Kino: "Prantsuse lähetus" ja "King's Man: Esimene missioon"

Tervitus!

Natuke kinost.

Pealkiri: Prantsuse lähetus
Originaalpealkiri: The French Dispatch
Režissöör: Wes Anderson
Näitlejad: Frances McDormand, Owen Wilson, Tilda Swinton, Timothée Chalamet, Benicio Del Toro, Adrien Brody, Bill Murray

Kestus: 1h 48 min
Kinodes alates: 24.12.2021
Millal nähtud: 24.12.2021
Minu hinnang: 2.5/5

Mulle täitsa meeldis "The Grand Budapest Hotel" oma omapärases korras ja kaootilisuses ning olin veendunud, et mulle läheb seega peale ka režissööri uusim väljalase. Oma ebameeldivaks üllatuseks, leidus vähest, mis mulle antud filmi juures kõnetas. Kui "The Grand Budapest Hotel" võlus oma veidrustega, mille keskel oli konkreetne süžeeliin ja emotsionaalne süda, siis "Prantsuse lähetusel" see ühendav faktor minu jaoks puudus. Ajalehe hoone, toimetus ja juht otsekui funktsioneerisid kõike hõlmava lülina, kuid vaatajale ei tutvustatud pea üldse nende taustategijate olemust või tegemisi. Oli võimatu luua side selle ainsa pidepunktiga. Sellest tulenevalt olid n-ö lood loos nagu suvalised vaakumis ringiuitavad jutustused. Ma saan suurepäraselt aru, et eesmärk oli fookus suunata ajakirjanikele ning nende äärmiselt põnevale tööle, kuid kuna need suletuvid olid eksentrilised, isepäised, omapärased ning, ootamatult, plassid ja ebameeldivad, siis oleks aidanud kompenseerida nende imelikult üleolevat üksluisust toimetuse seltskond. Nemad aga lihtsalt eksisteerisid ja ei panustanud grammigi süžeesse. Ja, eriti, loo südamesse. Ehk siis, koosnes film hunnikutest tegelastest, kellest mul ei olnud ei sooja ega külma või pigem nad isegi olid vastumeelsed. 

Teisalt, võib öelda, et loo peategelane oli linnake, kus tegevus toimus ja mille kõiksugu tahke ajakirjanikud püüdsid oma kirjutiste käigus paljastada ja esiplaanile tuua. Kahtlemata, olid lood omanäolised ja huvitavad, kuid kui inimesed neis on niivõrd ülepingutatud ja kuidagi rohkem karikatuurid, kui tegelased, siis ei ole kogu pilt iseäranis kaasakiskuv. Kõige enam imponeeris mulle Owen Wilsoni tegelaskuju kiirreportaaž Ennui-sur-Blasé linnakese inetumast poolest. Kiire, konkreetne, humoorikas ja aus. Ülejäänud lood kippusid venima, mõjusid üle võlli ja muutusid peatselt tüütuks. Jäi ka segaseks, mis nende eesmärgid olid, kuigi ega ühel intrigeerival ajakirjanduspalal ei peagi alati olema spetsiifilist tagamõtet. Üldiselt, pole aga ime, et see ajalehe lisa populaarne ei olnud ning seda ei ostetud (seda fakti mainiti filmis), sest sellist kunstilist, pseudo diipi ning liig pealiskaudselt erudeeritud poeesiat ei rutta tavainimene just agarusega lugeda. Taaskord, saan aru, et režissöör püüdis linateosega esile tuua ajakirjanike väsimatut ja tihti tänamatut tööd ning viidata sellele, et nad on ikkagi oma valdkonnas andekad ja suudavad leida põnevaid perspektiive ühiskonnast, mida tavainimene ei näe või isegi ei oska leida. Ning iga artikli taga on veel huvitavam lugu, sest see mis jõuab paberile on tulem, kuid teekond sinna võib olla isegi vahvam (mida illustreeris toiduartikli loomise lugu, millest sai pigem märuli krimka). Seda kurvem, et mulle tõesti ei läinud karvavõrdki korda mitte ükski ajakirjanik või osaline nende artiklites. 

Wes Andersoni filmide puhul ei saa üle ega ümber tema kiiksudest ja äärmiselt spetsiifilisest stiilist. Antud filmis tundus mulle, et süžee süžeeks, kuid põhiline on see, kuidas see vaatajani tuuakse, mitte mida see sisaldab. Siinkohal ei ole mul ühtegi põhjust vinguda. Visuaalne pilt oli lahe ja meeldesööbiv. Mulle väga meeldib resižööri visioon ja filmikeel kuidas lugu edasi anda, koos muude aspektidega, alates tempost kuni huumorini. Teoorias, on alati kihvt näha kuulsaid ja andekaid näitlejaid suurtes kogustes koondunud ühte filmi, kuid seekord mind lõppematu staaride plejaad häiris. Eriti, kui mõne roll oli vaid paar minutit pikk, kui sedagi. Liiga palju tuttavaid nägusid ekraanil, eriti minirollides, ei mõju loomulikuna ja jätab sunnitud maitse. Iseäranis, kui need maailmatuntud isikud ei panusta tegelikult mitte kui midagi linateose sõnumi edasi andmisesse. Nad on topitud kuhugi stseeni ja lihtsalt eksisteerivad.

Kokkuvõttes, ma saan aru, enam vähem, mida mulle, kui kinokülastajale, püüti öelda (kuigi selliste meta teoste puhul ei saa kunagi täiesti kindel olla), kuid seekord puudus filmis keskne joon, mis tõmbaks kõik isevärki ajakirjanikud, nende artiklid ja olemused kokku, midagi mis ühendaks ja looks kompotist terviku. Ja, muidugi, ei leidnud tegelased minu poolehoidu, sest jäid kaugeks ning ebasümpaatseks. Ohtralt silmailu pakkus nähtu küll, nagu oli oodata, kuid minu silmi hoiavad ekraanil pigem sisu kui pakend.

------------------------------------

Pealkiri: King's Man: Esimene missioon
Originaalpealkiri: The King's Man
Režissöör: Matthew Vaughn
Näitlejad: Ralph Fiennes, Harris Dickinson, Gemma Arterton, Djimon Hounsou, Rhys Ifans, Matthew Goode, Tom Hollander

Kestus: 2h 15 min
Kinodes alates: 31.12.2021
Millal nähtud: 26.12.2021
Minu hinnang: 3/5

Olen originaalse Kingsman filmi tohutu fänn. See oli absurdne, kaasahaarav, vaimukas ja super kombo tõsisest ning totakast. Järg ei suutnud seda sama maagiat kopeerida ja oli nõrk imitatsioon algsest. Kui selgus, et kolmas lisa paigutub I Maailmasõja aegadesse ning luureagentuuri loomisest, olin õhinas. Esiteks, I Maailmasõda vajab hädasti rohkem tähelepanu filminduses. Teiseks, nähes esimesi treilereid, tärkas lootus, et originaali unikaalset energiat on suudetud taasluua. Kui avastasin, et arvustused on suhteliselt kesised, teadsin, et mu suured ootused tasub, siiski, maha kanda. Tulemus ise ei ole, õnneks, nii mannetu kui kartsin, kuid kaugeltki ei olnud film nii vinge kui oleks võinud olla. Retsept oli ju olemas, koostisosad oli ka olemas, kuid lõppprodukt ei saanud ise vist väga selgelt aru, mis ta olla soovib.

Kultuuris, kirjanduses, teatris, linateostes, jne on kõrgel koha II Maailmasõda ja selle miljonid põnevad detailid ja lood. Minu jaoks on see aga alati olnud n-ö tagajärg, mitte tegu ise. I Maailmasõja mõju globaalselt, sellele järgnevatele sündmustele ning maailmakorrale on vaieldamatu. Sõja tulemusel kirjutati alateadlikult plaanidesse ka II Maailmasõda ja praegune poliitiline, sotsiaalne ja üleüldine seis maailmas tuleneb suuresti sellest, mis toimus esimese ajal ja selle tulemusel. Sõda, mis pidi lõpetama kõik sõjad, kubises äärmiselt põnevatest isikutest, sündmustest, leiutistest, lugudest, jne. Hollywoodi paelub aga jätkuvalt pigem Hitler ja tema ettevõtmised. Seega, olin ma väga positiivselt üllatunud, et just Kingsmani frantsiis pühib maha tolmu minu silmis palju intrigeerivamalt maailmakonfliktilt. Süžeesse kaasati mitmed võtmetegijad tollest ajast nagu nõbudest impeeriumide valitsejad: George, Nikolai ja Wilhelm (keda nutika valikuna mängis üks ja seesama näitleja). Ka vaene Ferdinand, kelle absoluutselt ühe kõige tobedamalt õnnetu surma tulemusel vallandus doominona kogu sõda, oli toimuvasse kaasatud. Rääkimata siis Gavrilo Principest, Mata Harist, Rasputinist, Leninist, jne. Kiidan lisaks seda, et teatud ajaloolised sündmused olid esitatud üpris nii nagu nad tegelikult juhtusid (nt Ferdinandi tapmine) -- ükskõik kui uskumatult totakana nad filmis tundusid. Tuleb aga endale järjekindlalt tõdeda, et tegu ei ole siiski dokumenteeriva realistliku filmiga. Seega, ei tasu pettuda, kui tuleb välja, et niivõrd komplitseeritud kui I Maailmasõda ja selle vallandumise põhjused olid, oli impulss taandatud nii armetule motiivile nagu seda omas salapärane kurjam, kes kõiki niite tõmbas. Iseenesest ei olnud teatud kontekstis see suht tähtsusetu, kuid tasakaal oli paigast. Globaalse tasandi grandioosne plaan sedavõrd spetsiifilise eesmärgi suunal tundus ülepaisutatud ja nõrk. 

Loo üks peamisi murekohti oli selle skisofreeniline ebaselgus, et mis ta siis soovib olla. Kas tavaline ajalooline seiklusfilm või Kingsmani sarja kuuluv veidra huumori ja ogarate märulistseenidega väike frukt. Kohati oli ta üht, kohati oli ta teist. Vahepeal oli ta üldse midagi kolmandat ja siis jälle midagi neljandat ning siis taas algsel kursil tagasi. Toon ei klappinud ja oli pidevalt paigast ära. Tundus, et vaatan oma viit erineva stiili ja žanriga linatoest korraga. Üleminekud nende eri suundade vahel olid kohmakad, mõjusid järsult, ei sulandunud üheks ja selle tulemusena ei jätnud film terviku muljet. Lahendus oleks, et vali üks variant ning järgi seda. Kõike korraga ei saa. Selline ebakõla tingis olukorra, kus teatud olukordi oli keeruline võtta tõsiselt või, vastupidi, näha neid kui arulagedat actionit. Nt suurepäraselt matkis võitlusstseen Rasputiniga ja selle eelmäng originaalse Kingsmani meeleolu. Sellest tulenevalt oli keeruline võtta tõsiselt karmi sõjafilmi õhkkonda stseenides kaevikutes. Ja vastupidi. Film ei olnud kogu kestuse jooksul suuremal osal ajast samal lainesagedusel.

Tegelaste kohalt nii palju, et Ralph Fiennes kangelasena toimis edukalt, ta sobib kohe sellistesse üllastesse rollidesse. Mulle meeldis ka tema suhe pojaga, kes kibeles sõtta. Poja entusiasm peegeldas autentselt tolleaegset noorte lähenemist sõtta kui millessegi kõrgemasse ning auväärsesse. Kui lahinguväljale jõuti, siis saadi alles aru, et tegu ei olnud kaugeltki millegagi mille nimel surra. Oma riigi nimel elu anda oli ülistatud, kuid reaalsus tuli peatselt oma osa nõudma. Rasputin oli, muidugi, suur tõmbenumber ja filmi üks tipphetki (iga stseen) ning kõiksugu tegijad loos olid ju toredad. Siiski, üldkokkuvõttes, ei suutnud sarja kolmas ligilähedalegi ennast vinnaga esimese filmi fenomenile. Ma juba kahtlen, et kas üldse mõni järgmine seda suudabki. Tundub, et originaalis oli tegu n-ö ühe hiti imega. Arvan, et oleksin antud filmi rohkem nautinud, kui ta oleks eraldiseisev ajalooline seiklus-action. Adekvaatne meelelahutus ta, loomulikult, oli, kuid mitte grammigi see, mida potentsiaal oleks asjaliku käsitlemise tulemusel saavutanud suutnud.