Sünnipäev: Inga möödunud aasta TOP 5 lavastust ja filmi!

Head lugejad!

Ja ongi aeg käes kirjutada teile ka minu lemmikutest esimese blogiaasta jooksul! Kuna ma olen näinud palju filme ja väga palju erinevaid lavastusi, siis oli valikuid päris raske teha, eriti just teatrietenduste puhul. Aga siin need on!

TOP 5 lavastust:

Lavastuste TOP 5 valimine on väga keeruline kuna möödunud blogiaastal sai päris palju teatris käidud ja väga erinevaid häid lavastusi vaadatud, ka žanrite lõikes. Pealegi, mahtus sellesse aastasse ka päris mitu teatrifestivali, kus osalesid ka välismaised teatritegijad. Seetõttu ma otsustasin  teatrifestivalide raames nähtud välislavastused valikust eemale jätta, sest tahaks ikkagi eelkõige keskenduda Eesti teatrile. Küll aga nimetaksin ära kaks lavastust, mis olid erakordselt ainulaadsed ja toredad ja need mõlemad vaatasin ära visuaalteatrifestivali TREFF raames: Gruusia sõrmteatri etendus "Extravaganza" ja Prantsuse Des Fourmis Dans La Lanterne teatri autokaravani lavastus "Klõps". Need kaks lavastust oleksid kindlasti minu TOP 5s juhul, kui ma kaasaksin ka välislavastused.

Tahaksin veel ära märkida seda, et meie Eesti teatrid on nii mitmekülgsed ja pakuvad rikkalikult lavastusi väga erinevatele maitsetele, et seda on lausa lust kogeda. Tahad komöödiat? Palun väga! Tahad monotükki? Pole probleemi! Tahad õudust ja põnevust? Olge aga lahked! Kõik on Eestri teatrimaastikul olemas, kui hästi otsida ja see on minu arvates meie teatrimaastiku suur pluss.

Ma käisin vaatamas üle 30 lavastuse ja väga paljud vaadatutest olid head tükid ja nii mõnigi pidi sellest TOP5st välja jääma ehkki ma olen neid hinnanud meie maksimaalse 5 punktiga.
Aga nüüd, (trummipõrin), siin on minu 5 esimese blogiaasta lemmikut Eesti teatritelt!

"Faust"

5. "Faust" , VAT Teater, esietendus 2012. Tugevate visuaalteatri mõjutustega lavastus, kus sõnaline osa jääb võrreldes visuaalsega tahaplaanile ja mis räägib loo Jumala ja Saatana vahelisest võitlusest hingede eest. Näitlejate oskus edastada oma kehakeele, miimikaga teksti oli fantastiline!

4. "Tagasitulek isa juurde", Tallinna Linnateater, esietendus 2015. Käisin seda lavastust vaatamas oktoobris ja Šapiro lavastatud tükk jättis mulle sügava mulje nii meie ajalookäsitluse, näitlejatööde, lavakujunduse, dramaatika kui ka huumori tõttu. Minge vaatama! (Arvustus tuleb ka varsti!)

3. "Igatsus" Tallinna Linnateater, esietendus 2014. Mõtlemapanev tükk, kus on nii huumorit, nalja, situatsioonikoomikat, armastust, enese leidmist, valesid, purunenud lootusi ja muidugi - igatsust! Kui lisada sinna juurde säravad näitlejatööd, siis on hea elamus garanteeritud!

Silver Kaljula, "Hägune piir", foto: Liis Reiman

2. "Hägune piir" teater Must Kast, esietendus 2015. Üks kahest monoetendusest, mis minu TOP 5 pääses. Monolavastustega on tihti nii, et kõik sõltub sellest, kas näitleja suudab tüki välja kanda või mitte. Mind imponeeris Silver Kaljula kohalolek näitlejana ja tema süvenemisoskus. Ma väga nautisin ka lavastuse ülesehitust, mis tõi kaasa nii tõsiste teemade käsitlemist, mitmekülgseid emotsioone, üllatusi kui ka naeru.

Helle Laas, "Ajarefrään"

1. "Ajarefrään" NUKU, esietendus 2015. Möödudud blogiaasta lemmik on samuti monolavastus. Helle Laas hoidis mind nagu sütel: pinge ei langenud minu jaoks hetkekski. Ma vist vahepeal unsutasin hingamise ka ära. "Ajarefrään" on ühe elu lugu ja nagu elus ikka, on ka selles lavastuses kõike inimlikku: naeru, kurbust, ootusärevust, teadmatust, selgust, tagasivaateid, läbielamisi, unustamatuid hetki. Lavastus viib vaataja rännakule läbi ühe näitleja elu alates lapspõlvest näitlejaks saamiseni ja sealt edasi juba küpsusesse. Soovitan kuumalt!




TOP 5 filmi: 

Filmide valimine oli mul märksa lihtsam, sest möödunud aastal olen ma märksa vähem kinos käinud kui eelnevalte aastatel ja teatris jällegi vastupidiselt rohkem.

Kokku olen ära vaadanud kinos ca 20+ filmi selle aasta sees, pluss veel läbi erinevate digitaalsete kanalite 20+ uut filmi, nii et neid filme tuleb kindlasti kokku üle viiekümne, aga ma ei ole kõikide nende kohta arvustusi kirjutanud. Filmiarvustusi postitasin esimese blogiaasta jooksul 11.

Lemmikuid oli mul sel aastal väga lihtne valida, sest need filmid eristusid teistest minu jaoks silmnähtavalt. Ja kõik on draamad. :)

5. "Sõjale kaotatud noorus" Minu jaoks oli see film ootamatult hea. Ootamatult just seetõttu, et tegemist ei olnud tüüpilise sõjafilmiga, sest viis, kuidas kaadrid kinolinal jooksid, kuidas värvidele, vaadetele ja perspektiividele rõhku pandi - oli imeilus. Otseseid sõjaõudusi ei olnud palju, küll aga andis ta väga ilmeka ja sügava ülevaate sellest, kuidas sõda mõjutas sõdurite lähedasi, peresid ja loomulikult mida tegi sõda sõdurite hingeeluga. Ilus, tõsine ja raske film.

Märt Pius, "Nullpunkt"

4. "Nullpunkt" See on siis üks kahest eesti oma filmist, mis selle aasta TOP 5 sai. suurepärane noortefilm, mis peaks minu arvates olema kooliprogrammis kohustuslikult sees ja mida peaksid vaatama ka koolinoorte vanemad. Huvitavad rollitäitmised, hea süžee, tõsised teemad ja sinna sekka ka palju head eestimaist huumorit. Ka samanimelist raamatut soovitan soojalt lugeda!

3. "Vasakukäeline" Üks parimaid spordidraamasid, mida ma näinud olen (ja ma olen neid päris palju näinud)! Jake Gyllenhaal tegi minu arvates imepärase rolli ja tema koostöö filmis tema tütart mängiva noor näitleja Oona Laurencega oli dramaatiline ja nauditav.

2. "Must missa" on film, mille kohta ma pole veel jõudnud arvustust kirjutada, aga ta on mu absoluutne lemmik välismaiste filmide hulgas. Johnny Depp on ka koledalt kaunis ja ta on inetuid, külmaverelisi rolle tehes suurepärane! Tegemist on biograafilise looga James "Whitey" Bulgeri elust, kes oli Bostoni üks pikaajalisi ja tuntumaid kriminaalkurjategijaid tehes samaaegselt tihedat koostööd FBIga. Sünge, karm ja huvitav tõestisündinud lugu koos meisterlike näitlejatöödega!


1. "1944" möödunud blogiaasta lemmikuks osutus minu jaoks eesti film! Kes seda filmi veel näinud pole, siis on viimane aeg seda teha! Huvitavalt käsitletud Eesti lähiajalugu, mida peaksid nägema kõik endast lugupidavad eestlased.

1944, foto: Renee Altrov

Ja nii see aastakene läks. Aga ega sellega ei ole meie sünnipäevakuu postitused veel otsas. Neid on veel tulemas.

Palju õnne meile ja kauneid kino- ja teatrielamusi teile!

Kino: "Sõjale kaotatud noorus"

Veel üks suurepärane filmielamus sellest suvest!

Pealkiri: Sõjale kaotatud noorus
Originaalpealkiri: Testament of Youth
Lavastaja: James Kent
Kirjanik: Vera Brittain
Stsenarist: Juliette Towhidi
Kestus: 2 tundi ja 9 minutit
Žanr: Draama, autobiograafia, ajalooline
Osades: Alicia Vikander, Kit Harington, Taron Egerton, Dominic West, Emily Watson, Colin Morgan, Jonathan Bailey jt.
Esilinastus: 31. juuli 2015
Millal nähtud: 09. august 2015
Minu hinnang: 4/5

Hoiatus! Arvustus sisaldab infot filmi sisu kohta.

"Sõjale kaotatud noorus" on sõjafilm, mis ei kajasta otseselt sõjas toimuvaid lahinguid ega räägi otseselt sõjast, vaid näitab reaalse julmuse ja tõsidusega, kuidas sõda mõjutab inimesi, kelle lähedased - pojad, tütred, mehed, vennad - on sõjatandril. Tegemist on sõjavastase sõjafilmiga.

Film on autobiograafiline ja põhineb Vera Brittaini memuaaridel Esimese Maailmasõja ajal. Vera Brittain on ajalooline isik, kes on maailmas tuntud eelkõige feministi ja patsifistina ja kes elas aastatel 1893 - 1970, nii et tema elas üle mõlemad maailmasõjad. Tema memuaarid on linastanud samanimelise raamatu järgi lavastaja James Kent ja stsenaariumi on filmi jaoks kohandanud Juliette Towhidi.

Film algab 1914 aastal enne Esimest Maailmasõda, kus filmi peategelane Vera Brittain õpib, et saada sisse kuulsasse Oxfordi ülikooli. Tema vanemad on tema mõttele vastu, sest tolle aja keskklassi naisele ei olnud kohane minna õppima, vaid nendele otsiti mees, kes teda ülal pidas. Vera vanemad, eriti isa, on õppimise ideele kategooriliselt vastu, aga Vera on kangekaelne ja tänu oma venna Edwardi toetusele nõustuvad vanemad siiski sellega, et Vera ülikooli lasta. Enne sisseastumiskatseid kohtub Vera oma venna Edwardi sõprade Victori ja Rolandiga, kellest viimasega on Veral palju ühist. Roland toetab Vera ideed õppima minna ja mõlemad on huvitatud sellest, et saada kirjanikuks.

Filmi toonid muutuvad kui sõda algab. Vera saab küll ülikooli sisse, kuid Roland annab Verale teada, et läheb sõtta. Sama teeb ka Vera armastatud vend Edward. Ehkki ülikool on Verale äärmiselt tähtis, ei suuda ta käed rüpes sõja ajal istuda ning liitub vabatahtlikega, minnes õeks. Ehkki Vera otseselt sõjaga kokku ei puutu, näeb ta sõja koledaid tagajärgi kuna satub põetama ja ravima nii inglise kui saksa sõdureid rindejoone taga. Ja need kokkupuuted on päris õõvastavad ja õudustäratavad. Roland saadab Verale kirju, kirjeldades sõjaõudusi kuni ühel päeval Rolandilt enam teateid ei tule. Vera saab teada, et Roland on kodus puhkusel ja koos venna ja tema sõpradega külastatakse Rolandit kodus. Sõda on Rolandit muutnud, aga Vera suudab Rolandini jõuda nii, et Roland avab ennast Verale.

Kui Vera oma armastatu traagiliselt sõjale kaotab, otsustab ta hoolitseda mehe eest, kes talle ainukesena sõjas veel alles on jäetud - oma venna eest. Vera saab õeks Prantsusmaale, lähedale oma vennale, kes rindel töötab. Oma õuduseks avastab Vera, et ta vend on surijate seas. Tal õnnestub oma vend päästa, aga ainult selleks, et temast uuesti ja lõplikult ilma jääda.

Mis mulle filmis meeldis?

Film oli imeliselt kaunilt ülesse võetud ja täis sõja ja rahuaja kontraste. Kinolinalt võis näha ühtaegu imekaunilt helesinist taevast ja viljapõldu näidates samaaegselt groteskselt moondatud sõdurite surnud kehasid. James Kenti poolt lavastatud ja Rob Hardy juhitud kinematograafia on lihtsalt võrratu. Aeglaselt kaameraga libistatud võtted Vera sissepööratud mõtete ajal, kaunid ja värvilised lähivaated filmi dramaatilistelt hetkedel. Imelik on öelda, aga "Sõjas kaotatud noorus" on üks pitoreskne ja maaliline film isegi siis, kui näidatakse lahinguväljal olevaid laipasid või operatsioonilaual saetavat jalga. Filmi pilt on täielikus kooskõlas filmi sisuga, aga pakub tugevaid kontraste, mis teevad filmi visuaalselt nauditavaks.

Filmi tempo oli aeglane, rõhutades sellega filmi sügavat sõnumit. Kui muidu on sõjafilmid tempokad ja nad on kuhjaga täistopitud plahvatusi, tulistamisi, õhkulaskmisi, siis see film oli hoopis teistsugune: ilus, aeglane ja nauditav. Aeglane tempo sobis filmi sõnumiga.

Film oli tunderikas ja kahtlemata kurb, aga filmi sõnum oli väga selgelt üks: Ei sõjale! Ta näitas valusalt ja emotsionaalselt, mida inimesed sõja ajal läbi elasid. Purunenud lootused, kaotatud armastatud, traagilist valu läbielavad vanemad; sõda mõjutab kõike, mitte ainult lahingutandril võitlevaid mehi, vaid ka nende lähedasi, sõpru peresid.

Rollitäitjate valik oli suurepärane. Rootsi päritoluga Alicia Vikander on mulle silmjäänud tema tugevatest rollidega filmides "Royal Affair" (Kuninglik afäär), kus ta mängis Taani kuningannat Caroline Mathildet ja "Anna Karenina" mängides suurepäraselt Tolstoy Kittyt ning ka tema viimases rollis filmis "Ex Machina". Alicia Vikanderis on midagi skandinaavlaslikult karget ja ilusat ja tal on imepärane oskus anda nendesse sügavust tuues esile oma tegelaskujude mitmekihilisust. Vikander oli Vera rollis suurepärane, alustades naiivse ja ambitsioonika tütarlapsena, õhates naiselikku küpsust enne abiellumist ja lõpetades tugeva ja iseseisva naisena kui süda oli temalt röövinud pea kõik, mida ta tähtsaks pidas.

Samuti meeldis mulle Kit Harington Rolandina. Ta oli mõneti üllatav selles rollis, sest ta on senini mänginud väga tugevaid, mehiseid, macholikke kangelasi (vähemalt need rollid mida ma olen näinud) ja tema Roland oli just vastupidiselt väga õrn ja tundlikku meelelaadiga ja see oli mulle nagu värske tuuleiil. Ta oskas välja tuua Rolandi pehmed küljed ja see oli sümpaatne.

Vera venda Edwardit mänginud Taron Egerton oli minu jaoks uustulnuk, keda ma pole varem üheski filmis kohanud ja ta oli imearmas ja imetlusväärne Vera vennana: armastav, toetav, julge, julgustav - kõik sellised väärtused, mis ühel vennal peavadki olema.

Lemmikstseen: Vera jalutuskäik kevadiselt õitsevas aias pärast venna surmast taastumist, mis andis mõista, et ükskõik, kui raske elus on ja ükskõik, mis elus juhtub, igal aastal tuleb uus kevad, mis toob kaasa ka uue lootuse. ma lisan siinkohal ausalt, et mind ei pannud nutma mitte see, et meespeategelased filmis langesid, vaid see, kuidas Vera pingutas, et edasi elada ja kuidas ta sõber Winifred sundis teda kaotusvalust edasi liikuma. See konkreetne stseen oli nii valus ja ilus üheaegselt, et ka mina pidin lõpuks pisaratele alla andma.


Kokkuvõttes, üks hea ja omamoodi sõjavastane sõjafilm. Soovitan vaatama minna!