Seekord natuke inglise keelset kirjandust.
Pealkiri: Fitzwilliam Darcy, Rock Star
Autor: Heather Lynn Rigaud
Kirjastus: Sourcebooks Landmark
Ilmumisaasta: 2011
Minu hinnang: 1.5/5
Tuli tuju millegi Jane Austenliku vastu, kuid originaali enda järgi ei himutanud. Olin kunagi ammu, kui mul eriti suur autori fänniperiood oli, oma 8-9 aastat tagasi, ostnud tema teosest inspireeritud raamatu, mis pani "Uhkuse ja eelarvamuse" süžee tänapäeva rokimaailma. Millegipärast ei võtnud ma seda kunagi kätte. Ju siis möödus vasikavaimustuse etapp liialt kiiresti. Nüüd aga tundus igati asjakohane see tolmu koguma jäänud veider rokipeeru "Viiskümmend halli varjundit" uuesti ette võtta. Kas ma kahetsen seda? Jah! Kahjuks, oleksin vist pidanud selle ikka läbi lugema siis kui noorem olin ja Jane Austenist pöördes, sest kas on autor minu jaoks oma erilisuse kaotanud tema pideva igal pool leierdamise pärast või lihtsalt oli rokkstaar Fitzwilliam Darcy liiga lääge, läila ja labane. Ma pigem panustan viimasele. Kuidas ma ikka piinlesin, et see 432 lk läbi sumbata!
Meie kolm karvase palja ülakehaga (jah, Darcy oli tihti ilma igasuguse ülemise hilbuta) kuuma muusikut, Darcy, Charles ja Richard (ma eeldan, et šnitti saanud originaalis Darcy sugulasest, kolonel Fitzwilliamist) hullutasid maailma oma Bon Joviliku bändiga Slurry. See oli nii piinlik! Meie kolm vöö-seeliku-asemel uustulnukatest kaunitari Elizabeth, Jane ja Charlotte said once-in-a-lifetime võimaluse olla tuuril soojendusartist neile kolmele väidetavale jumalale. Otse loomulikult oli tüdrukute bändi nimi Long Borne Suffering (loe: kauakestvad piinad). Just sellist emotsiooni tundsin ka ise seda raamatut lugedes! Kaks bändi pannakse kohe paari ja, kes pikemate juhtmetega, kes lühemate juhtmetega, kulmineerub kogu lugu kolmikpulmaga. Olin selleks hetkeks teisejärgulisest piinlikkusest ahastuses. Õnneks oli veel vaid paar lehte lõpuni läbi rabeleda. Siiani on vist päris selge, et minu poolehoidu see raamat ei leidnud ning see ei tundunud väga teose enda süü olevat. Jah, süžee elas suuresti originaali seljas ja ilma selleta oleks see üks hale seks siin, seks seal, seks iga nurga peal naistekas. Samas, ka sellistel lugudel on oma lugejaskond ning need lood võivad mõnikord õiges ajas, õiges kohas ja õiges emotsioonis päris toredad ajuvabad meelelahutused olla. Lihtsalt, ma ei olnud sellest õiges kohas, õiges ajas ja õiges emotsiooonis...
Ma ei kannata idiootsust. Vähemalt suurtes kogustes mitte. Ja, ma ei kannata kližeesid. Meeletutes kogustes igatahes mitte. Lugu oli täis sellist teismelikku tujutsemist ja loogikat ning ohtralt stampe. A la, kuna Charles ei tahtnud Jane'iga endale delikaatsel teemal telefonitsi rääkida, siis arvas naine kohe, et ju siis tahetakse teda maha jätta ning mossitades hoidis meest lihtsalt lambist endast eemal. Kohe kindlasti on õige vastus mehele, kes tunnistab, et armastab sind ja kellega on just kuum-kuum öö veedetud, vastuseks põgenemine ja, et "ma ei ole armastuseks valmis". Põhimõtteliselt järgmine päev aga avastatakse, et ikkagi vastatakse neile tunnetele sama palavalt. Nagu mõned hormoonide küüsis teismelised. Ma armastan sind, ma ei armasta sind, ma armastan sind, ma ikka ei armasta sind. Ning, otse loomulikult, arvas paadunud naistemees, Richard, et on niivõrd lootusetu ja parandamatu, et parim variant on Charlotte endast julmalt eemale tõugata, selle asemel, et maha pidada üks südamest tulev vestlus. Üleüldse oli liiga palju probleeme ja möödarääkimisi, milled oleks võinud lahendada kenade dialoogidega tegelaste vahel. Aga see ei ole ju huvitav ja raamat oleks 432 lk asemel 100 lk. Oeh, seda melodraamat, tujutsemist ja ängi, mis kõik oli nii ebavajalik, kui vaid tegelased oleks käitunud nagu täiskasvanud.
Seksi oli ka liiga palju. Mida on, muidugi, eeldada kui loos on kolm kiimas paari, kuid mingi hetk lihtsalt jätsin need stseenid vahele -- tüütu ja emotsioonitu oli. Oma 50 lk olid voodistseenid (kuigi voodisse jõuti harva). Mida ei olnud seekord üleliia, oli aga Bennetite pere. Nii tore oli mitte lugeda nende kahtlemata kaasajaga kokkusobivaks tehtavast hüsteerikust emast ja tuimast isast. Ka nooremad õed ei saanud väga rambivalgust, kui üldse. See eest oli täiega kohal Wickham, kellest oli tehtud järjekordne jätis, nüüd aga tänapäeva kastmes. Ootasin nutikamat kättemaksu tema poolt kui Elizabethi kotti narkootikumide lipsamine. Igatahes, ega ma väga seda lugu rohkem lahata ei tahagi. Ma olen kindel, et leidub neid kellele see passib, kuid mina ei olnud seekord õige sihtgrupp. Raamat kohe üldse mulle ei meeldinud, kuigi kontseptsioon iseenesest oli ju okei. Siiski, jube igav oli seda lugeda ning pidin vaeva nägema, et üldse lõpuni jõuda. No ei klappinud loetu minuga seekord. Kohe üldse!
----------------------------
Pealkiri: A Murder in Time
Autor: Julie McElwain
Kirjastus: Pegasus Books
Ilmumisaasta: 2016
Minu hinnang: 2.5/5
Käisin paar aastat tagasi Bostonis ning pärast kohustuslikku raamatupoe külastust, mida igal reisil teen, lahkusin Barnes and Noble’ist just, muuhulgas, selle teosega. Ma isegi ei mäleta, miks ma just antud raamatu valisin, kuid ju vist oli põhjus "Võõramaalase" sarjaga seoses, mis tollal oli pop ja mida lugu meenutas. Lugemiseks kätte võtsin selle alles nüüd, kui avastasin väljakutses erinevate ajaperioodide teema. Tundus asjalik lisa sinna kategooriasse. Õnneks, ei tekkinud alust seda valikut kahetseda, kuigi tulem oli tunduvalt lahjam ning värvitum kui "Võõramaalane". Loomulikult, on lood ka sisult erinevad, kuigi mõlemad hõlmavad naise rändamist ajas tagasi ning on esimesed osad pikemast sarjast. Kui viimane keskendub ajaloosündmustele ja romantikale, siis antud raamat fokuseerib peategelase väljajoonistamisele ning krimimüsteeriumile. Lugu minust, siiski, erilist vaimustust välja pigistada ei suutnud, kuid, lõppkokkuvõttes, oli tegu keskpärase lugemisega, mis tõi välja huvitavaid detaile ja potentsiaali ning, teisalt, omas faktoreid, mis teosele just teenet ei teinud, vaid mõjusid rõhuvate raskustena õlgadel. Teoses leidus adekvaatne balanss kasinast ja asjalikkusest.
Üheks selleks pressivaks miinuseks oli, kahetsusväärselt, peategelane ise. Kendra oli väidetavalt oma geeniustest vanemate n-ö geneetiline eksperiment, kes astus ülikooli 14. aastaselt, rääkis mitmeid keeli, omas võimast IQd ja pidi olema targemast targem. Kuna ta otsustas aga tööle minna kriminaal profileerijana ja see ei pidavat olema vanemate silmis vastav tema võimetele, olid nood naisest lahti öelnud. Vahetult enne ajahüpet elas ta läbi traagilise varitsusoperatsiooni, kus surid tema kaaslased, ning jäi koomasse mitmeks kuuks. Hea, et üldse ellu jäi. Ja pärast kättemaksuplaani luhtumist avastab Kendra ennast äkitselt aastas 1815. Arvestades sellist dramaatilist ja traumaatilist tausta, võiks eeldada, et naise sisemaailm on sügav, vilgas, ängistav ning koloriidne. Tegelikkuses tekkis mul aga tunne, et ma loen tavalise oma ala spetsialisti mõtteid ning tegutsemist ning ma ei suutnud tuvastada temas mitte midagi, mis oleks naise teinud eriliseks, geniaalseks või isagi kuidagigi adekvaatselt reageerijaks olukorrale, kus ta ennast leidis. Ta tundus nagu iga teine natuke ebaviisakas, liiga enesekindel ja pahur noor valesti mõistetud chick, kes ei suuda usutuavalt ennast emotsionaalselt ja füüsiliselt väljendada kui keegi, kes on ajas tagasi hüpanud. Kendra jaoks oli olukord peaaegu nagu business as usual. Tal puudus igasugune alahoiuinstinkt või soov ennast keskkonda natukegi sisse sulanduda – ta jätkas olemast 21. sajandi modernne naine. Ja arvestades, et ta pidavat olema tark tüdruk, siis see oleks pidanud, loogiliselt võttes, äärmiselt vale samm olema. Aga noh, teda peeti ekstsentriliseks, ehk siis, ameeriklaseks, ning keegi ei esitanud kaugeltki piisavalt õigeid küsimusi naise teadmiste ja käitumise kohta. Mis oli igat pidi skandaalne. Kogu kompott ei mõjunud loogiliselt, orgaaniliselt või veidigi realistlikult. Kendra oli üllatavalt ebasümpaatne peategelane. Ka tema mõrvalahenduse oskused ei olnud tegelikult midagi hämmastavat, oleksin ise suutnud nende järelduste ja põhjendusteni jõuda, ainuüksi talupojamõistust ning mõrvamüsteeriumide lugemise kogemust kasutades. Natuke mannetu.
Kuna tegu on sarja esimese väljalasega, siis fokuseeriti tugevalt Kendra, kui peategelase, välja joonistamisele ning teised tegelased suuresti tähelepanu ei pälvinud ning jäid, tänu sellele, liiati ühedimensioonilisteks. Armuorbiidile pandud Alec, oli tüüpiline tõsine ja nägus aristokraat, kes Kendrat koguaeg kahtlustas ja kulm kipras põrnitses (ja kellega naisel oli null keemiat), hertsog oli ülearu progressiivne, heatahtlik ning toetav, et see mõjus võltsilt, Rebecca oli tüüpiline omas ajas vangis krapsaks nais aadel ning ka teised tegelased olid pigem karikatuurid, kui nüansirikkad kaaslased peategelasel loo põnevamaks võõpamisel. Teenijatüdruk, Rose oli, muide päris nunnu ja minu sümpaatiat võitev ning temaga seotu üpris julge valik. Aga vast on see andestatav kuna tegu ju ikkagi esimese looga ning tulevikus on, loodetavasti, aega sügavaamalt teiste karakterite hingeellu sukelduda. Lisaks nigelale tegelaskonnale, oli ka mõrvalugu kuidagi veniv ning lihtsakoeline. Puänt ei olnud piisavalt rabav, kahtlusalused olid kui suvalised vennad valitud, et oleks kedagi küsitleda, palju oli mõttetut n-ö vale puu all klähvimist, pahalane oli igav valik (lootsin, et oleks olnud keegi põhilistemate tegelaste hulgast, et avalikustamisel oleks olnud kaalu ja šokki) ja raamatu pikkus ei õigustanud kuidagi selle sisukuse taset. Samuti, kõlas kõik raamatus liialt tänapäevaselt, kaasa arvatud, dialoog ning sõnavara. See häiris, sest ei andnud edasi autentset keskkonda.
Vaatamata minu vingumisele, ma tegelikult omajagu nautisin selle raamatu lugemist. Leheküljed lausa lendasid ning tegelikult oli kooslus süžeest, selle kulgemine ja krimiliin isegi üpris kaasahaaravad. Objektiivselt, leidus hulgi mille üle kaevelda. Subjektiivselt, ma täitsa hea meelega võtsin raamatu igal õhtul kätte. Mõnikord on keeruline seletada, miks midagi kesist reaalsuses hoopis peale läheb. Mulle ootamatult meeldis ka järsk ja avatud lõpp. See tekitas küsimusi ja märkimisväärset huvi teada saada, et mis siis edasi?!
------------------------------------
Pealkiri: The Wrong Side of Right
Autor: Jenn Marie Thorne
Kirjastus: Speak
Ilmumisaasta: 2015
Minu hinnang: 2.5/5
Idealistlikud noortekad on vahelduseks alati teretulnud ning tekitavad lugemisel tihti sellise õhulise ja roosakarva tunde. Kõigel peab olema aga tasakaal usutava ja realistliku ning naeruväärse ja lapsiku vahel. Antud lugu ei suutnud mind vajalikus mahus veenda, et saaksin vaevatult raamatust head meelt tunda.
Kas tõesti peategelane, Kate, arvas, et ühe õhtusöögiga muudab ta oma USA presidendiks pürgiva vabariiklasest isa kampaania põhisõnumeid? Ärge ajage naerma. Nii naiivne ei tohiks tüdruk küll olla, iseäranis lähtudes selles, mida ta sinnani oli kogenud. Mis ei olnud just soe, pehme ja nunnu. Otse vastupidi, kahe kandidaadi ja ideoloogia, demokraatide ja vabariiklaste, võitlust oli brutaalne, alatu ning karm. Kindlasti veel hullem kui raamat seda illustreeris. Kõiki ja kõike kasutati paremate reitingute nimel ära ja iga väiksemgi samm võis tõlgenduda millekski mainele kahjulikuks. Aga see ei takistanud Kate'i arvamast, et viies oma isa oma parima sõbranna latiinodest illegaalsete immigrantide perega kokku õhtust sööma, paneb mehe silmad särama ja too hakkab hoopis immigratsiooni pooldama. Ja siis tüdruk veel solvus, et isa ei hakanudki oma retoorikat muutma. Teemast sai üks põhikonflikt süžees. Kuna selle baas oli ebaloogiline, ebarealistlik ja lihtsalt nõrk, siis sai kahju kogu ülejäänud lugu. Olgu su arvamus selles küsimuses üks või teine või hoopis midagi vahepealset, siis kas keegi kujutab ette, et nt Trump avastab salajase tütre, kes viib ta latiino perega õhtusöögile ja siis mees otsustab, et ei olegi vaja enam piirile seina ehitada? Ja on valmis poole oma valijaskonnast kaotama? Ei ole väga tõenäoline stsenaarium vist. Isegi kui Kate'i isa päris Trumpi mõõtu välja ei andnud ja oli olemuselt tasakaalukam ning leebem. On traditsionaalselt mõned väärtused ja teemakäsitlused, mis käivad kummagi poolega USA parteidest käsikäes ja ei ole kübegi usutav, et neid märkimisväärselt ühest suunast teise kallutataks.
Vaatamata mainitud süžee ühe peamise konfliktiallika mannetusele ning lapsikusele, oli lugu tegelikult omamoodi mõnusalt kahe jalaga maas. Eriti mis puudutab aspekti, kus prominentne poliitikute perekond avastab, et meespool on naist petnud ja sellest sündis tütar, kes nüüd teismeline. Oli asjakohane näha, et see fakt oli mure ja stressikoht emotsionaalselt kõigile osapooltele ning Kate'i ei võetud vastu avasüli ja kiidulauluga. Nii uus kasuema ja kasuõde-vend maadlesid uue reaalsusega omal viisil. Kuigi kõik püüdsid käituda viisakalt, hoolivalt ja võimalikult normaalselt, oli õhus ebamugavust ja pinget, kus rohkem, kus vähem. Selline inimlik reaktsioon tegelaste poolt ja kohati hea, kohati halb käitumine mõjus autentsena. Ka Kate ise oli kohmakas, ebakindel ja endasse tõmbunud. Võiks ju olla super teadmine, et su isa on kuulus ja rikas poliitik, kes ei salga sind otsekohe maha ja kaasab sind enda ellu (olgu ükskõik kui ebasiiral põhjusel või mitte), kuid reaalsuses sellist muutust kogeda võib olla keeruline. Mis mind natuke häiris oli see, et ma ei tundud kuni lõpuni välja, et isa tütrest niivõrd huvitatud on, kui oleks võinud sel kulminatsiooni hetkel olla, kuid, samas, totakas oleks arvata, et kiindumus tekib üleöö ja kohe ollakse kalli-kalli issi-lapsuke. Kate'i suhe oma kasuema ja kasuõe-venna vahel oli ehe ja toetav. Isa jäi mulle siiski tüdrukuga korrelatsioonis võõraks ja eemalolevaks.
Otse loomulikult tekib Kate'il romanss aktiivse presidendi metsiku ja igavleva poja, Andyga. See liin aga ei olnud süžee põhifookus, vaid pigem kõrvalteema. Surusin siin ühe silma kinni ja lasin end sellel klišeedest pungil suhtel kaasa lennelda lasta. Romantikat on vaja! Kokkuvõttes oli tegu keskpärase noortekaga, milles mitmed aspektid õnnestusid hästi või adekvaatselt, aga teised jälle põrusid täiega. Ma ei saa üle ja ümber peategelaste sinisilmsusest seoses isa kampaania sõnumitega. Tõesti, tüdruk, lõpeta unistamine maailma rahust või sellest, et on võimalik, et me kõik tantsime koos käest kinni trall-lal-laa. Ma olen liiga pessimist selliseks mõttemustriks. Poliitika on kõike muud kui idealistlik.
Autor: Heather Lynn Rigaud
Kirjastus: Sourcebooks Landmark
Ilmumisaasta: 2011
Minu hinnang: 1.5/5
Meie kolm karvase palja ülakehaga (jah, Darcy oli tihti ilma igasuguse ülemise hilbuta) kuuma muusikut, Darcy, Charles ja Richard (ma eeldan, et šnitti saanud originaalis Darcy sugulasest, kolonel Fitzwilliamist) hullutasid maailma oma Bon Joviliku bändiga Slurry. See oli nii piinlik! Meie kolm vöö-seeliku-asemel uustulnukatest kaunitari Elizabeth, Jane ja Charlotte said once-in-a-lifetime võimaluse olla tuuril soojendusartist neile kolmele väidetavale jumalale. Otse loomulikult oli tüdrukute bändi nimi Long Borne Suffering (loe: kauakestvad piinad). Just sellist emotsiooni tundsin ka ise seda raamatut lugedes! Kaks bändi pannakse kohe paari ja, kes pikemate juhtmetega, kes lühemate juhtmetega, kulmineerub kogu lugu kolmikpulmaga. Olin selleks hetkeks teisejärgulisest piinlikkusest ahastuses. Õnneks oli veel vaid paar lehte lõpuni läbi rabeleda. Siiani on vist päris selge, et minu poolehoidu see raamat ei leidnud ning see ei tundunud väga teose enda süü olevat. Jah, süžee elas suuresti originaali seljas ja ilma selleta oleks see üks hale seks siin, seks seal, seks iga nurga peal naistekas. Samas, ka sellistel lugudel on oma lugejaskond ning need lood võivad mõnikord õiges ajas, õiges kohas ja õiges emotsioonis päris toredad ajuvabad meelelahutused olla. Lihtsalt, ma ei olnud sellest õiges kohas, õiges ajas ja õiges emotsiooonis...
Ma ei kannata idiootsust. Vähemalt suurtes kogustes mitte. Ja, ma ei kannata kližeesid. Meeletutes kogustes igatahes mitte. Lugu oli täis sellist teismelikku tujutsemist ja loogikat ning ohtralt stampe. A la, kuna Charles ei tahtnud Jane'iga endale delikaatsel teemal telefonitsi rääkida, siis arvas naine kohe, et ju siis tahetakse teda maha jätta ning mossitades hoidis meest lihtsalt lambist endast eemal. Kohe kindlasti on õige vastus mehele, kes tunnistab, et armastab sind ja kellega on just kuum-kuum öö veedetud, vastuseks põgenemine ja, et "ma ei ole armastuseks valmis". Põhimõtteliselt järgmine päev aga avastatakse, et ikkagi vastatakse neile tunnetele sama palavalt. Nagu mõned hormoonide küüsis teismelised. Ma armastan sind, ma ei armasta sind, ma armastan sind, ma ikka ei armasta sind. Ning, otse loomulikult, arvas paadunud naistemees, Richard, et on niivõrd lootusetu ja parandamatu, et parim variant on Charlotte endast julmalt eemale tõugata, selle asemel, et maha pidada üks südamest tulev vestlus. Üleüldse oli liiga palju probleeme ja möödarääkimisi, milled oleks võinud lahendada kenade dialoogidega tegelaste vahel. Aga see ei ole ju huvitav ja raamat oleks 432 lk asemel 100 lk. Oeh, seda melodraamat, tujutsemist ja ängi, mis kõik oli nii ebavajalik, kui vaid tegelased oleks käitunud nagu täiskasvanud.
Seksi oli ka liiga palju. Mida on, muidugi, eeldada kui loos on kolm kiimas paari, kuid mingi hetk lihtsalt jätsin need stseenid vahele -- tüütu ja emotsioonitu oli. Oma 50 lk olid voodistseenid (kuigi voodisse jõuti harva). Mida ei olnud seekord üleliia, oli aga Bennetite pere. Nii tore oli mitte lugeda nende kahtlemata kaasajaga kokkusobivaks tehtavast hüsteerikust emast ja tuimast isast. Ka nooremad õed ei saanud väga rambivalgust, kui üldse. See eest oli täiega kohal Wickham, kellest oli tehtud järjekordne jätis, nüüd aga tänapäeva kastmes. Ootasin nutikamat kättemaksu tema poolt kui Elizabethi kotti narkootikumide lipsamine. Igatahes, ega ma väga seda lugu rohkem lahata ei tahagi. Ma olen kindel, et leidub neid kellele see passib, kuid mina ei olnud seekord õige sihtgrupp. Raamat kohe üldse mulle ei meeldinud, kuigi kontseptsioon iseenesest oli ju okei. Siiski, jube igav oli seda lugeda ning pidin vaeva nägema, et üldse lõpuni jõuda. No ei klappinud loetu minuga seekord. Kohe üldse!
----------------------------
Pealkiri: A Murder in Time
Autor: Julie McElwain
Kirjastus: Pegasus Books
Ilmumisaasta: 2016
Minu hinnang: 2.5/5
Üheks selleks pressivaks miinuseks oli, kahetsusväärselt, peategelane ise. Kendra oli väidetavalt oma geeniustest vanemate n-ö geneetiline eksperiment, kes astus ülikooli 14. aastaselt, rääkis mitmeid keeli, omas võimast IQd ja pidi olema targemast targem. Kuna ta otsustas aga tööle minna kriminaal profileerijana ja see ei pidavat olema vanemate silmis vastav tema võimetele, olid nood naisest lahti öelnud. Vahetult enne ajahüpet elas ta läbi traagilise varitsusoperatsiooni, kus surid tema kaaslased, ning jäi koomasse mitmeks kuuks. Hea, et üldse ellu jäi. Ja pärast kättemaksuplaani luhtumist avastab Kendra ennast äkitselt aastas 1815. Arvestades sellist dramaatilist ja traumaatilist tausta, võiks eeldada, et naise sisemaailm on sügav, vilgas, ängistav ning koloriidne. Tegelikkuses tekkis mul aga tunne, et ma loen tavalise oma ala spetsialisti mõtteid ning tegutsemist ning ma ei suutnud tuvastada temas mitte midagi, mis oleks naise teinud eriliseks, geniaalseks või isagi kuidagigi adekvaatselt reageerijaks olukorrale, kus ta ennast leidis. Ta tundus nagu iga teine natuke ebaviisakas, liiga enesekindel ja pahur noor valesti mõistetud chick, kes ei suuda usutuavalt ennast emotsionaalselt ja füüsiliselt väljendada kui keegi, kes on ajas tagasi hüpanud. Kendra jaoks oli olukord peaaegu nagu business as usual. Tal puudus igasugune alahoiuinstinkt või soov ennast keskkonda natukegi sisse sulanduda – ta jätkas olemast 21. sajandi modernne naine. Ja arvestades, et ta pidavat olema tark tüdruk, siis see oleks pidanud, loogiliselt võttes, äärmiselt vale samm olema. Aga noh, teda peeti ekstsentriliseks, ehk siis, ameeriklaseks, ning keegi ei esitanud kaugeltki piisavalt õigeid küsimusi naise teadmiste ja käitumise kohta. Mis oli igat pidi skandaalne. Kogu kompott ei mõjunud loogiliselt, orgaaniliselt või veidigi realistlikult. Kendra oli üllatavalt ebasümpaatne peategelane. Ka tema mõrvalahenduse oskused ei olnud tegelikult midagi hämmastavat, oleksin ise suutnud nende järelduste ja põhjendusteni jõuda, ainuüksi talupojamõistust ning mõrvamüsteeriumide lugemise kogemust kasutades. Natuke mannetu.
Kuna tegu on sarja esimese väljalasega, siis fokuseeriti tugevalt Kendra, kui peategelase, välja joonistamisele ning teised tegelased suuresti tähelepanu ei pälvinud ning jäid, tänu sellele, liiati ühedimensioonilisteks. Armuorbiidile pandud Alec, oli tüüpiline tõsine ja nägus aristokraat, kes Kendrat koguaeg kahtlustas ja kulm kipras põrnitses (ja kellega naisel oli null keemiat), hertsog oli ülearu progressiivne, heatahtlik ning toetav, et see mõjus võltsilt, Rebecca oli tüüpiline omas ajas vangis krapsaks nais aadel ning ka teised tegelased olid pigem karikatuurid, kui nüansirikkad kaaslased peategelasel loo põnevamaks võõpamisel. Teenijatüdruk, Rose oli, muide päris nunnu ja minu sümpaatiat võitev ning temaga seotu üpris julge valik. Aga vast on see andestatav kuna tegu ju ikkagi esimese looga ning tulevikus on, loodetavasti, aega sügavaamalt teiste karakterite hingeellu sukelduda. Lisaks nigelale tegelaskonnale, oli ka mõrvalugu kuidagi veniv ning lihtsakoeline. Puänt ei olnud piisavalt rabav, kahtlusalused olid kui suvalised vennad valitud, et oleks kedagi küsitleda, palju oli mõttetut n-ö vale puu all klähvimist, pahalane oli igav valik (lootsin, et oleks olnud keegi põhilistemate tegelaste hulgast, et avalikustamisel oleks olnud kaalu ja šokki) ja raamatu pikkus ei õigustanud kuidagi selle sisukuse taset. Samuti, kõlas kõik raamatus liialt tänapäevaselt, kaasa arvatud, dialoog ning sõnavara. See häiris, sest ei andnud edasi autentset keskkonda.
Vaatamata minu vingumisele, ma tegelikult omajagu nautisin selle raamatu lugemist. Leheküljed lausa lendasid ning tegelikult oli kooslus süžeest, selle kulgemine ja krimiliin isegi üpris kaasahaaravad. Objektiivselt, leidus hulgi mille üle kaevelda. Subjektiivselt, ma täitsa hea meelega võtsin raamatu igal õhtul kätte. Mõnikord on keeruline seletada, miks midagi kesist reaalsuses hoopis peale läheb. Mulle ootamatult meeldis ka järsk ja avatud lõpp. See tekitas küsimusi ja märkimisväärset huvi teada saada, et mis siis edasi?!
------------------------------------
Pealkiri: The Wrong Side of Right
Autor: Jenn Marie Thorne
Kirjastus: Speak
Ilmumisaasta: 2015
Minu hinnang: 2.5/5
Kas tõesti peategelane, Kate, arvas, et ühe õhtusöögiga muudab ta oma USA presidendiks pürgiva vabariiklasest isa kampaania põhisõnumeid? Ärge ajage naerma. Nii naiivne ei tohiks tüdruk küll olla, iseäranis lähtudes selles, mida ta sinnani oli kogenud. Mis ei olnud just soe, pehme ja nunnu. Otse vastupidi, kahe kandidaadi ja ideoloogia, demokraatide ja vabariiklaste, võitlust oli brutaalne, alatu ning karm. Kindlasti veel hullem kui raamat seda illustreeris. Kõiki ja kõike kasutati paremate reitingute nimel ära ja iga väiksemgi samm võis tõlgenduda millekski mainele kahjulikuks. Aga see ei takistanud Kate'i arvamast, et viies oma isa oma parima sõbranna latiinodest illegaalsete immigrantide perega kokku õhtust sööma, paneb mehe silmad särama ja too hakkab hoopis immigratsiooni pooldama. Ja siis tüdruk veel solvus, et isa ei hakanudki oma retoorikat muutma. Teemast sai üks põhikonflikt süžees. Kuna selle baas oli ebaloogiline, ebarealistlik ja lihtsalt nõrk, siis sai kahju kogu ülejäänud lugu. Olgu su arvamus selles küsimuses üks või teine või hoopis midagi vahepealset, siis kas keegi kujutab ette, et nt Trump avastab salajase tütre, kes viib ta latiino perega õhtusöögile ja siis mees otsustab, et ei olegi vaja enam piirile seina ehitada? Ja on valmis poole oma valijaskonnast kaotama? Ei ole väga tõenäoline stsenaarium vist. Isegi kui Kate'i isa päris Trumpi mõõtu välja ei andnud ja oli olemuselt tasakaalukam ning leebem. On traditsionaalselt mõned väärtused ja teemakäsitlused, mis käivad kummagi poolega USA parteidest käsikäes ja ei ole kübegi usutav, et neid märkimisväärselt ühest suunast teise kallutataks.
Vaatamata mainitud süžee ühe peamise konfliktiallika mannetusele ning lapsikusele, oli lugu tegelikult omamoodi mõnusalt kahe jalaga maas. Eriti mis puudutab aspekti, kus prominentne poliitikute perekond avastab, et meespool on naist petnud ja sellest sündis tütar, kes nüüd teismeline. Oli asjakohane näha, et see fakt oli mure ja stressikoht emotsionaalselt kõigile osapooltele ning Kate'i ei võetud vastu avasüli ja kiidulauluga. Nii uus kasuema ja kasuõde-vend maadlesid uue reaalsusega omal viisil. Kuigi kõik püüdsid käituda viisakalt, hoolivalt ja võimalikult normaalselt, oli õhus ebamugavust ja pinget, kus rohkem, kus vähem. Selline inimlik reaktsioon tegelaste poolt ja kohati hea, kohati halb käitumine mõjus autentsena. Ka Kate ise oli kohmakas, ebakindel ja endasse tõmbunud. Võiks ju olla super teadmine, et su isa on kuulus ja rikas poliitik, kes ei salga sind otsekohe maha ja kaasab sind enda ellu (olgu ükskõik kui ebasiiral põhjusel või mitte), kuid reaalsuses sellist muutust kogeda võib olla keeruline. Mis mind natuke häiris oli see, et ma ei tundud kuni lõpuni välja, et isa tütrest niivõrd huvitatud on, kui oleks võinud sel kulminatsiooni hetkel olla, kuid, samas, totakas oleks arvata, et kiindumus tekib üleöö ja kohe ollakse kalli-kalli issi-lapsuke. Kate'i suhe oma kasuema ja kasuõe-venna vahel oli ehe ja toetav. Isa jäi mulle siiski tüdrukuga korrelatsioonis võõraks ja eemalolevaks.
Otse loomulikult tekib Kate'il romanss aktiivse presidendi metsiku ja igavleva poja, Andyga. See liin aga ei olnud süžee põhifookus, vaid pigem kõrvalteema. Surusin siin ühe silma kinni ja lasin end sellel klišeedest pungil suhtel kaasa lennelda lasta. Romantikat on vaja! Kokkuvõttes oli tegu keskpärase noortekaga, milles mitmed aspektid õnnestusid hästi või adekvaatselt, aga teised jälle põrusid täiega. Ma ei saa üle ja ümber peategelaste sinisilmsusest seoses isa kampaania sõnumitega. Tõesti, tüdruk, lõpeta unistamine maailma rahust või sellest, et on võimalik, et me kõik tantsime koos käest kinni trall-lal-laa. Ma olen liiga pessimist selliseks mõttemustriks. Poliitika on kõike muud kui idealistlik.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar