Pühapäev, 19. detsember 2021

Raamat: Krimi eri "Miss Merkel" ja "Nullpunkt"

Tervitus!

Natuke raamatutemaailmast.

Pealkiri: Nullpunkt
Autor: Jørn Lier Horst, Thomas Enger
Kirjastus: Varrak
Ilmumisaasta: 2020
Minu hinnang: 3/5

Nordic noir ei ole suutnud minu silmi särama panna. Ma ei ole ka väga kindel kas ta seda kunagi üldse saavutab. Žanr naudib juba pikemat aega lugejate tähelepanu ning imetlust, kuid minule see peale ei lähe. Lood kipuvad olema üleliia masendavad, tumedates toonides, elutud ning puudutavad liialt koledaid aspekte inimhinges, nii ajusoppides kui suhetes ja käitumises. Nad ei paku mulle mingisugust rahuldust, isegi siis kui kurjam saab oma karistuse, sest teod ja psühholoogiline komponent nende taga on tavaliselt liialt traumeerivad ning üle võlli. Iga tegelane on kas depressioonis, mõne sõltuvusega kimpus, haige, ebameeldiva iseloomuga, suure hunniku pagasiga või lihtsalt paljukannatud inimene. Tihtipeale on keeruline kaasa elada, sest karakterid lihtsalt ei kõneta ega suuda sümpaatiat võita. Tervitan oma lektüüris antikangelasi ja kõiksugu tegelinskeid, kuid jälle ja jälle õnnetusehunnikutest mõnes pimedas ning külmas põhjamaas ma eriti lugema ei kipu. Antud raamat on minu silmis tüüpiline nordic noir, mille jätsin oma viieks kuuks poolepeale seisma, sest üks hetk, kui oli sünge veebruar, ma lihtsalt tundsin, et raamat mõjus mu meeleolule negatiivselt. Nüüd, suvel, jõudsin sellega lõpule, kuid kokkuvõttes väsitas mind see lugu ja kinnistas mu tõdemust, et žanr ei ole minu maitsele.

Otse loomulikult, pakub nordic noir alati esmaklassilist pinget, selle kruttimist, pöördeid ning suurepärast thrillerit. Tempo on tihtipeale väsimatu ning lehed lausa lendavad käes. See on tõsi ka seekord. Püüdes sammu hoida halastamatu sarimõrvariga, on politsei meeskond, eesotsas uurija Blixiga, ning koostöös meelelahutusajakirjanikuga, iga hetk tegutsemas, ringi jooksmas, aju ragistamas ning olles ikka ja jälle üks samm kurjategijast maas. Tapmiste keskpunktis olid kuulsused, kes kõik olid seotud ühega numbritest 1-10. Selle süsteemi lahti muukimine andis peategelastele võimaluse mõrvar peatada, kuid keeruline on tuhandetest ja tuhandetest tuntud nägudest välja sõeluda just need, kelle olemus on tihedalt seotud konkreetse ühe numbriga. Kohati tundus, et õigeid lahendusi leidsid kangelased ülemäära lihtsalt. Ma arvan, et kui väga vaja, siis suudaks iga staari mõne kindla numbriga seostada. Ma oleksin ennast vast rohkem süžeesse investeerinud, kui mul ei oleks olnud täitsa kama kaks neist kuulsustest. Žanrile omaselt, olid nad kõik üht või teismoodi ebameeldivad. Omapärase kõrvalekaldena tüüpilisest ainult politseile fookusega uuringust, kaasatakse seekord, algselt mitte tahtlikult, ajakirjanik, Emma, kelle spetsialiteet on just tuntud tegelased. Ja otse loomulikult on naise ja uurija vahel kunagine traagiline sündmus. Sellest tulenevalt siis ka tihedam side.

Kui uurija Blixi ja Emma kontakt ning suhte oli omamoodi sümbiootiline ning ma näen, et sellest võib välja areneda asjalik partnerlus, millest võib huvitav olla järgnevates sarja lisades lugeda. Ja kumbki ei lasknud minevikusündmusel kaasaegset koostööd pärssida (mis oli värskendavalt ootamatu), siis mõrvar ja tema põhjused, miks verevalamist korda saata, olid äärmiselt nigelad. Mis mind krimiteemaliste lugude juures paelub on tõsiasi, et ma saan pingsalt kaasa mõelda, kes võiks olla mõrvar ning vihjete põhjal koos tegelastega nuputada. Kulminatsiooniks on üllatus või, kui olen nutikas olnud, siis väiksem ootamatus, et kes juba üpris põhjalikult tutvutud karakter ja miks on kõige taga. Nordic noirides, mis on pigem põnevikud, ei pruugi aga seda rõõmu mul võimalik kogeda. Pahalane võib olla mingi suvaline tüüp, kes on korra või kaks raamatus varem üles astunud või polegi üldse varem kontakti olnud või on ta nii suvaline tegelane, et minu üllatusmoment on täitsa lörris. Antud loos oli tõeline kurjategija kategooriast "kes on korra või kaks raamatus varem üles astunud", aga muidu, üpris suvaline isik. Tema tegutsemise motivatsioon jäi tänu olematule tegelase ülesehitusele ning kaasatusele äärmiselt mannetuks ja tühjaks. Mulle öeldi küll põhjus, kuid sama hästi oleks võinud see olemata olla, sest seletus lihtsalt ei tabanud märki millel oleks süžees erilist kaalu enam. Mind absoluutselt ei huvitanud see.

No mis ma selle nordic noriga küll teen. Vist püüan vältida tulevikus, sest kuigi põnevikena nad on asjalikud ja pinevuse ning kärme tempo loomine kompenseerib mõneti puuduseid, on žanr mulle liiga raske. Ma ei taha lugeda tegelastest, kes on kõik millegagi hädas ning kes mõjuvad kui depressiivsete anonüümne kohtumisklubi, kelle kollektiivseks hobiks on mõrvu lahendada. Klassikalised krimkad pakuvad mulle palju enamat. Tihtipeale ka positiivsemat meelt. Kuigi, mul riiulil seisab veel paar esindajat žanrist, iseäranis, selle ühe kuulsaima autori, Jo Nesbø, üks teos, on mul vast piisavalt uudishimu, et ka need kunagi kätte võtta. Aga mitte nii pea.


---------------------------------------


Pealkiri: Miss Merkel
Autor: David Safier
Kirjastus: Tänapäev 
Ilmumisaasta: 2021
Minu hinnang: 3.5/5

Miss Marple on eilne päev. Tema kingadesse on astunud Merkel, Miss Merkel. Krahmasin raamatu kirjastuste jõulumüügilt kohe kui seda nägin, sest teadsin, et pean seda lugema. Ma ei ole eriline Angela Merkeli fänn päris elus, kuid tema paigutamine amatöördetektiivi kingadesse tundus äärmiselt lahe idee. Teostus andis kohati soovida ning mul läks esimesed 50 lehte tohutult vaevaliselt. Tekst nagu ei voolanud, toon oli totakas ning ikkagi ootamatult keeruline oli kujutada Angela Markelit, nii nagu teda meedia vahendusel on nähtud, absurdihumoorika krimiloo keskpunkti. Raamatusse sisse elades ja stiiliga harjudes, läks lugemine ladusamaks ja ma suutsin hakata loost rõõmu tundma. Sest, olgem ausad, raamatu tõmbenumbriks olid sealsed märkused, võrdlused ja kommentaarid päris elule endise kantsleri tegemistes.

Tegu on iroonilise, sarkastilise ja koomilise krimižanriga. Mitte nii ekstreemse kui nt Darja Dontsova, kuid on ilmselge, et mõrv on lihtsalt ajend ja pidepunkt, et Angela pensionipõlve napakatele seiklustele ja vanadele ning uutele ootamatutele suhetele fokuseerides õhulist meelelahutust pakkuda. Puudub veri, puudub räigus, puudub tõeline pinge. Aga, pole hullu, sest naise suhkruroosa nunnu suhe oma Puffeliga (abikaasa, Achim), kamraadlus südamliku ihukaitsjaga (Mike), püüdlus endale tõeliselt sõbrannat viimaks väiksest külast leida ning emmelik hool oma uue lemmiku, mops Putuni vastu, on pigem see, mis lugemiskogemuse toredaks tegi. Lisaks, särtsakas ja edasi-tagasi rääkijate vahel põrkuv tihe dialoog. Oli lehekülgi, mis sisaldasid 100% vestlust. Huumori poolelt leidus, nagu sellise tooniga lugude puhul, klišeesid, labasust ja silmi pööritama ajavaid kilde. Mida raamat edasi, seda mahlasemad ja nutikamad naljad, õnneks, teksti jõudsid. Loomulikult, sisaldasid need pidevaid võrdlusi Angela kokkupuudetega eri tipp-poliitikutega. Tihtipeale leidis naine mõnes situatsioonis või isikus ühist oma tegemistes kantslerina. Kasvõi koerale Putini nime panemine. Minu lemmikute hulka kuulusid nt pagulaste teemal enda manitsemine, et Angela ei tohiks jälle unistada, nagu 2015, kui arvas, et kõik sakslased on valmis kõik pagulased endale avasüli vastu võtma, nt inimestele teadlikult valetamine lubadusega finantskriisi ajal, et Saksa rahvale jäävad nende säästud alles, nt rohepöörde teemadel imestamine, et mainitud CO2-standardid on nii vinged, et Greta Thunberg võiks neist ainult unistada. Mainimist said Gaddaffi (kelle ihukaitsjad oli suuresti alasti), Helmut Kohl (kes püüdis tal tuumaenergia teemal nahka üle kõrvade tõmmata), Berlusconi (kelle kallisidele ja musidele Angela siiani õudusega tagasi vaatas), jpt. Minu lemmik viide oli: "Nagu George W. Bush, ainult palju intelligentsem".

Loo käigus sai palju Angela Merkeli kohta teada. Iseasi, kas see on tõsi või mitte, kuid näiteks armastas naine käia noorena alasti ujumas. Taaskord, ei tea, kas see on nii ka reaalses elu, kuid naise ja tema abikaasa suhe tundus mega muhe ja toetav -- nii vähe, kui olen kuulnud, siis pidi see päriselt siiralt hea klapp olema. See pisike nelikust perekond, koos Putini ja Mike'iga, oli üpris sümpaatne ja suhted nende vahel väljajoonistatud ja soojad. Mulle meeldis, kuidas pidev dialoog koos vaidlemiste, teravmeelitsemiste ja naljatlemistega aitas karaktereid ja nende olemusi rohkem esile tuua. Tihtipeale jäävad krimkades peategelasedki, rääkimata kõrvaltegelastest, suhteliselt ühedimensioonilisteks. Jah, kuigi suur osa raamatu pakutust, alates süžeest kuni stiilini, oli suhteliselt lapsik ja lihtsakoeline, suutis see siiski mu poolehoiu võta. Isegi kui mulle hullupööra lugu ei meeldinud. Isiklik boonus oli, et sain Saksa kultuuriruumiga taas kontakti leida, kus ma noorena palju aega veetsin (vaatasin paljuski Saksa kanaleid ja õppisin nende vahendusel saksa keele ära). Leidus ka äratundmisrõõmu nt kui Mike'i kohta öeldi, et ta ta näeb välja kui vägev viiking, kuid on tegelikult pigem väike Wickie. See pani mind muigama, sest vaatasin lapsepõlves Saksa pealt multikat "Väike Wickie" ja kohe hakkas mu peas kõlama selle tunnuslaul: "Hei, hei, Wickie, hei, Wickie, hei". Milline nostalgia! Selliseid vahvaid moment leidsin raamatust hulgi.

Mõrvalugu ise oli täitsa asjalik, kuigi natuke liiga hõlbus lahendada. Arvasin päris kiiresti ära, et kes on tapja. Nimelt, satuvad Angela ja tema gäng väikses külakeses, kus nad on end pensioniks vaikselt sisse seadnud, ühele kohaliku aadliku peole. Seesama mees leiab peatselt enda otsa ning kahtlusalusteks on hunnik naisi tema elus, kellel kõigil on motiiv, tuleb vaid leida kellel oli ka reaalne võimalus vend ära koksata. Kuna kohalik politseiesindaja on mõttetu vingats ja mõrva peetakse enesetapuks, siis ongi Angelal võimalik ennast oma uues hobis tõestada. Suuresti tähendas see seda, et naisele anti võimalus enda panna aina totakamatesse olukordadesse, et järgida koomilise krimka žanrireegleid. Nt sattus meie kangelanna seksiva paari voodi alla, kus üks pool oli eriti krapsaks ja humoorikate fantaasiatega ameeriklane. Kulminatsiooniks kutsus naine kokku kõik loo osapooled ja paljastas kõigi tegelaste luukered kapis, matkides oma iidolid Agatha Christie sulest. 

Kokkuvõttes, tore irooniline krimka koos huvitavate kesksete tegelaste valikuga. Nalja sai palju, kuid loo stiil ja kergemeelsus ei pruugi olla kõigile meelepärane.

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar