Sünnipäev: Inga möödunud aasta TOP 5 lavastust ja filmi!

Head lugejad!

Ja ongi aeg käes kirjutada teile ka minu lemmikutest esimese blogiaasta jooksul! Kuna ma olen näinud palju filme ja väga palju erinevaid lavastusi, siis oli valikuid päris raske teha, eriti just teatrietenduste puhul. Aga siin need on!

TOP 5 lavastust:

Lavastuste TOP 5 valimine on väga keeruline kuna möödunud blogiaastal sai päris palju teatris käidud ja väga erinevaid häid lavastusi vaadatud, ka žanrite lõikes. Pealegi, mahtus sellesse aastasse ka päris mitu teatrifestivali, kus osalesid ka välismaised teatritegijad. Seetõttu ma otsustasin  teatrifestivalide raames nähtud välislavastused valikust eemale jätta, sest tahaks ikkagi eelkõige keskenduda Eesti teatrile. Küll aga nimetaksin ära kaks lavastust, mis olid erakordselt ainulaadsed ja toredad ja need mõlemad vaatasin ära visuaalteatrifestivali TREFF raames: Gruusia sõrmteatri etendus "Extravaganza" ja Prantsuse Des Fourmis Dans La Lanterne teatri autokaravani lavastus "Klõps". Need kaks lavastust oleksid kindlasti minu TOP 5s juhul, kui ma kaasaksin ka välislavastused.

Tahaksin veel ära märkida seda, et meie Eesti teatrid on nii mitmekülgsed ja pakuvad rikkalikult lavastusi väga erinevatele maitsetele, et seda on lausa lust kogeda. Tahad komöödiat? Palun väga! Tahad monotükki? Pole probleemi! Tahad õudust ja põnevust? Olge aga lahked! Kõik on Eestri teatrimaastikul olemas, kui hästi otsida ja see on minu arvates meie teatrimaastiku suur pluss.

Ma käisin vaatamas üle 30 lavastuse ja väga paljud vaadatutest olid head tükid ja nii mõnigi pidi sellest TOP5st välja jääma ehkki ma olen neid hinnanud meie maksimaalse 5 punktiga.
Aga nüüd, (trummipõrin), siin on minu 5 esimese blogiaasta lemmikut Eesti teatritelt!

"Faust"

5. "Faust" , VAT Teater, esietendus 2012. Tugevate visuaalteatri mõjutustega lavastus, kus sõnaline osa jääb võrreldes visuaalsega tahaplaanile ja mis räägib loo Jumala ja Saatana vahelisest võitlusest hingede eest. Näitlejate oskus edastada oma kehakeele, miimikaga teksti oli fantastiline!

4. "Tagasitulek isa juurde", Tallinna Linnateater, esietendus 2015. Käisin seda lavastust vaatamas oktoobris ja Šapiro lavastatud tükk jättis mulle sügava mulje nii meie ajalookäsitluse, näitlejatööde, lavakujunduse, dramaatika kui ka huumori tõttu. Minge vaatama! (Arvustus tuleb ka varsti!)

3. "Igatsus" Tallinna Linnateater, esietendus 2014. Mõtlemapanev tükk, kus on nii huumorit, nalja, situatsioonikoomikat, armastust, enese leidmist, valesid, purunenud lootusi ja muidugi - igatsust! Kui lisada sinna juurde säravad näitlejatööd, siis on hea elamus garanteeritud!

Silver Kaljula, "Hägune piir", foto: Liis Reiman

2. "Hägune piir" teater Must Kast, esietendus 2015. Üks kahest monoetendusest, mis minu TOP 5 pääses. Monolavastustega on tihti nii, et kõik sõltub sellest, kas näitleja suudab tüki välja kanda või mitte. Mind imponeeris Silver Kaljula kohalolek näitlejana ja tema süvenemisoskus. Ma väga nautisin ka lavastuse ülesehitust, mis tõi kaasa nii tõsiste teemade käsitlemist, mitmekülgseid emotsioone, üllatusi kui ka naeru.

Helle Laas, "Ajarefrään"

1. "Ajarefrään" NUKU, esietendus 2015. Möödudud blogiaasta lemmik on samuti monolavastus. Helle Laas hoidis mind nagu sütel: pinge ei langenud minu jaoks hetkekski. Ma vist vahepeal unsutasin hingamise ka ära. "Ajarefrään" on ühe elu lugu ja nagu elus ikka, on ka selles lavastuses kõike inimlikku: naeru, kurbust, ootusärevust, teadmatust, selgust, tagasivaateid, läbielamisi, unustamatuid hetki. Lavastus viib vaataja rännakule läbi ühe näitleja elu alates lapspõlvest näitlejaks saamiseni ja sealt edasi juba küpsusesse. Soovitan kuumalt!




TOP 5 filmi: 

Filmide valimine oli mul märksa lihtsam, sest möödunud aastal olen ma märksa vähem kinos käinud kui eelnevalte aastatel ja teatris jällegi vastupidiselt rohkem.

Kokku olen ära vaadanud kinos ca 20+ filmi selle aasta sees, pluss veel läbi erinevate digitaalsete kanalite 20+ uut filmi, nii et neid filme tuleb kindlasti kokku üle viiekümne, aga ma ei ole kõikide nende kohta arvustusi kirjutanud. Filmiarvustusi postitasin esimese blogiaasta jooksul 11.

Lemmikuid oli mul sel aastal väga lihtne valida, sest need filmid eristusid teistest minu jaoks silmnähtavalt. Ja kõik on draamad. :)

5. "Sõjale kaotatud noorus" Minu jaoks oli see film ootamatult hea. Ootamatult just seetõttu, et tegemist ei olnud tüüpilise sõjafilmiga, sest viis, kuidas kaadrid kinolinal jooksid, kuidas värvidele, vaadetele ja perspektiividele rõhku pandi - oli imeilus. Otseseid sõjaõudusi ei olnud palju, küll aga andis ta väga ilmeka ja sügava ülevaate sellest, kuidas sõda mõjutas sõdurite lähedasi, peresid ja loomulikult mida tegi sõda sõdurite hingeeluga. Ilus, tõsine ja raske film.

Märt Pius, "Nullpunkt"

4. "Nullpunkt" See on siis üks kahest eesti oma filmist, mis selle aasta TOP 5 sai. suurepärane noortefilm, mis peaks minu arvates olema kooliprogrammis kohustuslikult sees ja mida peaksid vaatama ka koolinoorte vanemad. Huvitavad rollitäitmised, hea süžee, tõsised teemad ja sinna sekka ka palju head eestimaist huumorit. Ka samanimelist raamatut soovitan soojalt lugeda!

3. "Vasakukäeline" Üks parimaid spordidraamasid, mida ma näinud olen (ja ma olen neid päris palju näinud)! Jake Gyllenhaal tegi minu arvates imepärase rolli ja tema koostöö filmis tema tütart mängiva noor näitleja Oona Laurencega oli dramaatiline ja nauditav.

2. "Must missa" on film, mille kohta ma pole veel jõudnud arvustust kirjutada, aga ta on mu absoluutne lemmik välismaiste filmide hulgas. Johnny Depp on ka koledalt kaunis ja ta on inetuid, külmaverelisi rolle tehes suurepärane! Tegemist on biograafilise looga James "Whitey" Bulgeri elust, kes oli Bostoni üks pikaajalisi ja tuntumaid kriminaalkurjategijaid tehes samaaegselt tihedat koostööd FBIga. Sünge, karm ja huvitav tõestisündinud lugu koos meisterlike näitlejatöödega!


1. "1944" möödunud blogiaasta lemmikuks osutus minu jaoks eesti film! Kes seda filmi veel näinud pole, siis on viimane aeg seda teha! Huvitavalt käsitletud Eesti lähiajalugu, mida peaksid nägema kõik endast lugupidavad eestlased.

1944, foto: Renee Altrov

Ja nii see aastakene läks. Aga ega sellega ei ole meie sünnipäevakuu postitused veel otsas. Neid on veel tulemas.

Palju õnne meile ja kauneid kino- ja teatrielamusi teile!

TREFF: "Faust" - VAT Teater!

Foto VAT Teatri kodulehelt

Visuaalteatrifestival TREFF on täies hoos! Esimene arvustus TREFFi raames tuleb VAT Teatri lavastuse "Faust" kohta.

Pealkiri: Faust
Teater: VAT Teater
Kirjanik: Johann Wolfgang von Goethe
Lavastaja: Aare Toikka
Kunstnik ja helilooja: Kaspar Jancis
Videokujundaja: Peeter Ritso
Osades: Katariina Ratasepp, Tanel Saar, Ago Soots, Margo Teder, Meelis Põdersoo, Madis Muul
Žanr: Visuaalteater, tragöödia
Kestvus: 1 tund ja 30 minutit ilma vaheajata
Esietendus: 29. 11. 2012
Millal nähtud: 05.06. 2015

"Faust" esietendus juba aastal 2012 ja sellest ajast peale on teda saatnud ainult positiivsed ja rajud arvustused. Tänu TREFFile võtsin ennast lõpuks kokku ja läksin vaatasin selle kiidetud ja auhinnatud tüki ise ka ära.

Kõigepealt, üks aus ülestunnistus. Ma pole kunagi VAT Teatrit nende kodukohas Rahvusraamatukogu Teatrisaalis vaatamas käinud. Ma olen nende lavastusi vaadanud küll, aga mitte kunagi nende enda väikeses saalis. Miks ma sellest üldse räägin? Sellepärast, et nende saali asukoht ja saal ise mulle väga meeldisid. Hubane, intiimne, sünge. Kuna saabusin natuke varem kui ettenähtud ajal, siis oli mul aega natuke ringi vaadata. Mitte saalis, aga selle eesruumis, seal, kus inimesed etendust ootavad. Lahedad fotod ja ülevaated nii VAT Teatri kui ka teater Variuse lavastustest, lõhnaküünlad, väga sümpaatne teenindus, lõõgastav muusika. Selline mõnus tunne tekkis justnagu hakkaks spasse minema. Inimesed sisenevad ruumi vaikselt ja ma olen täiesti veendunud, et ka nemad tunnevad täpselt sama või sarnast tunnet, mida mina, sellist kergelt pühalikku ja ootusärevat. Istutakse vaikselt ja kultuurselt. Terve see õhkkond nakatab inimesi.

Foto VAT Teatri kodulehelt

Teate, mis mulle veel meeldis? Etendust oodates kuulsin päris palju võõrkeeli ja seda ei juhtu just eriti tihti. Jah, soome keelt kuuleb hulgaliselt ja seda tavaliselt Rahvusooperis Estonia fuajees, sest soomlasi tuuakse Estoniasse bussitäite/laevatäite kaupa ja vahelduseks oli supermeeldiv kogeda seda, et vaatajaskonnas leidus ka teisi rahvusi. Sattusin rääkima noorte leedukatega, kes on teatritudengid, aga kes osalevad TREFFil ka selleks, et nagu mina kirjutada arvustusi. Muidugi, nemad on teatriprofessionaalid, kes teavad nähtavasti täpselt, mida kõike visuaalteatri puhul märgata. Teine asi, mida ma enne etendust märkasin, oli see, et väga erinevad vanusegrupid olid esindatud, teismelistest kõrge eani välja. Kindlasti tuli erinevate rahvuste kohalolu sellest, et osad teatrikülalised olid teised TREFFil osalevad näitlejad ja trupid, aga kindlasti ka seetõttu, et tegemist on visuaalteatriga. Ja see toobki mind tagasi konkreetse lavastuse juurde. Te vabandage mind, et ma koheselt arvustuse juurde ei asu, aga mulle lihtsalt väga meeldis see õhkkond, mis mind tervitas.

Niisiis, Faust!

Kõik need rajud ja positiivsed arvustused, mida ma Fausti kohta olen lugenud, need vastavad tõele! Aga alustagem algusest.

Fausti lavastus sisaldab endast kombinatsiooni nelja inimese mõjudest: Johann Wolfgang von Goethe, kes kirjutas värsstragöödia "Faust"algversiooni; Christopher Marlowe, kes tegi sellest näidendi "Doktor Faustuse traagiline lugu"; Friedrich Wilhelm Murnau, kes tegi Faustist esimese mustvalge tummfilmi ja viimaseks Aare Toikka (ja arvatavasti terve trupp), kes kõigist kolmest eelnevast mõjutatult pani kokku visuaalteatri lavastuse "Faust" just sellisel kujul nagu teda VAT Teatris näidatakse.

Tanel Saar ja Ago Soots. Foto VAT Teatri kodulehelt

Esimesena hakkab mulle silma lavakujundus, mis on väga lihtne: 4 valget seinaplaati (millest hiljem saab lava ja põrand ja tuleriit), paremal klaver (mida edumeelselt kasutas terve lavastuse jooksul Madis Muul), vasakul midagi, mis meenutab moodsat rätikuga Gotlandi käia (millega tekitati tuulevilinat nagu hiljem selgus). Kõik on läbimõeldult minimalistlik. Must-valge. Ei mingeid liigseid vidinaid, lihtsalt lava.

Lavastus hakkab videolahendusega, kus näidatakse Murnau tummfilmi algust, kus Jumal ja Saatan teevad kihlveo selle kohta, et kui hukas on inimsugu ja kellele kuuluvad inimhinged. Eks te võite ju arvata, et kumb kumma poolt kihla vedas. Inimsoo võimekuse ja tuleviku ja kihlveo objektiks osutub doktor Faust. Kui Saatan võtab linna katkuga, siis tekib juhtmetes lühis ja tummfilm tuuakse reaalselt filmist lavale. Ja hakkabki pihta.

Sõnateater vs visuaalteater:

See, mis järgnes, oli geniaalne, värske, uudne ja teistmoodi - vähemalt minu jaoks. See oli segu füüsilisest teatrist, pantomiimist, tantsust, sõnateatrist ja seda kõike esitati elava muusika saatel. Sõna oli selles lavastuses ilmselgelt tagaplaanil. Ma arvan, et seda lavastust oleks saanud ka täiesti ilma sõnadeta teha, aga inimestele, kes ei ole Goethe loominguga või siis Fausti looga üldse kursis - nende jaoks oleks ilma tekstita olnud lavastust arvatavasti raske jälgida. Olles lugenud Goethe teost ja näinud ka erinevaid Fauste nii laval kui kinolinal, siis lugu iseenesest oli mulle tuttav ja kui lavastaja oleks otsustanud sõna üldse lavastusest välja jätta, siis ka see oleks sobinud. Küll aga olen ma tänulik, et sõnateatri osa oli tükis olemas, sest näitlejad panid ka palju ilmekust, värvu, vürtsi ja huumorit oma hääletoonidega ja rääkimisega just lavastuse sõnalisse ossa.

Kusjuures, teksti ei esitanud mitte osatäitjad ise, vaid nende kolleegid, kes parasjagu laval ei olnud. Näitlejad laval ainult liikusid ja maigutasid suud, tekst ja sõnad tulid lava kõrvalt. Laval olev osatäitja sai keskenduda oma tegelasele, miimikale, kehalisele liikumisele. Ja ausalt, minu jaoks oli hämmastav, kui hästi näitlejad oma kehasid kontrollisid ja nad tegid seda, vähemalt pealtnäha, imelise kergusega. Ma kujutan ette, kui raske see puht füüsiliselt võis tegelikult olla, aga tõepoolest, mulle kui vaatajale tundus, et see tuleb mängeldes. Ja seda oli kohe ilus vaadata, kui heas füüsilises vormis need näitlejad on.

Näitlejatest:

Öeldakse, et üks kett on sama tugev kui on keti nõrgim lüli. Selles trupis ei olnud ühtegi nõrka lüli ja seetõttu jättis lavastus terviklikkuse mulje. Ago Soots Fausti ja Tanel Saar Mefistofelesena olid lihtsalt suurepärased. Oli uskumatu, kuidas Ago Sootsi pikk keha muutus vastavalt sellele, mis vanuses Fausti ta mängis. Kui vaja, oli ta plastiline, tugev, jõuline, õrn, graatsiline ja samas võis ta olla ka hädine ja kokkukuivanud vanamees. Tanel Saar oli minu jaoks selle õhtu suurim üllatus .. ja šokk. Just heas mõttes, sest tema Mefisto oli hirmutav, hurmav, flirtiv, meelitav, saba ja sarvedega selle kõige loomingulisemas mõttes. Tema näoilmed, käte ilmekus, miimika ja isegi keel - kõik, mis oli, see lasti käiku, et jätta Mefistost tõeliselt saatanlikku muljet. Ja see õnnestus tal väga hästi. Meelis Põdersoo ja Margo Teder kehastasid päris mitmeid rolle ja tegid seda sama ägedalt nii laval kui ka lava kõrval teistele näitlejatele sõnasid suhu pannes (teksti lugedes). Nende näoilmed olid hindamatud, kord naljakad, kord traagilised. Ma ei saa mitte mainimata jätta ka Katariina Rataseppa, kes täitis nii naispeaosalise Margareta rolli kui ka mitut teist rolli ja tegi seda sama hästi kui ta kolleegid.

Kokkuvõtvalt:

Suurepärane, maagiline, uudne, füüsiline, visuaalne! Ma loodan, et seda mängitakse ka järgmisel hooajal ja juhul, kui te kuulute nende hulka, kes pole veel VAT Teatri "Fausti" näinud, minge vaatama! Hea elamus garanteeritud!

Ilusaid teatrielamusi!

Etendus: "Faust"

Tervitus!

Seekord ülevaade ooperist.

Pealkiri: Faust (Charles Gounod' ooper kahes vaatuses)

Teater: Rahvusooper Estonia

Kestus: 2h 55 min

Esietendus: 20.09.2012

Millal nähtud: 14.02.2015

Minu hinnang: 4/5

pilt opera.ee koduelehelt

Lugu Faustist, akadeemikust ning kogu elu vaid teadmisi taga ajanud teadlasest, kes tülpinuna kõige mõttetusest otsustab endalt elu võtta, selle plaani täideviimisesse ootamatult sekkuvast Méphistophélèsest ning nendevahelisest kokkuleppest -- Faust saab nooruse ja Méphistophélès tema hinge -- on kõrgelt hinnatud, äärmiselt tuntud ja suur inspiratsiooniallikas igasugu kunstide viljelejatele läbi sajandite. Seega ooperi sisu kondikava mulle uudne ei olnud ning teadsin suhteliselt selgelt mida oodata ning toimuma hakkab. Samas aga tõmbas mind just selle ajatu loo kogemine formaadis, milles seda veel kohanud ei olnud.

Etenduse tähed ja vähemalt minu silmis peategelased oli kahtlemata Marguerite ja Méphistophélès ning mõlemad särasid eri põhjustel. Méphistophélès oli sarmikas, särtsakas, ligitõmbav, karismaatiline, keeruline ning kurjakuulutavalt paeluv, ta pätsas kõik stseenid kus etteaste tegi. Alates teda kehastava ooperilaulja välimusest (pikakasvuline, sale, lendlevate pikkade mustade lokkis juustega jne) kuni hoiakuni, kõik klappis suurepäraselt selle ikoonilise libekeelse kurjami tegelase oleku ja võluga. Ta oli ka väga kärme, sest jõudis publikus olevatesse rõduboksidesse ja taas lavale väga nobedalt. Marguerite'i saatus ja läbielamised tõid mus esile tugevaid tundeid, eesotsas kaastunne, viha ja abitus. Ta oli julmade mängude ohver ning kõikide tagajärgede eest suuresti üksi vastutust kandev õnnetu hing, kes ühe nõrkushetke ja tunnete ajendil määras enda hukatuse. Tema allakäigu trepp oli emotsionaalselt rõhuv ja täis ülekohut, kuid võimas ja köitev. Need stseenid olid ka vaimustavalt lavastatud ning kõik komponendid mõjusid jõudsalt koos ja jätsid kustumatu mulje. Eriti meeldejääv oli stseen kus naine hulluse ja meeleheite ajendil oma lapse tapab (viimast sümboliseerinud ese oli ka väga ootamatu ja leidlik).

Loo peategelane Faust aga tundus mulle rohkem kui kõrvaltegelane ning kuigi tegevus toimus tema ümber ning ta oli kõige ajendiks ja alustajaks, oli ta siiski oma kahe kaaslase kõrval kuidagi kahvatu. Samuti ei saa ma üle ega ümber vaadata sellisest ääretult ebameeldivast ja hukatuslikust isekusest, puhtalt enese huvide ja ihade eest väljas olemisest ning vähemalt antud etenduses ei olnud ka veidigi asjalikku vastutusmomenti tal võimalik kogeda. On kuidas temaga on, kuid vaatamata mu leigusele Fausti suhtes, oli etendus ikkagi väga osav emotsioonide välja tirimises, kaasahaarav ning meisterlik pingekruttimises kuni vägeva kulminatsioonini.

Pean ka välja tooma etenduse lavakujunduse. Esmapilgul oli tegu suhteliselt lihtsa ja püsiva pildiga laval, kuid selle pidev ringlemine võimaldas kiirelt ning väikse vaevaga erinevaid tegevuspaiku, õhkkondi ja mastaape. Lava muudkui keerles ja keerles samal ajal kui selle peal keerlesid lahti traagilised sündmused. Muusikast niipalju, et otseselt mulle väga meeldejäävaid ning kustumatuid muljeid jätvaid palasid ei olnud, kuid samas etendust vaadates oli kõik mõjuv, suursugune ning ideaalselt toimuvaga haakuv ning üksteist võimendav. Marguerite'i pala ehetega tooksin siinkohal eraldi välja kui teiste hulgast esiletõstmist väärivaga.

Kokkuvõttes: Emotsioonidel mängiv ning tugevaid tundeid esile toov juba teadatuntud materjali põhjal, kuid mis väärt uues kuues kogemiseks, suurepäraselt loodud ooper!