskse tegelasena mind lausa magama ajav. Tema suhe Kit Haringtoni tegelasega, mis pidi naist n-ö inimlikumaks tegema ja inimkonnaga sideme loomise funktsioonina toimima, oli lihtsalt lahja. Tegelased mõjusid tuimalt ning energia nende vahel hingetu ja loid. Kõige suurem patt filmil oli see, et ta oli ülearu ambitsiooniks, kuid tohutult igav. Ka huumor ei olnud seekord tasemel nagu Marveli filmidele omane. Kingo ei olnud naljakas (oli seda omajagu aga tema n-ö ülemteener, Karun).

Kõik ei ole aga kunagi täienisti hukas, sest oli aspekte, mis igati edukalt lahendatud ning esitatud. Igaveste "ülemused", ehk siis, kõrgeimad olevused, olid tõesti mastaapsed ja võimsalt hirmuäratavad. Lugu avardas Marveli universumi tohutult ning lõi tee kõiksugu põnevatekst tulevasteks seiklusteks maalt väljaspool. Igaveste võimete realiseerimine ja visuaalne pooli oli vinge ning võitlused olid kaasahaaravad ja lahedad. Tiitrite vaheklipid oli seekord ootamatut lõbusad ja üllatavad ning alati on tore tõdeda, et BTS oma haardeid juba ka Hollywoodi filmidesse on ajanud (üks nende laul oli taustaks, koos viitega, et nad pidid ühe tegelase linateoses üles astuma).

Kokkuvõttes, pettumus, kuid mitte üdini, ja koos lootusega, et tulevikus on sarjal ees põnevaid uusi avastusi, maailmaid ja tegelasi.

----------------------------------------

Pealkiri: Düün
Originaalpealkiri: Dune
Režissöör: Denis Villeneuve
Näitlejad: Timothée Chalamet, Oscar Isaac, Rebecca Ferguson, Zendaya, Jason Momoa, Josh Brolin, Dave Bautista, Stellan Skarsgård, Javier Bardem
Kestus: 2h 35 min
Kinodes alates: 17.09.2021
Millal nähtud: 18.09.2021
Minu hinnang: 4.5/5

Mulle tohutult meeldisid Denis Villeneuve'i filmid "Saabumine" ja "Blade Runner 2049" ning ta suutis seda jälle. "Düün" oli fenomaane! Ma ei ole veel raamatut lugenud (ootab mu riiulis), kuid varasemate ekraniseeringutega, filmi ja sarja näol, olen kokku puutunud. Kahtlemata paistab uus versioon vanade kõrval silma märkimisväärse eelarvega, mis on aidanud suurejooniselt ja võimalikult autentselt ellu tuua originaalloo mastaapsuse ja autori nägemuse. Visuaalselt on tegu fantastilise näitemänguga, kus silmad lausa õgivad nähtut sisse. Asupaigad, loodud maailmad ja kõik sinna juurde kuuluv, nagu kostüümid, olid võrratud. Vastandid, kõrbe planeet ja mägine veeplaneet, olid kihvtilt skaala eri eksreemsustesse paigutatud. Ka muusika jäi kõrva ning ei olnud klassikalises mõttes lugu saatev, vaid kasutati päris palju uusi helisid, taustahääli ja innovaatilisi vahendeid, et luua midagi sama ebamaist nagu lugu ise. Tempo oli suurepärane (kuigi mingi hetk süžee otsekui venis ja liiga palju keskenduti esmapilgul ebavajalikule -- kuna ma ei teadnud, et tegu on esimese osaga loost -- ja lõpus oli samm pärast suurt spurti lonkiv), tegelased said kõik piisavalt rambivalgust ning arengut ja eesmärgipärast kaasamaist. Näitlemine oli soliidne ning Timothée Chalamet peategelasena tõesti passis rolli nagu rusikas silmaauku.

Ainukse tõrkena tooksin esile tõsiasja, et ma ei olnud teadlik, et tegu on raamatu esimese poolega ning lugu ei saanud ettenähtud finaali. Jah, on igati arusaadav, et nii ohtralt materjali, nagu teosesse mahub, ei ole võimalik täisväärtuslikult realiseerida ning poolitamine on igati loogiline. Filmi vaatajana lõppes linateos aga kuidagi madalal noodil ja vajus longu, sest eelnevalt oli kulminatsioon juba ära olnud. Siiski, on tegu fantastilise ekraniseeringuga kultusulmekast, millele ma siiralt loodan, et nad ikka järje valmis ketravad. See oleks kriminaalne, kui lugu jäätaks õhku rippuma ja poolikuks.