Teater: "Jane Eyre" - National Theater LIVE

Tervitus!

Leidsin aega, et külastada ühte mu lemmik üritustesarja, National Theater LIVE Coca-Cola Plazas.

Pealkiri: Jane Eyre
Kestus: 3h 20 min
Millal nähtud: 08.12.2015
Minu hinnang: 4.5/5

pilt superkinod.ee kodulehelt

Kuna mu ema on loo hiigelfänn, siis olen kahe või ühe silmaga näinud pea igat "Jane Eyre" versiooni, tihti neid ka oma paarkümmend korda, mis viimaste aastakümnete jooksul kokku on vorbitud. Lisades siia ka tõsiasja, et ülikooli ühes kirjanduse loengus sai pea terve semester seda raamatud lahti mõtestatud ja läbi hekseldatud, siis ei ole kaugeltki tegu mulle värske ja naelutavalt köitva originaalmaterjaliga. On aga selge põhjus, miks klassika on klassika ja pea 170 aastat tagasi ilmunud raamat meelitab aktiivselt uusversioone looma ja tõmbab ligi publikut, kes seda kõike ahnelt sisse on valmis lahmima. Tegu on hiilgava elulooga ühest sirge seljaga, oma aja, positsiooni ning soo piire ületavast oma kindla arvamusega iseseisvast naisest, kes jääb väärikaks ja keeldub sõltumast teistest, ka siis kui tema ümber kõik kokku laguneb ning kui teiste kiusu ning ahistamist on sunnitud kannatama. Jane on eeskuju ja tema elukäik, ning sinna kuuluvad katsumused, on üks tuntumaid radasid inglise kirjanduses.

pilt superkinod.ee kodulehelt

Selle aegumatu kirjandusklassika käesolev tõlgendus suutis minu hämminguks mitmete teiste versioonide kõrval olla tohutult omanäoline, originaalne, ääretult nutikate ning kujutusvõimel lendu laskvate lahendustega. Tükk tõusis kindlale sambale toetudes esile ülejäänudest. Põhjus aga, miks ma ei saa anda sellele ülima kiituse ära teeninud tükile täistabamust, peitub loo nimikangelases ning suunas ja olemuses, kuidas teda seekord otsustati kehastada. Kuigi, kahtlemata, oli tegu imetlusväärse ja tundeküllase esitusega, oli Madeline Worralli Jane minu jaoks liialt nutune ja õnnetusehunniklik, nagu käiks ta ringi vihmapilv pidevalt pea kohal, silmad läikimas ning iga hetk nutma puhkemas, emotsionaalselt tohutult haavatavana ning seda oli võimalik vaevatult lugeda välja tema näoilmest ja kehakeelest. Mina hindan Jane'i kes on väärikam, vaoshoitum ja isegi veidi külmaverelisem. Kuidas ta käitus, mida ta ütles -- kõiges peegeldus tüüpilist Jane'i --, kuid näitleja olemus pani mind temale enam kaasa tunda kui kaasa elama. Tulemus peaks minu arvates olema vastupidine. Ma ei taha teda haletseda, ma tahan tema südikust, edasi rühkimist ja kõige püstipäi üleelamist imetleda.

pilt superkinod.ee kodulehelt

Võbelevate huulte ja vesiste silmadega Jane'i kõrval tuleb kindlasti mainida ka tema suurt armastust, Mr Rochesteri (Felix Hayes), kes seekord oli toorem, jõulisem ning metsakasvanum kui teda varem olen kohanud. Ja peab tunnistama, et selline ülimehise häälega metsjeesus oli igatahes meeldejäävam, põnevam ning tervitatavam eristus tavapärasemast Rochesterit. Paari vahel oli ka adekvaatne keemia, seega suhe toimis ning armastuslugu oli usutav.

Kõiki karakterid loos kehastasid vaid kuus erinevat näitleja, mis andis suurepärase võimaluse nende andel särada -- ja helendasid nad erksalt iga viimne kui üks. Eriti märkimisväärne ja nauditav tõsiasi, ning ideaalne illustreeriv mõõdupuu näitlemistalendile, oli tegelaste jagunemine mitte sarnasuste näol, ehk üks isik kehastab sarnaseid tegelasi, vaid igaüks sai esitada ühe joone eri otsades paiknevaid karaktereid. Näiteks, Jane'i õpilane, lapsik, aktiivne, valju prantslanna, Adèle, jagas näitlejat täiskasvanuliku, hella ning Jane'i traagilise lapsepõlve sõbraga, vanaemalik, kuid lihtsameelne Mrs Fairfax oli ka vastik, kade ja kiuslik Mrs Reed, Jane'i rivaal, imekaunis ja nipsaks Ms Ingram, jagas kehastajat äkilise temperamendiga, kuid heatahtliku lapsehoidja Bessiega, Lowoodi internaatkooli kalk, julm ja silmakirjalik direktor oli sama isik kes ka Rochesteri koer -- jah, koer. Viimane oli muideks üks lõbusamaid tegelasi, kes igas stseenis naeratuse näole tõi, nimelt jooksis ta ringi nagu segane, haukus vahetpidamata ning lamamispoos nägi välja nii -- näitleja viskas ennast maha külili nagu laip, vahepeal Rochester isegi sügas teda kõhu pealt. Samuti kehastasid kõik ülejäänud viis näitlejat ka Jane'i eri sisehääli, mis minu arvates oli üks omapärasemaid ning huvitavamaid viise, kuidas publikule võimaldada pilk naise varjatud mõttemaailma. Tegelaste jagamine tähendas ka, et näitlejad pidid välkkiirelt ümber kehastuma ning tihti sisaldas see peale riietuse ka peenemaid nüansse nagu aktsendi muutus. Tegelaste uusversioonidest meeldis mulle eriti Adéle, kes seekord haaras omamoodi humoorika karakteri rolli oma robustse prantsuse aktsendiga ning üliaktiivse ja ulaka käitumusega. Sama näitleja (Laura Elphinstone) ingellik Helen suutis ka oma lühikese, kuid meeldejääva etteastega mulle hinge pugeda. Hiigel aplaus minu poolt kuue näitleja eri ning just eriti vastanduvate tegelaste vaimustavate esituste eest.

pilt superkinod.ee kodulehelt

Jane'i lugu ei vaja vast lahtirääkimist, kuid tihtipeale paigutatakse rõhk lembeloole ning ülejäänud esilekerkivad ja naist vormivad perioodid jäävad kidurateks. Antud näidendis aga sai piisavalt tähelepanu ka Jane'i lapsepõlv Reedide perekonna juures ning internaatkoolis veedetud aeg. Eesmärk oli esitada naise elulugu, mitte vaid ühte etappi ehk siis ei paigutatud keskpunktiks tema suhet Rochesteriga. See, mis aga välja koorus oli hoogne, võluv, meelde sööbiv ja võrratu. Ka etenduse lõpp oli sümboolselt otsekui uus algus, sest stseen millega tükk käima läks sai ka viimaseks -- tüdruku sünd. Teistest seikadest jäid silma Jane'i esimene kohumine Rochesteriga, kus viimane kukub hobuselt -- lõbusalt efektne, tüdruku karistuseks hirmuäratavasse punasesse ruumi lukustamine -- lava üleni punases valguses, ainuke valge ruut oli seal kus Jane pelglikult kükitas, ning esimene kohtumine Thornfield Halliga -- suursugusust, salapära ning massiivsust toodi esile laternate ja laest langevate sumedate tuledega.

pilt superkinod.ee kodulehelt

Lisades toimuvale värvi, mahtus lavale ka väike bänd, kes taustahelide ja muusika eest vastutasid. Näiteks tegid nad tempokat tausta kolistamist ja hõikasid välja kohanimesid, kui tegelased n-ö reisid kohal sörkimise teel. Laval liikus ringi ka laulja, kes oma punases ballikleidis kehastas muide ka kurjakuulutavat ning hullunud Berthat, seda aga absoluutselt mitte segase käitumise või kõne poolest (ta nimelt ei omanud ühtegi repliiki), vaid tegu oli võimsa kohalolekuga ainult. Ta oli otsekui osa toimumistest, kuid samas ei olnud ning see võimaldas Berthale sellise tontlikult kõheda kohaloleku. Laulud olid aga kenasti mahutatud teatud stseene illustreerima ning õiget õhustikku looma. Kuigi palasid oli modifitseeritud tüki kontekstiga sobivamaks, näiteks tehtud tempolt aeglasemaks, sai valikust ootamatult kuulda ka tänapäevaseid meloodiaid nagu "Crazy" ja "Mad About the Boy."

pilt superkinod.ee kodulehelt

Lava oli kahtlemata lavastuse üks tippsaavutusi, mis iseenesest oli suhteliselt minimalistlik ja tühjemapoolne, koosnedes puitsammastest, treppidest, alustest ja redelitest. Meisterlikult ning nupukalt oli kasutatud ära eri vahendeid, viise ning lavaosi, loomaks igati loogiline ja usutav keskkond vastavalt kontekstile ja vajadustele. Näiteks oli lava esiosas luuk lava alla, kuhu lahkusid kõik, kes loo jooksul surid. Samuti oli kihvt vaadata kuidas redelit kasutati kui hobust, millelt Rochester alla prantsatas. Olenevalt tegevuse asukohast aitasid laest rippuvad esemed luua just õige keskkonna, näiteks internaatkoolis langesid laest traadi otsas koolivormid, Thornfield Hallis rippusid aknaraamid jne. Pärast hoone mahapõlemist olid aga viimastest saanud pooleldi söestunud ning murtud puupilpad. Aknad olid üldse etendusel ohtralt läbiv kujund, näiteks esines mitmeid stseene, kus Jane'i ees hoiavad teised näitlejaid kolmnurkseid raame, mis siis kas avanevad ja Jane tunneb vabaduse sõõmu või siis on suletud ning naine vaatab kurblikult neist välja.

Ülekande enda kohta võib öelda, et kuulda oli rohkem sahinat kui tavaliselt, kuid muus osas ühtegi pretensiooni mul ei ole. Vaheajal sai seekord näha proovisaali ning intervjuusid lavastaja ja näitlejatega. Samuti olen tänulik, et lavastus sai National Theater'i jaoks kompaktsesse ühte ossa vormitud, esialgselt oli tegu kahepäevalise etendusega, sest kaks õhtut järjest ühte näidendit vaatama minna tundub kuidagi võõrastav. 

Kino: "Hotell Transilvaania 2"

Tervitus!

Olen selle arvustusega veidi hiljaks jäänud, kuid lisan selle siiski!

Pealkiri: Hotell Transilvaania 2

Originaalpealkiri: Hotel Transylvania 2

Režišöör: Genndy Tartakovsky

Kestus: 1h 29 min

Žanr: Animatsioon, komöödia

Kinodes alates: 23.10.2015

Nähtud: 30.10.2015

Minu hinnang: 4/5

pilt imdb.com kodulehelt

Nunnud nahkhiired: Drac ja tema vampiiride gäng olid kaisukaisu armsad oma nahkkiirte vormis. Nendekujulisi pehmete loomade nänni isegi tahaks. Eriti südamlik ja suhkruüledoosiohtu armas oli ka stseen, kus isa ja tütar tiivulistena koos pilvede vahel tagaajamist mängivad ning mees saab teada, et on peatselt vanaisa.

Kahtlane jorss: Hmm, äärmiselt kaheldava väärtusega valik Mavise poolt Johnny näol. Mingi suvaline lumpen, ei nägu ega tegu, täiesti naise jalamatt -- hädine. Eriti kurvalt koomiline oli, et Drac pakkus Mavisele enam tuge, hoolivust ja armastust ning tundus Dennisele rohkem isa eest kui see mõttetu töllmokk.

Armas lokilammas ja entusiastlik hundikutsikas: Dennis ja tema tots, entusiastlik hundikutsu, Winnie olid tõelised tupsununnud koos, eriti meeldis mulle stseen, kus tüdruk poisile teed pakub ja tulevikust muliseb. Nad olid kihvt kombinatsioon, üks üliagar, hakkaja ja üliaktiivne, teine tundlik, heatahtlik ja viks.

Lahe vanaisa: Ok, pannes kõrvale napakused ja mõned eluohtlikud olukorrad (Drac poleks kunagi lasknud oma kallile lapselapsele midagi halba juhtuda!), siis oli Drac ju üks vinge vanaisa, kelle juures küll tahaks iga suvi parimat aega veeta, lollitades, seigeldes ja lustides koos laheda pässi ja tema bandega. Drac ja tema Deniscu olid armsad koos!

Dracula ja tehnika: Mulle lõi silme ette kohe paralleeli sellega kuidas kellegi vanaisa või vanaema, tänapäeva mobiilide maailmas, püütakse seda asjandust kasutama panna. Veel meeldis mulle ka tema vanaaegne auto, pikad küüned, mis ei funktsioneeri üldse koostöös touch screeniga ning üks tipphetk oli kahtlemata ka Youtube video Dracist.

Naljad täiskasvanutele: Mulle isiklikult meeldis, et ette tuli vähemal hulgal jalagatagumikku nalju, ehk kuulda sai rohkem tekstikilde. Seega, väikesed lapsed vast nii entusiastlikult huumorile ei reageerinud, minu saalis naerdi vaid paaril korral ja seda just füüsiliste lollakuste peale. Huumor, mis suuresti peitus dialoogis ja üherea tüüp naljades, tekitas mus aga veidi segadust, et kellele mis vanuses need killud täpsemalt suunatud olid, mina pakun vanemale publikule, kuid samas kas vanemaid inimesi tõesti huvitaks taolise sisuga animafilm (need kes ei ole sunnitud oma lastega seda kaema minema)? Üldiselt olid aga vaimukused tasemel.

Suure hurraaga algav seiklus lõppes puuksuga: Pauk oli tugev, kuid lahtus peatselt niimoodi, et ma ei saanudki aru kuni mulle jõudis kohale, et roadtrip oli möödas ja see jäi nadiks.

Ja siis punnitati sisse kärme ja kohmakas finaal: Äkitselt ilmus välja iidvana vanavanaisa koos oma kurjuse käsilastega, järgmisel silmapilgutusel sattus Dennis ohtu, siis köeti kärmelt paharettide tagumikud kuumaks... ja õnnelik lõpp. Kuigi mulle pakkus finaal omajagu lusti, no need nahkhiired on ju üliarmsad ja eriti siis kui nad puhast vuuki teevad, jättis lõpukätš sellise järelmõtte ning kohmaka punktipanemise mulje.

Mitte õudne õudus: Filmis oli esindatud pea kõik legendaarsed õudukate kurjamid, kuid mul hakkas millegipärast veidi kurb, et taolised minestama panevad tegelased nagu libahunt, muumia ja Frankenstein on nüüd kõrvaltegelased, kellede põhifunktsioon on olla naljaalused. Samas aga oli koomiline stseen, kus Frankenstein püüab inimesi ehmatades hirmutada, kuid viimased tahavad vaid õhinal selfiet koos. Arvestades sellega, et tegelased on koletised, siis võiks oodata ka tegelikku õudust... aga kõige hullem mis juhtus oli Draci unelaul Dennisele, kus ta lõõritas kannatustest, piinlemistest jne. Väga hea laul oli muideks.

Klišeelik, kuid õpetlik läbiv loomoraal: Ükskõik, kes sa ka ei oleks, sind armastakse sinu enda pärast mitte sellepärast, mis sa võiksid olla, mis erakordsed omadusel sul on või milleks suurejooneliseks sa võimeline oleks.

Üdini läbinähtav: Ma teadsin kuidas tegelased reageerivad, ma teadsin kuidas nad käituvad ning ma teadsin ka juba ette, et kas Dennisel siis on võimed või mitte -- no vähemalt suutsin ma suurt osa nähtavast vaevatult ette ennustada. Samas aga on tähtis reis, mitte sihtpunkt, seega ei häirinud mind niiväga loo tüüpilisus ning lihtne muster.

Maire Aunaste?: Mul kulm kohe kerkis sellepeale, kui tema häält paari rida ette lugemas kuulsin. Ma ei teagi, kas meeldis või mitte, aga tähelepanu tõmbas see kohe kindlasti.

Lemmik tsitaat: "Ma pidin laskma terve lossi beebikindlaks teha, keegi on meil vist kanaema."

Lemmik stseen: Youtube video "cuckoo" Draciga peaosas -- ma südamest naersin! Ja siis kui terve Drac gäng püüdis nagu tigu edasi liikuda ühel hädisel sõiduvahendil. Hahahahah!

Stand up: Comedy Estonia - "Esimene eesti keeles! vol 2"

Tervitus!

Õnneks tehakse järgesid ka väärt ettevõtmistele, mitte ainult superkangelaste filmidele!

Stand up: Comedy Estonia - "Esimene eesti keeles! vol 2"
Asukoht: Vabalava
Korraldaja: Comedy Estonia
Millal nähtud: 09.10.2015
Minu hinnang: 4.5/5

pilt piletilevi.ee kodulehelt

Kuna mina ja mu sõbranna saime kõhutäie "eelista Eestimaist" tüüpi naeru, siis olin mõlemad käed ja jalad püsti valmis sammud seadma ettevõtmise teisele tulemisele. Minu heameeleks ja kergenduseks tõestas Eesti stand up taaskord, et on enamgi kui tasemel ning esimene "Esimene" ei olnud suur vedamine, ühehitiime või õnnestunud faktorite kokkulangevus. Kui ikka kaks täistabamust toimub järjest, siis ei ole edu enam juhuslik, vaid kindla veendumusega võib meie pisikese, väidetavalt huumorivaese, Eestikese naljameeste üle uhkust tunda ning, olles külastanud ka välismaiste koomikute etteasteid, tundub, et kodumaa mehed teevad kohati silmad ette suurriikide staaridele. Loomulikult, räägib meie poiste eest ka tohutu eelis: nad räägivad ikkagi meie keeles, meile tuttavatest muredest, rõõmudest, paikadest, inimestest, kiiksudest ja seda kõike meile familiaarses kontekstis.

Ka seekord jõudis publiku ette kuus killupanijat, mõned tuttavad näod eelmisest etendusest ja teised punapõsksed värsked ohvrid huumorialtarile, pluss särav ja krapsakas õhtujuht.  Naerda sai nädala eest, äratundmisrõõmu ja nokkimist oli hulgaliselt, piinlikke, päevakajalisi ja totakaid nalju leidus laadungitega -- siiski, tundsin torkavat puudust aga ühest spetsiifilisest tegurist: naiselik puudutus ehk lavale ei jõudnud ühtegi isikut sugu: n. Nali ei jäänud tegemata ja naer ei jäänud olemata, kuid Elen Veenpere kohalolek, helkides vilksalt keset meestemerd, eelmine kord, andis viimaste kesksetele vaimukustele üldpildis uue ja erimoodi tahu. Olen veendunud, et huumorisoonega naisi, kes kriitilist eestlastest publikut 15 minutit oma kildudega piitsutada ja taltsutada suudavad, kindlasti kuskil leidub!

Õhtujuht Karl-Alari Varma (kellel oli ka sünnipäev - jeee!): Oooo, Lasnamäe, ma sulle laulaks! Vanad head Lasnamäe naljad, mis ei lakka kunagi toomast publikus välja naerupisaraid. Teeks äkki vahel ka näiteks Kalamaja väidetavate hipsterite üle nalja? Otse loomulikult ma lausa hirnusin ja torked olid geniaalsed, kuid mul tekib alati underdog efekt ja esile kerkib kaitseinstinkt, kui jälle mu kallist kodu pilatakse. Taaskord rakendas Karl-Alari ka oma teist leivanumbrit ehk enda üle nalja heitmine, mis minu meelest vajutab kuulajas alati õigele nupule ning seekord puudutas ta sellega seoses teemasid nagu pickup lines, kaal, sport, Endomondo jne. Pean ka lisama, et õhtujuhina oli ta igati lahe ja asjalik! Ehk siis teatepulga võib talle julgelt ka tulevikus anda.

Ardo Asperk: Laia repertuaari ja killer naljadega koomik! Ta on nagu killupildur, nali ajab taga nalja. Tema puhul pikki vaikusemomente tihti ei koge, sest vaimukuste konsistens on tihe ja sage. Kuulda sai mitmeid päevakajalisi teemasid nagu pagulased, milledest mulle iseäranis meeldis üks paralleel viimaste ja lõvide vahel loomaaias, mis oli üllatavalt tähelepanelik ja huvitava vaatevinkliga, ning seiklustest töötukassas ja bussisõitudel. Seekord sai ta maha ka minu esimese koha killuga kogu showl, nimelt ainuke mida ta vene keeles öelda oskab on: "bitva ekstrasensõv."

Mikk Sügis: Otsekohene, ilustamata ning, kahtlemata õhtu mustema huumori ja ropema suuga uustulnuk, puudutas muuseas kohustuslikku pagulaste teemat ning leidis aega ka üleloomuliku maailma ja voodooga seotud vaimukuste pildumisele. Seltskond mehi minu selja taga kommenteerisid vaheajal entusiastlikult tema etteastet kui: "Nii f****** hea!"

Mikael Meema: Seekord sai käsitletud teemasid ühest seinast teise, hulgaliselt lühinalju, mõned populaarsed teemad nagu Taavi Rõivas ja pagulased (aga loomulikult), mõned nilbemad naljad, paar kentsakat teemat nagu meeste pesukaitsmed, üks või kaks anekdoodiga algavat vaimukust ning, ootamatut ja teistest selgelt eristuvat, kuid igati tervitatavat teemat, nagu selgeltnägijad ja eestlaste usklikku ning palju palju muud. Mulle meeldis tema laiaulatuslik teemavalik ning selline tõsisemapoolne ilme ja hoiak, samal ajal kui suust kallab komöödiakulda.

Daniel Veinbergs: Ja tuligi ära -- Savisaar! Ma ootasin terve õhtu, et kas keegi selle lõngajupi ka üles korjab ning Daniel ei valmistanud pettumust. Ma hindan kõrgelt tema oskust olla teravalt konkreetne, valusalt otsekohene ja noateral, ehk kuuldav on peaaegu hea maitse piiri ületamas, kuid sellest õhkõrnast joonest ei mööduta, ja ta ei laseks seda ka niivõrd lihtsalt toimuda, kuigi julgelt ja teadlikult kekseldakse selle piiril, sest tema poisilik ja selline ulakas piire kompiv huumor on äärmiselt värskendav just oma teravuses, provotseerivas olekus ning julguses. Publikuni jõudis muuseas ka tudenginalju, Tartu ja Tallinna eluolu lõbusaid erinevusi ja veel üks päevakajaline teeme -- seakatk.

Taniel Kasemägi: Veel värsket verd ning seda seekord kunstikooli õppuri näol, kes lahkelt jagab pilguheiteid enda kogemusse antud teemal, alates sisseastumisest kuni mõttemõlgutuseni selle üle, et mis on siis ikka kunsti (kas ekskremendid on kunst?) kuni kunstinimeste mureni number üks -- kas tulevikus ootab ees töötus. Efektiivseimad ning enim publikureaktsiooni välja tirivad naljad olid taas enda üle tögamise vaimukused. Kuna tegu on uue tegijaga, siis ka soe soovitus: rohkem julgust -- etteaste oli ju asjalik!

Sander Õigus: Kuna tegu on vast kuulsaima tegijaga antud grupist, siis lisa egobuusti seekord ei anna. Ütlen vaid niipalju: tasemel nagu alati ning publik sai seekord kuulda palju kilde lihtsast igapäevaelust.

Tähtis!: Kasutage võimalust, sest etendust on võimalik veel näha vaid ühel korral, 3. detsembril, Sinilinnus!

Etendus: "Õpetaja Tammiku rehabiliteerimine"

Tervitus!

Vahelduseks ülevaade monoetendusest.

Pealkiri: Õpetaja Tammiku rehabiliteerimine
Produktsioon: Kinoteater
Kestus: 1h 10 min
Millal nähtud: 11.11.15
Minu hinnang: 4/5

pilt piletilevi.ee kodulehelt

Antud monoetenduse publiku saab laias laastus jagada kaheks: need, kellel on hõlma all lühi- või pikaajaline õpetajakogemus ja kõik ülejäänud. Sõltuvalt sellest, millisesse kategooriasse vaataja end liigitab, siis sellele põhinedes selgub tema lähenemine, reaktsioonid, isiklik emotsionaalne kontakt kuulduga, äratundmisrõõm ning samastumine. Ise kuulun ka pedagoogide ridadesse, sest olen mõned aastad tagasi veidi aega leiba teeninud õpetajana. Seega vaatlesin ma laval toimuvat kui kõik ülejäänud antud ametiga kokkupuutunud ning eemalseisva isiku vaatevinklist niiväga nähtut kommenteerida ei saa, sest enda kogemusest lähtudes, on tihti seitse maad ja merd inimeste vahel, eriti hariduse teemade üle rääkides, kes on elanud õpetaja elu ja kes mitte. Naljatlevalt võiks öelda, et antud töö kogemus, vähemalt mul, avab otsekui lisa silma ning sa ei vaata ega tunneta enam kunagi reaalsust nii nagu varem. Kokkuvõttes, õpetajast saab automaatselt  esimest korda klassiuksest sisse astudes maagiliste võimete, instinktide ja omadustega superkangelane! Näiteks, saab ta kohe aru kui sa valetad (6 meel), ta näeb ka kõige kaugemas lauas olevat spikerdajat (Röntgen silmad), ta suudab korrektne ja elegantne välja näha juba 20 aastat vanas kostüümis (maaväliste puhastusnippide tundmine) ja suudab üheaegselt kirjutada, mõelda, vastata ning, seljaga klassi poole olles, lendavaid paberinutse märgata (kasutab ajuvõimeid 100% ja omab kuklal nähtamatuid silmi). Pole vast vaja öeldagi, et kuigi me enam ühist ametinimetust ei jaga, austan, väärtustan ja imetlen ma õpetajaid ainult ülivõrdes.

Lõbusas, kerges ning üdini siiras võtmes, ilma ilustamata või varjamata, puudutab eesti keele ja kirjanduse õpetaja Priit Kruus erinevaid teemasid ja mõlgutab mõtteid õpetajakarjääri jooksul kogutud mälestuste, küsimuste, õnnestumiste, ebaõnnestumiste ja üldise õpetajate nadi olukorra üle nüüdisühiskonnas ning tulevikus. Välja tuuakse nii ilus kui inetu, näiteks Priidu arvamus igivana palga probleemi kohta (tema lõpliku vaatega antud teemal ma aga ei nõustunud), morjendavad õpilastes pettumised, demotiveeritus, teadmiste prohmakad ja lausa ennekuulmatu fakt, et õpetaja võib ka eksida ja kõigele küsitavale vastust mitte teada. Viimane on uskumatu, sest õpetaja on ju entsüklopeedia, aineõpikud, õigekeelsussõnaraamat, leksikon, kõikide keelte sõnaraamat, teatmikud ja kõikvõimalik muu ühes inimmasin. Samas aga meeldis mulle tohutult, et vaatamata enamjaolt murede ja valukohtade lahkamisele, puudus kogu etteastest heietav, kaeblev, haletsust otsiv, trööstitu või lihtsalt negatiivne toon, Priit ladus lageda vaid faktid ja reaalsuse, just sellisena nagu ta on. Ta suutis ka veel lisada boonuskihina jutule õhulise kihi särasilmset entusiasmi, lootusetunnet, heatahtlikkust ning igati piisavas koguses huumorit, ala- või ülehindamata käsitletud teemasid. Tore boonus oli ka "Troonide mängu" juttu sidumine.

Nutikas oli ka alustada etteastet klippidega tuntud õpetaja-õpilased fookusega filmidest, kus ebakonventsionaalsed pedagoogid oma hoolealuste usalduse võidavad, võttes ette raamidest väljuva võtte ning just selle ühe teo ümber suuresti linateosed ka keerlevad. Tegelikkuses on aga kahjuks nii, et iga tund ei saa raamatutest lehti välja rebida (“Dead Poets Society”), mõnikord on vaja ka halli argipäevast tundi ja ka kontrolltöösid. Filmid aga loovad ebarealistliku pildi neist suurepärastest õpetajatest vaid üksikute eriliste näidete puhul, tavatunnid filmidesse ju põnevust ei lisa. Siit ka õli tulle valamine meeletult kõrgete ootuste esitamistes õpetajatele teiste ja nende endi poolt. Nagu ka muudes aspektides ei peegelda film reaalsust.

Omapäraselt esitatuna, kasutamaks muuseas tahvlit (et ikka tekiks konkreetsemalt tunne nagu oleks publik klassiruumis; õpetaja ja tema tahvel – teadatuntud ja igavene paar), toodi tähelepanu masendavale ning isegi hirmutavale tegelikkusele ja sellest väljakasvavale tulevikule, kus noorte pealetulevate õpetajate vähesus, hetke pedagoogide keskmise vanuse kõrgus ning töö prestiiži olematu tase, koos väikse palga ning õpetaja samastamisega klienditeenindajaga, toob haridusse kotttumeda tuleviku. Numbrid, mis seda selgelt ja arusaadavalt illustreerisid, paneb vast iga inimese mõtlema. Võib-olla on tõesti vaja peatselt neid masinaid, keda arvatakse, et õpetajad on, sest praeguseid inimmasinaid tuleb varsti klassi ette otsida lausa tikutulega. Samuti sai mõtiskletud ka meeste vähesuse teemal õpetajaskonnas ning seda riigi poolt tellitud klipi alusel, mis peaks tähelepanu tooma stereotüüpidele ning neid lõhkuma. Teisalt aga aitas nähtu mõneti just kinnistada taolist stereotüüpi. Vaatajani toodi ka õpetaja abikaasa vaatevinkel, sest tegu on otsekui ametiga iseenesest: õpetaja abikaasa.

Eriti kõnekas oli aga seik šokeerivast, kuid samas antud kontekstis möödavaatamatust sündmusest -- meie riigi esimesest koolitulistamine. Lugedes kommentaare ja kuulates osade inimeste arvamusi, nagu oleks õpetaja selle kuidagi ära teeninud ja süüdi, teevad mu sõnatuks. Priit aga pani süüdistused osavalt ja selgelt perspektiivi, tuues paralleele ühe teise riigiteenistuses oleva ametiga ning kui see seletus ei löö pilti selgeks, siis ma tõesti ei tea enam edasi.

Enamus publikust kumas läbi, et tegu on suuresti õpetajatega, näiteks nagu ka see isik, kes tahvli ette kutsuti, jah, antud etendus õpetajatele omases käitumises ei unustata kedagi tahvli ette kutsumast, ning samuti märkasin ka paljusid isikuid, keda tean, et on õpetajad. Siit ka küsimus, kas mitteõpetajatele ei ole nähtu siis üldse suunatud ja nemad ei saa sellest midagi? Kohe kindlasti ei ole see nii! Tükk annab sügavama arusaama õpetaja hingeelust, muredest, nii tahvli ees olles kui koolimajast lahkudes, ning toob esile hariduse tulevikku puudutavaid valukohti, mis peaksid minema korda igale kodanikule. Kõigil meist on mälestusi ja kokkupuuteid õpetajatega, kas õpilasena või lapsevanemana, ning käesolev etendus on otsekui vaade kardina taha pedagoogide salapärasesse sisemaailma. Ja vaatamata eelnevalt mainitud äärmiselt tõsistele teemadele, ei ole tegu muserdava etendusega vaid nagu mainitud, sisu on realistlik ja asjakohane, kuid meeldivalt kerge ja just õiges koguses humoorikas.

Sünnipäev: Inga möödunud aasta TOP 5 lavastust ja filmi!

Head lugejad!

Ja ongi aeg käes kirjutada teile ka minu lemmikutest esimese blogiaasta jooksul! Kuna ma olen näinud palju filme ja väga palju erinevaid lavastusi, siis oli valikuid päris raske teha, eriti just teatrietenduste puhul. Aga siin need on!

TOP 5 lavastust:

Lavastuste TOP 5 valimine on väga keeruline kuna möödunud blogiaastal sai päris palju teatris käidud ja väga erinevaid häid lavastusi vaadatud, ka žanrite lõikes. Pealegi, mahtus sellesse aastasse ka päris mitu teatrifestivali, kus osalesid ka välismaised teatritegijad. Seetõttu ma otsustasin  teatrifestivalide raames nähtud välislavastused valikust eemale jätta, sest tahaks ikkagi eelkõige keskenduda Eesti teatrile. Küll aga nimetaksin ära kaks lavastust, mis olid erakordselt ainulaadsed ja toredad ja need mõlemad vaatasin ära visuaalteatrifestivali TREFF raames: Gruusia sõrmteatri etendus "Extravaganza" ja Prantsuse Des Fourmis Dans La Lanterne teatri autokaravani lavastus "Klõps". Need kaks lavastust oleksid kindlasti minu TOP 5s juhul, kui ma kaasaksin ka välislavastused.

Tahaksin veel ära märkida seda, et meie Eesti teatrid on nii mitmekülgsed ja pakuvad rikkalikult lavastusi väga erinevatele maitsetele, et seda on lausa lust kogeda. Tahad komöödiat? Palun väga! Tahad monotükki? Pole probleemi! Tahad õudust ja põnevust? Olge aga lahked! Kõik on Eestri teatrimaastikul olemas, kui hästi otsida ja see on minu arvates meie teatrimaastiku suur pluss.

Ma käisin vaatamas üle 30 lavastuse ja väga paljud vaadatutest olid head tükid ja nii mõnigi pidi sellest TOP5st välja jääma ehkki ma olen neid hinnanud meie maksimaalse 5 punktiga.
Aga nüüd, (trummipõrin), siin on minu 5 esimese blogiaasta lemmikut Eesti teatritelt!

"Faust"

5. "Faust" , VAT Teater, esietendus 2012. Tugevate visuaalteatri mõjutustega lavastus, kus sõnaline osa jääb võrreldes visuaalsega tahaplaanile ja mis räägib loo Jumala ja Saatana vahelisest võitlusest hingede eest. Näitlejate oskus edastada oma kehakeele, miimikaga teksti oli fantastiline!

4. "Tagasitulek isa juurde", Tallinna Linnateater, esietendus 2015. Käisin seda lavastust vaatamas oktoobris ja Šapiro lavastatud tükk jättis mulle sügava mulje nii meie ajalookäsitluse, näitlejatööde, lavakujunduse, dramaatika kui ka huumori tõttu. Minge vaatama! (Arvustus tuleb ka varsti!)

3. "Igatsus" Tallinna Linnateater, esietendus 2014. Mõtlemapanev tükk, kus on nii huumorit, nalja, situatsioonikoomikat, armastust, enese leidmist, valesid, purunenud lootusi ja muidugi - igatsust! Kui lisada sinna juurde säravad näitlejatööd, siis on hea elamus garanteeritud!

Silver Kaljula, "Hägune piir", foto: Liis Reiman

2. "Hägune piir" teater Must Kast, esietendus 2015. Üks kahest monoetendusest, mis minu TOP 5 pääses. Monolavastustega on tihti nii, et kõik sõltub sellest, kas näitleja suudab tüki välja kanda või mitte. Mind imponeeris Silver Kaljula kohalolek näitlejana ja tema süvenemisoskus. Ma väga nautisin ka lavastuse ülesehitust, mis tõi kaasa nii tõsiste teemade käsitlemist, mitmekülgseid emotsioone, üllatusi kui ka naeru.

Helle Laas, "Ajarefrään"

1. "Ajarefrään" NUKU, esietendus 2015. Möödudud blogiaasta lemmik on samuti monolavastus. Helle Laas hoidis mind nagu sütel: pinge ei langenud minu jaoks hetkekski. Ma vist vahepeal unsutasin hingamise ka ära. "Ajarefrään" on ühe elu lugu ja nagu elus ikka, on ka selles lavastuses kõike inimlikku: naeru, kurbust, ootusärevust, teadmatust, selgust, tagasivaateid, läbielamisi, unustamatuid hetki. Lavastus viib vaataja rännakule läbi ühe näitleja elu alates lapspõlvest näitlejaks saamiseni ja sealt edasi juba küpsusesse. Soovitan kuumalt!




TOP 5 filmi: 

Filmide valimine oli mul märksa lihtsam, sest möödunud aastal olen ma märksa vähem kinos käinud kui eelnevalte aastatel ja teatris jällegi vastupidiselt rohkem.

Kokku olen ära vaadanud kinos ca 20+ filmi selle aasta sees, pluss veel läbi erinevate digitaalsete kanalite 20+ uut filmi, nii et neid filme tuleb kindlasti kokku üle viiekümne, aga ma ei ole kõikide nende kohta arvustusi kirjutanud. Filmiarvustusi postitasin esimese blogiaasta jooksul 11.

Lemmikuid oli mul sel aastal väga lihtne valida, sest need filmid eristusid teistest minu jaoks silmnähtavalt. Ja kõik on draamad. :)

5. "Sõjale kaotatud noorus" Minu jaoks oli see film ootamatult hea. Ootamatult just seetõttu, et tegemist ei olnud tüüpilise sõjafilmiga, sest viis, kuidas kaadrid kinolinal jooksid, kuidas värvidele, vaadetele ja perspektiividele rõhku pandi - oli imeilus. Otseseid sõjaõudusi ei olnud palju, küll aga andis ta väga ilmeka ja sügava ülevaate sellest, kuidas sõda mõjutas sõdurite lähedasi, peresid ja loomulikult mida tegi sõda sõdurite hingeeluga. Ilus, tõsine ja raske film.

Märt Pius, "Nullpunkt"

4. "Nullpunkt" See on siis üks kahest eesti oma filmist, mis selle aasta TOP 5 sai. suurepärane noortefilm, mis peaks minu arvates olema kooliprogrammis kohustuslikult sees ja mida peaksid vaatama ka koolinoorte vanemad. Huvitavad rollitäitmised, hea süžee, tõsised teemad ja sinna sekka ka palju head eestimaist huumorit. Ka samanimelist raamatut soovitan soojalt lugeda!

3. "Vasakukäeline" Üks parimaid spordidraamasid, mida ma näinud olen (ja ma olen neid päris palju näinud)! Jake Gyllenhaal tegi minu arvates imepärase rolli ja tema koostöö filmis tema tütart mängiva noor näitleja Oona Laurencega oli dramaatiline ja nauditav.

2. "Must missa" on film, mille kohta ma pole veel jõudnud arvustust kirjutada, aga ta on mu absoluutne lemmik välismaiste filmide hulgas. Johnny Depp on ka koledalt kaunis ja ta on inetuid, külmaverelisi rolle tehes suurepärane! Tegemist on biograafilise looga James "Whitey" Bulgeri elust, kes oli Bostoni üks pikaajalisi ja tuntumaid kriminaalkurjategijaid tehes samaaegselt tihedat koostööd FBIga. Sünge, karm ja huvitav tõestisündinud lugu koos meisterlike näitlejatöödega!


1. "1944" möödunud blogiaasta lemmikuks osutus minu jaoks eesti film! Kes seda filmi veel näinud pole, siis on viimane aeg seda teha! Huvitavalt käsitletud Eesti lähiajalugu, mida peaksid nägema kõik endast lugupidavad eestlased.

1944, foto: Renee Altrov

Ja nii see aastakene läks. Aga ega sellega ei ole meie sünnipäevakuu postitused veel otsas. Neid on veel tulemas.

Palju õnne meile ja kauneid kino- ja teatrielamusi teile!

Kino: "007 SPECTRE"

Tervitus!

Ülevaade uuest Bondi filmist.

Pealkiri: 007 SPECTRE
Originaalpealkiri: Spectre
Režišöör: Sam Mendes
Kestus: 2h 28 min
Näitlejad: Daniel Craig, Léa Seydoux, Christoph Waltz, Ben Whishaw, Ralph Fiennes
Žanr: Action, seiklus
Kinodes alates: 06.11.2015
Nähtud: 20.11.2015
Minu hinnang: 2.5/5

pilt solariskino.ee kodulehelt

Hoiatus! Spoilerid!

Ma ei varjagi, et James Bondi seeria jätab mind jäiselt külmaks nagu Elsa. No ei paelu mind salapärase ja šarmantse spiooni seiklused võrgutamas naisi, joomas martinit (shaken, not stirred), laskmas hooletult kõike ja kõiki õhku (no tõesti, mulle tundub, et mõnikord on parem laste kurjamitel võita, sest Bondi hävingurada on meeletu), omades samapalju intrigeerivat iseloomu ja sümpaatiat kui Luunja kurk, aga noh, eks ta ole alfa isase etalon ning kes siis ei tahaks meestest olla Bond, James, Bond või siis naistest lasta tal ennast veidike kabistada. Täpsustuseks, mina ei taha. Kuna aga “Skyfall,” mida ootamatult vaatama eksisin, sattus olema üpris meeltlahutav, siis otsustasin võimaluse anda järjele, mis pidavat olema suurem, parem ja, loomulikult, arvestades eelmise massiivset edu, eelarve poolest kallim. Aga, et Bondike mulle valetamise eest otsa peale ei teeks, tunnistan ausalt, et tegelikult läksin oma 70% filmi vaatama hoopis Ben Whishaw pärast. Mida? Ta on ju imenunnu… ja tohutult andekas peale selle (vaatan hetkel tema miniseriaali “London Spy” – närvikõdi missugune!)

Etteruttavalt aga ütlen, et suurem ja kallim oli nähtu kohe kindlasti, aga parem – unistage edasi! Süžeeaugud, liialt äkilised või minimaalsed tegelaste ja nendevaheliste suhete arendused, läbinähtavus, punkt punktilt etteaimatav sisu, absurdsed ja kulmu kergitama panevad pöörded, detailid, asjadekäigud ning käitumised, mugavustsoonis laisklemine erinevate faktoritega seoses ja palju muud! Aga toome siis ka mõned näiteid, miks film minu arvates lõppkokkuvõttes ämbrisse astus (Ettevaatust! Spoilerid algavad nüüd!):

Monica Bellucci eesmärk oli filmis vaid oma viis minutit figureerida ja seda ainult Bondi linade soojendajana. Selline aegumatu kaunitar on rohkemat väärt. Ta oli otsekui lisatud ainult selleks, et Bond saaks lõpuks linnukese kirja.

Alakasutatud oli ka Christoph Waltz, kes nagu oli ja ei olnud ka. Hiilgav valik kurjamiks, kuid tal ei võimaldatud potentsiaali täita ning kuidagi poolküpsetatuks jäi etteaste, mis iseenesest oli suurepärane, kuid liialt üürike, et auru sisse saada.

Kes võtab kõrbesse kaasa smokingu ja glamuurse õhtukleidi!?

Kas keegi seletaks mulle miks piinamisriist ei toiminud? Kui sulle ikka ajusse mingi megadrelliga auk puuritakse, mitu korda veel, ja räägitakse selgelt konkreetsetest tagajärgedest, siis ei mahu mulle pähe kuidas superbond krapsakalt üles hüppab, kõik õhku laseb ja, nagu boss, minema kõnnib?! 

Kuskohast ta selle lennuki üldse leidis ja miks ta arvas, et sellega tagaajamist teha mööda lumiseid mägesid on geniaalne idee?!

Nagu tavaliselt, tundus mulle, et maju lasti õhku, autosid sõideti sodiks ja üldse meeletut kaost tekitati ainult hävitamise ja lõhkumise eesmärgiga. Linnad peaksid bondialarmi tegema, et kui keegi näeb teda, siis võib arvestada sellega, ümbruskond variseb peatselt kokku ja algab Armageddon.

Kas tõesti leidus keegi, kes ei arvanud kohe esimesel kohtumisel, et C on kurjami käpa all ja ülikahtlane tüüp?!

Léa Seydoux on minu meelest eripäraselt, kuid võrratult kaunis naine (eriti 2014 aasta "Kaunitar ja koletis" filmis, kus teda esimest korda ekraanil nägin), kuid antud filmis oli ta mingi suvaline värvitu, maitsetu ja vormitu järjekordne bonditüdruk -- otsekui maitsestamata jogurt, see sort mida keegi ei osta ega armasta. Täiesti kuupealt kukkunud oli ka tema, "Ma armastan sind," teadaanne Bondile, no tõesti, te tunnete üksteist paar päeva ja teievahelised vestlused on olnud üürikesed, pealiskaudsed ja vaid jahitava juhtumiga seoses, ja nüüd äkitselt, boom!, suur armastus? Etteaimatav ja mage oli ka ta röövimine lõpus, et Bond saaks ikka kaunitari veel kord päästa ja end mehena tunda.

Aga ärgem olgem liialt kriitilised, sest tegelikult leidus ka valgusekiiri:

Ben Whishaw Q-na oli nohiklikult armas, tohutult usutav tõsise tegijast geeniusena ja seekord üllatas ta mind isegi paari killu rebimisega. Ka Daniel Craig, pean tunnistama, on igati adekvaatne Bond. Aga tegelikult on film just see mida ta on alati olnud ja ta isegi ei varja, et on just see mis ta on. Kui oled James Bondi fänn, naudid sa seda filmi nagu teisi ning ilmselt on see sulle igati sobiv žanr ning omas sfääris on seeria kahtlemata koorekihis. Muidugi nägi film ka, alustades asukohtadest kuni efektideni, äärmiselt stiilne, efektne, glamuurne, tõetruu ja igati märkimisväärne välja. Sissejuhatus, koos uue bondilooga, imponeeris mulle ka väga oma kurjakuulutava, võrgutava ja voolava visuaaliga täis kaheksajalgu ja tema kombitsaid -- nagu tipptasemel muusikavideo.

Lemmik tsitaat: "Ma allun otse M-ile ja mul on kodulaen ning kaks kassi toita."

Lemmik stseen: Muusikavalik ja Bondi reaktsioon pätsatud autos.

Kokkuvõttes: Oeh, mage, väga mage, kuid mida mina ikka tean!

Kino: PÖFF 2015 (2) "Sa oled ka kole" ja "Boy 7"

Tervitus!

Järgmised muljed PÖFFilt!

Pealkiri: Sa oled ka kole
Originaalpealkiri: You're Ugly Too
Režišöör: Mark Noonan
Riik: Iirimaa
Kestus: 1h 22 min
Programm: Just Film
Millal nähtud: 13.11.2015
Minu hinnang: 3.5/5

pilt pöff.ee kodulehelt

Antud filmil oli ohtralt potentsiaali saamaks, halli reaalsust täis taustale vaatamata, humoorikaks ning südamlikuks looks, mille keskmes üksteist vajavad ning teineteisest hoolivad, kuid keeruliste omavaheliste suhetega kimpus, tüdruk ja tema onu. Midagi selles tundekeeli otse sihtivas iseenesest armsas loos, aga ei kõnetanud mind nii efektiivselt kui oleksin eeldanud ja tahtnud.

Algtegijad olid paigas: Will -- sihitu ja oma sisemiste deemonitega võitlev heatahtlik jorss, kes vanglast ajutiselt välja lastud, et hoolitseda oma õetütre eest, sest viimane jäi just ilma emast; Stacey -- poisilik, asjalik ning teiste oma vanustega võrreldes palju täiskasvanulikum isepäine tüdruk; Emilie -- üksluise ja tulevikuta reaalsuse eest salamisi põgeneda sooviv kena välismaalane; Tibor -- viimase abikaasa, kes on ootamatult lahke ja abivalmis toetamaks Willi ja Stacey'd; treileripark -- ala kuhu on kogunenud need, kelledel rohkemaks võimalusi ei ole ning kuhu ühte treilerisse seavad end sisse ka Will ja Stacey.

Detailid olid ka paigas: ootamatu haigus, Willi salapärane vangi sattumise põhjus, tööotsingud, sõltuvused, udune tulevik, uued võimalused, üksteisega leppimine, teiste aktsepteerimine -- voolimisainet oli hulganisti ning seda kõike mitte röökivalt vaid tagasihoidlikult, siiralt ja meeldivalt looga kaasa kulgevalt. Midagi aga kõigi nende faktorite üksteisega koostöös tegutsemisel minu jaoks täienisti ei toiminud. Võib-olla tõsiasi, et film ei suutnud mulle ennast maha müüa kui tervikut, vaid pigem oli tunne, et tegu on põgusa pilguheitega ja vaid ühe seigaga kahe inimese omavahelisest suhterajast, mis jättis mind otsekui pika ninaga, sest ma ei tundud rahulolu minuni jõudnud lahendustest ning puudu jäi rohkemast. Samuti ei olnud viimasel stseenil ja asjade seisul lõplikkuse maitset, pigem tekkis segadus ja arusaamatus, et kas siis kõik eelnev ei tähendanudki midagi, kas lähenemine ja pingutamine oli kui haneselga vesi? Või siis eelistan ma lihtsalt Hollywoodilikumat finaali taolistele filmidele ning antud juhul, loogikast ja faktidel, mitte emotsioonide ajendil, päris elus igati õige otsus, tundus kuidagi kalk ja liialt praktiline. Aga eks see kõik ole maitse asi. Samas aga suudan ma kaine mõistusega austada viimase valiku ebatüüpilist lähenemist ja eraldumist mugavustsoonist.

Filmi pealetükkimatu ja seega sümpaatse tundelisuse juures oli teiseks võluvaks faktoriks sundimatu ja veidi kohmakalt kamraadilik klapp Willi ja Stacey vahel, Aidan Gilleni ja Lauren Kinsella esituses. Mulle meeldis, et nende suhe ei olnud emotsionaalselt ülevoolav ning puudus igasugune üledramatiseerimine. Peaaegu kõike ootamatut, ebaõnnestumisi ning pettumusi võeti vastu suhteliselt rahulikult ja ratsionaalselt ilma liigse ärakeeramiseta. Aidan Gillen oli veenev kui kergesti haavatav ja õigelt teelt eemale kallutatav elus pettunud mees, kes on valmis oma õetütre jaoks samm-sammult, mõnele tagasilöögile vaatamata, ennast muutma. Noor tüdrukust näitlejahakatis Lauren Kinsella on ka mainimist väärt, sest tema esitus oli ootamatult loomulik ja vaevatu ning üldiselt suutis ta luua Stacey's pildi kui asjalikust noorest neiust.

--------------------------------------------------

Pealkiri: Boy 7

Originaalpealkiri: Boy 7

Režišöör: Özgür Yildrim

Riik: Saksamaa

Kestus: 1h 48 min

Programm: Goethe Instituut esitleb: Uus Saksa Film

Millal nähtud: 17.11.2015

Minu hinnang: 3/5

pilt pöff.ee kodulehelt

Esiteks, palun jätame "Näljamängud," "Lahkulööja" ja kõik ülejäänud düstoopia taustadega noortefilmid arutlusest välja, kui värskest lisast žanris räägime. See väsitab, et iga kord kui loen arvustust, nagu antud näite põhjal (kõik mis leidsin tõid agaralt paralleele mainitutega), järjekordsest sci-fi elementidega noorteloost, räägib ülevaade rohkem eelnevatest, eriti "Näljamängudest," kui sihtfilmist ise. Kas kui vaadatakse uut romantikafilmi, võrreldakse seda alati esimese kuulsa antud žanri filmiga? Kui tuleb uus õudukas kinno, kas taas räägitakse sellest läbi võrdlusprisma esimese õudukaga kinoekraanil? See ei ole ju nii, seega palun säästame vaatajaid ja lugejaid sellest "Näljamängude" ülistusest, sest "Boy 7" on isemoodi film ning paralleele tuleb alati ette kui neid väga otsida, ükskõik mis filmide ja žanrite vahel. Nii, lõpetan ka nüüd ise teiste noorteromaanide mainimise käesolevas ülevaates.

Alustame aga sellest, et mina ei nimetaks antud filmi isegi düstoopia žanri kuuluvaks, vaid pigem sci-fi või lihtsalt thriller/põnevuse filmiks. Tegevus ei toimu ju totalitaarses või ebainimlikus diskrimineerivas ühiskonnas, vaid antud maailm on meie tavaline olevik, kus mõnedel on ego kasvanud üle normaalsete mõõtmete ning võimuahnus on nad opakaks ajanud, mis ajendab neid eksperimenteerima teatud isikute peal, viimastele vastu tahtmist, ohtliku tehnoloogiaga. Samas aga ei olnud lugu üdini originaalne ning avastamata maad olid kasinalt, näiteks ei olnud midagi uut kooslus, kuhu kuulusid salapärane kool, oma annete tõttu seadusega pahuksis olev peategelane, mõistatuslik tüdruk, kes tundub, et teab rohkem sellest, mis toimub kui välja näitab, kahtlustäratavad ja ootamatult käituvad täiskasvanud jne. Lugu ei üllata ega šokeeri ning see on ka filmi valupunkt. Liialt palju detaile loo kulgemises on jäetud ka juhuse hooleks ning hulganisti jääb silma ka süžeeauke ning seletamatut. Võib-olla on raamatus, millel film põhineb, paremini kõik faktorid kokku seotud, kuid antud versioonis see ei õnnestunud ja tundunud olevat ka prioriteet.

Hiilgavalt ning märkimisväärselt saadi hakkama aga atmosfääri loomisega ning seda just suurepärase ja erimoodi visuaalsete ning muusikaliste valikute poolest. Viimane tugines suuresti tehnomuusikale ning kohati tundus, et nähtu ja kuuldu ei sobikski nagu kokku aga tegelikult oli kombinatsioon äärmiselt efektiivne loo pinge ja tempo loomisel ning süžee toetamisel. Visuaalselt kasutati ohtralt kaldus kaameravõtteid, mis lisasid nähtule omapära ning eriti tõstaksin esile filmi alguse, kus peategelane tuleb teadvusele segaduses ja hirmununa ning mida vaataja saab kogeda otsekui läbi Sami silmade, tänu kaamera vastavale suunale. Tuleb mainida ka, et film ei ole just noortele vaatajatele, sest ebamugavaid veriseid momente, mis minu pilgu sundisid kõrvale pöörama, tuli omajagu ikka ette.

Näitlejatest tooksin positiivses võtmes esile peategelast, Sami, kehastanud David Krossi, kes vaatamata materjali piirangutele ja klišeedele, suutis piisavalt näitlejameisterlikkust esile tuua, et muljet avaldada.